neljapäev, 29. mai 2014

siuh-säuh postitus

Laagrist siis.
Fun, farm & Animals in the South.
Me nimetasime selle ümber: Fun, farm & Animals Rocks in the South. Sest, kui aus olla, siis loomadega puutusime kokku harva. Hommikuti neid toites, õhtul internetti minnes kraaksus must ronk "Mjäu" ja "Hello", ühe korra pidime hobused nende aedikust uude aedikusse "juhendama". 3 pääses plehku.. jooksid mööda hoovi ringi, aga nagu treenitud hobustele kohane, kuuletusid peremehele ja olid peagi aedikus kinni tagasi.
Ma pole varem oma elus hobustega sedasi kokku puutunud. Hobune on võimeline raske metallaediku oma ninaga (meie hoidsime seda sama aedikut viiekesi vaevu püsti) lahti tegema ning siis kergejalgselt välja vupsama.. nagu poleks midagi olnud.
Targad loomad.



Ja kivid. Neid korjasime pea iga päev, igal võimalikul momendil, kui mitte midagi muud ei olnud teha. Vahel tundus, et nad kaevavad ekstra need kivid õhtuti välja, et meil oleks hommikul ometi midagi teha. Tõenäoliselt järgmised vabatahtlikud korjavad samu kive, mis meie maa alla ära peitsime. Sisuliselt tõstsime suuri kive õue peal vanast kohast uude. See on nagu too mäng, mis me Viljandis Rubeni (või hoopis see teine rahvatantsu õpetaja, kelle nimi mul praegu meelde ei tule) mängisime - sa võta siit see saabas ja anna edasi...





Viimane laager oli üks kõige raskemaid. Aga, et asi peab balansis olema, siis...




...homsest alates kolm päeva veedame õdusas atmosfääris koos teiste EVS vabatahtlikkega siin: https://www.facebook.com/heradsskolinn/photos_stream.
Võib-olla olen kunagi varem kirjutanud, aga see paik on üks paradiis.. külastasime sama maja eelmise koolituse ajal. Nüüd lähme ja jääme lausa kolmeks päevaks.
Sellest tuleb üks mõnus aeg.. ja puhkus. Omade inimestega..
Ja siis otse laagrisse. Järgmised 15 päeva.

***

Esmaspäeval käisin kontoris. 
Järgmine laager on samuti lõunas, umbes samas kandis, kus eelmine. Tõenäoliselt seepärast, et Mariale tuleb vend külla ja siis tehti vahetus minu ja tema laagriga.
Väga muud ei tea veel, kui et.. ookeani kaldal.. ja tore paik ja sõbralikud inimesed.
Eks siis paistab.

Ülejärgmine on see-eest Läänefjordides ja tegemist muusikafestivaliga. Oh! Missugune vaheldus! Hüppasin täna vist 5 korda vähemalt lakke, kui sellest kuulsin.
https://www.facebook.com/viddjupid

***

Panin laagrist midagi kirja (seda pole sugugi palju), aga kui aus olla, olen viimased 3 päeva lihtsalt mõnulenud ja nautinud.. ainus asi, mida arvutis tegema pean, on väike jutuke möödunud laagrist. Siis on kõik.
Elu tuleb elada, ei jõua lihtsalt kirjutama tulla. Kohe kuidagi ei vea välja..
Saan magama minna ja homme jälle pakkida.

laupäev, 24. mai 2014

Mõttepaus Reykjavikis

Mitte kuidagi ei jõua siin oma ridadega lõpusirgele, et üks postitus valmis teha.
Kui on rõõm ja rahulolu ning õhtu oli kaunis või päev emotsionaalne, ei jaksa mitte midagi kirjutada.
Pole seda vajadust.
Täna ärkasin kuidagi melanhoolses atmosfääris ülesse ja see saadab veel praegugi veidi.
Nüüd on isu kirjutada.

Julia kirjutas mulle äsja. Küsis, kuidas Reykjavikis pärast laagrit on.

Vastan siia samamoodi nagu vastasin talle.

Olen väsinud. Tahan magada palju, aga ärgates olen ikka kurnatud.
Täna on inimese moodi juba olla.
Ja nukker on, sest Stefan lahkus Islandilt, kui ma laagris olin.
Julia on tagasi kodus.
Maria, Diego ja Danny on laagris.

