neljapäev, 19. mai 2011

Mänd võib olla mattunud sambla alla

On nii ja on naa olnud. Isegi, kui on väga niru ja maailm viltune, on ometi see hea. Isegi kui ütlen, et olen paigast ära ja kuidagi ärevil, on see ometi hea märk. See tähendab, et midagi toimub ja pulbitseb ning pole vana hea rahulolu ise. See pulbitsus ongi hea, mis sest, et ta kaasab endaga meelesegadusi, imelikke hetki, kallutatud arusaamasid jne jne. Arvan, et kulminatsioon oli eelmise nädala ettekannete tramburai, millele eelnes projektikooslek. Kõik läks nii nagu olin mõelnud ja täpselt nii nagu õigeks pidasin. Nüüd tuleb vaid hoog sisse saada.. mul pole ammu ammu ammu ammu olnud nii põnevat vestlust kui reedel loovusepsühholoogia pausi ajal. Ühtäkki jõudis mulle miski oluline teadvusesse ja ma kinnistasin selle.

See ongi nii, et pusid, pusid, peksad end mööda seinu ära ja siis oled valguse käes.. kõik on selge. See oli väike selgus, aga ometi suur ja oluline. Mõtelda on mõnus! Leidsime kursakaaslasega, et kõikide nende loovate kunstide kõrvale nagu muusika, luuletamine, kirjandus, näitlemine, tantsimine, maalimine ja muud kunstid juurde tuleks lisada ka MÕTLEMINE! Kuidas loovalt läheneda erinevatele probleemidele, mismoodi luua oma toimivaid süsteeme nende lahendamiseks.. miks mitte oma teooriaid, mis võivad ükskord olla midagi enamat kui iseenda vaimusünnitis ja abistav vahend. Marge (He) soovitas lugeda ühte bakalaureuse tööd Teooriate teooria oli vist nimi, midagi sarnast. Ta ei soovitanud, aga kui ta sellest rääkis, siis tundsin, et pean seda lugeda saama. Praegu pole ma jõudnud tolle tööga tegeleda, kuid Robert tõi mulle Esa Saarineni raamatu Muutumised, mille talle sünnipäevaks kinkisin. Mu aju vajab praegu tervislikku toitu, mis ei hulluta mõtteid, vaid teeb korrastusi.

Päris mitu mitu postistust tagasi kirjutasin, et midagi hakkab juhtuma ja ma tunnen, et miski muutub. Bioloogiliselt ja psühholoogiliselt täiesti selgitatav nähtus, kuid ma ise pole veel aru saanud, mis täpselt toimub minuga. Aga see on nii põnev! Pilt läheb üha selgemaks, järjest selgemaks läheb kogu see elu, mida elan. Iseenda sisemaailm tekitab põnevust ja huvi avastada. See on nii põnev. Istuda Robertiga koos diivanil, samal ajal, kui tema mõtleb oma peas omi asju ja mina enda omasid ning õhtul enne magama minekut me arutleme.. ja mul justkui polegi sel hetkel mitte midagi muud vaja ainult arutelu Temaga.

Ma tahan õppida, avastada, seigelda, õppida ja õpetada, õppida, luua, astuda oma rada.

Kirjutan nagu värskelt usku pööranud inimene.. aga ehk ongi see mingi usk.. eluisu aina kerkib.

****

Palju on olnud. Ja ma ei pea sugugi silmas kooli. Pigem on kõike muud hästi palju, mis enda sees toimub ja kool ning kogu see rahmeldamine tundub siis loomuliku kommipaberina - ta peab olema ja lihtsalt on ning selle vastu ei saa. Palju põnevamad lood toimuvad hoopis seespool ja väljaspool paksu tihedat tunniplaani, need käega katsumatud asjad, mis jäävad ridade vahele.


Vanaemad on ühed naljakad naised. Nad pole ideaalsed ja mõni neist võib olla tihti täpselt selline inimene, kes sulle näiteks koolis absoluutselt peale ei lähe. Perekonnaga ongi see hea, et paratamatult aksepteerid erinevaid inimesi oma suguvõsas ja tingimusteta. Mujal saad valida, kas tahad ühes või teises grupis olla. Valik on laiem. Perekonda ja suguvõsa ei vali, aksepteerid ja õpid tolereerima, sest kui nende mitte tolereerimine on palju keerulisem ja ebaloogilisem enamikes olukordades ja põhjustab mõttetuid isiksuse probleeme tuleviku suhetes. Minu jaoks pole perekond eelkõige turvaline ja soe kooslus, kuhu saab maailma eest pugeda. Pere on õppimise koht.. sugulased nii samuti. Eks need kaks asja käi omavahel tegelikult kokku.


Mart Saar tegi kauneid klaveripalasid ja kirjutas kahele pruudile, kes olid õed, ühesugused kirjad. Käisime muuseumiöö raames laulmas. Pisikeses toas oma kolme looga, keset loodusrikast paika.




Kui me Robertiga Tartusse sõitsime olime nagu 20 aastat tagasi elanud noored, kes läksid oma vana passatiga (kuidas iganes seda kirjutatakse) ühe või teise vanemate juurde kartuleid panema. Tema lihtne autoremonditöökoja tööline hommikul kaheksast õhtul kümneni. Mina kerge õmblejanna ja hobikorras lisaraha teenimiseks laagrikasvataja. Ning muud polnudki tarvis, see oli parim, millest tol ajal unistada saime. Kuid tänapäeval.. on pea laiali otsas. Mis tunne on, kui pea päriselt LAIALI on.. või nagu kapsas. Mitte midagi ei saa aru ja ei tea, kes või kus olema peaks. Enam ei piisa kartulitest, passatist või õmblejanna ametist. Kui see just omaette soov pole..

Loodusprogramm on lõpule viidud. Sain esmaspäevaõhtul alles tervikliku info ja ei teadnud kuni järgmise hommikuni, mis teemal programm tuleb.. valmistasin 12 mängu ette koos vahendite ja auhindadega ning kui kohale jõudsin panin need kenasti programmiga kokku. Toimis, olen küll aastaga paremaks saanud. Õppisin palju ja püüdsin lastele ka anda nii palju kui oskasin. Nähes Airet programmi tegevusi läbi viimas, oleksin veel rohkem tahtnud anda.. sulasin lastega pidevalt punti ja kirjutasin-joonistasin oma päevik-märkmiku sõnu ning pilte täis. Turgutav ja motiveeriv on kohata oma alast nii huvitatud inimesi, kes on sealjuures väga meeldivad inimesed. Ta oli tõesti osav. Arutlesime elamuspedagoogika tunnis eelmisel nädalal selle üle, milline peab seiklusjuht olema, lõpuks panime ühiselt omadused tähtsuse järjekorda. EESKUJU oli esimese kolme märksõna juures põhiline, mille üle arutlesime ja mõtlesin sellele pikalt. 

