esmaspäev, 31. mai 2010

Täna räägin narkomaaniast ja ei millestki muust

1. Mis?

TRANSIS olek
AVATUS, justnagu lill avab kiirendatud kaamerapildis oma õied
TÕMME
või see, mida me foorumteatri lõpus tegime - ajasime sõrmed laiali ja nad sirutusid pahupidi maa poole.
VAIMNE RAHULDUS
justkui oleks suure noortevahetuse projektiga ühele poole saanud (muide meie pole oma projektiga ikka veel päris ühel pool)
SISEMINE JÕUD, justkui karjuks täiest jõust ja pingestaks kõik lihased endas (olete karjunud, vihastanud, lihaseid pinges hoidnud, siis teate)
FÜÜSILINE AKTIIVSUS
SUURUS, see ei mahu sisse ära! Keha on lihtsalt liiga väike, mis tõestab mulle, et vaimsus on ikka suursugusem kui füüsis. Juba oma müstika poolest.
ADRENALIIN
Kas nüüd just süda kiiremini lööb - ei saa arugi, kuid surinad käivad aeg-ajalt läbi keha, käed värisevad natukene, hingamine on kiirem ja kehal on raske ühel paigal püsida.. või kui kauaks ühele kohale jääda, siis tunned, kuidas kõik see vaimsus sind haarab endasse ja füüsis kaob ära. Ei taju enam enda käte pikkust, jalalabade suurust.. mitte midagi, ainult vaimsus.
VASTUVÕTLIKKUS - või kuidas selle kohta õigem öelda oleks. Igatahes, kui keegi õpetaks mulle täna Norra keelt, siis suudaksin päris palju selgeks õppida. Midagi sarnast.

Jah, transis olek.
Või midagi sellesarnast. Madalam aste, aga muud moodi ei oska ma seda seletada.


2. Miks?!

Kindlasti koormusest.
Kahtlemata õpihimust ja uudishimust.
Muidugi ka vajadus ja tahe.
Kõhutundest, et olen õigel teel.
Avastamise vajadus, asjade ja iseenda.
Arenemisvajadus.
Elamuste vajadus.
Edu saavutamise vajadus.
Eneseületamine.
Eneseülendamine.
Eesmärkide täitmine, nende poole pürgimiseks tee sillutamine.
Õppeedukus.

Jah, vajadused enese arendamiseks ja hingestamiseks.
Midagi sellesarnast.


3. Põhjustavad tegurid.

Jah, nüüd hakkan loetlema ja seda eelkõige enda jaoks, sest nii saan selle suure mahu enda seest kasvõi korrakski füüsilisse pisikesse kujusse vormida.

*
Kahe nädalane laagripraktika Viljandi Õpilasmalevas 28. juuni - 11. juuli:
--kohtumine tööandjaga
--kohtumine teise kasvataja ja noortega
--lepingud
--programm (tegevused+vahendid) PS. Me plaanime rattamatka Lätti!
--vastutus
--mis veel lahedam.. oleme ainult viieteistkümnekesi ja mitte kedagi teist pole meiega. Mitte kedagi, kellelt koha peal nõu küsida, abi küsida. Ainult meie ja noored. Pagan, ma ei ole sellest üldse vaimustuses, aga üles kütab sellegipoolest! No, mis ma teen?!
--10.-12. augustil on muide Malevate kokkutulek!
*
VKA Segakoor
--projekti vastuste ootamine; kõhedustunne, vastutustunne
--pikk kooriproov vahetult enne filosoofiat
--esinemine Viljandi Hansapäevade ühel päeval, 13. juunil Puhtas Kullas
--augustikuine kolmepäevane koorilaager
*VKA lõpuaktuse korraldamine
--Ugala lavakujunduse ettevalmistamine, kujundaja abistamine. Ehk maalimine ja meisterdamine ning mitu päeva mitte üks tund.
--vastutustunne enda asendaja ees
*Portugali noortevahetus 2.-9. augustil
--lennu- ja rongipiletite ostmine
--raha kogumine
--vastutustunne kogu grupi ees
--ettevalmistav kohtumine juunis
*Filosoofia eksam 10. juunil
--korralikult õppima hakkan 4. juunil, varem pole lihstalt aega
--20 artiklit lugeda, ei ole kergesti arusaadavad
--22? punkti päheõppimine
--mitme ööpäeva tihe töö
*Köietöö eksam+draamaõpetuse arvestus 3. juunil
--homne proovitund lastega (taaskord ja hilisel etteteatamisel!=
--proovitund sisaldab endas madalraja tegemist, köite ülespanemist ripsilla tarvis, ronimist kaevumäel
--eksamil kõike seda oma peast ja taaskord lastega, lisaks draamaõpetuse meetodeid kasutame ka
--mis on kõige lahedam, veel ei tea mida ja kuidas :D
--eesmärk on A, seepärast ka kõrgem pinge :D
*Huvijuhi portfoolio, 18. juuni, mul 13. juuni
--Kanuumatka koolituse reflektsioon
--Laagrikasvataja -"-
--Aktuse korraldamise -"-
--Urmo koolituse -"-
--Seikluslaagri -"-
--"Kuidas olen kahe aastaga aerenenud" reflektsioon
*Veel koolitöid 4. ja 10. juuniks
--seiklustegevused vees essee
--seikluslaagri kirjalik töö
*Huvijuhtide suveakadeemia, 16.-19. august
--korralduse abikäis


Hullu teadust me siin koolis ei tee, kuid praktikat on kõriauguni ja üle selle ka.


4. Ravi, taastumine

Ära teha, nautida oma tegemisi!
Mida rohkem teha, seda enam jõuab.
Leida ruumi puhkuse jaoks.
Sõpradega aega veeta.
VIIMAKS arvutis olevaid pilte ilmutada
uusi laule tõmbama hakata
seelikut õmmelda
Kidroni "Leidlik mees" läbi lugeda
veel raamatuid lugeda
võimalikult palju igal õhtul ujumas käia - täna on ka plaan minna
Robertiga vestelda, uurida, kuidas tal päev möödus
Rokk-kontserdile minna. Kunagised Rock Insuldis Põltsamaal.. meeletud. Mitte ühtegi beibe.. kõik on nemad ise. Vahel hädavajalik lausa minna.

Neiu, millal te viimati joonistasite?!
Varem oli see teie KÕIK!
Uus eesmärk püstitas end just praegu ise.