Võõras on. 
Siis jälle otsin kedagi, kellega saaks rohkem inimese moodi koos olla, juttu puhuda natukene vms.
Kuidagi, mul pole võimalik olla üleni mina-ise.
Selle töö iseloom siin paneb ikka proovile.

Ja siis, kui kohtad mõistmist, arusaamist - on see midagi väga erilist. Tõesti, see on nagu.. 
..uudis parima sõbranna emaks saamisest;
..päikeseline päev pärast tuulist ja vihmast kuud;
..lennupilet nädalaks koju;
..vabatahtlikest-sõpradega kohtumine matkates keset mägesid..

Jah, nii juhtus. Mu 15-päevane laager oli pea 10nda päeva peal, kui otsustasime minna Kuuma-Jõe-Matkale (ehk siis matkad ligi tund aega mäest ülesse ja siis edasi, kuni jõeni, millesse voolab kuum vesi ja külm vesi. Võtad riided seljast ja viskud jõkke pikali.. ja siis oled seal tunde, kui soovid. Sõltumata ilmastikuoludest, sõltumata seltskonnast.).



Olles sel samal matkateel, kohtasin täiesti juhuslikult (mitte midagi ebatavalist Islandi jaoks; sama ju ka Eestis) oma töökaaslasi teisest laagrist. Hüppasin neile lihtsalt kaela, ka 60-aastasele vabatahtlikkule Itaaliast. Vahetasime muljeid ja liikusime edasi, kes tagasi.

Kiket (EVS-vabatahtlik, kes töötab Punase Risti heaks Reykjavikis) nägin jõe ääres vahetult pärast, kui olime riided selga ajanud. Ma ei oska ise ka kirjeldada, mis tunne see oli - aga oleks nagu oma eesti sõpra kohanud seal või ema-isa-õde-venda. Kallistasin ja ei lasknud lahti. Rõõm oli ülev.. ma ei tee muidu sedasi. 

Lühidalt mainisin, kuidas kõik on väga väga äge mu laagris, aga inimesed on kuidagi kauged ja hea on kohata kedagi, kellele meeldib kallistada ja kes ei karda siiras olla. 


"People, open your minds!"

Muidugi, nad olid juba tagasiteel, kui Kike seda ütles.



Ja neist asjust ei saa aru, kui kogu aeg on see kõik olemas.



Kasvõi sellest, et neid inimesi on rohkem, kellega saab siiralt jagada kasvõi mõnda ühisosa. Et tegelikult saab inimestega jagada oma mõtteid ja soove ja rõõmu ja muret.
Ei pea end raamides hoidma, et selle jaoks on vaid pere ja lapsepõlvesõbrad.
(Ma ei mõtle, et pere ja lähedasi sõpru on võimalik asendada. Loodan, et saate aru, mida ma mõtlen!)

Maailmas on palju ilusaid inimesi.
Ma olen õppinud siin andma head kõigile, ka neile, kes ei oska vastu anda.
Ilma igasuguste ootuste ja lootusteta kellegi suhtes.
Lastes olla igal ühel nagu nad on.
Ja andes märku, kuidas minu arvates ei ole aus ja õige.
Peab andma teada teistele, kui tunned, et see pole õige.
Või vastupidi, et on õige.
Inimesed õpivad üksteiselt.
Ja kunagi ei tea, kes sinu teel on Su õpetaja või kellele Sa oled õpetaja.

Alati mitte kõigile.
Ja selles laagris kuidagi oli nii teistmoodi. Inimesed väga distantseerunult suhtlesid.
Kui natukene olin sõbralik ja osavõtlik, oli see mitmele neile liiga palju.

(mitte et see on tervikpilt, pigem minu vaatenurk ja kogemus)
Ameerika.
Teine kutluur.
Teine "planeet".
Ja nad saavad ise ka sellest aru.
Ja enamasti ei saa.
Mismoodi raha ja kultuuritus jätab su ilma igasugustest juurtest ja arusaamisest ning mõistmisest, et maailm ei tiirle vaid ümber SINU!
Naeratus ja nerulagin varnast võtta igas olukorras, aga kui Sa südamest ei naera/naerata, siis Sa tegelikult ei naernud.. üldse.

