pühapäev, 14. märts 2010

Saime peavõidu!

"We are glad to inform you that you have been chosen by the Council of Art to participate in the 21st international competition IFAS, which is held from 21st September to 26th September 2010." APLAUS SUUREPÄRASELE VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA KOORILE!


Juhei!


Ma teen seda ja teist ja kolmandat. Astun üles seal ja veel igal pool. Mul pole aega magada ega õppida. Olen manager oma emal, kes kodus kooke teeb ja koeral, kes otsib sobivat puud pissimiseks. Valisin endale mitu uut sõpra ja mul pole aega nendega tegeleda, ometi peab ju aktiivne olema ja kõige ning kõigiga tegelema, muidu ma ei jäägi kõige armsamaks siin koolis ja tudengilemmikuks mind ka ei valita.. praegu olen üsna kindel, et mind valitakse. Siis olen kõigi psühholoog ja vaimne ema.. üldse olen ma üks kõigi suurim sõber. Leopold sobib peaaegu, ainult tal on punased juuksed, ma pole jällegi punapea, isegi mu nimi on lühem kui tal. Mis peamine.. KÕIK POISID SULAVAD MINU EES, sest mina olengi nende naisideaal!




Tegelikult peaksin ju tolerantsem olema, sest mis huvijuht või noorsootöötaja ma tahan olla, kui ei kannata inimeste erinevaid loomusi?!

Aga vahel on lihtsalt nii lapsikult nõme kekutada oma tähtsate tegemistega ja tiheda graafiku. Vahel on see isegi egoistlik!



Sõna valikud peaks midagi ütlema.
Valida tuleb seda, mis tõsiselt midagi annab, mitte igal pool sitsida ja sealjuures halada..
..uusi inimesi lähemalt kombates taipan, et ma polegi nii roheline leheke või värske õieke, kes nutab, et teda ei nopita.



Vahel tunnen lausa puudust sellest, kuidas Janega sai ironiseerida erinevate eluolude ja üldse elu üle.. siin saan seda teha Tuuliga.
Olla irooniline ja ... ahh...


vahet ju pole!
Meie kontsert oli imetore!
Kohtusin Laura ja Neiliga - ongi klassikokkutulek peaaegu peetud.


Robert ütles selle kohta hästi: toimub ülevaatamine, kes kus ja kuidas ja kas üldse..? Ostetakse parimad riided ning tehakse tähtsad näod ette, et pooleteise aastaga on elud nii muutunud ja kõik nii targaks saanud. Kes kui edukaks ja kes kellega käima hakanud või mitu last ilmale toonud.
Äkki ongi hea, et ma veel minna ei saa.
Elan oma imelist elu veel ilusamaks kui ta juba on.


Nädalad on nagu kuud - pikad, sisukad ja nädala lõpus on tunne nagu kolmapäevane koosviibimine oleks toimunud kuu aega tagasi.

Täna aidas istudes ja koore kuulates tundsin, et ma ei taha seda kooli kunagi lõpetada.. võiksingi siin olla ja käia.
Ja tõesti, gümnaasiumit ma nii ei igatse, kui seda siin.. igatseks

1 kommentaar:

Tuuli ütles ...

Tahan ka tudengilemmikuks :'((((