Olen päris väsinud. Tantsimine ja laulmine hommikust õhtusse väsitab ära.. homme saan õnneks kell 9 ärgata, mitte kaheksa.
Alustasin täna oma seminaritöö slaidide tegemisega. Leidsin netist hea pildi, mis iseloomustab huvijuhti üldiselt ja mille kaudu saan vastata ka tegelikult oletatavatele küsimustele, mis võivad tekkida, kuna komisjonis on inimesed, kes meie erialas eriti ei orienteeru. Huvijuhil on kaksikidentiteet, ta on noorsootöötaja ja pedagoog samaaegselt ning see pole veel päriselt paika pandud, kes ta siis rohkem on või ei ole.
Nonii, jäin netist ühte sulanud mullide pilte otsima ja sattusin uutele radadele.
Mulle meeldib meie laulikus "mis mu põues pakisteb...". Nüüd oskan seda lugu iseloomustada Stingi sõnadega, et talle ei meeldi, kui muusika end koheselt kätte annab ning ta naudib otsimist ja avastamist ja üllatusi. Protsess on küll pikaajaline, aga areng selle käigus fantastiline. Minu puhul ei kehti enamasti muusika osas väide: lihtsuses peitub võlu. Kui ma muusikat kuulan või seda laulan, siis tahan, et ta oleks vaga vesi, sügav põhi stiilis. Siis ta kannab mind..
On palju olukordi, kus seinad tulevad keset protsessi ette ja ikka ühtedel ja samadel põhjustel. Näiteks koolitöös.. ma lähen loengusse, et saada sealt parim pakutavast, minu jaoks on oluline teadmiste, kogemuste hulk, seostamise oskus, mis ma sealt saan arutelude tulemustel ja materjalidest ja eks see on ju üleüldse põhiline koolis käimise juures. Samas ei kannata ma silmaotsaski, kui inimesed teevad näiteks ettekannet mingil teemal, millest saaks väga häid mahlasid välja pigistada, kuulajaid inspireerida, motiveerida, neile midagi uut anda, kasvõi mõtteaine algatuseks nö seemneid.. kuid nad ei tee seda vähimalgi määral. Mina ei otsi koolitundides lõbu ja lõõgastust. Seda saan ma mujalt.. paratamatult leian end jälle olukorra ees, kus tundub nagu meie töövaldkonnas peaks töötama need inimesed, kes armastavad seda viimast osa.
No, mida kuradit ma tavaliste energia mängude või mänguliste meetoditega teistele õpetada saan.. sa ütled, meeskonnatööd ja ühtekuuluvust ja teistega arvestamist, ma ütlen, et ei! Selleks on paremini ette valmistatud mängud.
...see on vaid mäng ja lõbus vahepala, mis on ka oluline, kuid mitte peamine.
Põhjalikkus on kuldne märksõna siinkohal.
Miks tuhiseda lihtsalt läbi, kui saab nii palju kaasa võtta..
Ma isegi ei tea, kelle arvele ma selle suure mõtte nüüd panna tahtsin, aga õppimisega on nagu muusikaga Stingi sõnul. Seda tahtsingi öelda.
Järeldused tegin järgmised:
*võimalik, et mul on vaja kiiresti tööle saada ja oma erialal midagi teha
või/ja
*otsida võimalusi edasi õppimiseks, keskkonna vahetamiseks
Ma tean, et kõik pole nii ühekülgne, kui vahel tundub..
Uni on hiiglaslik. Mõtlesin, et vaatan vanu Grey Anatoomia osasid või Meeletut. Olen viimase kahe-kolme päevaga tohutult palju saanud. Robert teeb mind targaks. Ta on elav õpik mu kullavaramus, kasulikes kogemustes mu mõttekaaslane, debriifingute läbiviija koos minuga. Nii tihe protsess nagu seda on mistahes suhe kahe või enama inimese vahel, ei saagi olla jälgi mitte jättev, eriti, kui mõlemad teavad, mille nimel nad pingutavad.
Tahke on palju rohkem kui me arvame olevat, ka kõige õhem paberileht on tegelikult ruumiline kujund. Ning praegune hetk elus on vaid jäämäe tipp. Seepärast peangi oluliseks sügavale minemist. Sest veealune maailm on midagi sellist, mida me ei oska nähagi, kui me seda ise ei koge..
Maailm on haiget saanud inimesi täis: rohkem ja vähem haavatuid või kriimustada saanuid, kes külvavad seda haigust teistesse (ja osadel õnnestub ise paraneda, ilma et teised kannataksid), kellest mingi osa tuleb puhtalt välja, mingi osa saab plekid külge ja ega neid ei aktsepteerita enam sellistena nagu nad on. Jutuna tundub see loogiline ja arusaadav. Aga sellega on nagu armastusega.. ma võin arvata teadvat, mida see tähendab, aga ma ei tea enne, kui ma seda ei ole kogenud. Ja selleks, et pääseda lähemale, tulebki õppida ja mõtestada, arutleda inimestega sellistel teemadel, mis ei räägi käega katsutavast maailmast.
Uskumatult sügav on maailm ja mida enam seda kogeda, seda enam leiad, kui palju saaks tegelikult kaasa aidata muutustele. Ma tahan õppida, et olla parem ja olla ise see muutus. Kõige hea nimel peab vaeva nägema.