Osad meist leidsid, et eeskuju olla ongi põhiline, siis tuleb ka muu. Teised arvasid, et eeskuju oled ikka oma isiksuse ja olemusega. Sa võid teemat tunda ja olla sõbralik, kuid sellest ei piisa alati. Nagu Raud ütleb - x-faktor peab olema. Sa kas oled või ei ole. Airel oli peaaegu x-faktor, ma sain temaga koos olla kahjuks 1,5 päeva. Eile õhtul mõtlesin, et x-faktoriga eeskuju oled siis, kui õpetatav eriala paelub hingepõhjani. Siinkohal võiks muidugi öelda, et mis sa loobid suuri sõnu, ise teadmata nende õiget tähendustki. Seda pole olemas, mida ütlesid - hingepõhjani - mismõttes. Kus on põhi? Vat, vat, vat.. kus on? 


Need 1.-4. klassi lapsed tundsid kõiki rabataimi ja teadsid, mismoodi nad paljunevad! Minu lemmik on siin - tupp-villpea, pidi sisaldama rohkesti vitamiine ja soovituslik süüa inimestel. Karude maiuspala.

Minu tuba.

Tol ööl nägin unes, et mind pandi paari ühe võõra mehega. Ema ütles, et võin hiljem elada sellega, kellega tahan, kuid praegu pean abielluma. Priit oli üks tunnistajatest ja see, kellega abiellusin oli sama isik, kes meid paari pani. Kristi nägi unes nahkhiirte pulma. Muide üks nahkhiir sööb öösel ära üle mitme tuhande sääse. Keda sääsed piinavad, muretsegu nahkhiir - väga tõhus!

Üks pokaalitäis unejooki enne ööd.

Juba on aru saada osade põhjal, kes mis rolli kannab.

Selline näeb välja tüüpiline veekogu - putukate kuningriik. Nii mõnestki neist saavad siin pehmetiivalised või sääsed või mõned muud lendavad olendid. Ujumise isu kadus ära, aga väga huvitav oli jälgida, mismoodi neil elu toimis ja kui kavalada on mõned putukad! Näiteks puruvana ehitab enda ümber kindluse ja siis hakkab teisi putukavastseid taga ajama. Puruvanad söövad mingi aja möödudes selle karbi tühjaks.


Väsimus on. Heidan magama ja alustan homset hommikut projektiga. 

laupäev, 7. mai 2011

Krohv, mis tuleb maha võtta

Kõik me oleme eksinud. Sünnime puhastena, aga maailm eksitab meid ära. Kuidas ennast puhtaks teha kogu sellest jamast. Pole ühtset lahendust, inimeste sisemaailmad on niivõrd erinevad.


Sa oled juba olemas. Ainult rumal on see, kes otsib ennast väljastpoolt ennast. Loomulikult ei leia ta ennast mitte kunagi.


Ja me polegi maailmas oma mõtetega üksi. Siin ta on, ehtne inimene samade mõtetega.




Väljapääsu otsimine isiklikust kriisist, mis puudutab paljusid kapitalistlikus süsteemis elavaid inimesi ja seab küsimuse alla vaikimisi omaks võetud valikute paikapidavuse.

reede, 6. mai 2011

Priit on Nepaalist tagasi! Mängis diivanil lätlast ja ma jäin uskuma, lõpuks tuli välja, et Priit ja juba tagasi!


Viimased kolm õhtut on olnud väga toredad ja elavad.
Nii palju kui ma oma päevi mäletan, on need möödunud nina arvutis lennu-, laeva- ja bussipileteid bookimas.


Tänase seisuga on kõik partnerid kontakteerunud ning 3.-6. juuni pole sugugi kaugel.. tõsi, me teemegi oma projekti.


Pühapäeval on Emadepäev.. aga mina ei tahagi koju minna, olenemata sellest, et me lähme vanaema juurde ja näen Maigit, keda pole nii ammu näinud!


Ei, ma ei vihka maailma või inimesi.


Praegu on see aeg, kus tahaks kapselduda või kookonisse minna, et liblikaks muutuda. Mitte, et praegu oleks totaalne kaos.. aga teadmine ja tajumine, et see pole kogu maailm, teeb rahutuks. Vürtsi lisab ka kohatine ümbritsev kammitsus.




Tahan head süüa.

teisipäev, 26. aprill 2011

Veel pole suvi, alles kevad..

Kirjutaksin praegu Jaapani noortevahetuse jaoks motivatsiooni kirja ja muid dokumente, kui septembris ei oleks täpselt nendel kuupäevadel meie enda noortevahetus.. laulupeolt saab ära hiilida, aga noortevahetuselt mitte.. tantsupeo jaoks hangin dublandi või.. no.. ahh, nii pikaks ajaks piiri taha. Ideaalne!

Varsti tuleb mõni pakkumine minu jaoks, ma tean seda.

Mul on stress, sest ma ei tea, kus ma suvel tööle hakkan. STRESS, sest mul on tööd vaja. VAJA.


Täna päevitasime 2 tundi.
Viisa asjad paistavad korda saavat. Projekti ees on siiani hirm, aga ma saan targaks.
Varsti läheb tagasi jahedaks, ehk ongi parem, ei teki liiga vara suve tunnet.

Kurk on valus ja Grey Anatoomia oli täna väga hea, mis sest, et vana osa.. aga nii hea nii hea nii hea.


Tahan joonistada ja ära. Kui esimene ei juhtu, siis viimane juhtub kindlasti ühel heal päeval.
Kuulan Fink'i, mis tuletab meelde, et me saime neiduderühmaga tantsupeole!


2011 pidu saab olema mu laulu-tantsupidu, mida olen kaua oodanud.

pühapäev, 24. aprill 2011

.


Täna käisin üle mitme kuu pikkuse pausi tagant Tallinnas. Oi, kuidas ei soovinud ma eile Põltsamaale tulla ja kuidas tahtsin Viljandi kodus mitu päeva järjest maha magada.

Külastasime Kertu ja Martini uut kodu ja vanaonu, kes liitub meiega järgmisel nädalal, et suursugust tantsuetendust vaadata. Sain teadas, et mu vanaisa kaksikvend on tantsinud pea 10 aastat oma elust peotantsu ja võistlustel osalenud ning isegi Eesti meister olnud. Nad ei tahtnud vanatädiga meid mitte kuidagi ära lasta..

Kõige vahvam oligi ehk see, et vanaonu küsis minu käest mu plaanide kohta sedasi nagu oleks mu pähe vaadanud või nagu oleks ta minu ja Roberti hiljutist vestlust pealt kuulanud. ..ega sa pole mõelnud välismaale tööle või õppima minna? 

Ja mina ütlesin, et eks tahaks ikka minna, kasvõi ainult aastaks, praegu peabki tegema kõike, sest millal siis veel kui mitte nüüd. Jõuan töötada ja elada rohkem kui küll.

Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus
KULJUSEGA KEVADESSE!
Selle aasta talv on kõiki juba korralikult ära tüüdanud ja viimane aeg oleks kevade väljameelitamiseks midagi ette võtta. Puhuriga lund sulatada? Salamahti kaseurbi paitamas käia, et need kiiremini kasvaksid? Ei. Tantsida!
Oleme teinud terve aasta hoolsalt tööd ja soovime nüüd Teiega oma saavutusi jagada.  Ootame kevadkontserdile kõiki oma pereliikmeid, sõpru, vilistlasi ja kindlasti palju-palju neid inimesi, kellele rahvatants südamelähedane on. Tahame teidki nakatada sellesse rõõmu, mida meile tantsimine valmistab.
Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus kontsert "Kuljusega kevadesse" toimub 30. aprillil kell 16:00 Salme Kultuurikeskuses. Pilet hinnaga 5 EUR saadaval kohapeal.
Uued tantsud, uued inimesed, palju toredaid elamusi - tule ja saa Sinagi sellest osa!
alt

Sandrat nägin Põltsamaa Selveris ja nii hea oli! Tundub, et me siiski kohtume juunis oma klassiga.

Nädal on olnud pikk ja lai. Hinges ikka pakitseb kogu aeg miski ja ei lase üldse olla.. mis on mu praeguse elu eesmärk: leida seiklusi ja proovida erinevaid ASJU, näha erinevaid inimesi, vahetada keskkondi. Ma tüdinen nii kiiresti, kui midagi vapustavat ei juhtu. Ma kohe ei oska.. mul hakkab igav ühe koha peal..

Projekt sai eile õhtul ametlikult käima lükatud. Vähemalt minu osa selles. Juba kuu aja pärast on välismaalased Eestis, et valmistada koos meiega ette meie sügisene suursugune rahvusvaheline noortevahetus. Kõlab seiklusena ja seda ta saab olema juba praegu.

Kõht on tühi ja pean tädile õppematerjale saatma.
Üks film ootab ka mind arvutis.
Kui ma vaid saaksin järgmise nädalavahetuse pikemaks venitada, veedaksin rohkem aega Tallinnas.
Maigi tuleb koju samal ajal ja soovin ikka tema sünnipäevapeole ka jõuda!

esmaspäev, 18. aprill 2011

Ahh, ma ei oota suve..

Mõtlen küll vahel, et mis kuradi häda on oma maailma siin Internetisügavuses laiali laotada.. kurta ja jonnida.. ennast kergitada ja maha teha.. teisi maha teha ja kogu ümbritsevat keskkonda maha teha.. ja kõik muu pudi padi, mis sellega kaasneb.


Samas, teate, kahju on, kui ei tea enam inimestest midagi, sest neid pole isegi mitte siin - Interneti sügavusestes enam. Seega, blogid on head!


Riido tuli täna ootamatult läbi. Olin ööriietes, juuksed sassis ja puhta pläss nägin välja. Manasin kiiresti naeratuse näole (sest see muudab kogu olemuse kenamaks) ning ajasime ligi pool tundi juttu. Kumbki ei tea ümbritsevast eriti midagi, kuid mõned asjad said siiski omavahel jagatud ning kokku lepitud.


Igaüks on milleski hea ja see, miks kõik end tõestada tahavad või kasvõi natukenegi kiita või turgutada, on loomulik, sest nad ISE veel ei tea, et nad on head, nad ei tea, mis on see nende asi.
Meie kõigiga on nii.
Põhiline on siiski, et hea paistab ka ilma midagi ütlemata silma, sest ta on hea ja ta usub ise ka sellesse.


Inimesed ei kipu väga kiitma.. ausalt öeldes ei kipu ka nad väga konstruktiivset kriitikat tegema, mis on kohati isegi hullem, kui kiituse ja heade sõnade puudus. Kriitikat on jah palju, kuid asjalikku kriitikat.. ei leidu isegi sealt, kust seda ehk kõige enam ootaks.


Kaitsmiskomisjon. Võtsin teema ikkagi üles. Saatsin mõni hetk tagasi Urmole kirja ka, et kuidas läks. See, mida too härra "pea" Margele ütles oli allpool igasugust konstruktiivset tagasisidet.


"Mõned tööd lihtsalt väärisid esiletõstmist ... meil oli ainult 15 minutit aega, et teie töid hinnata, see on liiga väike aeg, et põhjendada ... C-D on keskmise üliõpilase hindeks, B on ka väga hea." Ja noh, teised.. mis sest, et neil polnudki midagi viga, aga olid mahult liiga pikad (mitte, et see ei näitaks just töö tegija põhjalikkust ja arukust ning valmisolekut juba diplomitöö vups ära teha) ja teiseks on ju kutsekooli lõpetanute valmisolek tööturule sisenemiseks muldvana ja surmigav teema.. samamoodi töörahulolu. Kes see viitsib jälle Maslow'd lugeda või kahe-faktori teooriat.. kulunud teema, igav. Muidugi ei vääri A-d.


Minagi poleks selliste põhjendustega sugugi rahul ja sooviksin järelpärimist.


See selleks. Projekti teema hakkab tuure võtma. Mul on kirjad juba valmis ja ootavad infot, mis paikneb mu Viljandi läpakas. Sain oma koti ka täna valmis ning otsisin tulevaste pükste jaoks nööpe. Uskumatu, kui palju toredaid nööplasi on minu kodus ühes karbis juba aastaid elanud! Homme lähen matkajalatseid otsima ja ootan juba Viljandisse minekut.


Kodu on armas, aga sellest lahti laskmine pole enam nii valus.
Nüüd, millalgi on alanud või hakkab häguselt uus peatükk.
Kertu sai Tallinnasse suveks vinge praktikakoha ja töö! Mu õde on tegija!
Ja minu kõht on jälle tühi..


Olen õnnelikult eksinud - nii võiks kõik noored üliõpilased, kes ei tea, mida tulevik toob, enda kohta öelda. See toimib ja muudab masenduse rõõmsaks.

laupäev, 16. aprill 2011

Nädalavehtus kodus

Hakkasin eile õhtul endale kotti õmblema ja seda riidest, mille ostsin endale 10 krooni eest enne jõule vastasmaja kaltsukast. 
Pükste riie ja lõiked ootavad teisi nädalavahetusi.


Puudu on veel nööbiauk ja nööp ning mõned kaunistused.. rihma jaoks pean ka mingi pandla hakima. Mõtlesin, et teen sisse tasku ka, eks näis...



Täna käisime Kultuurikeskuses juubelikontserti kuulamas-vaatamas. Mu uued prillid ei näita selgesti, sama lugu on läätsedega. Esmaspäeval uurin välja, mis mu silmadega lahti on. Nägemine on teinud languse, millesarnast pole mul varem esinenud. Kurb lausa, sest prillid on kenad.


Matkajalatseid ei saanud, lähen nn keelatud jalanõudega. Ausalt öeldes, ootan matka juba väga. Ka õppetoetus oleks võinud reedel juba tulla, aga noh, mis seal ikka, esmaspäev ka tore päev. Robert viib meid teisipäeva õhtul ära.. marsruut on korralik.. esimesel päeval 8-9 km kanuuga, teisel päeval 12-18 km kanuuga ning kolmandal 6-9 km kanuuga. Teine päev on kõige raskem kirjelduse järgi - kärestikud, takistused. Kolmas on juba parem. Esimene on sisseelamiseks. Ootan matka!