Kus lõpeb piir, kus muutub häguseks? Milleks üks inimene veel võimeline saab olla? Selline küsimus jääb õhku rippuma. Sest ma tean, et veel enamaks ja rohkemaks on võimeline! Kuidas nad suudavad? Nad naudivad oma tööd ja tegemisi. Minust on saanud töönarkomaan. Kui melanhoolset hetke pole, olen täielik tööhobune.

reede, 21. mai 2010








Siin peitub mingi müstika.. ja ma ei oska seda sõnadesse panna, mis mu sees toimuma hakkab, kui see lugu käib.


Põlenud, aga kogemuste võrra rikkam. Hea on tunda, kuidas areng toimub. Ja vahel ei käigi nii, et peab pool aastat mööda minema ja siis saab võrrelda, mis eelnevaga võrreldes teisiti on. Seekord lihtsalt muutus.

Hakkan huvijuhi portfooliot kirjutama. Palju kirjatööd ja vähe päikesepaiste käes olemist.
Palju arengujuttu ja kogemusi läheb täna ning homme paberile.

Olen ikka veel sooda.
Peaksin juba pesema ja bussi poole sättima, kuid kaalun tõsiselt, kas see nädalavahetus tasub minna, kuna juba homme õhtul on Egerti ja Kalvi sünnipäevade pidamine.. samas järgmisel nädalavahetusel on Viljandi maakonna laulupidu, kus kooriga üle mitme nädala taas üles astume.
Muide, kooriprojektid Kulkasse ja TÜÜEle on saadetud!
Pöidlad pihku!
(portfoolio peatükk)

Vahepeal saabus Priit koju. Nii tore! Tõsiselt.
Viimane esinduse pidu sai peetud.
Jess!
(veel üks portfoolio peatükk)

Laagrikasvatajate eksam sai samuti tehtud!
(taaskord portfoolio peatükk.. enam-vähem justkui sobiks)

Nüüd ongi nii, et Võhandu jõgi vallutatud ja esimene kanuumatk tehtud.
Peaaegu 3 päeva ning 2 ööd metsade vahel keset kaunist Lõuna-Eesti loodust.
Mul on kõik kohanimedki meelest läinud.
Paidra järve ääres ööbisime esimese öö. Tegin oma esimese supluse 18. mai hilisõhtul ülisoojas supivees :D

Hommikul koolitas meid Levo Tohva koos ühe teise noormehe Mikuga. Levo muide on Eesti Matkaliidu president ja kogemusi on tal mägede ja jõgede kaupa üle kogu maa kokku kogutud. matkajuht.ee saab rohkem uudistada.

Kui teooria osa kuulatud ja selge ning paar praktilist harjutust kajaki ning kanuuga järve peal tehtud, liikusime oma stradipaika Võhandu jõel.. kahjuks ei mäleta üldse algusepunkti.
Jõgi oli kivine, takistusterohke - puud rippusid jõe kohal ja nende alt oli kohati väga raske läbi pääseda. Vool oli teinekord väga tugev ja kärestikud närvikõdi tekitavad.
Paaris olime teisest rahvusest tudengitega (meie oma kooli multikultuursed huvijuhid). Oli päris suur hirm või ja?!!

Ma ei oska ju väga hästi ujudagi ning ammugi mitte kanuuga sõita ja sellisel jõel nagu Võhandu seda on. Hiljem Levo tunnistas ka, et andis meile parajalt suure pähkli, et võimalikult palju kogeksime. Ja muidugi kukkusin mina koos oma naabriga keset kive ja voolavat vett ümber. Päästmine meie õppejõudude poolt oli väga kiire ja asjakohane.
Hirmus ja lõbus ühekorraga. Täpselt nagu seiklusele kohane.

Viimaks kui ööbimispaika jõudsime langesime surnud sääskedena telkidesse (neid oli seal tonnide kaupa võrreldes näiteks Viljandi Paalajärve sääskedega). Inimestel on käed ja jalada otsast otsani ära söödud ja kuplasid täis. Mul on vedanud, sääsed mind väga ei armasta.

Järgmisel hommikul tõusis nutt kurku, kui uuesti kanuudsse ronisime. Seekord vedasime kotte kaasas ja vahetasime paarilisi ning ma pidin tüürima hakkama (olen ju "professionaalne" tüürija!) Rada pidi veel raskem tulema. Takistuste ja kõige muuga.. hirm oli sõna otseses mõttes naha ja kontide vahel. Isegi väikene sisemine paanika.. mis saab, mis nüüd juhtuma hakkab?
Ja ka see on seikluse ja elamuspedagoogika tunnus.
Lõpp on teadmata, tegevuse kulg on etteaimatav, kuid teadmata.
Hirm ja rõõm läbisegi.
Paanika ja eneseületamise kogemused.

Ma mõtlen, et see, mida ma õpin ja kunagi noortega tahan teha, peab minus ka närvikõdi tekitama, üleni läbi raputama ning endasse imema, muidu ei ole ma südamega asja sees.
Ning elamus pakub mulle ka avastamise võimalust ja närvikõdi ning avastamise vajadust!
Tegemise vajadust!
Õige valik.
Elamuste kaudu avastab inimene endas nii palju. Väga palju!

Jõudsime millalgi pärast lõunapausi sihile.
Kärestikke oli palju.. mõni oli ikka selline, et kohe põrkame vastu kiviseina.. ja põrkasimegi :D
Mõtlen, et Piret (minu teine õppejõud) rääkis meelega meile teise kanuutamisepäeva alguses, et rada läheb järjest raskemaks, kärestikud on suuremad ja loodetavasti ei kuku keegi ümber, kuid tõenäosus on suur..
Meelega seepärast, et me end hullemaks valmis paneksime ja siis kogeksime, et tegelikult oli päris tore ja isegi natukene rohkem lihtsam kui eelmisel õhtul. Et kogeksime suuremat joovastust..
Ta on kaval.. tõsiselt.. ta oskab väga hästi närvikõdi tekitada. Seepärast tuleb meile ka draama kasuks. Peab oskama näidelda. Nendel kahel asjal on omavaheline seos täiesti olemas.

Kuulsin, et vanemate kursuste seiklejad lähevad Sergei (meie õppejõuga) langevarjuhüppeid tegema. Maksab 1000 krooni, kuid on seda väärt.
Järgmise aasta prioriteet: koguda raha langevarjuhüppeks. Kes tahab liituda?
Roberti kutsun ka.
Kanuumatkale lähme ka temaga kunagi. Väga hea suhtlemisokuse õppimise koht.


Eile õhtul käisime Tuuli, Marge ja Mercaga Paala järves ujumas. Mõnus supp.
Öösel käisime Robertiga samas kohas ujumas.


Täna hakkan õppima ja õhtul saan ehk ujuma. Randa tahaks ka, kuna järgmiseks nädalaks lubab juba pilvi ning vihma ja kraade alla 20-ne.

