pühapäev, 22. juuli 2012

Täna oli kolmas hommik, mil pärast silmade avamist surusin oma näo uuesti padja sisse, tõmbasin teki veel sügavamini üle kõrvade ning soovisin, et uni jätkuks. Kuigi isegi uni ei tee enam vabaks. Unes on sama, mis ärkvel olles. Samasugune mittetahtmine. Miks?

Ja kui ma nüüd targa inimese kombel vastan sellele. Mul on depressioon, nii on selle nimetus, aga sisult on midagi muud. Sest, kes üleüldse oskab erinevaid tundeid ja kogemusi alati sõnadega lahterdada.


Janunen: 


sädemete järele; kui ma ei ole suutnud nüüd pikka aega öelda kõva häälega välja, et olen õnnelik, ÕNNELIK! siis ma pean midagi muutma. Ja praegu ongi ju see aeg. Kool sai läbi. Mis muud, kui lasta janul end kanda. Täiesti piiridest lahti lasta.. teadmata, mis see tegelikult piirab ja kus on see koht.. õige koht.

laupäev, 21. juuli 2012

Nukrus ja kerge masendus on mul juba teist päeva külas. Viimati olin sedasi nukker pool aastat tagasi. Enamiku oma ajast istun toas, kus täna viitsisin natukene koristada. Pakkima laagri jaoks hakkan alles homme. Mängult olen ma Lätis, kus kuuldavasti kõik ei läinudki päris nii nagu pidi minema. Ja ega mul kodus olleski ei lähe nüüd kõik nii nagu mõtlesin, et peaks.

Uut tööd on vaja otsima hakata ja kas ma tegelen sellega? Ei. Vaatasin eile Seks ja linna viimast hooaega ja täna eelviimast. Hetkel kirjutan internetist maha veregrupile vastavat sööginimekirja. Ehk üks (mitmest) asi, mille ungarist kaasa võtsin, oli see, et kõik, mis suu sisse läheb, ei pruugi mu kehale sobida.

Tahan kodust minema saada. Allkorrusel laseb teismeline oma hüppivat muusikat.. liiga vähe avarust ja liiga palju ruumi masenduse jaoks.


Kui aus olla, siis olen elanud must-valges-maailmas küll. Olen kurb ja nukker kasvõi veel ainult selle nädala lõpuni. Siis enam pole aega.

No ma ei tea. Ehk olen liiga kaua elanud mugavustsoonis, arvates, et see ongi mu elu. Tüdimus on, aga julgus kardiaarselt midagi muuta.. olematu. Ainult siis ei pea sa välismaale põgenema, kui sul on eestis piisavalt finantsi ja elukaaslane (korterikaaslased - kellega sa tõesti tahad koos elada), kellega koos elades saab jalad alla küll.

Ja praeguses seisus.. kui ma oleksin kaaslaseta. Ei jääks mul muud üle kui välismaale minna. Sest, mida sa teed üksiku inimesena Eesti Vabariigis?! Üürid üksi korterit? Ei, nalja teete või.


See selleks. 


neljapäev, 19. juuli 2012

Tõesti, hästi öeldud:

Inimese läheduses, kes ennast ise hoiab, on hea olla.
Tema ümber pole miinivälja, mis ettevaatusele sunniks. Miiniväli tekib selle inimese ümber, kellel on minevikust kaasa võetud palju materjali, mille ta on jätnud teadvustamata ja läbi töötamata. Kui juhtud midagi valesti ütlema või valesti toimima, astud psüühilisele miinile. Miin aktiveeritakse ja see paneb inimese reageerima üllataval ja kohatul moel.

— Tommy Hellsten


Must-valges maailmas olen ma endiselt töötu, koduta, teadmata. Õnneks ma ei ela selles. Töövestlused on andnud kogemusi ja enesekindlust kohe kindlasti. Positiivne meel on säilinud.

Minus on kaks poolust. Seiklusjanu ja rahu-saavutamise-vajadus. Kui meie üks kasvatajatest rääkis joogalaagrist, kus ta ise õpetaja on, teadsin, et peab minema kuhugi sellisesse kohta end toitma.


Nädalalõpuplaan oli Riia. Enam ei tea. Eks ma ole väsinud ka. Inspiratsiooni pole. Peaks end sunniviisiliselt kuhugi ängistusse viima.. piire murdma, laiendama. Olen liiga mugavaks läinud, lasen elul end kanda, ei uju ise enam. Justkui. Ühest küljest tundub paigas olevat, teisest küljest see pole ikka see. Muidu oleksin ma ju täiesti korras ja teviklik. On nii ja naa, aga peaks olema mingigi pind.

Tündinenud olen. Heas mõttes. Lihtsalt. Palju mu ümber ammendab end juba eos. Ei oma väärtust ja ei omagi tegelikult. Julgus lahti lasta.. vat ei tea, mida siis peaks. Vastus on siinsamas: sisemine hääl. Pean end rohkem kõnetama.


Augustis tahame ungari rahvaga kokku saada. Hea plaan ja ma olen vaimustuses sellest!
Soov avastada inimesi.
Loen aegamisi üht raamatut. Soovin mõned mõtted kirja panna.


Kõigil inimesil on sama teadvusetuse pärand; kuid osa sellest alast asetseb siinpool, ja teine sealpool normaalset teadvust. Enamik inimesi ei lähe üle esimese ala piiride, kuid need, kes armastavad tarkust, ei rahune seni, kuni nad pole avastanud uusi teid, mis viiksid teisele. // Meie ei välju kunagi teadvusetusest, kuid me võime alaliselt parandada selle teadvusetuse väärtust, mis meid hõlmab.

***

Surm, vägivaldne ja oodatud, astus talle vastu, enne kui ta oli käinud poole oma teekonnast selleks, et meile õpetada, et väga sageli neis inimese ja saatuse vahelisis imelisis kahevõitlusis pole tähtis päästa mitte meie keha, vaid meie kauneimate tunnete ja meie parimate mõtete elu. 




Mis loevad aga mu parimad mõtted, kui mind ennast enam pole? ütlevad mõned;
Mis jääv aga minust järele, kui mu elu säilitamiseks peab mu südames ja vaimus hukkuma käik, mida armastan? vastavad neile teised.