Teisipäev 19.04
13.00 kogunemine Põlvamaal Aarnaorus. Varustuse ümberpakkimine, aerutamise ja kanuusõidu põhivõtted, instrueerimine iseseisvaks sõiduks
14.00 matkale
18.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Koorveret. Distants 8-9 km

Kolmapäev 20.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut Koorvere-Kiidjärve või Saesaare (sõltub kaugele jõuate sõita) Distants 12-18 km
16.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Kiidjärvet või Saesaare paisjärve ääres

Neljapäev 21.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut kuni Otteni või Porgandi (sõltuvalt päeva alguspunktist). Marsruut 6-9 km
14.00 matkapäeva lõpp. Transport koju

Kaart. Vaata marsruuti siit: http://goo.gl/Lp70Y



Vaatan nüüd filme ja õmblen edasi.. hoidun arvutist, kardan oma silmade pärast.
Tahan reisile.

esmaspäev, 11. aprill 2011

Koolis on midagi enamat kui õppetöö!

Pea valutab sellest hetkest alates, mil lugesin oma retsensiooni. Täpselt nagu ma arvasin - põhjalik ja korralik retsenseerija. Ladus mulle 8 kommentaari/küsimust ritta ning mul on mida kolmapäeval kaitsta. Juhendajagi ütles, et ei oleks oodanud seesugust tulemust, samas ma olen päev otsa mõelnud ka, kuidas end kaitsta ja mulle meeldivad need mõtted, mis pähe tulevad. Sellest ka siis peavalu. Eesmärgiks ei seadnud ma mitte paremat hinnet, mis võiks ju ka olla, vaid seda, et teen komisjonile selgeks, MIKS minu töö on eriline ja oluline ning vajalik ja põhjalik. See ongi minu trump. Hinne kujuneb siis juba sellest lähtuvalt.


Andrus Veerpalu on sangar olenemata sellest, kas ta mõistetakse süüdi või mitte. Ta on eeskujuks mitmetele eestlastele. Tunnen, et mulle ka, mis sest, et nii pisikeses asjas nagu seminaritöö.. võrreldes temaga.


Pärast kaitsmist jooksen otse koju.. või siis võtan riided kaitsmisele kaasa, või kaitsen rahvariietes, mis oleks hullult lahe idee tegelt (praegu tuli pähe, kusjuures).


Mõned tantsud on ka vaja veel homme üle vaadata ja ülevaatlusel tahan olla hea! Seal pole nii nagu kooriga, et tõmbad 1-2 lugu ja esitad need, kõik tantsud tuleb ette tantsida.. huh, arvestades seda, kui "korralikult" on meie rühma neiud proovides kohal käinud, on lausa ime, kui kõik tantsud ilma suuremate vigadeta välja tulevad.


Täna selgus veel, et Piret on nõus mind ja Triinut kooriga ettelaulmisele laskma, ega ta polnud ka varem väga vastu, lihtsalt Jana kui dirigent peab asjad ikka üle rääkima. Seega me Triinuga peame otsima auto ja siis juhi lisaks ning laskma end sama päeva õhtuks Ahja jõe äärde mingisse punkti toimetada.. hetkel ei tea ma, kus me esimesel ööl peatume üldse, lisaks söögivarude jagamine ja kogu ülejäänud varustus... saab tore olema :D




Hetkel ei rõõmusta ma millegi üle, olen tööle suunatud ja pinges, samas on see fantastiline tunne, olla kogu pööriste keskel ja nüüdseks, kui on läbitud mitmeid ebamugavaid protsesse ning lisaks seiklusaineid.. tunnen väga tugevalt, kui hästi need protsessid on mind aidanud ja praegu on justkui kõik paigas ja fantastiline on olla.




Täna tuleb vaadata jälle mõnda vanemat Grey Anatoomia osa.. parim ravim.
Eilne esinemine läks väga tublisti. Nii hea on kooriga laval laulda.. meil on väga hea koor!

pühapäev, 10. aprill 2011

Tahaks kõike ja mitte midagi

Olen päris väsinud. Tantsimine ja laulmine hommikust õhtusse väsitab ära.. homme saan õnneks kell 9 ärgata, mitte kaheksa.


Alustasin täna oma seminaritöö slaidide tegemisega. Leidsin netist hea pildi, mis iseloomustab huvijuhti üldiselt ja mille kaudu saan vastata ka tegelikult oletatavatele küsimustele, mis võivad tekkida, kuna komisjonis on inimesed, kes meie erialas eriti ei orienteeru. Huvijuhil on kaksikidentiteet, ta on noorsootöötaja ja pedagoog samaaegselt ning see pole veel päriselt paika pandud, kes ta siis rohkem on või ei ole.


Nonii, jäin netist ühte sulanud mullide pilte otsima ja sattusin uutele radadele.


Mulle meeldib meie laulikus "mis mu põues pakisteb...". Nüüd oskan seda lugu iseloomustada Stingi sõnadega, et talle ei meeldi, kui muusika end koheselt kätte annab ning ta naudib otsimist ja avastamist ja üllatusi. Protsess on küll pikaajaline, aga areng selle käigus fantastiline. Minu puhul ei kehti enamasti muusika osas väide: lihtsuses peitub võlu. Kui ma muusikat kuulan või seda laulan, siis tahan, et ta oleks vaga vesi, sügav põhi stiilis. Siis ta kannab mind.. 


On palju olukordi, kus seinad tulevad keset protsessi ette ja ikka ühtedel ja samadel põhjustel. Näiteks koolitöös.. ma lähen loengusse, et saada sealt parim pakutavast, minu jaoks on oluline teadmiste, kogemuste hulk, seostamise oskus, mis ma sealt saan arutelude tulemustel ja materjalidest ja eks see on ju üleüldse põhiline koolis käimise juures. Samas ei kannata ma silmaotsaski, kui inimesed teevad näiteks ettekannet mingil teemal, millest saaks väga häid mahlasid välja pigistada, kuulajaid inspireerida, motiveerida, neile midagi uut anda, kasvõi mõtteaine algatuseks nö seemneid.. kuid nad ei tee seda vähimalgi määral. Mina ei otsi koolitundides lõbu ja lõõgastust. Seda saan ma mujalt.. paratamatult leian end jälle olukorra ees, kus tundub nagu meie töövaldkonnas peaks töötama need inimesed, kes armastavad seda viimast osa. 


No, mida kuradit ma tavaliste energia mängude või mänguliste meetoditega teistele õpetada saan.. sa ütled, meeskonnatööd ja ühtekuuluvust ja teistega arvestamist, ma ütlen, et ei! Selleks on paremini ette valmistatud mängud. 


...see on vaid mäng ja lõbus vahepala, mis on ka oluline, kuid mitte peamine.


Põhjalikkus on kuldne märksõna siinkohal.
Miks tuhiseda lihtsalt läbi, kui saab nii palju kaasa võtta..