Alustasin täna oma seminaritöö slaidide tegemisega. Leidsin netist hea pildi, mis iseloomustab huvijuhti üldiselt ja mille kaudu saan vastata ka tegelikult oletatavatele küsimustele, mis võivad tekkida, kuna komisjonis on inimesed, kes meie erialas eriti ei orienteeru. Huvijuhil on kaksikidentiteet, ta on noorsootöötaja ja pedagoog samaaegselt ning see pole veel päriselt paika pandud, kes ta siis rohkem on või ei ole.
Nonii, jäin netist ühte sulanud mullide pilte otsima ja sattusin uutele radadele.
Mulle meeldib meie laulikus "mis mu põues pakisteb...". Nüüd oskan seda lugu iseloomustada Stingi sõnadega, et talle ei meeldi, kui muusika end koheselt kätte annab ning ta naudib otsimist ja avastamist ja üllatusi. Protsess on küll pikaajaline, aga areng selle käigus fantastiline. Minu puhul ei kehti enamasti muusika osas väide: lihtsuses peitub võlu. Kui ma muusikat kuulan või seda laulan, siis tahan, et ta oleks vaga vesi, sügav põhi stiilis. Siis ta kannab mind..
On palju olukordi, kus seinad tulevad keset protsessi ette ja ikka ühtedel ja samadel põhjustel. Näiteks koolitöös.. ma lähen loengusse, et saada sealt parim pakutavast, minu jaoks on oluline teadmiste, kogemuste hulk, seostamise oskus, mis ma sealt saan arutelude tulemustel ja materjalidest ja eks see on ju üleüldse põhiline koolis käimise juures. Samas ei kannata ma silmaotsaski, kui inimesed teevad näiteks ettekannet mingil teemal, millest saaks väga häid mahlasid välja pigistada, kuulajaid inspireerida, motiveerida, neile midagi uut anda, kasvõi mõtteaine algatuseks nö seemneid.. kuid nad ei tee seda vähimalgi määral. Mina ei otsi koolitundides lõbu ja lõõgastust. Seda saan ma mujalt.. paratamatult leian end jälle olukorra ees, kus tundub nagu meie töövaldkonnas peaks töötama need inimesed, kes armastavad seda viimast osa.
No, mida kuradit ma tavaliste energia mängude või mänguliste meetoditega teistele õpetada saan.. sa ütled, meeskonnatööd ja ühtekuuluvust ja teistega arvestamist, ma ütlen, et ei! Selleks on paremini ette valmistatud mängud.
...see on vaid mäng ja lõbus vahepala, mis on ka oluline, kuid mitte peamine.
Põhjalikkus on kuldne märksõna siinkohal.
Miks tuhiseda lihtsalt läbi, kui saab nii palju kaasa võtta..
Ma isegi ei tea, kelle arvele ma selle suure mõtte nüüd panna tahtsin, aga õppimisega on nagu muusikaga Stingi sõnul. Seda tahtsingi öelda.
Järeldused tegin järgmised:
*võimalik, et mul on vaja kiiresti tööle saada ja oma erialal midagi teha
või/ja
*otsida võimalusi edasi õppimiseks, keskkonna vahetamiseks
Ma tean, et kõik pole nii ühekülgne, kui vahel tundub..
Uni on hiiglaslik. Mõtlesin, et vaatan vanu Grey Anatoomia osasid või Meeletut. Olen viimase kahe-kolme päevaga tohutult palju saanud. Robert teeb mind targaks. Ta on elav õpik mu kullavaramus, kasulikes kogemustes mu mõttekaaslane, debriifingute läbiviija koos minuga. Nii tihe protsess nagu seda on mistahes suhe kahe või enama inimese vahel, ei saagi olla jälgi mitte jättev, eriti, kui mõlemad teavad, mille nimel nad pingutavad.
Tahke on palju rohkem kui me arvame olevat, ka kõige õhem paberileht on tegelikult ruumiline kujund. Ning praegune hetk elus on vaid jäämäe tipp. Seepärast peangi oluliseks sügavale minemist. Sest veealune maailm on midagi sellist, mida me ei oska nähagi, kui me seda ise ei koge..
Maailm on haiget saanud inimesi täis: rohkem ja vähem haavatuid või kriimustada saanuid, kes külvavad seda haigust teistesse (ja osadel õnnestub ise paraneda, ilma et teised kannataksid), kellest mingi osa tuleb puhtalt välja, mingi osa saab plekid külge ja ega neid ei aktsepteerita enam sellistena nagu nad on. Jutuna tundub see loogiline ja arusaadav. Aga sellega on nagu armastusega.. ma võin arvata teadvat, mida see tähendab, aga ma ei tea enne, kui ma seda ei ole kogenud. Ja selleks, et pääseda lähemale, tulebki õppida ja mõtestada, arutleda inimestega sellistel teemadel, mis ei räägi käega katsutavast maailmast.
Uskumatult sügav on maailm ja mida enam seda kogeda, seda enam leiad, kui palju saaks tegelikult kaasa aidata muutustele. Ma tahan õppida, et olla parem ja olla ise see muutus. Kõige hea nimel peab vaeva nägema.