Ja eks taandu sellele valikule peaaegu alati kogu inimlik kõlblus, kogu voorus, kogu kangelaslikkus?
Maeterlinck, M. "Tarkus ja saatus"



***

Tark on see, kelles kurjus ise on sunnitud toitma armastuse tuleriita.

***

Rohkem ei jaksa kirjutada. Keha on ära väsitatud. Kõik muu on ka väsinud. Hea söögi isu on.
Homme saame heale lõunale minna. Ei pea ise tegema ja on kingituseks.

teisipäev, 5. juuni 2012

Hea on olla katsumuste teel. Täna leidsin endas uut ja vana.
Viimane koolitöö on kaitstud.


Avastatud.
uued avastused.


Edasi.. minna ja aina edasi.

esmaspäev, 28. mai 2012

Täna jõudsime kooriga Pärnust rahvusvaheliselt kooride festivalilt tagasi. Puhkuse päevad üle pika-pika aja. Minu viimane ühine laulmine selle koori koosseisus ja 2 Steffani pitsa külastust kolme päeva jooksul on rekord. Jalutasin esmakordselt üle Pärnu silla.. nostalgiline tunne on juba mitu päev-ööd.

Grey Anatoomia kaheksas hooaeg sai läbi ja üheksas (tuleb!) alles sügisel.
Oma Kodu ühiselamu suve alguse koosviibimine kolmapäeva öösel. Esimese kursuse mälestused ja gümnaasiumiaegne muusika.
Eile õhtune ühine eurovisiooni vaatamine. Vist üks mu toredamaid ja lõbusamaid, olenemata rohketest sääskedest.

Kõik, millega olen harjunud, tahab vägisi ära kaduda ja end vabastada minust või mina sellest kõigest.

Seikluste vajadus ja suhtlemise vajadus. Lobiseda tahan ja inimesed on sümpaatsed. Nostalgiline, justkui tahaks olla armunud ja ise ka ei saa aru, millesse, mis ajahetkesse. Meeldida või ma ei tea ise ka.
Kummaline on olla.
Kool saab läbi ja seda üsna varsti. 17. juuni on lõpetamine. Juuksuriaeg on paigas.

Vahepeal on palju vett merre voolanud. Esitasin oma viimase koolitöö ära, mis ei tahtnud sugugi valmis saada, aga lõpuks ei jäänud tal ega mul muud üle. Akadeemial olid suured juubelipidustused, mille raames esinesime ja järelpidu pidasime. Kaotasin oma telefoni ära, õigemini unustasin akadeemia järelpeole. Loodetavasti saan selle homme juba tagasi.

Homme jätkan.. mõtisklustega, aga millegagi pean jätkama.

IX Pärnu Rahvusvaheline Koorifestival

Maa ja Ilm, juuli 2011

TÜ VKA Vilistlaste päev, 19. mai 2012




Kurb on ja rõõmus ka.
Rohkem nukker ja mõtlik.

Kirjutamisest on mõneks ajaks küll.. villand. Sel semestril olen kirjutanud kokku üle 100 lehekülje teksti. Lugenud artikleid-raamatuid, kuulanud ööülikooli-vaadanud saateid. Seostanud, analüüsinud, mõtestanud, setitanud.

Pausi tunne on ja see on täitsa hea tunne :)
"Ma pole enam see inimene, kes ma olin neli aastat tagasi"
"Teooriaid on mitmeid, aga need ei selgita ära seda, mis tegelikult ON, aga selgus ei tule ilma mõtlemata ja mõtisklemata, ilma põhjani tunnetamata. Selleks on vaja viibida teooriatega koos, aga mitte kinni jääda" - hea on olla pidevas-konstantses selguses ja taibata, et enam ei ärrita pisikesed plekid. Olla teel.

See hirmu surin teadmatuse ees.. on hea.
Pika vestluse isu ja mul ei ole kahjuks veel siia pilte panna, need on Pille kaameras.

kolmapäev, 2. mai 2012

Nii. Ma olen alustanud! Viibisin eelmisel nädalal Tallinnas, käisin väljas ja tegin tööd. Sain vist oma peatükid paika alles eile hommikul, seega ma olen nüüdseks juba kusagil poole peal.


Uhamine ja puh(k)amine käsikäes.


Eile täitus Ungari grupp ja mulle jõudis lähemale teadmine, et järgmise nädala neljapäeval lendan ma Budapesti.
Mis omakorda tähendab praegu rohket uhamist.


Välise maailma protsessid tahavad kiiresti ja ruttu inimesi järgmiste ja üha järgmiste tegevuste juurde suunata. Aga ma pole veel valmis. Tundub, et keegi pole ja mingi hetk seisab igaüks endaga vastamisi ja küsib: kes ma olen? miks ma olen? kuhu olen teel? kust pärinen?


Kui juba mingid vastused on, ei kisu väline maailm kuhugi.. siis kisub sisemus.
Hetke tuleb nautida.
Täna sõin trepi peal apelsini ja nii hea oli.


Jah, tööle tagasi!

teisipäev, 24. aprill 2012

Olen alamotiveeritud oma tööd kirjutama.
See tundub lausa naljanumber, justkui teine lõputöö.


Tuba on pooltühi ja hea, kui seal magadagi tahan.
Stress on vist. Ma ei saa aru ka. 
Selline tunne, et mis siin ikka kooli lõpetada, mis edasi.
See on ainult tunne, ega see ei tähenda midagi tegelikult. Juba homme ei tähenda.


Naljakas. Midagi ootamatut tuleb teha nüüd, mitte kuhugi ära vajuda.
Näiteks.. mõtlesin täiesti lampi Tallinnasse sõita ja seda juba täna. Lihtsalt lähen ja sõidan! Võtan kõik oma vajalikud asjad kaasa ja siis.. õpin seal.
Kas täna või homme.


Robert ütles, et helistab nelja tunni pärast ja siis küsib, kaugel ma olen ning käseb poodi magusa järele minna. Tund on sellest möödas.


Pagan, süüa tahaks küll. Midagi head, mida ma pole kunagi veel saanud.




Kui see stress välja jätta, olen heas meeleolus ning entusiastlik ja põnevil tuleviku suhtes :)

kolmapäev, 11. aprill 2012


Vaatasin mingeid vanu märkmeid ja leidsin:

Inimene on õnnelik, kui ta saab aru, et ta pole ainult keha, vaid ta on ka muud. Me ainult asetseme kehas.
Me oleme piirideta, lõpmatud...