Igatahes nüüd helistan emale, ajan Roberti jalule ja lähen üle mitme päeva normaalselt duši alla!
Koju ma vist ei saa jah..

Järgmise nädala tegemistest märkimisväärsemad on 24., 25. ja 27. mail aset leidvad rippsilla laskumised. Ise teeme sõlmed ja ise hakkame lapsi ning teisi vabatahtlikke (oled valmis osalema?) alla laskma. Õppejõud on muidugi ka olemas.

27. mail, kell 14:15-17:45

26. mail saan kokku Arega, et oma laagripraktikast rääkida.
Pagan, mai saab juba läbi ja millal ma filosoofia eksamiks õpin?!
Maiste sööb elusalt.
Ta on inimlik, aga elusalt sööb rohkem kui ükski teine õpetaja või õppejõud seda on teinud.

Nii, ülakorrusele nüüd!


PS! Kintsud ning käevarred ja õlad + nägu on punakad punakad. Peagi pruunid mis pruunid. Päike praadis hoolega mu nahka.

pühapäev, 9. mai 2010

Järjekordne linnapea vastuvõtt kultuuri- ja noorsootöötajatele täitis mu kõhu hea ja paremaga (siiani on raske olla) :)
andis mõningaid huvitavaid elamusi ning sai jäädvustatud fotodesse (esmakordselt muide).

Ligi 20 aastat pole meie korter remonti näinud. Nüüd on lastetoas tapeet peaaegu, et maas ja ööbime vennaga suures toas. Juhei!
Ahjaa.. vanaema külastasin ka täna isaga. Viimati käisin tema juures jaanuaris. Häbi mulle.. ja ta elab 10 kilomeetrit Põltsamaalt väljas. Topelt häbi. Ja kui päris aus olla.. on natukene häbi ja pole ka.

Kalvi ütles, et tal on 3 uut "Meeleheitel koduperenaiste" osa! Ei jõua ära oodata, millal neid vaadata saan.

Olin esmakordselt Aidaakvaariumis garderoobitädi. Mis sest, et seda sündmust korraldati ka eelmisel aastal. Me jõudsime sinna eile.

Huvijuhtide pidu oli rohke tantsu, etüüdide ja juhtumitega. Magada sain kaks ja pool tundi ning järgmine päev sõitsime setumaale Jüripäeva tähistama.

Nädalad on nii tihedad ja enamasti mõnusad ning enamasti toredaid (teinekord pole nii toredad) Viljandi tegevusi täis. Meelest läheb ära, et esmaspäeval sooritasin ju seikluskasvatuse teooria eksami edukalt!

Viljandis on mingi hõng.. olen mõelnud, et praegune aasta on hingeliselt kõige rahulikum. Pean silmas aastat, mis algab jaanuariga. Tavaliselt algab aasta minu jaoks septembris.

Pole ammu juuksuris käinud. Värv kulub ära.
Kulme tahaks ka värvida ja üldse ei teeks üks massaaž ka paha!

STOPP!

Millegipärast on mu sissekanded üha detailivaesemad ning ei kirjelda päevasündmusi. Jääb vaid üldine ja suur mass, mis kõige rohkem südame peal või mureks.




Seda kõike on palju ja ainult seepärast, et ma pole mitte millegagi veel korralikult algust teinud. Pean need asjad oma päevikusse üles kirjutama, siis on nad silme ees ja ma suudan iga tegevuse oma aja peale panna. Nii saan planeeritud ja tekib tunne, et juba läheb.. kuid siiski ei lähe.

Veel kuu aega ning kool saabki otsa!
Veel 4 eksamit ja ongi läbi.
Veel üks esinduse valimiste pidu ja ongi esindusega selleks aastaks ühel pool.
Veel 2 Tšehhi projekti ja ongi meie suur töö tehtud.. olgu, sponsorluskirjad ka ja kostüümid, olgu see viimane pole enam minu rida.
Veel kuu aega uue korteri leidmiseks..
Veel kuu aega Chalice ja Tõnis Mäe kontserdini.. :)

Ja see kõik on kõigest liiv?

Meenutades draamaõpetuse kursuse jutukest professorist, kes purgi kivide (kõige tähtsam siin elus - sõbrad, perekond, koduloomad), herneste (vähem tähtsamad asjad, mis on meile mingil ajahetkel oluliseks saanud - maja, auto, töökoht) ja liivaga täitis (mitte väga olulised asjatoimetused, mis meie igapäevast elu sisustavad).


Ei saa elu ilma liivata.
Jätta kõik need toimetused ja viibida herneste ning kivide keskel.
Olgu, loo moraal oli teistsugune, suunan teema valesse kohta.


Hea meelega jätaks vahel oma asjatoimetused ning külastaks järgemööda head tuttavad ning sõbrad läbi :)
Mina olin see inimene, kes ütles, et perekond ja uus keskkond ning tuttavad ei kaugenda inimesi üksteiest. Aga vahel on üksi raske pingutada selle nimel, et saaks teistega koos aega veeta. Heameelega istuks osade klassikaaslastega kokku, kellega kooli ajal natukene paremini läbi saime.



Nojah.. pole nagu millegi üle kurta, aga alati leiab.
Rasked ajad on. On küll raske.


Järgmiseks nädalaks lubab ilusat ilma. Algab köietöö tund ja leiab aset suur hullumaja. Priit tuleb lõpuks ometi Eestisse tagasi juba 12. mai õhtul!


Kujutlen end mõtetes Võrumaale Piusa jõe äärsesse suvemajakesse avatud akna alla värske õhu kätte.

esmaspäev, 26. aprill 2010




Maailmas on ju kaunis elada!
On küll.


Ning küsimus: kes õpetab mulle videosid nii üles panema, et kohe mu lehel saab hakata vaatama, mitte ei pea lingile klõpsama ja siis youtube'i minema.

laupäev, 24. aprill 2010

...

Laagrist tagasi. Selleks, et vapustavat kogemust saada nii oma töös kui iseenese tundmaõppimises polegi teinekord vaja välismaale putkata. Eestis tehakse samuti väga suurepäraseid projekte. Näiteks meie seikluse- ja keelelaager Käärikul. Olen veel omadega sassis ning analüüsin kogu laagri tegevust, kuid ehk saab selgemaks, kui siia midagi kirja panen.

Esmaspäeva varahommikul tõustes ei olnud ma veel päris kindel, mida laagrilt ootan ning kas soovin seal reedeni viibida. Esimesena rõõmustas meid muidugi asjaolu, et saime ööbima hotelli, kus dušid olid toas. Nagu hotellides ikka. Vastasel juhul oleksime pidanud ööbima majakeses, kus on koridori peale üks duširuum. Mnjaa, võtsime Teliga meile kolmele toa, mis oli nõnda hää.