Õppisin palju neilt.
Nad on head inimesed, lihtsalt teises kontekstis üles kasvanud. Ja meie kõigi taustsüsteem paneb paika, kelleks me kujuneme.
Ning mul oli väga raske nendega mingitki ühist meelt-keelt leida.
Mitte, et võimatu. Ei. 
Aga ma pidin end niivõrd palju muundama ja muutma, et kuidagimoodigi klapituda.
Ja see pole enam õige..
..kui pead end kellegi teise pärast kellekski kolmandaks inimeseks muutma.
Et kui õhtul peeglisse vaatad, siis ei saa ise ka aru, kelle nägu sealtpoolt vastu peegeldab.


Õppisin, et oma väärtaeg tuleb pühendada inimestele, kes sinust lugu peavad ja kellest Sina lugu pead. Keda armastad ja hoiad ja kes Sind armastavad, hoiavad, mõistavad.
Ei ole vaja suhelda kõikide maailma inimestega. 
Inimestega on vaja suhelda, ka võõrastega. Nagu omadega. Sama lugupidamise ja hoolimisega.
Ei ole vaja OTSIDA inimesi.
Õiged inimesed tulevad Su teele ja Sina satud nende teele.

(Ei ole tarvis kinni hoida, kui on tarvis vabaks lasta!)

Ei ole tarvis reisida läbi kõik maailma kaunimad paigad. Ei ole tarvis ihata igale poole reisida.
Selleks, et nautida, puhata ja tunda end vabalt ning hästi. Ei ole tarvis reisida kuhugi ära.
Reisida on tarvis.
Aga, kui tahad vaheldust ja kui tahad endas midagi selgeks mõtelda, arutleda.
Piisab, kui valida üks paik, üks riik väljaspool oma kultuuriruumi.
Elada seal vähemalt kolm kuud.
Küsimused saavad vastused.
Ja lõpuks polegi enam küsimusi. Ongi vaid vastused ja elu ise.

Sama on ju ka inimestega.. kui oled leidnud kellegi, kellega tahad veeta oma elu, jagada armastust. Kogete kõike koos ja samal ajal õpite teineteiselt kõike seda, mida sajad-tuhanded inimesed siin maailmas ei oleks Sulle osanud õpetada.
Elu rullub Su ees lahti.
Ja selleks ei ole vaja näha kõike ja kõiki.
Ei ole vaja hüpata alla 5-meetriselt kaljuservalt alla jõkke, tõestamaks, et oled julge.
(käisime raftingul ja meil oli võimalus hüpata 5-meetriselt kaljuservalt alla jõkke)

Ma ei ütle, et ei tohi ja et ei või.
Ma ütlen, et nii palju on neid asju, mida lihtsalt ei pea.
Ja pole tarvis. Ükshetk.
Need üleliigsed "asjad", millega end defineerime, kukuvad küljest ära.
Alles jääb - Sina ise nii nagu Sa oled.

Nii vähe on vaja.
Peaaegu mitte midagi käega katsutavat ei ole vaja.


***


Olen pidevalt omaette. Vaimselt. Sees on mingi tühimik, mingi kummaline tunne - ebamugavustunne. Auk. Nagu auk oleks. See on pidev. Minu enda suhtumine on muutunud. Ma ei keskendu sellele ebamugavusele, augu suuremaks kaevamisele. Pigem ikka kõigele sellele, mida siin avastan ja mida saan armsaks pidada.
Sest see saab kord otsa.
Naudin ja elan!

Ma kuulan palju Vaiko Eplikut siin.. ise ka ei tea, miks.
Tõenäoliselt selle eesti-suvise-meeleolu tõttu, mida tema lood tekitavad.

Samal ajal, kui kogu Euroopat on tabanud kuumalaine, on Islandil ikka sama lauluviis - 10-12 kraadi sooja, ja tuul ei lahku iialgi sellelt maalt.
Kannan rohkem riideid, kui Eesti pakaselisel talvel.

Tööriietus farmis:
2 pusa
3 pikkade varrukatega pluusi
sukapüksid
teksapüksid
soojad jalanõud (Stefan andis, meeste omad, nr 42 ja väga mugavad!)
sokid
müts
tuulekindel jakk
vihmakindel keep
kummikindad
töökindad (soojad suusakindad - vabandust ema)




Ka raskuses olen õnnelik.
Kallistada tahan. Rohkem kui kunagi varem.


Ma teen laagrist eraldi postituse koos piltidega.


Sigur Ros
(vahel ka Eesti Klassikaraadio)
Maria viirukid (vabandust!)
paar kohustuslikku kirjatööd laagrist
mõned meeldivad üleskirjutused headest raamatutest (muide, Valdur Mikita "Lingvistiline Mets" maitseb siin kaugel maal hoopis teistmoodi.. kodus ma tõenäoliselt seda ei loekski)
jalgrattatiir linnas
ja siis ehk õhtu toob midagi veel.