Kõht on tühi, ma tahan magusat süüa.. mine vüi statoili kell 3 öösel veel


teisipäev, 10. aprill 2012

peaaegu võin öelda, et 2/3

Ja täna tuli ära. Üle pika aja 2 kriitikanoolt. Suhteliselt neutraalsed teised, kuid märk sellest, et uni on.. jah, uni on süüdi.


Kell on 4:20 varahommikul.
Küünal põleb, joon vett.
Ei maga veel.
Õues on -4 kraadi külma.
Täiskuu paistab.

Täna kirjutasin töö valmis.
Homme teen natuke mõnusama päeva.

Palju häid mõtteid ja suur väsimus.
Nüüd lakkas pea töötamast.



Mõtlen, et sinna töödesse kirjutan ma igasuguseid asju, aga siia ei oska kohe midagi kirjutada.
***
Aga täna vist ongi selline õhtu.
Kui ikka kirjatuju pole, siis ei tasu vist siia niisama lobisema ka tulla.


Samas teinekord on hea siia vaikselt istuma ja lobisema tulla.
***


Siin siis viimase kolme nädala mõtted.

4.3. Mina seiklusjuhi ja õpetajana


Ülo Vooglaid puudutab oma loengus Kas ja miks on mõtet käia ülikoolis (2010) ka õpetajaks olemise tunnetust – inimese maailm avardub uute kogemuste kaudu eelkõige siis, kui juhendajal endal on loome-, uurimis- ja tunnetuskogemus ükskõik mis vallas. Kui kogemused puuduvad, siis ei suuda ka õpetaja innustada ja vaimustada noori uuringutele ja loomingule. Ma lähtun õpetamisel ja juhendamisel oma väärtustest ja tõekspidamistest. Selleks, et mitte takerduda piiridesse ja põhimõtetesse ning olla avatud meelega, pean oluliseks enese täiendamist. Enesetäiendamise all pean ma silmas igasuguse huvipakkuva kirjanduse lugemist, loengutel osalemist, etenduste külastamist. Olen täheldanud, et eraldatus viib hukule ja taandarengule ning tegelikult on kõik omavahel seoses. Seikluskasvatuslikke protsesse ei kirjelda, selgita ega põhjenda vaid pedagoogika, psühholoogia, grupiprotsessid ja erialased pädevused (turvalisus, kogemused), vaid ta hõlmab endas ’kõike’ – filosoofiat, kunsti, ja ka muusikat.

Ehk kõige olulilisemaks pean ma praktiseeritud tegevuste juures võimalust tajuda loodusruumi enda ümber, metsade suurust ja erinevaid hääli selles. Tänapäeva inimesed, sealhulgas noored, viibivad enamasti kunstmüra sees ja ükshetk, kui nad satuvad helide keskele, saavad nad tundma elust pakatava vaikuse mõju. Tihti olen seiklustegevustes kokku puutunud väidetega, et looduskeskkond on nö ’harjumatu’, tavapärasest erinev keskkond, kus saame osa erinevatest seiklustegevustest. Sisuliselt see nii ongi, kuid ometi on tegemist keskkonnaga, mis on olnud meile omane kauem kui linnaaelu. Fred Jüssi on oma loengus „Vaikus kui loodusvara“ (2000) välja toonud, et eestlastel kui metsarahval on loodushäälte väljendamiseks mitu iseloomustavat sõna nagu näiteks tuul vihiseb aknapragude vahel, undab telefonitraatides, paneb metsa mühisema, kohisema, sahisema. Võrdlusena toob ta vene keelest sõna – шумит, mis kannab endas kõikide tuult iseloomustavate sõnade tähendust. Sellel on ka oma loogiline põhjendus – tegemist on suures osas stepirahvaga. Neid varjundeid, mida eestlane metsas kuuleb, ei kuule kõrbes elav inimene, sest puuduvad kajad, „ruum“. Seda kogemust, mida pakub mets ja loodus üleüldse, püüdsin ka mina seiklusjuhina noortele propageerida – matkategevustel rabas, soos, metsas ja vees.

pühapäev, 8. aprill 2012

1/3 on tehtud

Fred Jüssit olen kuulanud, hoiab mõtted puhtad ja rämpsu eemal.
Üleüldse.. on kergem olla.



Kõik on "üks". Ja kõigega, mida me teeme, me mõjutame kõike enda ümber.


Ahi köeb..
olen valmis uut tööd kirjutama
Kummaline on siin tagasi olla. Ühelt poolt meeldiv, sest on aega hüvasti jätta. Teiselt poolt hakkasin Tallinnaga juba ära harjuma.


Inimene on võimeline edasi liikuma ja uut rada nautima hakkama ja siin pole tegelikult midagi õudset. Kuigi nostalgiline tunne jääb alati, kui tagasi mõelda millelegi väga toredale ja mitte ainult.. midagi, mis tõesti muutis.




Lund sajab ja süüa on tarvis.

teisipäev, 13. märts 2012

Selles eesti euroloos Oblivion on palju. Pean tunnistama, et sarnasust Eeverti ja draakonitega on, kuid Tenfold Rabbit'il on kerge müstiline hõng, mis paelub ja kisub kaasa.

Sattusin ühe video peale, mis jutustas jälle kauni loo sellest, et elu on lihtne ja et peaksime tegema neid tegevusi, mis meile meeldivad. Aga, kui nende meeldivate tegevuste tegemine on muutunud väljakannatamatuks, kus on siis see lihtsus siin.

Või, et reisi ja suhtle. Võibolla tõesti. Aga reisi enda mõtetes ja suhtle enda sisemusega (soovide, vajadustega). Ma arvan, et kõik reisid algavad siit ja selleks ei peagi alati füüsiliselt liikuma ühest kohast teise. Kõik muu on abivahenditeks. Inimene saab olla ühekorraga selles ühes ajahetkes ja kohas, kus ta on ja kogeda seal seda, mida on pakkuda. Saada parimad katsumused ja kogemused.

Horisontaalne ja vertikaalne suund. Kuidas liikuda enda elus? Haarata kõike ja mitte midagi või selles ühes.. Kui sa puudutad ühte asja sügava teadlikkusega, siis puudutad sa Kõike.
— Thich Nhat Hanh

Tegelikult ma püüdsin väga mitte hakata jälle kirjutama sedasi.

Alustan uuesti.