Esimene päev oli kergemate killast. Õhtul tekkis soov netti minna, midagi ette võtta, kuid ebaõnnestusime selles. Mõtlesime järgmiseks õhtuks välja ühise tegevuse, et oleks midagi koos teha.

Õppisin palju uusi mänge, mida saan ise kasutada. Päästeoperatsiooni mäng ajas kõik kihevile. Oli veel mitmeid seiklustegevusi, mis emotsioonid möllama panid. Mitte ainult emotsioonid, vaid kogu sisemuse. Põhimõtted, eelarvamused, soovid, vajadused, suhted. Analüüside käigus sain enda kohta uusi asju teada, sain teiste kohta teada, sain kogu meie grupi kohta teada. Uskumatu, kuidas pealtnäha lihtsad seiklusmängud ja tegevused inimestele tegelikult mõjuvad. Mäng on mäng, kuid ometi selles tekkinud tunded päris tunded. Mängu saab ellu üle kanda, osaliselt. Pigem seal kogetut saab üle kanda. Kohati nii uskumatult lihtne, samas nii keeruline. Just analüüsi osa.

Jah.. täpselt nagu võiski arvata, ei oska ma kokkuvõttet teha. Läheb veel päevi, kui oskaks analüüsida, mis juhtus. Imehea kogemus! Nüüd tean, miks elamuspedagoogikat on vaja ja miks mina seda õpin.

Nagu Teli tagasiside ringis lausus, kui meil paluti öelda, mida kodustele esimese asjana laagri kohta ütleme: "Tahan tagasi"
Tahan tagasi, ei oska hetkel olla siin. Vajan seedimist ja aega.

Tõesti.. inimeste mõistmine on hoopis teisem, kui koos selliseid asju läbi teha, elada. Hoopis teine.

Sergei ütles ühes tagasiside ringis: "Ei tohi kiirustada hinnangute tegemisega." Nagu valatult sobis teemasse.

Üks asi, mida ma veel laagi juures väga hindan ja oluliseks pean, on see, et õppejõud olid meiega ühel pulgal. Sulandusid kiiresti ja olid suhtlemisaltid ning vabal ajal sai nendega täiesti vabalt olla. Mängisime Sergeiga kahel õhtul kaarte ja jutustasime. Piret on samuti vahva. Mida ma veel õppisin? Õppejõud on eelkõige inimesed ja alles siis õppejõud. Ka neil löövad teinekord lained üle pea ning siis me õpime neist palju ja järgmine kord ei mõista koheselt hukka.

Fantastiline.

Eilse "walk and talk" tegevuse ajal, kui kahe grupiga koos õiget rada otsisime nägime imelist vaatepilti. Ühel pool meid sadas laia lund ning seal, kus meie seisime, ei sadanud ühte helvest ka mitte. See oli küll võimas!

Imehea on muust maailmast ja tehnikast eemale saada ning keskenduda iseenese ravimisele ja arendamisele. Tõsiselt vajalik ja hea on panna end ebamugavas olukorras tegutsema. Tekitada endale kunstlik mänguline olukord ning analüüsida kõike toimunut eneses ja teistes.


Olen väga rahulolev.
Rohkem ei oskagi öelda veel. Mul on selleks isegi üks joonis, mida laagris kasutasime. Praegu on selline olukord, kus emotsioonid löövad pea peal kokku ning aju ulbib nende sees ja ei suuda veel kainelt mõelda.

Tänasest alates viin end kurssi endiste tegemistega ning asun asjade kallale. Uuel nädalal uuema ja paremana.
Peale kõige selle sain taaskord kinnitust, et armastan Teda väga ning olime eile nagu esmakohtunud.

pühapäev, 18. aprill 2010

eriti uimane ja pooled asjad on meelest läinud

Kahjuks sain koju alles täna pärastlõunaks, kuid pole hullu. Päev oli kaunis. Isegi bussiga oli mõnus sõita. Projekt on peagi otsakorral.. hakka või uut tegema. Viimased rahad vaja üle kanda. Enne tuleb muidugi lõplik vastus ära oodata. Heidi palus meil pilte otsida uue keskuse seina tarvis. Nüüd, kui mingid ideed olemas, peaks noorteka kavandit ka lõplikusse vormi kujundama. Ausalt, ma ei viitsi, kuid ma tean, et sügisel oleks seda vahva seinale maalida!

Heidit oli tore näha. Käed-jalad tööd täis ning meiegi saame tööst osa. See on ainult hea. Mõte uitab nii laiali.. väsimus on peal, millest küll?

Pool kotti on mul ülehomseks pakitud. Hästi.
Esinduse asjadega ei ole rohkem tegelenud. Lihtsalt ei jaksa ja ei soovi. Homme tegelen ning sealt, kust vastuseid ei saa, sealt lihtsalt ei saa, suunan vastused mujale. Ma ise ei saa selle infoga nädala sees niikuinii mitte midagi peale hakata, kui ainult edastada.
Homme tuleb Tšehhi projekti eelarvet uuendada, et Pille saaks sellega juba esmaspäeval akadeemia nõukogu ette astuda, et meile toetust küsida. Ja me saame seda! Projektiga sujub.

Muide.. nädala sees oli ülitore istumine Pille (üks dirigentidest) juures. Ta küpsetas meile kõrvitsa-seene-juustu kooki. Pitsa moodi oli. Jõime kodumorssi ja vajusime tema pehmesse diivanisse ning kott-toolidesse. Oli küll kodune ja mõnna. Sealjuures arutlesime kõiki Tšehhisse puutuvaid asju. Hea tiim on.. kõik on õhinas. Eks, mida odavamalt sinna saada, seda parem ju meile. Pille tänusõnad meile tegid südame soojaks küll. Mida rohkem uskujaid, seda enam on tunne, et kusagilt peame ikka selle rahanutsu saama. Teeme õiget asja. Tõesti on hea tunne.

Vaatasin päevikusse ja 4 eksamit on veel tulemas. Tegin plaani, mida millalgi õppima pean ning usun, et hakkab sujuma. Kool vasardab ikkagi peas. Eks see ongi ju nii.

Igatahes, ootab mind nädalane seikluse- ja keelelaager .. mis selle koha nimi nüüd oligi. Pea on ikka uimas küll. Saan mõtted mujale ja ei pea kooli asjadesse süvenem, mis on ainult hea!
28. aprillist kuni esimese maini viibime Robertiga Tallinnas, mis on samuti ülihea vaheldus!