Siis, kui 7. mail Julia ärasaatmispidu oli ja me.. ah, niisama

esmaspäev, 19. mai 2014

esmaspäev, 5. mai 2014

Järgmine peatükk / Next chapter

Hommikul ajasin end vara ülesse, et üle pika aja kontorisse esmaspäevasele infotunnile minna. Postkaart Minnalt - aitäh, ilus päeva algus!

Sain infot oma esimese välislaagri kohta (70 km väljaspool pealinna, edela-Islandis, 16 km Selfoss'st). Tõenäoliselt toidame küülikuid, ratsutame hobustega ja aitame koos 7-me laagrilisega ilmale tuua nii mõnegi vasika ning lamba.. vabal ajal reisime ringi ja kui ilm pole vastav.. reisime ikkagi. Ei mingit ühistransporti, võib-olla on internet ja telefonilevi.

Kasutan järele jäänud vaba aega omaette olemiseks. Viimased 5 päeva on mul olnud luksus nautida eratuba, kuna kõik mu toakaaslased on laagrites. Viimati sain sedasi olla jaanuarikuus. Neli kuud on möödas viirukite põletamisest.. kõhuli põrandal lebamisest ja muusika kuulamisest.. mõtisklemisest ja nautimisest. On aega keskenduda ja süveneda ja lihtsalt olla, mitte midagi tegemata. Hommikuti teen lisaks viiele tiibetlasele nüüd ka muid harjutusi, mis kohalikust raamatukogu raamatust välja olen noppinud. 

Teate, kui mõnus on iseendale jalatalla punktmassaaži teha?! Väga mõnus! Märkan rohkem oma keha ja panen tähele uusi asju. Püüan oma harjutustekava mingil moel ka laagritesse üle viia.. muidugi mul pole õrna aimugi, mis kell me seal ärkama hakkame ja kuidas programm välja näeb.

Ühesõnaga, katsetan mingit teistmoodi rütmi. Toitumises samamoodi.


Ärevus on. Selline tunne, kui vaatad kaljuservalt alla ja hirm poeb naha vahele.. hüpata või mitte? Palju juhtub ja ma ei suuda mitte midagi kontrollida, peale iseenda - mis ongi peamine. Õpin iseennast kontrollima, sest liiga palju muutub iga päev. Mitte kunagi ei tea ette mitte midagi. Pole võimalik enesekontrollita, fookuses püsimata. Peab olema usaldus ja julgus.. lihtsalt hüpata üle kaljuserva.



Mis saaks minna valesti - hüpates üle metafoorse "kaljuääre" nende võõraste jalgadega? 
Sest pole aega mõteldagi, kas on nüüd õige või vale või, kuidas see on seotud minu elu ja tuleviku ja bla-bla-bla-bla-blaga. Kinnismõtted, mis muidu kummitavad.

On aega vaid elada siin ja praegu. Ohh, mis oligi ju üks minu Islandile tulemise eesmärke.


Õhus on kevade lõhn.
Ainult mina (tundub nii) sõidan veel villase salli ja kampsuniga jalgrattal nagu talvejumalanna keset neid suviseid lühikesi varukaid..
Homme poodlen ja pean väikest plaani puhkuste osas.. (muide: www.skyscanner.net - võib anda häid ideid reisiplaanide tegemiseks). 
Sünnipäev ajab sünnipäeva taga.
Lahkumispidu lahkumispidu.
Lõpuks justkui polegi vahet - niikuinii on sedasi.
Ülehomme on teistmoodi..
esimest korda lahkuvad kaks inimest, kellega me pea üheskoos alustasime - Julia ja Stefan.
Mina ka koos nendega, samal ajal.. ainult, et teise kohta.

Uus peatükk on algamas ja see tunne on.. oh, oh, kui.. hea


:)



Maria, Stefan, ma ja Juditka (kaamera taga)

***



In the morning I woke early, to take part in Monday office meeting. Postcard from Minna - thank you, beautiful beginning of the day!

I got information about my first camp outside (70 km from capital, south-west of Iceland, 16 km from Selfoss). Probably we feed rabbits, ride horses and help with 7 volunteers to deliver calves and sheep.. on our free time we travel around and if weather is not good.. we still travel. No public transport, maybe there is no internet and phone connection.