Täna veetsin rekordilised 12 tundi oma praktikakoolis. Viisin läbi kaks sotsiaaloskuste tundi. Õppisime enese hindamise ja teiste kuulamise oskust. Mida ma märkan ja millele tähelepanu kõige esimesena koondub? Noortele poisihakatistele. Mismoodi tüdrukutekamp (keda on paratamatult rohkem meie koolides) suudab nii kergesti ja üldse mitte halba mõtlemata avaldada tugevat (siinkohal negatiivset) mõju noormeestele. Täiesti tühised kommentaarid ja hinnangud. Kui poiss halvasti ütleb, on ta tihti mitu korda patusem kui pahade sõnadega tütarlaps. Eks ma liialdan praegu ka.

Mu palve: palun teil kõigil tuua välja üks positiivne omadus või oskus enda kohta
Noormehel silmad lauas: mul ei ole ühtegi
Mina: kõigil on midagi
Noormees hästi vaikselt: ma saan loomadega hästi läbi

Millised positiivsed oskused ja omadused teie klassile kasuks tulevad?
Ausus
Sõbralikkus
Julgus
***
Et ei oleks klassisüsteemi: targad, tublid, kiusajad, rumalad.
Et oleks võrdsus.
Teised küsisid, mida see tähendab. Selgitasin neile. Kõik tahavad olla head, lihtsalt osadele meist poeb negatiivsus kergemini sisse ja väga raske on end selle küüsist lahti rebida, kui oled selles kasvanud.

Kõik tahavad olla mõistetud.

Ütelge üksteisele häid sõnu, ka neile, kelles olete pettuma pidanud või solvunud tema sõnade peale.

Me ei saa anda hinnanguid inimestele, ainult nende tegudele.


Ja ma tundsin ära need, kelle sära peegeldus silmadest, kui neile mu kõnelemine meeldis.
Ja leidsin kergesti üles need, kes haiget saanud ja kel keeruline end välja rabeleda.
Igal pool saab olla hingega, sügavutti, anda edasi.. 


Meie projekti film on põhimõtteliselt valmis.
Büroo kiitis projekti heaks ja TÜ VKA avatud uste päeval tuleb sellest ka natuke juttu.

Igal hommikul mõtlen mõne hea, vabastava ja innustava seiga peale oma elus ning alati tulevad silme ette meie projekt ning teisena merekohin ja rand.. loodus.

Töö tahab ära matta.
Aga ma ei mattu.

teisipäev, 21. veebruar 2012

Mõnus oli täna Viljandis. Ei saa üldse mitte salata ega ümber pöörata.. päev otsa reisisin ja lõpuks tegin justkui ainult 2 asja ära ning tulin tulema. Kooriproovist ajasin tund aega vägisi peast välja lõputöö-praktika-projekti-tuleviku-mõtteid. Ja ühtäkki, kui teed midagi 100% siin praegu, sest tipptuund mõtteliikluses on kinni pandud.. jah, oma mõtetes saan iga auto ette hüpata ja käe stopp-märgiks välja sirutada. Kuigi see on sama keeruline kui Tallinna tänavatel.

Sõin esmakordselt väga maitsvaid kuivatatud ploome šokolaadis ja lasin valla kanalid, mis mu lõputöö ideedest punnis. Pea isegi on võimeline töötama 20-22 vahelisel ajal. Ei tea, kas seepärast, et istusin Jana mõjusfääris või lihtsalt.. sain head energiat kooriproovist ja Viljandist. Päevad ei ole vennad. Kõlan endalegi veidralt. Aga vist ainult seepärast, et .. ei, ma ei hakka. Eilne video!

Pärast kahte nädalat saan reele. Homme kooli ja see nädal ainult 3 päeva.
Jalad kõhu alt välja ja mitte-tegudele ehk tegudele.
Siiri ütles selle kohta hästi - tühjuses tekib kõige rohkem, nõks käib ära ja seda kogemust kannad sa alati endaga kaasas. Siis juhtub imesid.

:)
:D

pühapäev, 19. veebruar 2012

Tundub, et ma liigun

Sa lisad maailma täpselt ühepalju kannatust nii ise solvudes, kui kedagi teist solvates.
— Ken Keyes


Ükspäev ma kirjutasin sellest. Ühed ütlevad ja neile saab kergesti öelda, mida valesti tehti. Sisu on sama, vorm on erinev.

Õue on vaja saada. Loodusesse.
Vaatasime eile filmi, mis räägib põhimõtteliselt maailmalõpust: Taevalik Ettekuulutus. Raamat on parem, aga film kannab ka ideed.

Ma tunnen, mismoodi keskkond aitab kaasa või takistab loovat mõtlemist, sihi hoidmist-leidmist.


Täna teen algklasside kava vabariigi aktuse tarvis ja homme põrutan Viljandisse.
Tänase päeva mõttesuunaja (sisuliselt seostub teema maailmalõpuga):


Nüüd pole mul enam mingit kahtlustki, et nii just ongi!

laupäev, 18. veebruar 2012

Ikka selleks, et teada saada

Kujutage ette, et olete kingapoes müüja. Tuleb üks naine ja ütleb, et ta ei taha nr 33 siniseid ega nr 39 punaseid kingi ega ka mitte nr 43 saapaid. Kas te saite aru, mida ta tahab?"


Avastasin täna eesti laulud ja üks kuni kaks neist jäid kõrvu kõlama. Ahaa efekt - http://www.facebook.com/tenfoldrabbit

reede, 17. veebruar 2012

Praktika teine nädal möödas. Olin täna nagu laip. Merilinil ja mul oli täna kahtlaselt sarnane olek.. pea laiali otsas. Muidu on alati kõik paigas, muud moodi seal ei saagi. 


Hakkan ära harjuma. Aga pärast ei viitsi peaaegu mitte midagi teha. Kesklinna sõit on suur ettevõtmine. Huh.. nädalavahetuse nimekiri on korralik ja peab toimima!


Robertil on täna sünnipäev, mu vanaemal ka. Tegin kaks pitsat ja magustoitu kaa.
Viru Keskuse Rahva Raamat on.. minu püha koda. 




See pole tegelt põhjus, miks ma siia tulin.


Robert on mitu raamatut taaskord koju vedanud ja avasin ühe ning juba teisel leheküljel..