Iris küsis täna, et kuidas läheb ja ma ütlesin, et kõik on hästi ja ei saa tõesti nuriseda elu üldise käekäigu üle. Kõik ongi hea. Ning Roberti katkine pill ja minu hiiglaslik koormus ning misiganes muud igapäevased hädad muutuvad kohe pisikeseks, kui meil on korras. See ongi ju oluline. Et meeldiks ja inimene tunneks, et ta kuulub ning see ongi õige. Jah, käisin täna Irisega õues. Mõtlesin, et ei saa lasta Põltsamaad niisama mööda.. peab ikka kellegi välja kutsuma.

Ahjaa.. sattusin täna õhtul ETV peal ühele Poola ajaloo filmile. Huvitav oli. Pole ammu vaadanud häid filme. Sõja omad on veel mu lemmikud. Mulle meeldivad tõsielulised filmid, nendes on ajalugu ja mõistma panevad osakesed. Ei pea ümber nurga aru saama, mismoodi nad inimesele asju selgitada tahavad nagu õudukad või fantastikafilmid.

Käisime Robertiga sel nädalal kolmel hommikul ja ühel õhtul jooksmas. Viis pluss (sedasi nagu Robert ütleb: pluss, l ja s on hästi pehmed.. kahju, et siia hääldust ei saa panna :D)!
Hakkan nüüd kavandit joonistama.
Homme tõusen kell 10. Teen kõik asjad ära ning siis..
..kuul on nii koos kui veel üldse saab olla.
Und on vaja!
Ahh, pekki. Joonistan homme seda kavandit!

Hea on koju tulla, kui riiuli peal on imehead šokolaadid ning ema annab talle kingitud lõhnaküünalde komplekti mulle, öeldes: "sulle meeldivad need rohkem kui mulle"

Soovin grillida ja sauna ning ujuma!
Aitäh.



Ta on hea!
Ta on kannatanud ja piinelnud ning hing on haige olnud, aga Ta on nii hea!
Mis saaks veel parem olla, kui olla ravimiks ning toeks ja jõuallikaks inimesele, kes mind vajab ja ilma ei tahagi olla!
Ta on hea ning elutarkust täis.
Minu isiklik elav raamat.
Ta teeb mind targaks. Lihtsad tarkused kukuvad kullana Tema huulilt.
Ükspäev rääkis Ta budistidest. Budistide jaoks on oluline headuse levitamine maailmas. Nad muudavad halva heaks. Kui keegi ütleb neile halvasti, siis nad reageerivad hästi. Nad muudavad selle heaks.
Kui inimestele öeldakse halvasti, neile tehakse liiga, siis teevad nad seda teistele mõnel muul moel.. pahameelest, kurbusest. Halb kandub edasi, kiiresti ja väga raske on mitte kuri ja kurb ning kibestunud olla, kui peab olema.
See, kes ütleb pahasti või on trotsis, tal on endal midagi nässus ja see, mida ta ütleb või teeb, ei pruugi olla otsene rünnak, pahameel, viha konkreetse inimese vastu.
Ma olen ka kurb ning vihane olnud. Olen ka nii teinud. Ning ma ei saa öelda, et ma enam kunagi ei teeks.
Aga ma õpin.

Ei jaksa.. see ei kõla üldse nii nagu ma lootsin.
Selline tunne, et nii mõnigi tarkusetera nendest raamatutest, mida lõpetamiseks ja sünnipäevaks kingitakse, on Tema kirjutatud.
Vahel mõtlen, et olen päris totu ja rumal ning lapsik ja tobe Tema kõrval.
Unustan, et olen noor ja vähe näinud.
Hea on teada, et ma siiski täiendan teda ja annan talle midagi, mida tema vajab ning keegi teine ei suuda. See teeb mind siiski targaks ja kenaks.



Ning armastus.. võiksin selle kohta juba midagi öelda osata. Üha enam tõden, et armastus ongi kahe inimese vahel. Ma räägin siinkohal sellest armastusest, mis mehe ja naise vahel on, mitte armastusest puude, koerte või ema ja isa vastu.
Armastus on siis, kui kaks hinge tahavad koos olla.
Armumine on illusioon.
Üksi ei saa armastada.
Armuvalu on põhjustatud suhte illusioonist.
või
Armuvalu on põhjustatud purunuenud suhtest.
Kumb on armuvalu?
Minu arvates teine.
Esimene on illusioon. Illusioon millestki, mida pole kunagi olnud, sest algusest peale on üks teadnud, et tegelikult pole tegemist armastuse algusega ja suhte algusega.
Tegemist on vaheldusega, naudinguga, illusiooniga, vajadusega hoolitsuse järele.
Kõik vajavad seda.
Ükskõik, kui korralik inimene ei oleks, tal on vahel vaja kellegi kaisus olla. Isegi inimese, kes tegelikult ei armasta.. kes ei näe sel tulevikku. Tal on vaja kaisus olla ja tunda, et ta kuulub sinna.
Kes meist ei oleks sedasi kaisus olnud?
Kes meist ei oleks kaisus olnud, lootes, et teine pool tunneb sama?

Näidake mulle õiglust ses tundes.
Näidake mulle õiglast inimest ses tundes.
Neid pole.

Kõik teevad pattu ja kõik on ohvrid.
Me oleme inimesed ja keegi pole teisest parem.
Vahe on selles, et mõned harrastavad illusioonides elu rohkem kui inimest selles.
Teised on pigem üksi, kui illusioonis.

Ja siis on terve hulk neid, kes ei saa aru, kas nad on ühes või teises.
Ja nüüd võib unenäos see lugu jätkuda.



Kevad tuleb, aga õues on veel talve maik.

neljapäev, 8. aprill 2010

Keskmine

oot, viimase sissekande tegin ma kaks nädalat tagasi? Aprill algas siis? Ei, midagi on paigast ära. Vaatan päevikut ja viimane sissekanne on tehtud pühapäeval. EI OLE VÕIMALIK!

Päevad on paksud ja tihedad nagu ikka. Täna on üks ainus õhtu, mil olen asjadega järje peal.. seni, kuni filo eksam kätte ei jõua, olen petlikult järje peal.

Mis vahepeal juhtunud on?

Ma ei tea, kas olen jõudnud juba kuulutada, kuid suvel on kindel Portugalisse minek. Kuupäev ripub veel natukene õhus, kuid asi on päris kindel.
Kui nüüd suvest natukene rääkida, siis on 1/3 suvest juba täidetud. Kui mitte rohkem.

Aga esmaspäev, mis siis juhtus? Külli tunnis saime osa võtta huvijuhtide suveakadeemia korralduslikust poolest ning end meeskondagi lasta kutsuda. Päris huvitav tuleb!
Muidugi ei saa mainimata jätta meie kolmetunnist esmaspäevast kooriproovi.