I will use left free days for being with myself. Last 5 days I have had luxury to enjoy private room, cause all my roommates are off to camps. Last time I had this change in January. For months have passed from burning the incenses.. laying on the floor and listening music.. dreaming and enjoying. I have time to concentrate, look deeper inside of me and just 'be' by doing nothing. In the mornings I do for addition to five Tibetans as well other exercises, which I searched out from local library book.

Do you know, how pleasant is to do footmassage/point massage for yourself?! More than pleasent! I notice more in my body, new things. I try to integrate my exercises to camps as well.. of course I have no idea, what time we will get up and how the program will look like.

Anyway, I practice some other kind of rythm. As well as making new kind of food.

I am excited. This feeling, when you look over the edge of gliff and feel fear under your skin.. jump or not? Lot's of things are happening and I can not control anything, but myself - which is main. I learn to control myself, cause too much is changing too often, every day. You never know anything about future. So, it is not possible without selfcontrol, keeping focuse, keeping energy. I must have trust and courage.. just to jump over the edge of gliff.


What could go wrong - jumping over metaphorical "gliff" and with this strange legs (on the picture)?
Because I don't have time to think at all, is it right ot wrong or how this all is connected with my life and my future plans and with other bla-bla-bal-bla-bla. Stuck-ideas, obsessions, which normally are hunting all the time.

I have only one choice - to live here and now. Ohh, which actually was one of my purpose to come Iceland.


Smell of spring is in the air.
Only me (it seems so) ciycle with woolen scarf and pullover as goddess of winter in the middle of those short-sleeved-summerclothes..
Tomorrow I will go to shop and make small plan for my vacations.. (by the way: www.skyscanner.net - can give you good ideas for travelplans).
Birthday after birthday.
Farewell party after farewell party.
Eventually there's no difference - it's all the time as it is.
Day after tomorrow it is different..
first time are leaving two persons, with whome we started our journey almost same time - Julia and Stefan.
I leave with them, same time.. but, to another directon.

New chapter is about to begin and this feeling is.. oh, oh, so.. good

reede, 2. mai 2014

Ole pehme.
Ära lase maailmal muuta end kõvaks.
Ära lase valul tekitada vihkamist.
Ära lase kibestumisel röövida oma magusust.
Ja isegi, kui kogu maailma karmus pole sinuga nõus, usu, et maailm on imeilus paik.

- Kurt Vonnegut

***

Be soft.
Don't let the world to change you tough.
Don't let the pain to create hate.
Don't let the bitterness to steal your sweetness.
And even, if the harshness of the whole world doesn't agree with you, believe, that world is still wonderful place.

- Kurt Vonnegut

laupäev, 26. aprill 2014

Hullumaja in Niceland

Nüüd on selge. Ma/me elame hullumajas.

Esimene hääl, mida laupäevahommikul ärgates kuuled on ülemuse hõiked, et kas ikka teised (meie) ka aitavad pakkida nõud-rätikud-seebid? - tema uue kodu tarvis.
Unes või ilmsi?
Ilmsi - ülemus kolib homsest alates kogu oma perega kõrvalmajja elama.

See väike majake renoveeriti hiljuti ja läheb kasutusse kui uute vabatahtlikke kodu. Ta  tahab olla kindel, et kraanid töötavad ja dušist ikka soe vesi jookseb.. enne, kui keegi sisse kolib.
Lisaks kõigiga tuttavaks saada, mis tõenäoliselt tähendab igapäevaseid külaskäike meie 'koju'.
"Hei, Sul on juba pere - lase meil me vabal ajal olla ka inimesed"


Väga kohusetundlik, motiveeritud töötaja ja soe suhtumine
või lauslollus, mõistmatus, kogemuse puudulikkus - mis on tema jaoks:

kodutunne?
empaatia?


Nii palju seda olulist on puudu ja ...


Ohtlik on elada inimestega, kes ei mõista vahet teha puhkusel ja tööl, empaatial ja ületurvamisel.


Täieneb...

kolmapäev, 23. aprill 2014

Olin teisel ringil Hvervisgata ja Miklabraut'i majade vahel, et oma elamine koju tagasi vedada. Kuulasin, nagu ikka, Islandi raadiot. Ja kui üle selle tuulise ja lageda muruvälja sammusin oma hiigelsuure matkakotiga, tuli raadiost mõnus sünge.. miski.