Ma isegi ei tea, kelle arvele ma selle suure mõtte nüüd panna tahtsin, aga õppimisega on nagu muusikaga Stingi sõnul. Seda tahtsingi öelda.


Järeldused tegin järgmised:
*võimalik, et mul on vaja kiiresti tööle saada ja oma erialal midagi teha
või/ja
*otsida võimalusi edasi õppimiseks, keskkonna vahetamiseks


Ma tean, et kõik pole nii ühekülgne, kui vahel tundub..




Uni on hiiglaslik. Mõtlesin, et vaatan vanu Grey Anatoomia osasid või Meeletut. Olen viimase kahe-kolme päevaga tohutult palju saanud. Robert teeb mind targaks. Ta on elav õpik mu kullavaramus, kasulikes kogemustes mu mõttekaaslane, debriifingute läbiviija koos minuga. Nii tihe protsess nagu seda on mistahes suhe kahe või enama inimese vahel, ei saagi olla jälgi mitte jättev, eriti, kui mõlemad teavad, mille nimel nad pingutavad.


Tahke on palju rohkem kui me arvame olevat, ka kõige õhem paberileht on tegelikult ruumiline kujund. Ning praegune hetk elus on vaid jäämäe tipp. Seepärast peangi oluliseks sügavale minemist. Sest veealune maailm on midagi sellist, mida me ei oska nähagi, kui me seda ise ei koge.. 


Maailm on haiget saanud inimesi täis: rohkem ja vähem haavatuid või kriimustada saanuid,  kes külvavad seda haigust teistesse (ja osadel õnnestub ise paraneda, ilma et teised kannataksid), kellest mingi osa tuleb puhtalt välja, mingi osa saab plekid külge ja ega neid ei aktsepteerita enam sellistena nagu nad on. Jutuna tundub see loogiline ja arusaadav. Aga sellega on nagu armastusega.. ma võin arvata teadvat, mida see tähendab, aga ma ei tea enne, kui ma seda ei ole kogenud. Ja selleks, et pääseda lähemale, tulebki õppida ja mõtestada, arutleda inimestega sellistel teemadel, mis ei räägi käega katsutavast maailmast.


Uskumatult sügav on maailm ja mida enam seda kogeda, seda enam leiad, kui palju saaks tegelikult kaasa aidata muutustele. Ma tahan õppida, et olla parem ja olla ise see muutus. Kõige hea nimel peab vaeva nägema.





esmaspäev, 4. aprill 2011

Ei räägi täna kodust, hoian endale

Nüüd hakkan pillima kah..


kevad on käes, täiesti masendav! Alati on see kevade tulek masendav! Tahaks kappi avades leida seda, mida seal pole. Ma pole kuid endale riideid ostnud. KUID. Ausõna, raha ei tee jah õnnelikuks, aga veerand õnnest on ikkagi rahast tulenev.. no võibolla vähem. Kui inimene peab riideid kandma, siis parem kannan ju neid, mis meeldivad, mitte neid, mille ainsaks kriteeriumiks peab olema ODAV. See on minu üks ainus ja viimane elu.


Lisaks on Itaalia ja Rumeenia projektid tulevikku lükatud. Kumbki ei saanud veel raha.
Ahh, Rumeenia koolitusest on mul veel eriti kahju.. nii kahju.. kuid loodus ei salli tühja kohta!


Türgi projekti kohta ei tea veel midagi.
Silmad-kõrvad tuleb õieli hoida. 
Kui muud ei saa, siis suveks tööle ehk ikka.
Heidi ütles just, et keegi pole teatanud, et tahaks uude keskusesse tööle minna.
Seega.. töökoht ehk terendab selles suves.






AHH, MA TAHAN ÄRA MINNA! SUVE OOTASINGI, KUNA SIIS SAAB ÄRA MINNA VÄHEMALT NELJA KOHTA! Õnneks ei jää Gaudeamus ära..
kurat...






ma ei jäta!




Vähemalt sai meie projekt raha. 10 nv rahastati ja üks neist oleme meie. Tunnen uhkust ja hirmu suure töö ees, mis juba nüüd peab algama.. sponsorluskirjad.. teated majutuse ja bussifirmadele.. juuni alguses on juba ettevalmistav kohtumine.


Septembri projekti ajaks on selgunud juba, kas Rumeenia koolitus toimub või mitte.. seega lootust ju on!

neljapäev, 24. märts 2011

Väike egolaks

Istusime eile Margega terve päeva toas.. hommikust öösse ja otsisime kõne kirjutamiseks motti. Mängisime Skype's numbrilauaga, vaatasime kogu Pealtnägija saadete ajaloo ära.. lugesime artikleid.. sõime rämpstoitu ja mida rohkem kell sai, seda enam tekkisid pähe küsimused: mis siis, kui ei läheks homme.. mis siis, kui teeksime kõne kunagi hiljem jne jne


Margel sai kõne kusagil ühe paiku valmis, mul nelja ajal öösel, kuna arvasin, et ei tee.. aga siis ikkagi tegin.


Lastest ja vanematest..




Olime vist kaks kõige süngemat täna tahvli ees oma kõnedega ja Marge oma miniseelikuga :D
Aga, pean tunnistama, et tegime hea töö lühikese ajaga.
Margel tuleb see nii loomulikult, ta lihtsalt oskab olla ja mõjuda, mul on natukene teine seis, aga ma tunnen, et pole kunagi nii hästi osanud kõneleda ja mõjuda oma sõnadega inimestele. Tagasiside oli teist korda juba ootamatu.


Külli ütles, et meis on see salapärane "miski", mis kas on või ei ole..
Ma ei salga sugugi, see teeb mind ääretult rahulolevaks ja annab enesekindlust, sest kooli ajal ei mäleta ma, et oleksin üleüldse mingis aines millegagi sedasi silma torganud. Kõnedes oli ikka mõjuvamaid isikuid peale minu ja matemaatikas helgemaid päid või inglise keeles soravamaid suhtlejaid.


Täna tundsin, et ma olen milleski osav ja see on mul loomuses, sees olemas :)
Tunnen, et mõned asjad jõuavadki alles hiljem pärale ja täiesti märgatavalt tajun arengut erinevates asjades erinevatel aegadel. Lisaks sarnasust teiste inimestega, ka nendega, kelle kohta öeldakse: ta ei meeldi mulle või mõni omadus temas ei meeldi. Olen avastanud, et selline suhtumine on pahatihti hoopis sarnasuste maha salgamise taga.




Olen uhke, see sai tehtud!
Külli tegi pakkumise metoodika nõukogusse minna. Jällegi, olen positiivselt meelestatud.


**************************


Eile oli võimatu päev.
Sain hakkama kahe lollusega ning tunnistasin endale viimaks täiesti siiralt:


kogu praegune elu on olnud justkui sissejuhatus ja varsti hakkab midagi juhtuma või muutuma.
see ei ole elu, mida mina elada tahan
elul on minuga mingid muud plaanid.

pühapäev, 20. märts 2011

Süda on paha ja peas ei suuda see keerlev ollus ära otsustada, kas mu pea peaks ringi käima või mitte.
Tegime täna pöördeid ja tasakaaluharjutusi balleti vormis. Väga distsiplineeriv ja endasse vaatama panev stiil on ballett. Kui kontserdil tahan tavaliselt endast välja lasta, siis balletis tahan enda sisse võtta.