Mis puutub suureks kasvamisse, siis vaata puud. Kui puu kasvab, lähevad tema juured sügavamale. Selles on tasakaal - mida kõrgemaks kasvab puu, seda sügavamale lähevad juured. Ei saa olemas olla viiekümne meetri kõrgust puud, millel on väikesed juured; need ei suuda sellist tohutut puud toetada.

Elus tähendab suureks kasvamine sügavuti endasse kasvamist - sinna, kus on juured.


Lapsest alates hakkame matkima ümbritsevat elustiili ja kaotame tegeliku elu mõtte.


Ma mõtlen, et kui ma üleüldse koolis peaksin kunagi töötama (tegelikult ma juba töötangi), siis igal võimalusel.. on oluline teada, kes olen MA, et saaksin anda õpilastele kõige paremat võimalikku KASVATUST ja ÕPETUST.. ja seda lihtsal, loomulikul viisil. Vestluses, soovitustes.. kuidas iganes. Sügavus on oluline, mis iganes viisil inimesed elavad, keda usuvad ja kus astuvad.




Nojah, läks jälle sinna samma.. Robert ütles, et selleks, et inimene end hakkaks liigutama, edasi liikuma, midagi olulist ja vajalikku tegema, peab ta saama enne millegi peale väga vihaseks. Emotsioon on tõukeks. 




Ma olen liumäe all ja püüan üles kõndida, aga mitte kuidagi ei saa. Veel. Naljakas elu. :)

kolmapäev, 1. veebruar 2012

Täna hommikul paistis palju päikest, kui ma kööki astusin. Tuba oli suitsuvines, kuid pannkoogilõhna tundsin ikkagi ära. Mul pole vist varem nii toredat hommikusööki olnudki ja millal ma üleüldse viimati pannkooke sõin?!
Kütsin siis jälle ahjusid ja nüüd olen üle kuu aja taas kodus, kust lahkun juba homme.


:)

teisipäev, 31. jaanuar 2012

Täna oli mul viimane rütmitund ja tööpäev Viljandis.
Kütsin 3 ahju-pliiti kuumaks ja sõin ülemaitsestatud spagette. Isegi, et head said ning muid lisandeid ei igatsenudki.
Pakkisin justkui ja ei pakkinud ka kogu oma paberimajanduse kokku. Lõpuks otsustasin, et veel ei pea ju pakkima, aega ju on kuni pühapäevani.


Kaheks kuuks Tallinnasse elama. Viis inimest kahetoalises korteris. Saab olema.. katsumus ja põnev.


Nädalavahetuse koorilaagris otsustan ära, mis saab edasi. Kurb kuidagi.. kui kõik küljest kukub, et mis siis inimesel tegelikult veel alles jääb. Ja tegelikult on see hea. Sest nüüd saab selgeks vaade tuleviku suhtes. Midagi konkreetsemat kui lihtsalt sisemine kindlus.




Hakkasin eile lugema raamatut ja leidsin sealt järgmist: 
Kui tahad olla õnnelik, siis õpi elama üksi (mina: iseendaga) ja uuri sisevaatluse abil iga kogemust: häid raamatuid, probleeme, religiooni, filosoofiat ja sisemist õnne. 
*** 
Kui oled sunnitud viibima lobisejate summas, siis eraldu sügavale mõttemaailma ja naudi oma sisemise vaikuseallika rahu.
***
Ära naljata liiga palju. Mina ise, nagu sa tead, armastan head nalja, ent kui ma otsustan olla tõsine, ei saa keegi mind isegi naerma panna. Ole õnnelik ja rõõmsameelne - ennekõike sisimas.
***
Tühjad sõnad on nagu kuulid
***
Pühendades aega tarbetult vestlemisele ja ülevoolavale naermisele, avastad sa, et sinusse endasse pole enam midagi jäänud. 
***
Muidugi, vahel teeb veidi nalja ja naeru head.
Ole sügav kõiges, mida teed.


Ei tasu endas kahelda. Inimene teab sügaval sisimas, mis ta on ja mida ta tahab.
Pole oluline, kus inimene füüsiliselt viibib.




Me sünnime iga hetk uuesti.
Ma olen õnnelik! Õnnelik! Õnnelik!
Ka oma õnnetuses olen õnnelik!
Ja see on võimalik!


Kõlab väljakirjutatult kummaliselt.

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Seest on soe

Ärkasin täna liiga vara, aga see-eest sain eile mõnusa õhtu osaliseks. Mängisime mu lemmikkaarte ja olime. Draakoniaasta algas, muide. Väga väga kodused 3 päeva on mööda saadetud. Tuba on enamasti jahe. Õues lumi. Söögilaua taga on pigem tühjus. Olen Essenist tagasi.

27. jaanuaril on meil projekti lõpetamise auks istumine planeeritud.
Varsti ma näitan filmi, mis kokku tuli.
***
Peagi kohtuvad Saksamaal Piret, Tünde ja Stephan. Projekt on ulatunud kaugemale kui oleksime osanud oodata. :)

Meie Esseni sõbrad tulevad suvel ehk siia, Eestisse.
Pagan, mu kõht on ikkagi tühi. Ometi sõin nii palju.. et enam justkui ei mahuks midagi.
Peaksin magama, aga kuidagi.. ei taha enam.

Kahe nädala pärast olen kaheks kuuks Tallinnas. Pean vahepeal otsustama, kuidas saab kooriga ja mis edasi..  justkui peaks juba ära minema ja kõik pea peale keerama. Mugavustsoonist välja minema.

Olen nii harjunud Viljandiga.
Ometi koputab südame peal aina selgemalt, et on vaja minna ja teha. Sest, mis peidus on, peab välja saama, eks. :)

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Mida valida?

Liiga palju jutumüra. Mittepäris maailma, mis on päris, kuna see on meile kõige otsesemalt kättesaadav. Keeruline on oma mõtteidki selle keskelt üles leida. Aga see on hea. Sest millegipärast paneb elu mind sellistesse olukordadesse. Justkui tõukab mind tagant. Otsingutele.

Ainuke hea lahendus on praegu magama heita. Puhata. Energiat koguda.
Tundub, et ma saan viimaks magada nii kaua kui ma soovin.

Põhiline, et pea selgineks.