Teisipäev: Teadus- ja loometöö.. exceli tabel ja statistika!
Tudengi lemmiku ja lemmiktudengi valimised.
Valimiste peokoha vaatlus.

Õhtul jazz Puhtas Kullas.

Kolmapäev algas matkaga metsas. Juhei.. kus oli alles orienteerumine. Sealt otse kooriproovi ja siis Pauluse kirikusse kontserdile, mille salvestust ma praegu kuulan.
Pikk ja tüütu, aga kena päev.

Täna.. Füüsiline eneseväljendus Joonas Parvega.. no, ehtne teatrikool meil ju :D
Nii head nalja pole ammu kuulda saanud.

Siis kooriproov ja nüüd mõtlen, et peaks õppima, kuigi tahaks hoopis kodus olla, kuna emal on homme sünnipäev. Ja vahel tahaks ära lennata siit Eestist.
Ning teinekord tunnen, et ei jaksa enam neid vanu nalju teha ja õhtul väljas aega surnuks lüüa.


Kihk on mõne mahlase vestluse järele, mis annaks mõtteainet ja kosutaks. Elust on kohe midagi puudu, kui ainult nali ja naer ringiratast. Ei jaksa, vahel ei jaksa ning kas tasubki.. ei rahulda alati see. Praegu ei rahulda. Koorilaul rahuldab rohkemgi. Hea, et need salvestused üleval on. Panen siia ka.




Soovitan viimast salvestust kuulata. Teised on.. noored ja mitte nii kaunid.
Haapsalu repertuaar, mida esitame laupäeval Kammerkooride Festivalil. Põhjus, miks ma homme juba koju ei saa.

Näed, kui sujuvalt ma teemast kõrvale kaldusin. Tegin seda tahtlikult.
Igatsen Maritat ja vestlusi Temaga. Vaimutoitu.
Tahan juba aprilli, siis saan Tallinnasse neljaks päevaks ja kohtuda inimestega, kellest puudust tunnen ning keda ammu kohanud pole. Vaheldust.


Just, vaheldust!
Seepärast tahangi natukesekski välismaale putkata, kui vaid võimalus antakse.
Alles suvel ju..

pühapäev, 4. aprill 2010

vaesus ja vaev
kurbus ja nutt
põhjatu kaev
sületäis tõtt

silmades leek
suunurgas naer
kustutab ööd
põletab lae

tõsine töö
otsustav ramm
meile on jääv
viimane samm

kerge ja õrn
puhas ja hea
seda mu arm
Sina vaid tead.

laupäev, 3. aprill 2010

Juhtub ikka neid jamasid.

Emal läks 1. aprillil autokumm lõhki.

*2. aprillil kukkus Roberti värskelt ostetud tenor.
*Kaamera tegi tema kiiruse ületamisest pilti. 10-ga läks üle. 70-ne alas 80.
*Supipott lendas karmauhti põrandale.
*Tagasitulles ütles kojamees üles. Õnneks mitte juhipoolne.

Ja tagatipuks ei saanud me Nordenist teps mitte positiivset vastust.
Öeldi, et üks põhjamaa riik on puudu, seega ei anta ja kuna me pole festivali korraldajad, siis ka ei anta.

Raske on juhistesse seda teist varianti ju kirja panna?!


Igatahes võtsime suht kiiresti positiivse hoiaku. Saime suurepärase kogemuse. Olen ise ka ülimalt rahul. Annab kindlustunde uute projektide algatamisel. Kulka ning Hasart ja Akadeemia ootavad meid. Võimalusi on küll ja rohkem.
Saame mingi raha ikka.
:)



Roberti pillist on kõige rohkem kahju..
Miks ma õpin ja täiega asjadega vaeva näen?
Sest ma tahan õppetoetust saada! Ja mul ei jää muud üle, kui seda saada!
Õpingi kiiresti iseseisvust ja isemajandamist.
Mina ei taha kunagi raha pärast muretseda.. tahan, et seda oleks nii, et ma ei peaks väga kurvastama, kui 25 000ne pill otsustab lömmi kukkuda.
Tahan teenida oma palga välja. Ja tahan olla oma erialal edasipüüdlik, areneda.
Ja kui selleks on vaja rügada, siis seda ma teengi.


Isegi ebaõnnestumised on rügamist väärt. Kuidas muidu inimene edasi püüdleb. Ikka äparduste najalt tuleb tõukejõud.


Lähen nüüd välja. Paar asja vaja ajada. Tahaks mingit mõnusat sauna ja grilli.



Kuid ma ei saa mainimata jätta, et mul on sellest materjaalsest pahnast hoolimata üks imetore ja kokkuhoidev perekond. Ja kui mul ükskord pole enam midagi materjaalset.. ehk.. siis on mul minu inimesed. Kõige lähedasemad siin maailmas.
Nad ei ole maailma kõige rahakamad ja ka mitte keskmiselt rahakad ning mingi kõrgema haridusega, kuid nad on osanud oma perekonda koos hoida ja lapsi väga hästi kasvatada. Ning sellega on nad minu silmis teeninud küll parimate vanemate tiitli :)

Nii, et võta sa näpust, mis see nüüd siis õnnelikuks teeb.
Nokk kinni, saba lahti.

esmaspäev, 29. märts 2010

Ehk muudab see mu meeleolu rahulikumaks:

  • Külli reflektsioon - tehtud! (oli alles maadlemine sellega). Nüüd tulgu A,või muidu.. :D
  • Viha valitsemise eksami materjalid peas!
  • Seikluskasvatuse teooria ettekanne valmis!
  • Maarjapäeva reflektsioon tehtud!
  • Pärimuskombestiku materjalid välja prinditud, kausta vahel!
  • Nordeni projektiga algust tehtud!
  • Ja siis veel osad otsused, mis vajasid langetamist - tehtud!

Noortepassid lükkasin edasi.. usun, et peame Tuuliga lõpuks kokku leppima, millal nendega tegeleme, muidu ripub see tegevus kogu aeg kaelas. Ehk siis pakun välja järgmise nädalavahetuse?

Homme..

  • Nordeni projektiga end uuesti kurssi viia.
  • TLM'i kodutöö teha ja siis

    Viljandisse.

Selleks ajaks olen suutnud paljud asjad ära teha.

3 suurt ülesannet veel, ühega tegelen täna, teistega homme.

Ikkagi olen ma tubli :)


Läks küll paremaks see olemine.
Tee vesi sai valmis. Kõht kosutatud.
Tehtud!


