On nii ja on naa olnud. Isegi, kui on väga niru ja maailm viltune, on ometi see hea. Isegi kui ütlen, et olen paigast ära ja kuidagi ärevil, on see ometi hea märk. See tähendab, et midagi toimub ja pulbitseb ning pole vana hea rahulolu ise. See pulbitsus ongi hea, mis sest, et ta kaasab endaga meelesegadusi, imelikke hetki, kallutatud arusaamasid jne jne. Arvan, et kulminatsioon oli eelmise nädala ettekannete tramburai, millele eelnes projektikooslek. Kõik läks nii nagu olin mõelnud ja täpselt nii nagu õigeks pidasin. Nüüd tuleb vaid hoog sisse saada.. mul pole ammu ammu ammu ammu olnud nii põnevat vestlust kui reedel loovusepsühholoogia pausi ajal. Ühtäkki jõudis mulle miski oluline teadvusesse ja ma kinnistasin selle.
See ongi nii, et pusid, pusid, peksad end mööda seinu ära ja siis oled valguse käes.. kõik on selge. See oli väike selgus, aga ometi suur ja oluline. Mõtelda on mõnus! Leidsime kursakaaslasega, et kõikide nende loovate kunstide kõrvale nagu muusika, luuletamine, kirjandus, näitlemine, tantsimine, maalimine ja muud kunstid juurde tuleks lisada ka MÕTLEMINE! Kuidas loovalt läheneda erinevatele probleemidele, mismoodi luua oma toimivaid süsteeme nende lahendamiseks.. miks mitte oma teooriaid, mis võivad ükskord olla midagi enamat kui iseenda vaimusünnitis ja abistav vahend. Marge (He) soovitas lugeda ühte bakalaureuse tööd Teooriate teooria oli vist nimi, midagi sarnast. Ta ei soovitanud, aga kui ta sellest rääkis, siis tundsin, et pean seda lugeda saama. Praegu pole ma jõudnud tolle tööga tegeleda, kuid Robert tõi mulle Esa Saarineni raamatu Muutumised, mille talle sünnipäevaks kinkisin. Mu aju vajab praegu tervislikku toitu, mis ei hulluta mõtteid, vaid teeb korrastusi.
Päris mitu mitu postistust tagasi kirjutasin, et midagi hakkab juhtuma ja ma tunnen, et miski muutub. Bioloogiliselt ja psühholoogiliselt täiesti selgitatav nähtus, kuid ma ise pole veel aru saanud, mis täpselt toimub minuga. Aga see on nii põnev! Pilt läheb üha selgemaks, järjest selgemaks läheb kogu see elu, mida elan. Iseenda sisemaailm tekitab põnevust ja huvi avastada. See on nii põnev. Istuda Robertiga koos diivanil, samal ajal, kui tema mõtleb oma peas omi asju ja mina enda omasid ning õhtul enne magama minekut me arutleme.. ja mul justkui polegi sel hetkel mitte midagi muud vaja ainult arutelu Temaga.
Ma tahan õppida, avastada, seigelda, õppida ja õpetada, õppida, luua, astuda oma rada.
Kirjutan nagu värskelt usku pööranud inimene.. aga ehk ongi see mingi usk.. eluisu aina kerkib.
****
Palju on olnud. Ja ma ei pea sugugi silmas kooli. Pigem on kõike muud hästi palju, mis enda sees toimub ja kool ning kogu see rahmeldamine tundub siis loomuliku kommipaberina - ta peab olema ja lihtsalt on ning selle vastu ei saa. Palju põnevamad lood toimuvad hoopis seespool ja väljaspool paksu tihedat tunniplaani, need käega katsumatud asjad, mis jäävad ridade vahele.
Vanaemad on ühed naljakad naised. Nad pole ideaalsed ja mõni neist võib olla tihti täpselt selline inimene, kes sulle näiteks koolis absoluutselt peale ei lähe. Perekonnaga ongi see hea, et paratamatult aksepteerid erinevaid inimesi oma suguvõsas ja tingimusteta. Mujal saad valida, kas tahad ühes või teises grupis olla. Valik on laiem. Perekonda ja suguvõsa ei vali, aksepteerid ja õpid tolereerima, sest kui nende mitte tolereerimine on palju keerulisem ja ebaloogilisem enamikes olukordades ja põhjustab mõttetuid isiksuse probleeme tuleviku suhetes. Minu jaoks pole perekond eelkõige turvaline ja soe kooslus, kuhu saab maailma eest pugeda. Pere on õppimise koht.. sugulased nii samuti. Eks need kaks asja käi omavahel tegelikult kokku.
Mart Saar tegi kauneid klaveripalasid ja kirjutas kahele pruudile, kes olid õed, ühesugused kirjad. Käisime muuseumiöö raames laulmas. Pisikeses toas oma kolme looga, keset loodusrikast paika.