***

Rullnokal on õigus röhkida, aga kui sa ise tahad vaikselt tuult kuulata? Kuidas elada keset kõike seda mitmekesisust, kuidas elada tasakaalus tähendussügavustega? Bob Dylani sõnadega: "The answer is blowing in the wind". Ehk igaüks peab leidma lahenduse igale olukorrale eraldi. ..hinnata mitmetähenduslikkust, mitmetõlgenduslikkust, irooniat ja asjade algset mitmekihilisust.

/Saarinen ja Lonka. Muutumised. lk. 304/

Kui läheb raskeks, nii, et enam ei jaksa üldse.. iga hetk võiks ÖELDA, PLAHVATADA, MÕTLEMATULT "lasta vabaks" pinged.. me oleme ju tsiviliseeritud inimesed. Seega ei saa..
..ja igaüks leiab mingi tegevuse.
Sest kellel ei oleks selliseid hetki.

Suitsetamine.
Joomine.
Magatamine.
Pidutsemine.
Klatš.
Kirumine.
Sulgumine.
...
ka ilusa tegevuse taha saab end ära peita.

Mitte ükski neist pole ju halb, aga me ei saa ise arugi, et me enam ei kontrolli ise seda, mis meiega toimub.

Üks oluline moment. Kõik negatiivsed mõtted, välja öeldu, põhjendamatu pahameel, teeb kellelegi kusagil ikkagi haiget. Iseendale veel kõige enam. Aga, mida märgatakse kõige esimesena? Neid, kes räägivad, ütlevad otse. Ometi ei ole sisuliselt mingit erinevust näiteks suitsetamise ja klatšimise vahel.

Pealtnäha maailmarahu, sisemiselt ikkagi need samad mured, mis meil kõigil. Oleme samad. Samas elus. Samad. Ei ole keegi parem, ei halvem. 

Seega, 10 korda mõtle(n), enne, kui mõista(n)d hukka. 10 korda.

Aga milline neist tegevustest aitab jäädagi seisundisse, kus mitte jaksamise ajal ei soovi enam ÖELDA, PLAHVATADA, ÜKSKÕIK, mis iganes põhjusel see RIIVAS, PUUDUTAS.. liiga tihti puudutavad meid asjad, olukorrad, laused, mis tegelikult ei ütle meie enda kohta mitte midagi ja ei defineeri meid mitte kuidagi.

Usk.
Sisemine jõud.
Ja see on meis alati olemas olnud, ometi on seda kõige keerulisem rakendada.

"Võta Jeesus vastu oma ellu" on sageli tähendanud: teologiseeru, saa osaks kirikust. Küps usu leidmine ei ole siiski mitte teoloogiline, vaid inimlik põhiküsimus. Elustrateegia, argistrateegia.

/Saarinen ja Lonka. Muutumised. lk. 276/

Jeesus. Kõiksus. Sisemine jõud.
Üks ja see sama.
Kriimsilm. Susi. Hunt.

Ja kui siis tulevad need tegevused nagu 

Muusika.
Laul.
Luule.
Koristamine.
Lugemine.
Söömine.
...

Ülim olemine ei ole võimalik ilma küpse vaimse eneseleidmiseta, aga ka ilma vaimse eneseleidmiseta võib kahtlemata meeldivalt aega veeta. 
Paljud kasutavad kogu oma jõudu õnne eemaletõrjumiseks.

/Saarinen ja Lonka. Muutumised. lk. 278/

***

teisipäev, 10. jaanuar 2012

Raske õppustel, kerge lahingus.

Need inimesed, kes on võtnud endale teadlikult rolli olla näiteks tippärimehed, on ka võtnud endale sellega kaasneva suure vastutuse, stressi, kiire elutempo. Pärineb ühtede feng shui esindajate videost (pajumaa&Seeder).

Mis ei tähenda, et tippjuhid ei suudaks õigel ajal hoogu maha võtta - armastada oma perekonda, lähedasi, pühendada neile aega. 

Nagu kirjanikuga abiellunu on võtnud endale vastutuse, et peab tihti üksi olema ja kaaslasele aega pühendama, et alati ei saa koos olla jne.

Ela nii või ela naa, kumbki variant pole iseenesest ju vale. Need on meie rollid, meie suunad, mis me valime.
Ole teadlik oma rollist.

Raske õppustel, kerge lahingus.
Tänase päeva tsitaat kohe kindlasti.
Mis ma nüüd teen, teen juba tuleviku heaks, ilma, et ma tulevikule mõtlema peaksin.
Küsimus ongi selles, kuidas teha?

Las minna või.. suunata ise oma mõtteid-vaimu-tundeid = elukäiku.
Ja ma jõuan tagasi algusesse.
Ööd

pühapäev, 8. jaanuar 2012

Erinevad suhtlemistasandid - see toimib! Ma jälgin inimesi, sh iseennast ja nende suhtlemistasandeid, mida nad valivad


On olemas vanema tasand (V), täiskasvanu tasand (T), lapse tasand (L). Me kõik suhtleme kõikides tasandites, aga tuleks jälgida enda juures, mis neist on domineerivam.


V - suhtleja näitab oma verbaalse ja kehalise keelega, et on teisest suhtlejast üle
T - suhtlemispartneriga käitutakse kui võrdsega
L - suhtlemine "võrdse lapsega" - sõbralik suhtlemine, nalja viskamine & suhtlemine "sõltuva lapsega" - enese madalamale asetamine suhtlemispartneri suhtes. Enese alusetu alavääristamine, isegi, kui partner suhtleb täiskasvanu tasandilt (mis muide on kõige efektiivsem suhtlemisviis)... juhul, kui ümberringi seda ka nii võetakse. Aga kui ei võeta, ka siis on.


"On normaalne, et me kasutame oma igapäevaelus kõiki suhtlustasandeid. Ometi on võimalus mõne suhtlemistasandiga üle pakkuda. Nagu ikka käitumisviiside analüüsi puhul, tuleks ka siin lähtuda eesmärgist."


"Ka meie käitumine tekitab teises psühholoogilist vastumeelsust. Seda tuleks silmas pidada enese käitumist analüüsides."


Olgu see tasand siis sõbralik ja fun (L), samal ajal, kui vestluspartner ütleb midagi nn asjalikku (T).
Olgu see tasand siis vanemlik, üleolev (V), mil vestluspartner solvub, saab haiget, tunneb end alaväärselt.
...


raamatust Konfliktidest ja suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel. Autoriks Heiki Krips. // lk. 97-98, 106.