Ja tegelikult on selle Nordeniga veel natukene aega ju :)
Võiksime ju siiski raha saada.. ma tahan selle heaks midagi teha, et odavamalt reisile saada. :)



Sedasi möödusid minu nädalavahetuse päevad.
Järgmisel nädalavahetusel puhkan rohkem.
Mida ma räägin.. nädala sees me muud ei teegi, kui enamasti puhkame :D
Pean silmas just õhtuid ja öid.
Seega on normaalne, et nädalalõppudes end tööloomana tunnen.
Kaunis.
Tee ootab

laupäev, 27. märts 2010

Eilne algas lõuna ajal. Lootsin, et saan end piisavalt välja magada, kuid ei, unest jäi siiski puudu. Tänane kinnitab seda. Nimelt tõusin kell 17.

Minnes tagasi eilsesse, siis sõitsime Roberti ja ühe hääletajaga, kelle nimi on mul muidugi meelest läinud, Tallinnasse. Tean ainult, millega see hääletaja tegeleb ja et ta tunneb osasid meie kooli omasid ka.

Robert sai endale pilli. Mängis seda autos ning jõudis tõdemuseni, et täpselt see, mida tal vaja on.

Külastasime Music Weeki jazzi poolt. Eks oli palju tuttavaid ka Põltsamaalt ning mujalt, kuid see pole praegu oluline. Muusika on. Väga köitsid mind Ewert and The Two Dragons - http://www.tallinnmusicweek.ee/artist.php?nid=83, Arcticum - http://www.tallinnmusicweek.ee/artist.php?nid=72, FrankFrank - http://www.tallinnmusicweek.ee/artist.php?nid=84. Üldmass kõlas kokku hästi. Mälupildis ning kõrvades on mõnus muusika.

Mnjaa. Koju sain alles viie ajal. Robert veel hiljem. Nüüd asun sööma ja siis koolitööde kallale. Kell on juba pool seitse ning mina pole justkui midagi teha jõudnud, ometi muusikalise elamuse sain küll, aga kus mujal see ikka loeb kui mitte iseendale.


Vihma sajab.
Lõpuks ometi.
Hea, ei teki kiusatust õue minna.
Paha, mulle ei istu üleminekuperiood uuest aastaajast teise.

reede, 26. märts 2010

Kiidan end asjaliku päeva eest!

Hommikune Maarjapäeva tähistamine osutus väga mõnusaks. Laulsime päikese metsa tagant välja ning.. mängisime ringmänge hommikul kella kuue ning seitsme vahel. Hiljem läksime Aita ning lasime hea maitsta. Jutlesime oma lapsepõlve lugusid ja oma vanemate ning vanavanemate lugusid.. üllatavalt tore oli.

See-eest läks päev kohati untsu. Filosse ei läinud, kooriproovi ei jõudnud (nimelt on sel nädalal iga õhtu proovid. Haapsalu festival ju tulemas).

Samas mässasime lahtiste uste päeval. Tutvustasin eriala ja esindust. Printisin esmaspäevaseks öökontserdiks plakatid välja. Filo artiklid ka. Ning homse jazzi piletid.
Tegin viimas Külli küsimused ära ning ma tunnen, et see oli mu üks üle aegade päris sisutihe ja põhjalik töö. Eks näis, kas mu unine pea tegelikult ka nii head tööd tegi.

No, mõned asjad jäid tegemata täna.. samas mul on veel laupäev, pühapäev ja isegi esmaspäev. Tõsi.. lähen koju. Ja mitte puhkama, õppima. Kuigi kodus saangi kõige rohkem puhata. Siin on tuli takus, purjed tuult täis.. siiski, Viljandi kooliajast paremat mul pole olnud. Ei saa öelda, et teised koolid on halvad olnud, kuid siin on midagi, millest ma jään väga puudust tundma. Lihtsalt vahel tahaks rahulikult olla. Ning kodus saab. Muud ei midagi

Homme sõidame Tallinnasse. Robert läheb saksofoni vaatama, õhtul lähme jazzi kuulama. Mitmetele kontserditele

Muide, meisterdasin meie suure toa lakke väga vinge kupli - musta teibi ja valge paberiga. Paar kaunistust on ka. Kunstiline sai. Pitsäär ja puha, mis rebides järele jäi kalendrist.

Tulin koju ära, kuna uni tikkus silma ja homne nõuab energiat. Kuid nüüd tekkis isu midagi head teha.. vaatan koduperenaisi preemiaks. Ühe ainsa osa.


Hea on.
Päris tõsiselt kohe.

esmaspäev, 22. märts 2010

Ütlesin täna ei

Kes peab referaati tegema, aga ei tee?!

Mul on veerand valmis. Kolmveerand veel tegemata.
Saan hakkama küll!
Teema on päris võluv: "Riski tähtsus ja osakaal seikluskasvatuses"
Mitte, et kirjanduse ebaloogilisus ei sarnaneks miniuurimusele, millega eelmisel aastal tööd tegin (fui), õnneks on laused arusaadavad ja tekst küllaltki paeluv. Seega, saan hakkama. Muidu ma ju teeksin, kui ma põeksin :D

Täna. Tegin emale ja isale testi. Mõlemad on karud ja öökullid. Emal tuli esialgu rebane ka.
Ahh, on alles test. Mõne puhul läheb justkui täppi, teise puhul suht mööda.
Eks ta ole.. mingi märgi annab ja siis tead, kas peaks või ei peaks midagi endas muutma, märkama.

Täna käisin Rivaalis. Viisin Helenaga huvijuhi vestluse läbi. Väga head tunded ning mälestused. Kahjuks on salvestus arvutis ning ootab töötlemist. Selleks on mul aega järgmise nädala lõpus.

Täna. Arvutasin oma rahasummad uuesti läbi. Koostasin päris isikliku exceli eelarve. Miinust on 60,70. Pole paha. Aga see tähendab:

  • ei uutele riietele, asjadele..
  • ei vägijookidele
  • ei kinkidele, mida osta tahan
  • ei teatrile, kuhu minna soovin
  • ei suvistele seiklustele
    endal tuleb ka nutt peale.. ei saa pead norgu lasta
Mis aitab raha juurde saada?

  • kulutan vähem kommunaale (kahjuks ei sõltu see ainult minust)
  • söön kompaktsemalt, ei anna igale isule järele
  • ei planeeri igasugu reisidele taskurahasid nii palju
  • kolime uuel aastal odavamasse kohta!
  • lähen tööle (ei tea, kuhu ja ei tea, kust see aeg küll tuleb)
  • Teeme Tšehhi mineku jaoks projekti ning saame raha!
Halvad variandid raha saamiseks.
  • saan kuidagi neti raha kunagi tagasi (keegi peab ju seadmed endale saama.. või jagame neljaks :D)
  • jätan Tšehhi või Portugali minemata (kui see reis üldse peaks tulema)
  • kolin homsest Roberti juurde ning jätan Tuuli ja Marge kahekesi alla elama.. ja riskin sellega, et rikun suhted kogu eluks. Absurd ju! Ma ei tee nii!