Avastasin eile rahvatantsu harjutusi tehes Ele arvutist hea artisti: Fink.
Troubles what you're in, näiteks. Nii mahe ja mõnus.
Kui ma teeksin muusikat, siis midagi taolist ja kasutaksin pause ebaloogilistes kohtades, rütme ebaloogiliseslt.. LOOGILISENA! nagu SvenTüür. Suurepärane helilooja - geniaalne mu meelest. 
Täidab need kohad, mida tavaliselt pole harjunud täidetuna kuulama, aga tegelikult on nad olemas, lihtsalt me ei pööra elus ka neile tähelepanu. Mossitame või nukrutseme, sest me ei oska näha või vaadata. Pigem vaadata ja kuulata. Ebakõlas head kõla. Kuramus, see on maailma kauneim olek üleüldse.. armastus pole ka täiuslik ja just seepärast ta nii eriline ongi.

Aina leiad neid ebakõlades head. Sest see on justkui eesmärk iseenesest.


Täna kavatsen hästi süüa, kõne valmis kirjutada.. teen mitteaktuaalselst probleemist aktuaalse probleemi. Mingi taoline plaan on, et saaks kaks asja ühe asja sisse mahutada
Seminaritöös teen oma teooria lõpuks ära! Kaua võib ühe asja ümber tiirutada?!


Olen üksi kodus, aga kahjuks pole aega külalisi kutsuda.
Igatsen Tallinnasse juba väga väga väga palju.


Rääkisin eile Priiduga, ta on joonistama hakanud. Ma tahan ka, mul on palju ideid ja tahe.

laupäev, 12. märts 2011

Lund sadas juurde...

...mind ennastki üllatas, et mitte meelehärm, vaid hoopis meelerahu täitis mind.
Ometi on kevad ukse ees ja linnud on hämmingus ning väristavad laulda "Miks ma küll nii ruttu tagasi tulin?"


Noortekas on uus töötaja. See pole mina.


***


Ei ole.. kaugel sellest.
Lollid mõtted tulevad pähe ja enesetunne on allpool keskmist.
Lahendus: uni.
Äratus: 8.


Välk-geniaalne mõte!
Lahendus: vestlus ja tort.


Homme laulame ainsa koorina mitmeid laule ja salme ning laulupeo dirigendid on ka kohal..
Loodan, et saan normaalsel ajal voodisse.




Mu seminaritöö juhendaja ütles seda, mida mul kuulda oli vaja ja seda mida ta pidigi ütlema, sest ma tean, et.... :)




2 kohtumist, 1 allkirjastamine. Üks netijuhendus.
Ma saan hakkama!

pühapäev, 6. märts 2011

Kollane nool

Olen oma seminaritöö ühe osaga nii pikalt jändama jäänud, et pole märganudki, kuidas homme 4 peatükki valmis pean vorpima. See-eest on huvijuhi ametit koordineerivad dokumendid ja eriala vajadus igast aspektist läbi hekseldatud ja ootan huviga, mida juhendaja veel lisaks oskab pakkuda.


Leian taaskord üle pika aja kinnitust, et Tallinnas õpitava noorsootöö eriala õppekava jääb mitmeski kohas alla huvijuhui eriala õppekavale ja kõige tobenaljakam selle juures on, et noorsootöötajate alla kuuluvad huvijuhid, kuigi huvijuhtidel on palju rohkem ja mis peamine, PÕHJALIKUMALT ÕPETATAVAID pädevusvaldkondi kui nendel. Ei taha võrrelda, aga selline ebakõla tekib, kui teemat uurin ja materjale lappan.


Huvijuhid peavad ikka oma pedagoogilise külje maksma panema ja end teiste pedagoogidega samasse veergu rivistama ka dokumentatsioonis, mis osaliselt on olemas. Pole siin mingit nalja.. muidu kõigumegi ühe ja teise asja vahel. Teeme noorsootööd ja pedagoogilist tööd ning meid kajastatakse esimestes dokumentides rohkem kui hariduslikes dokumentides. Jamps.


Jah, noorsootöö on huvijuhi tegevusvaldkond, kuid kes haldab meid ja kaitseb meid või seisab meie eest, kui asjad peaksid nihu minema?! Hetkel suht mitte keegi.. aga lootus on.




Läksingi juba hoogu..




Mida ma öelda tahtsin.. mott on tagasi, uni tugevalt peal ja etendus meeldis rohkem kui see eelmine. Pigem pean mõtisklema selle eelmise üle, et mis ja kuidas ja miks ning ma ei seosta neid naljasid ja humoorikaid kilde kuidagi põhiteemaga.. kui seostangi, siis häguselt või.. tekib tunne, et kus see point siis oligi ja nagu polnudki mu jaoks. Aga eks ta ongi ju nii - inimene võtab parasjagu vastu seda, mida tal on vaja vastu võtta ja mida tema meeled, hing vms tahavad, et ta vastu võtaks. Miks muidu öeldakse, et iga asi tuleb omal ajal. Sest igaks asjaks ongi oma aeg. Seega, ehk jõuab mulle too esimene etendus ka millalgi pärale aga ehk jäängi pimedusse või oli tõesti etendus hoopis lihtsam, aga ma ei taha seda justkui uskuda.. sest nii võiksin ma ka teha oma vanaema kassist etenduse.. ühesõnaga, ei tea, lahtiseks jääb.


Tänase tüki üle ei pea nii palju pead vaevama, see oli arusaadavam ja selgem ning kogu etenduse aja mõtlesin, et see suur kamp näitlejaid kinnitab seda, millesse minagi väga usun, aga mida pole sugugi kerge sõnadesse panna. Mulle meeldis, eriti, et see on kirjaniku teose põhjal tehtud ja juhtumisi taaskord vene autor, kes tõe maha paneb sõna kõige otsesemas mõttes - TÕE. 






Kõht on tühi ja ahi lõpetas äsja küdemise.. mis kell ma enda arvates homme tõusen?! :D
Grey Anatoomia on JÄLLE puhkusel
ja valimiste debatt oli hea ning homme õhtul tuleb end taas sama teema pärast teleka ette naelutada.


Vanaema käis üle aasta taaskord külas, mina polnud siis kodus, aga sain kohukesi ja pirukaid ning makaronisalatit, kus sees oli vanaema toodud imehea suitsusink. Vanaema nähtud võib selle peale öelda? 
Tundub nii.. 
see olukord paraku on.

laupäev, 5. märts 2011

Ühel hommikul läksin kooli ja siis tuli raadiost see sama mõnus lugu:

neljapäev, 3. märts 2011

Ma pean.