Senikaua, kuni üks või teine käitumisstiil pidevalt häirib, ei ole muud teha kui aktsepteerida või lasta end üha enam ja enam uutes samalaadsetes olukordades häirida.


Suhtlemine muutub lihtsamaks, kui endale oma põhistiil selgeks teha.




Üks, mille üle olen ikka mõelnud.. miks siis on nii, et ma või keegi teine oleme kunagi muutunud, muutume mingi aeg kriitilisteks, nö targutajateks. 


1. Sest ei talu pidevalt lapsetasandil suhtlemist ja ei oska jääda püsivalt täiskasvanu tasandile, kui keegi teine suhtleb pidevalt lapse tasandilt.
2. Sest inimesed kas käituvad lapsikult, alaväärselt (mina olengi see vilets, marsivad minema, torisevad teiste käitumisviiside kallal - oma mõtetes sel juhul.) See ju ei tee otseselt teistele kahju, inimesed ei märka seda, ei saa otseselt haiget. Nii justkui paistab. Tegelikult saavad küll. Tegemist on vanemliku tasandiga sarnase käitumisega. Vastandpooled, aga üks paistab otse välja, teist on raskem tabada.
3. Kõik me kasvame, areneme.. igal ühel oma kasvuhäired. Ja need ei kao kõigil samal ajal ja võib juhtuda, et kõigil ei kaogi.
4. ...


Seega, küsimus miks on siin täiesti valel kohal.
Kuidas edasi?


Vaikus aitab ja uni ka.
Head und

teisipäev, 3. jaanuar 2012

Mängisin eile üksinda Monopoly deali kaarte.. võitja peab muidu saama 4 komplekti täis, aga mul sai lõpuks 8, sest ma ei suutnud lõpetada.


Ilmselgelt oli mul aastavahetusel samalaadne olukord nagu projekti lõpus - hea, hea, hea :)




Lisaks sain raamatupidajalt kirja ja tundub, et ta on saksa partnerile ligi 200 eurot rohkem reisiraha tagasi kandnud. Geniaalne.. mul ei ole aega see nädal projektile mõelda, aga juba reedel tuleb filmida valmis meie filmi algus ning lõpp.


Mis iseenesest on ju kõik tore ja reedel saab filmi juba näha.


Ning hea meelega jätkaks peoteemal ka laupäevaõhtul, kuna kooriproovid on mõnustalt "lühikesed".


Lasin isudel end kanda. Sõin Ameerika burgeri-poe wrappi ja vahtrasiirupi vahvlit. Magasin (ma ei tee seda kunagi päeval) ligi poolteist tundi ja vaatasin telekat suure naudinguga.


Ikkagi ei loe üldse, kas saan töölt lahti 17:30 või 13:00.. päev läks koolitöö mõttes mokka, aga see isegi ei kurvasta mind, mis on midagi uut. Olen ikkagi õnnelik.


Naljakas :D


Kuigi mis seal salata, ma poeks ikkagi Roberti kaissu, sest päris üksi oma mõtetega olla ei taha. Ta andis mulle ühe raamatu lugemiseks ning see on päris hea.. selgitab näiteks lahti, miks inimesel on vaja suitsetada ja kuidas erinevad religioonid meid tegelikult kastidesse tahavad suruda, inimesed otsivad Jumalat väljaspoolt - mitte ainult seda, aga näitas valgust sellele, mis on loovus ja mis on usk.. mis ta tegelikult veel võib olla. Olen alles alguses, ei saa veel lõplikku hinnangut anda. 


Usu teemast nii palju, et aastaid tagasi, kui ma gümnaasiumiga alles algust tegin, siis mõtlesin, et mis see Jumal on ja küsisin hästi palju, ka meie kohalikus koguduses. Külastasin neid nn piibliga tutvumise päevi, et nö aru saada, mis "see" siis ikkagi on. Ning see ei puudutanud mind ja siis mõtlesin, et usun iseendasse ja ma tõesti uskusingi. Kuid millegipärast ei olnud see koht minu jaoks.. see kogudus ning miskipärast mind ikkagi häiris, et kuidas siis mina ei usu nii nagu nemad seal.. Ja nüüd, tänavustel jõuludel sain ma päriselt aru, miks. Ja, et tegelikult usk iseendasse ongi kogu võti.. lihtsalt hoopis teises tähenduses.. mitte usk "minasse". 


jah...


Raamat ise on Loovus. Sisemiste jõudude vallapäästmine - Osho.

neljapäev, 22. detsember 2011

Jõul tuleb

Esimest korda ülikooli ajal igatsen ma päriselt koju. Sarnane igatsus on ette tulnud vaid lennukiga kodumaale lennates.


Täna pakin kinke.. neid on mul mõned. Kütan oma superkülma toa jälle kuumaks ja õhtul saab võib-olla sauna. 


Homme 7:30-13:00 ning siis bussile.. ma lähen koju!


Olen väsinud ja unine.
Avastasin, et mida rohkem on päeval teha, seda vähem mõtlen ma tulevikule ja seda enam olen päriselt SIIN koha peal. 

"Kui vana siis sina oled?" küsis Väikevend, sest tema arvates paistis Karlsson liiga lapsikuna, et olla onu.
"Ma olen mees oma parimates aastates, see on kõik, mis ma võin öelda."
"Missugused on need parimad aastad?"
"Kõik," vastas Karlsson rahulolevalt.
— Astrid Lindgren
Ma olen rohkem rõõmus kui kurb ja ma muretsen vähem. Elu käib praegu mitte homme või ülehomme. See, mida tahta, saab teoks, kui avastada SIIN olemine-elamine. Olen justkui juba kusagil, aga mitte veel seal (SIIN). Hea on olla teel.. alati ja mitte kordagi veel pärale jõuda.


Marita, ma soovin Sind juba väga näha!

kolmapäev, 14. detsember 2011

Meie projekt on saanud aastaseks. Tähistasime seda täna viimase seminariga ja panime paika lõplikud kuupäevad. 15. jaanuar peaks kõik tehtud olema-saama. Siis teeme tähistamise, kui erinevad ajagraafikud ühise vaba aja leiavad.


Lappasin just oma päeviku läbi ja panin kirja kõik, mis kirja sai panna. Tundub, et elamuspedagoogika ained saavad ametliku lõpu juba jaanuari lõpus. Et selleni jõuda, tuleb veel kõvasti võimelda, aga milline pidupäev saab see olema.. leida kaoses mingigi kord.