Kui me Robertiga Tartusse sõitsime olime nagu 20 aastat tagasi elanud noored, kes läksid oma vana passatiga (kuidas iganes seda kirjutatakse) ühe või teise vanemate juurde kartuleid panema. Tema lihtne autoremonditöökoja tööline hommikul kaheksast õhtul kümneni. Mina kerge õmblejanna ja hobikorras lisaraha teenimiseks laagrikasvataja. Ning muud polnudki tarvis, see oli parim, millest tol ajal unistada saime. Kuid tänapäeval.. on pea laiali otsas. Mis tunne on, kui pea päriselt LAIALI on.. või nagu kapsas. Mitte midagi ei saa aru ja ei tea, kes või kus olema peaks. Enam ei piisa kartulitest, passatist või õmblejanna ametist. Kui see just omaette soov pole..
Mart Saar tegi kauneid klaveripalasid ja kirjutas kahele pruudile, kes olid õed, ühesugused kirjad. Käisime muuseumiöö raames laulmas. Pisikeses toas oma kolme looga, keset loodusrikast paika.
Kui me Robertiga Tartusse sõitsime olime nagu 20 aastat tagasi elanud noored, kes läksid oma vana passatiga (kuidas iganes seda kirjutatakse) ühe või teise vanemate juurde kartuleid panema. Tema lihtne autoremonditöökoja tööline hommikul kaheksast õhtul kümneni. Mina kerge õmblejanna ja hobikorras lisaraha teenimiseks laagrikasvataja. Ning muud polnudki tarvis, see oli parim, millest tol ajal unistada saime. Kuid tänapäeval.. on pea laiali otsas. Mis tunne on, kui pea päriselt LAIALI on.. või nagu kapsas. Mitte midagi ei saa aru ja ei tea, kes või kus olema peaks. Enam ei piisa kartulitest, passatist või õmblejanna ametist. Kui see just omaette soov pole..
Loodusprogramm on lõpule viidud. Sain esmaspäevaõhtul alles tervikliku info ja ei teadnud kuni järgmise hommikuni, mis teemal programm tuleb.. valmistasin 12 mängu ette koos vahendite ja auhindadega ning kui kohale jõudsin panin need kenasti programmiga kokku. Toimis, olen küll aastaga paremaks saanud. Õppisin palju ja püüdsin lastele ka anda nii palju kui oskasin. Nähes Airet programmi tegevusi läbi viimas, oleksin veel rohkem tahtnud anda.. sulasin lastega pidevalt punti ja kirjutasin-joonistasin oma päevik-märkmiku sõnu ning pilte täis. Turgutav ja motiveeriv on kohata oma alast nii huvitatud inimesi, kes on sealjuures väga meeldivad inimesed. Ta oli tõesti osav. Arutlesime elamuspedagoogika tunnis eelmisel nädalal selle üle, milline peab seiklusjuht olema, lõpuks panime ühiselt omadused tähtsuse järjekorda. EESKUJU oli esimese kolme märksõna juures põhiline, mille üle arutlesime ja mõtlesin sellele pikalt.
Osad meist leidsid, et eeskuju olla ongi põhiline, siis tuleb ka muu. Teised arvasid, et eeskuju oled ikka oma isiksuse ja olemusega. Sa võid teemat tunda ja olla sõbralik, kuid sellest ei piisa alati. Nagu Raud ütleb - x-faktor peab olema. Sa kas oled või ei ole. Airel oli peaaegu x-faktor, ma sain temaga koos olla kahjuks 1,5 päeva. Eile õhtul mõtlesin, et x-faktoriga eeskuju oled siis, kui õpetatav eriala paelub hingepõhjani. Siinkohal võiks muidugi öelda, et mis sa loobid suuri sõnu, ise teadmata nende õiget tähendustki. Seda pole olemas, mida ütlesid - hingepõhjani - mismõttes. Kus on põhi? Vat, vat, vat.. kus on?
Need 1.-4. klassi lapsed tundsid kõiki rabataimi ja teadsid, mismoodi nad paljunevad! Minu lemmik on siin - tupp-villpea, pidi sisaldama rohkesti vitamiine ja soovituslik süüa inimestel. Karude maiuspala.
Minu tuba.
Tol ööl nägin unes, et mind pandi paari ühe võõra mehega. Ema ütles, et võin hiljem elada sellega, kellega tahan, kuid praegu pean abielluma. Priit oli üks tunnistajatest ja see, kellega abiellusin oli sama isik, kes meid paari pani. Kristi nägi unes nahkhiirte pulma. Muide üks nahkhiir sööb öösel ära üle mitme tuhande sääse. Keda sääsed piinavad, muretsegu nahkhiir - väga tõhus!
Üks pokaalitäis unejooki enne ööd.
Juba on aru saada osade põhjal, kes mis rolli kannab.
Selline näeb välja tüüpiline veekogu - putukate kuningriik. Nii mõnestki neist saavad siin pehmetiivalised või sääsed või mõned muud lendavad olendid. Ujumise isu kadus ära, aga väga huvitav oli jälgida, mismoodi neil elu toimis ja kui kavalada on mõned putukad! Näiteks puruvana ehitab enda ümber kindluse ja siis hakkab teisi putukavastseid taga ajama. Puruvanad söövad mingi aja möödudes selle karbi tühjaks.
Väsimus on. Heidan magama ja alustan homset hommikut projektiga.