Avastasin täna Islandi artisti Mammut, kes mulle tõesti meeldib.
Muidu siin ikka väga toredaid ja enamasti kõik meeldivad, kuid Mammut kuidagi.. sobib mulle, selline natukene kurvameelsem meloodilisem ja ka äkiline muusika. Vastandub ja harmoniseerub. Selline.. piiripealne. Ootusärev.

Klassikalise kõrval.
Aga samu asju hindan - äkilisust, muutlikkust ja seda miskit püsivust.. Sigur Rosil on see, Tüüril on see.
Miski, mis minuga sisemiselt harmoniseerub.

Täna lõppes mu viies laager.
Ükskord varem juba kirjutasin, mismoodi iga grupp on oma nägu. Kuidagi kujuneb sedasi..

1. Rõõmsad
2. Lõbutsejad
3. Tundlikud
4. Hullud
5. ...

See viies on.. kodune oli. Mõnus ja hubane. Töö polnud nagu töö. See voolas käes. Nii vist ongi siis, kui on hea. Vahelduseks on vaja selliseid päevi. 
Laagrite keskel on alati murrang, kus midagi ei taha, kuhugi ei taha ja kohe üldse vot ei tahagi mitte kedagi kusagil ega kunagi näha, kuulda, vaadata.
Ja siis pärast poolt laagrit kujuneb välja see õige grupiloomus.

Ükspäev käisime mööda rannaäärt jooksmas. Kaua sa jaksad toas istuda! Energiaülejäägid, keha on füüsiliselt haige juba.. ma pole ammu jooksnud sedasi ja laagri ajal on keeruline oma harjutustekavaga rütmis püsida. Prantsuse noormees liitus minuga. Esimese otsa liikusime ühtlases tempos, viga tuli sisse siis, kui otsustasime muru sisse pikali visata ja enam mitte tõusta. Tõstsin vaid pead, et ookenit vaadata. Mõnus, siin on tegelikult lihtne kuhugi ära minna, peitu pugeda mingiks hetkeks. Istuda pingi peal omaette ilma, et keegi mitme tunni ulatuses mööda kõnniks. (pikalt ei saa, tuul viib minema)

Ma ju tean, et jooksmine on mõnus ja viimati tegin seda korralikult tõenäoliselt siis, kui Tuuliga Põltsamaa Kuningamäel igapäevaselt tiirutasime.. siis kui mõlemal olid pead paksud küsimusest: Mis edasi?

Nüüd, kui mul on taas pikemalt vabam ja majas liiga palju energiat, lähen jooksma. 


Mõne asja tunned kergesti ära - kas on oma või mitte.
Arutelu teemal "Maavarad saavad kohe-kohe otsa, mis edasi" - väga ei võngu..
Prügi sorteerimine - jah, loomulik, et peab
Liigtarbimine - ostmise põlvkond - jah, nojah..
Vaalade valepüük Islandil - keeruline..
Psühholoogiline situatsioon - ojaa!
Mingi tehniline vigur arvutis, kuidas pileteid broneerida ja mitte seejuures pead kaotada - jah!
Plastiliinist loomade voolimine tagasisidemeetodina - jah, oma!
Matkakotiga üle tuulise välja kodu poole - jah!
Väike kuusepuudest metsake keset Islandi avarat maastikku - kodutunne.. jah, oma!

Progress.



Tänasega on paigas - 8. mail sõidan rohkem lõunasse, mitte väga kaugele Reykjavikist, esimest korda üksi laagrisse. Farm ja loomad ja laagrilised. Olen seda kaua oodanud - omaette keset loodust, teraapia, aeg mured minema muretseda. 

Väike võbin on sees - tähendab, on õige.
Võbin peab olema, siis on ka põnevus ja uued väljakutsed. Kui isegi võbinat ei ole.. siis justkui pole mõtetki.. millelgi.

Homme puhkame. Kutsusime end ise meid naaberkvartali majja külla. See paik, kus ükskordki õhtust sõime ja rohke privaatsuse üle õhkasime..

Aga et mis ma sel vahepealsel ajal ette võtan. Raporteid pidin kirjutama hakkama. 3,5 kuud möödas, tuleks mingid kokkuvõtted vormistada.