Paratamatult läskid mõtted uue kooliaasta peale. Aga ei.. ei saa tuleviku peale ka mõelda kogu aeg. Elu käib siin ja praegu ja nüüd.
Ning praegu pean referaati tegema, et saada eksami jaoks lisapunkte, et sooritada eksam A peale, et tõsta hinnete keskmist, et saada paremad võimalused järgmise semestri õppetoetuste saamiseks. Ikka tulevik mängus. :D
Aga mind see motiveerib.

Ja mul on hea meel, et elan enda kulul ning majandan end peaaegu üleni ise.. kui ma Viljandis olen.
Ning see kasvatab minus ainult kõiki häid külgi ja omadusi.


Vähemalt saan esinduse pidudele tasuta sisse :D


Ning elu käib.
Referaat ootab.


Robert mängib tuleviku nimel musamajas hommikust öösse saksofoni.
Mida mina teen?
Õige vastus.

neljapäev, 18. märts 2010

18.03. kell 4:15 – ebanormaalne.

Tänane päev algas natukene ebaõnnestunult. Sellise peaga pole ma kooli veel läinud. Ammu pole kella peale voodist üles tõusnud, täna tõusin. Valus hommik. Ikka jõuan ringiga sinna, et tegelikult pole ju tarvis.

Jah, ega ma suure hurraaga iga õhtusele väljaminekule (nii rahalises kui ka inimkeha liigutamise mõttes) ei vasta, kuid vahel võib mõni õhtu päris toredaks muutuda.

Jepikajee, mu playlist täitus kõikide nende lugudega, mida paremas servas olevas mängijas mängitakse. Nende ja veel rohkemategagi. Nüüd tuli üks grammatiline keerutus.

Vägev, mida muud oskan ma kosta. Hoian oma kaks päeva nüüd kokku.

Avastasin ühest vahvast raamatust, kus lapsed erinevatel teemadel suud on pruukinud, sellise lõigu: "Mis on armastus? See on kahe inimese vaheline tõmme. See saab olla AINULT kahepoolne." Ja täpselt sellisel kujul oli see seal kirjas.

Laps ütleb ära selle, milleni mina jõudsin praeguses eas. Eks siin saab kaksipidi mõelda tegelikult. Nagu horoskoopki.. nopid ikka välja selle, mis endaga kokku läheb. Nii mõnigi kord, olgem ausad.

Siiski, laps pani tõe maha minu silmis.

Ahjaa, filo on lugemata, ühtki muud asjalikku toimetust ma ka valmis ei toimetanud. Laulud on poolenisti harjutatud, poolenisti harjutamata.

See-eest on "This is it" film vaadatud. Kaherealises kodukinos, kuhu müüdi pileteid. Nali.

Päris tihti on meil siin Viljandis ikka väga väga.. väga mõnusad õhtud.

Vahel tahaks mujale.

Näiteks Tallinnasse teatrisse või Tartusse puppi või kuhugi, kus on muusika ja hea.

Ning üks lennureis ei tee ka liiga. Kaunistab pigem. Kisub lauluks ära.

Unemati on silmas.

Täna ei soovi näha SEDA unenägu. Aitäh.

Nett kadus ära või ja?!

pühapäev, 14. märts 2010

Saime peavõidu!

"We are glad to inform you that you have been chosen by the Council of Art to participate in the 21st international competition IFAS, which is held from 21st September to 26th September 2010." APLAUS SUUREPÄRASELE VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA KOORILE!


Juhei!


Ma teen seda ja teist ja kolmandat. Astun üles seal ja veel igal pool. Mul pole aega magada ega õppida. Olen manager oma emal, kes kodus kooke teeb ja koeral, kes otsib sobivat puud pissimiseks. Valisin endale mitu uut sõpra ja mul pole aega nendega tegeleda, ometi peab ju aktiivne olema ja kõige ning kõigiga tegelema, muidu ma ei jäägi kõige armsamaks siin koolis ja tudengilemmikuks mind ka ei valita.. praegu olen üsna kindel, et mind valitakse. Siis olen kõigi psühholoog ja vaimne ema.. üldse olen ma üks kõigi suurim sõber. Leopold sobib peaaegu, ainult tal on punased juuksed, ma pole jällegi punapea, isegi mu nimi on lühem kui tal. Mis peamine.. KÕIK POISID SULAVAD MINU EES, sest mina olengi nende naisideaal!




Tegelikult peaksin ju tolerantsem olema, sest mis huvijuht või noorsootöötaja ma tahan olla, kui ei kannata inimeste erinevaid loomusi?!

Aga vahel on lihtsalt nii lapsikult nõme kekutada oma tähtsate tegemistega ja tiheda graafiku. Vahel on see isegi egoistlik!



Sõna valikud peaks midagi ütlema.
Valida tuleb seda, mis tõsiselt midagi annab, mitte igal pool sitsida ja sealjuures halada..
..uusi inimesi lähemalt kombates taipan, et ma polegi nii roheline leheke või värske õieke, kes nutab, et teda ei nopita.



Vahel tunnen lausa puudust sellest, kuidas Janega sai ironiseerida erinevate eluolude ja üldse elu üle.. siin saan seda teha Tuuliga.
Olla irooniline ja ... ahh...


vahet ju pole!
Meie kontsert oli imetore!
Kohtusin Laura ja Neiliga - ongi klassikokkutulek peaaegu peetud.


Robert ütles selle kohta hästi: toimub ülevaatamine, kes kus ja kuidas ja kas üldse..? Ostetakse parimad riided ning tehakse tähtsad näod ette, et pooleteise aastaga on elud nii muutunud ja kõik nii targaks saanud. Kes kui edukaks ja kes kellega käima hakanud või mitu last ilmale toonud.
Äkki ongi hea, et ma veel minna ei saa.
Elan oma imelist elu veel ilusamaks kui ta juba on.


Nädalad on nagu kuud - pikad, sisukad ja nädala lõpus on tunne nagu kolmapäevane koosviibimine oleks toimunud kuu aega tagasi.

Täna aidas istudes ja koore kuulates tundsin, et ma ei taha seda kooli kunagi lõpetada.. võiksingi siin olla ja käia.
Ja tõesti, gümnaasiumit ma nii ei igatse, kui seda siin.. igatseks