Olete tähele pannud, kevadkuu on alanud, aga lumi on ikka veel maas ning ilmajaam lubab praeguste prognooside kohaselt vähemalt kuni järgmise nädala esmaspäevani miinuskraade ja lund juurde.


Mina avastasin seda alles eile. Tõesti, näoraamatus on uudiste top viies inimeste palved kevade kiirema tuleku jaoks esitatud ja ma olen sirvides peast läbi lasknud, et mis seal ikka.. talv on ka ilus. Täna jõudis pärale, et peakski ju olema kevad, aga pole ja sain aru.


Pean jälle tõdema, et mulle meeldis Külli teine loeng sama palju kui esimene. Väsimus kestis pool tunnikest ja siis oli kadunud.. kõnelesime endale olulisel teemal: "...on minu jaoks oluline".


Taustinfo paneb asjad paika, ma ei oska ja ei saa astuda kõnelemise teemadesse ilma, et mulle ei meenuks kooli igaaastane kõnelemise traditsioon klassis, aulas ja õnne või õnnetuse korral Kuldsuu kõnevõistlusel. Seega, mingi taustinfo on olemas ja nüüd tuleb vaadata, mida veel saab juurde võtta. Enda üllatuseks - väga palju! Olen seda varem ka tõdenud projektijuhtimise ainega, et see, mis meeldib ja mida oled tavalisest rohkem harrastanud, sellele tulebki lisa ja sealt, kust ei oskaks oodata. Seda enam kirjutad üles ja seda enam kuulad ning keskendud.


Mina sain oma kõne valmis eile öösel kell 4. Nii ja naa - mõtlesin, aga kaks olulist aspekti, millest lähtuvalt kirjutasin olid olemas:


1) puudutab
2) laseb valla selle, mida just iga päev ei saa/taha/või pole osanud näidata


Mõtteterad loengust:
*ei ole mõtet mõõgaga vehkida, kui teine tuleb püssiga. Ja mul ei meenu, mille kohta täpsemalt see käis, kuid polegi vist vahet, sest seda saab väga hästi üle kanda mujale. Ehk siis, ära hakka vastu vaidlema või argumenteerima, kui teine on oma kõnega kõik maatasa materdanud. Pole ka vist see.. kuid väljend on hea.
*Katsu analüüsida publikut enne, kui hakkad esinejat kritiseerima. Vahel ei saagi esineja öelda ja anda nii nagu osad inimesed publikust ootaksid, sest enamus publikust ei ole selleks häälestatud ja valmis.
*Kuulajana paned sa endal ehk olulised liinid kinni, kui võtad ebamäärase ja -õiglase hoiaku esineja suhtes. Sul jääb mõte ehk märkamata.
*Kui sulle kohe miski ei meeldi, siis otsi aspekte, millega nõustuda. Kindlasti on mõni. Esinejast tuleb lugu pidada. Kõik ei ole must ja valge.
*Kõige aluseks oli sõna - kui oskad sõnu enda jaoks tööle panna, on see kõrgem tase.
*Tegelikult me arvame üksteisest väga hästi. Ja Margel on jälle õigus :)


Ja siis meie kõned. Seostasin tänast päeva juba mõnda aega tagasi Leedu koolitusega, kus toimus ka väike kõnevõistlus - inimesed rääkisid endale olulistel teemadel ja kuulajatel oli rollijaotus. Kes pidi olema kriitik, kes žüriis jne jne. Ma ei ole üheski välismaalaste grupis veel tundund, et selline kontakt ja side tekib nii kiiresti ning ootamatult, kuid tekkis. Just nimelt kõnelemise õhtu soosis seda. Ennetasin, et tänagi juhtub midagi samalaadest ning juhtuski. Üllatusi ja avatust ning olulisi hetki igal ühel isiklikult ning ka grupis endas.


Minu lemmikud olid:
Kodutunne on minu jaoks oluline
Mõistmine ...
Kaasinimestega arvestamine ...


samuti:
Rõõmukillud ...
Kuum vann ...
Minu kursus ...


Üllatusmomente oli kuuendas lemmikus. Ja ma mõtlen, et oleksin võinud võtta nii mõndagi kohta küllaltki isiklikult, sest see oligi ju suunatud isiklikult igaühele meie kursuselt eraldi ja koos. Kuid ma arvan, et seda ei juhtunud kahel põhjusel: pole tarvis, kas see muudaks, parandaks midagi? (Marge Heina strateegia, muide ja ideaalselt toimib!) ning teiseks, olen Kätliniga suhelnud ja meie läbisaamine on enam kui normaalne ning enam kui lihtsalt pinnapealne. Oleme leidnud ühiseid jututeemasid temaga ja seda just nüüd, kui ta ära on.


Esimest korda leidsin, et mu kursaõde julgeb olla siiras ka avalikult ja rääkida millestki tema jaoks olulisest peale töö või probleemide, mis elus on. Esimest korda nägin natukene tema hinge ja see ongi ehk see, mis on mind temast eemale hoidnud - ma pole saanud näha ta hinge, sest ta on ennast hoopis teistmoodi esitlenud ja kehtestanud teistele. Ja see ongi ehk meie suurim erinevus, mille kõrval on tohutu palju sarnasusi, millest olen teadlik olnud juba pea aasta aega, aga pole soovinud neist välja teha. Täna leidsin, et on õige aeg.


Ja täpselt nii nagu me kõik tegelikult olime näinud, nii oligi. Me ju teadsime, et temas on peidus häid omadusi ja ta võib olla väga hooliv ning õrn, lihtsalt ta ei anna seda kohe inimestele ja pigem näitab, et ta on tark ja teadlik ning arukas ja seda üleoleval viisil (isegi, kui ta nii ei taha, kukub see tihti just nii välja).
Inimestele pole vaja näidata, kui väga sa nendest mingites asjades targem oled, siis teed end just rumalamaks. Nii on. Aga ta tegi end kõnega targemaks hoopis, kuid eks loeb ikka rohkem see, milline inimene igapäevaselt teistega on, mitte, kuidas ta ühe korra nüüd on.


Ta kõneles sel teemal, sest ta hoolib.
Mitte, et ma enne ei oleks teadnud,
kuid ta ütles seda esinest korda vastuvõetavas keeles välja.
Ja ma ei hinnanud teda enda jaoks ümber, pigem andsin lisaväärtuse. :)


***


Minu kõne:



L u u l e on minu jaoks oluline. Juhtumisi on tal nimepäev mu sünnipäeval, kuid see pole põhjuseks. Ka mitte see, et ma ise sule haaraksin ning kirjutaksin, kuigi olen teinud ka seda. Luule on  m i n u jaoks oluline, sest ta paneb helisema ja viib selgusele lähemale, annab juurde, mis parasjagu puudu on.

Vahel on siin nii võõras olla.. maailmas ma mõtlen. Isegi siis on võõras, kui oled ümbritsetud inimestest, kellega koos on hea ja kogu see soojus ning armastus on olemas, mis peakski olema ja tagama rahulolu. Aga ei, justkui oled lauldes noodirea kaotanud ja eksled valge paberi peal ning tead, et k u s a g i l see järg ju on ja k u h u g i pean ma ometi jõudma ning jõuadki – või siis mitte. Veel.