Kodu peale mõtlen. Enam polegi niiväga raske, kuid heameelega põikaks mõneks päevaks Eestisse ja oleks inimestega koos.. metsas. Ehk on liiga vara veel.. :)

teisipäev, 15. aprill 2014

Kõik on uus, miski pole sama / Everything is new, and nothing is same

Täna on päev otsa sadanud lund ja vihma, päike paistnud. Seda juba kümnendat tiiru..
Samamoodi minu sees toidust ja üldse.
Ei saa öelda, et on segadusse ajav. Ei ole.


Raske on. Ei, kerge.
Raske.
Veider ja imelik.
Nii vist peabki olema.
Ümberkasvamine.
Uuesti sündimine.


Hea aeg küsida eneselt olulisi küsimusi.
Kes ma olen?
Kas ma tahan siin olla?
Mida ma siin teen?
ja miks?


Hea aeg midagi eneses muuta.


Ootan ja kardan Reykjavikist välja minemist ja ihuüksi olemist. Pigem ikkagi ootan.
Sellest saab minu teraapiasessioon. Suvine värskus.
Midagi peab ju saama!


Viimane keskkonnateemaline laager enne suve.
Õhtusöök on tõenäoliselt juba tulel.. peab minema.
:)


***


Today has been snowing and raining, sun has shining. All this tenth round for now..
Same inside of me, caused by food and other.
Can not say, that it is confusing. It is not.

It is heavy. No, light/easy.
Heavy.
Strange and wierd.
Perhaps it has to be like this.
Re-growth.
Re-birth.

Good time to ask from myself important questions.
Who am I?
Do I want to be here?
What I am doing here?
And why?

Good time to change something inside myself.

I wait and am afraid go out of Reykjavik and being all alone. I rather wait.
It will be my therapy session. Summer freshness.
Something has to become!

Last environmental camp before summer.
Dinner is probably ready.. have to go.
:)

esmaspäev, 7. aprill 2014

Kolm kuud tagasi

http://heli.er.ee/helid/oy/OY2008_Doris_Kareva_Onne_opikoda_sepikoda_trepikoda.mp3 


Üsna sageli kõmiseb minus üha enam ja enam Doris Kareva mõte sellest, et me sünnime siia ilma mingi konkreetse põhitunde tooniga ja misiganes meiega elus juhtub, me ikkagi tuleme tagasi oma tooni juurde. Keskmesse.

Osadel on see toon rõõmsakõlalisem, teistel kurvakõlaline. Ja kõik, mis teeme, kogeme, samastame oma tooniga. Paneme kõik teised toonid resoneeruma iseenda tooniga.

Igal ühel on oma toon.. mm.. see aitab mul kuidagi aru saada, miks me seal samas, kus nii sarnaseid vajadusi kanname, ikkagi nii erinevad oleme.

Me kogeme seda, mille me endaga kaasa oleme võtnud.
Me võime reisida läbi kogu maailma paigad, kuid kogeme alati seda, mida parasjagu endas kanname - kes kui sügavalt ja mida läbi on mõtestanud, tunnetanud ja siis kas laseme end mõjutada uuel kogemusel või jätkame vana rajaga.

Me oleme selles osas erinevad.
Erineva tundlikuse astmega.

Kui panna grupp inimesi üheskoos vabatantsu tantsima, mingeid silmad-kinni harjutusi tegema, siis saab üsna kiiresti selgeks, kui tundlik keegi on ja mis viisil. Millal on küllalt ja millal jääb vajaka.

Siit edasi võiksin jätkata.. aga olen ise ka alles teel :)

***

Eile naasime reisilt Islandi läänepoolselt poolsaarelt - Snæfellsnes'lt. Kõige raskem hetk oli vast teise päeva esimene pool, mil läbisime ligi 2 tundi kruusarada ümberringi mäed, ookean, jõed, kosed. Pruun, must, beež, valge, hall, pruun, must, beež, valge ja hall.

Õõvastavalt suur, lõputu ja igavene, kivikõva, raske maastik.


Ma ei saa öelda, et tühi, aga seda ta mingis mõttes kindlasti oli. Ja tegelikult ei saa ma öelda ka kõva, kuna kõik need korrad, mil auto peatasime, et loodusesse astuda, tundsin jalge all ainult pehmet vetruvat maapinda. Põhimõtteliselt võib pea igale poole külili visata ja magama jääda..


Mõned mäeharjad on nagu teatrisaalid, valid endale sobiva mätta ja istud maha, et looduseetendust jälgida.
Kui vaid tuul minema ei puhu.. seda ta ilmselgelt teeb.