Ma ei tea, kes minu eest jaanuaris tööl käima hakkab, mina ise ei jõua mingit moodi..


Pühad on ees.. ja rohkem edasi ma hetkel ei mõtle.
Täna tuleb Tarekeses pidu, kuhu pean sisse astuma, sest kael nii kange ja pea nii tühi.

reede, 9. detsember 2011

lund ei ole veel

Igasugused naljakad mõtted käivad peas ringi.
Täna õhtul on juba inimese tunne võrreldes eilsega.


Mõtlesin mõned asjad selgeks.. mitmed. Ja hea on.
Eile otsustasime Robertiga, et sõidame Hiinasse. Ükspäev. Lääneühiskonnas on kolm põlvkonda avastamas tarkust, mida idalased teavad juba aastatuhandeid. Ja siis me imestame, kuidas me küll ühest või teisest asjast üle ei saa.. elame omateada vabas, avatud demokraatias. Üldse mitte irooniaga. Sest need teadmised on jõudnud meieni ju hiljaaegu. Tarbida ei saa lõpmatult, inimesed hakkavad ikka taga igatsema midagi, mida nad justkui teavad ja millest unistavad.. seda tunnet, kui vaatad suvel päikeseloojangut või talvel langevat lund. Aga tegelikult saabki nii elada, et kogu aeg on need head hetked. Kui juba kord oled omal nahal tunda saanud, et nii on võimalik, siis tead, et see pole enam pelgalt suveöö unistus või õnnelik hetk oma lemmiktegevust tehes. Selles saab elada kogu aeg.


Soovitan Jaan Kaplinski filmi:






Mul meenub augustikuu soe suveilm laiali laotatud tekk Piusa jõe kaldal, päikesepaiste ja lugu, mida Ta mulle luges. Idast ning Läänest.


Ootan laupäeva ja pühapäeva ning tahan juba Tallinnasse. Seda saan alles 20. detsembril.
Veel enam ootan ma lund.

reede, 2. detsember 2011

Ma teen täna seda, mis mulle meeldib ja ma teen seda hästi.


Olen läbi, hellitan end heade asjadega.

kolmapäev, 30. november 2011

Liinitööline

Viskaksin praktika
viskaksin töö
kooli
ja läheksin.
Täna ma tundsin, et see toimib.
Aga ma ei lähe.


Olin Tallinnas. Buss-rongiga läksin.
Kaplinski süsteemi vaatasime.
Tantsuetendust Salmes.
Õhtul mängisime mänge.
Rock al Mare kalju peal meretuule käes.
Rong-bussiga tulin.
Ma armastan Sind!

Minu Tallinnas käigu meeleolu kirjeldab kõige paremini ehk:



See linn on alati mu jaoks.. nii.. sest ma ei ela seal ja ma ei käi seal tihti.
Aga ma ei tahtnud tagasi ka tulla.
Täna, kümnest viieni. Eksisin piimakombinaadi pumpamismasinate käivitusõpetuse seminarile ära.
Homme eksin jälle.
Hääl mu sees: miks ma seda teen?




See on nii selge ja ei ole ka.




Mu päkapikumaja sai valmis. Hea meel on. Ma arvan. Rohkem ma täna eriti teha ei jõudnud.
Jah, seal päevikus on igasuguseid asju kirjas.
Hea, kui tead, et tahad olla arst
või müüja
oled alati unistanud saada elektrikuks ja sa saadki
soovid kindlasti filme luua.
Sobib.




See tuleb mul alati õigel ajal jälle meelde.
Ja siin tuleb see ego koht: mul on nii häbi siia panna teksti, mis ütleb minu kohta nii.
Kes on mina?
Ning sisemine hääl vaigistab ta.
Ma ei elanud teadlikult seda tõeks


Anne, kellega vahetasime kahekesi kord mõned mõtted: Kadis on midagi enamat, kui et lihtsalt minna huvijuhiks tööle


Robert küsis täna, mis mind kõige rohkem hetkel häirib.
Ma ütlesin, mis.
Ta käskis jätta mul kõik mõtted, mis niitidena pusasid tegid
Kõik tegemised
Ja võtta see 5 minutit. Iga päev.




Ma olen õigel teel.
Kui ma lõpetan selle peale mõtlemise.
Ise kasvab minus.

pühapäev, 20. november 2011

see ka mingi postitus

Kujundus läks ka nässu.




Lugesin siis enda kinnituseks, et mis see armastus õieti on ja siin see on:


Hei hei, kallid kaaskulgejad, ARMASTUS ei ole midagi muud kui körgeim energia vorm vöi nn. väga peen vibratsioon, tuginedes öeldule ja ka Kaido kursusele ei ole olemas ju mingeid armastuse alaliike, saab olla vaid üks konkreetne Tingimusteta Armastus, muid armastuse liike ei saa eksisteerida sest see pole armastus, need vöivad olla harjumuse-,omamise-,armumise-, tunne vöi emotsioon vöi mida iganes mis kellelegi meeldima on hakanud ja mis objektile neuronühendused on kinnistunud ta ajus kuid töenäoliselt armastada saab vaid siis kui oled jöudnud öige vibratsiooni ja sageduseni, alles siis suudad sa anda endast töelist 100% tingimusteta armastust... mis ongi tegelikult armastus


http://www.sisekosmos.ee/suhted/mis-tuupi-armastus-on-sinu-elus/.


Olen täna päev otsa üksi toas olnud. Käisin korra postkasti piilumas - ei olnud midagi. Vaatasin 4 või 5 osa Private Practice't.. mis hakkas mind paeluma oma psühhoteemadega. Aga see on vist ikkagi liiga psühho mu jaoks. Traumeeriv. Mitte alati, aga need lood.. vahel võib.


Lõpuks oli kell juba nii palju, et ma pidin võtma need raamatud lahti ja kirjutama oma essee jaoks lauseid üles. Midagi juba nagu on, aga see on veel referaat, mitte essee.. 


vahel on ikka mott nii maas. Kuidas ma küll selle Rumeenia asja käsile võtan ja oma lõputöö enne ära teen ja praktika kaitsmise ka.. ma tean, et ma teen, lihtsalt. Üldse ei viitsi..


..siin üksi olla.
Lähen magama