Teinekord kummitab sees mitu päeva mõni küsimus elu enese kohta, kuid vastuseid ei ole. Neil puhkudel satub mu kätte tihti mõni luuleraamat enamasti Jaan Kaplinski oma, kuid veel armastan Katre Ligi, Doris Kareva ja Hando Runneli luuleridu silmitseda.

Luule o n minu jaoks oluline, sest ta täiendab mu maailma ja annab ka selliseid vastuseid, mida inimestega suheldes teinekord ei saa, annab midagi, mis muudab võõra maailma hoopis mõistetavamaks ja õnnelikul juhul täiesti SELGEKS, nagu üks tilk Fairit, mida reklaamis rasvasele pannile tilgutatakse ning kogu rasv seepeale kiiresti laiali valgub. S i i s taipad, et tegelikult nende tohutute küsimuste ja kasvõi inimestevaheliste mõistmatuste vahele jääb selguse hetk. Ühtäkki leiad täiesti ootamatult üles selle, mis kaduma läks ja avaneb uus vaade maailmale.

Nii palju saab öelda luulega, mida sõnadega, selle ühe kõnegagi, ei saa edasi anda. Seepärast ma annangi oma mõtte teile hoopis luulena: (kahjuks ma autorit ei tea, võtsin selle oma gümnaasiumi kirjanduse vihiku vahelt)


Mitte põgenemise,
vaid lahkumise kunst,
mitte vihkamise,
vaid vältimise viis.

Ise oled alati
enda suurim vastane,
kuni ei õpi
endaga läbi saama.

Teine on mõistatus,
kui ka näib igav
ja läbinähtav.

Kui temaga pole
midagi peale hakata
ütle endale: ta on mõistatus,
mida ma ei jõua lahendada,
ja ei peagi.

Mina olen
mõistatus,
mida ma saan ja tohin
eluaeg lahendada.
Ma pean.

Endalegi üllatuseks oli tagasiside hoopis parem, kui ette kujutasin.
Ma täitsin oma kahte põhieesmärki ja Merka kommentaar väljendab seda ehk kõige paremini: ohoo, tal on selline külg ka. 

Ja tegelikult ongi see minu põhiolemus ja mina-pilt. Inimene ise saab seda muuta ning ma sain selle võimaluse täna.


Terviklik on olla. See on hea olek.
On nii mõndagi kõrva taha panna tänasest päevast ja nii mõndagi, mida kellegi juures edaspidi arvestada. Elu.

kolmapäev, 2. märts 2011

see on isegi parem..

Mäletan küll, kuidas me Agnesega roosiaia kasvuhoones istusime ja taustaks tuli arvutist see sama lugu. Õhtul kastsime roose ning paterdasime paljajalu koju.. oli üks müstiline ajajärk. Agnese kaudu ma selle bändini jõudsingi, ta vaatas tihti sisu, mitte pealist. Ta tõi välja nüansse, mida ma ise poleks ehk märganud. Mitte ainult neist videodest, mis on suurepärased! ..elust üldse ja ma ei saanud paljustki tookord aru. Olin päris rumal ja vastik ka teinekord.


Tegin endale ühe korraliku sünnipäevakingi, kui aus olla, ei ole ma endale sünnipäevaks kinki veel teinud. Eks ole siin raha kõrvale pandud suvisteks käikudeks.. aga ma ei suuda ka nii mitu kuud istuda ilma, et enda heaks midagi teeksin, seega..


kolmkümmend sekundid marsile, 21. juuni ja mina olen kohal, kui midagi muud vahele ei tule! Minu teine vaadatav suurkontsert Tallinna Lauluväljakul.


Üks põhjus, miks suve oodata

reede, 25. veebruar 2011

Kusagil on see olemas

Tahan luua, midagi


lõika aina seda paksu tundamatut maailma enda ees lahti ja ikkagi ei saa lõpuks aru, miks ja milleks üks või teine olukord sul läbi tuleb elada. Teame vaid, et kõik on millekski vajalik ja hea ning on variandid: alluda või edasi lõigata. Tunnen end nagu Heiddegger, kes tahtis seda maailma läbipaistvamaks muuta, et oleks ometi selgem ja mõistetavam, miks inimesed on nagu nad on või kuidas nad saaksid tagasi puhtaks ja puhtasse maailma, kui üleüldse midagi seesugust on kunagi eksisteerinud.


Ma tahan midagi luua


Vahel on nii võõras olla siin. Istud küll kõige soojemas ja ja pehmemas toa nurgas ning teed oma ainsa koolitöö ära, mida juba mitu päeva oled edasi lükanud ning lähed normaalsel ajal magama ja lased oma kallimal teises toa servas rahulikult lõputööd kirjutada (erinevate rahvuste muusikast, muide). Ikkagi on võõras, justkui eksleks mitme erineva dimensiooni vahel. Oled nagu siin maailmas, aga ei ole ka. Tihti tunnen just nii.


Ma arvan, et ma pole veel leidnud seda, mida ma päris enda omaks saaksin pidada ja mida ma oskaksin teistele ka edasi anda. Aga ma tean, et ma leian selle ja et olen õigel teel, ma loodan.


Ma tahan õppida ja tahan luua. Tohutusuur õppimise vajadus ja teadmiste janu on. Teadmiste janu maailma kohta. Mitte see, kuidas ühes või teises kultuuris erinevaid tantse tantsitakse või kuidas keegi lusikat hoiab, kui ta suppi sööb.. ma ei tahagi seda teada, pigem seda, mis tuleb pärast väliselt ja käega katsutavat, seda, mis on nende sirmide taga.


Ma janunen ja janunen ning suu kuivab. Mitte ainult seepärast, et nohuga magades ei saagi muud moodi, kui peab suu lahti hoidma.. 


Ma ei muutu rosinaks.
Inimesed on valmis taluma mitmeid asju selleks, et saada tilgakestki janu kustutamiseks.
Hingeta pole mitte miski päris, mitte miski




Parem hakkas. Mul hakkaski juba parem

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Euromärul


Teen doodle hääletuse enda eurolaulude eelistuse kohta. Hääletan lähtuvalt kahest tegurist: a) mis minu arvates läbi lööks ja/või b) mida on ka hea lauluna kuulata.
Kollane - võib minna, aga pigem mitte
Roheline - sobib
Punane - kohe kindlasti mitte

1. Hopa'pa-rei! - Ithaka Maria
2. All & Now - Rolf Roosalu
3. Valss - Orelipoiss
4. Rockefeller Street - Getter Jaani
5. Don't Want Anything - Jana Kask
6. Smile - MID
7. I Wanna Meet Bob Dylan – Outloudz
8. The Storm - Mimicry
9. Be My Saturday Night - Noorkuu
10. Baby Had You - Victoria

Kui oleks minu teha, saadaksin Eurovisioonile hoopis tükis loo, mis konkursist ootamatult eemaldati. :)