Aga raske ja kõva oli see maastik eile pärastlõunal. Siis mõtlesingi, et kannan seda iseendaga kaasas.
Üksindustunnet ja suurt.. soovi välja pääseda iseenda piiritletusest.
Seepärast ma ju tegelikult tulingi siia.
Täpselt kolm kuud tagasi.

Läbisime 662km kahe päevaga.
https://www.google.is/maps/ms?msid=213896814298827402002.0004f673b56165f668e0b&msa=0&ll=64.595914,-22.625462&spn=1.454088,4.938354&dg=feature
Mingi hetk saan jagada ka pildimaterjali.


Jah.. sööma tuleb minna nüüd!

esmaspäev, 31. märts 2014

Inimese õigus iseendale

Nädal tagasi käisin tantsimas. 2 tundi järjest vabatantsu. Elu voolas kergelt.
Midagi sarnast tuleb korrata. Kuulsin, et on võimalik minna kuuma joogasse..

Oma vabal nädalal otsustasime euroalustest lillepoti ehitada, seed-bomb'e meistedada, et need siis linnaruumis laiali tulistada.. homsest algavad keskkonnateemalised päevad ülikoolis. Tunduvad huvitavad loengud olema.

Peaaegu (!), et leidsin endale ratta, millega tuulele vastu sõita. Kuid see on lukus iseendaga ja keegi ei tea koodi ning keegi ei tea, kust selline ratas välja ilmus.. ülehomme saen luku lihtsalt katki ning mure lahendatud.

Vahel peab pisikeste igapäevaste asjade peale nii palju aega ja energiat kulutama.
Eks ka need on tähtsad.

Sellest olenemata me sõitsimegi. Tuulele vastu. Basseini ujuma ning antiikraamatupoodi ja kirbuturule.

Mingi hetk saime järgneva kuu töötabeli kätte. Täna kolis sisse 4 uut inimest, homme 5 ja igal järgneval päeval kuni maja viimne kui madrats on leidnud endale magaja. 

Peaaegu et läksime eelmisel nädala lõpul autoreisile läände või lõunasse. Mul on hea meel, et see reis saab teoks sel nädalavahetusel, mil meie "kodus" elab maksimaalne arv inimesi (ehk mahuks veelgi) - 27.

Väga ei kujuta ette, et lähed töölt koju töökaaslaste juurde tööjutte rääkima.
See on normaalne, aga mitte loomulik.

Eile veel istusime ja mõnulesime Mariaga kahekesi kogu suure maja peale.. lihtsalt oled ja loed raamatut või kuulad ööülikooli loenguid.


Õnneks on ilmad nüüd soojemad. Kevad on käes - õues +7 kuni +9 kraadi sooja. Mere äärt mööda rattaga vuhistades ei hakkagi külm..!

Tuleb leida paigake enda jaoks ja broneerida aeg enda jaoks ja siis mõnusasti molutada.
Aega süvenemiseks.
Uute ideede tekkimiseks.


Olen terve suure hulga ööülikooli loenguid alla laadinud ja neid järgemööda kuulanud.
Raamatuid mul siin pole. Seega ma kuulan ja vaatan.
Seni, kuni mul veel natukene vabadust käes ja aastaaeg vahetumas, mõtlen minagi vahetuse peale. Vargsi pugeb hinge küsimus - mis edasi?
Ja soov uuristada infoaukudes.


Homme ongi juba aprill!



esmaspäev, 24. märts 2014

Uued tuuled

Esimest korda üle pika aja tunnen, et tahan oma juukseid kasvatada.

Iga päev on ebamugav. Harva on hetki, kui on ainult mugav.


Täna on mugav-ebamugav.
Õppisin jälle. Ei oskagi kõike kirja panna.


Mõned mõtted siiski.



Mul on nüüd pikemaks ajaks rohkem vabadust laagritest. Natuke pean tööd siiski tegema, kuna nn Rohelised Päevad on aprilli alguses ülikoolis. Sellest olenemata tunnen, et on väike puhkus.

Eile tegin üle pika aja hommikul harjutusi. Mingiks hetkeks jäin kaheks tunniks üksi koju. Panin Odd Hugo üle korteri laulma (ma väga ei taha neid kodus kuulata, aga eile kuidagi sobis), tegin kõiki koduseid toimetusi väga aeglaste liigutustega, et mitte kaotada omaetteolemise mõnu. Nii harva juhtub seda vaikust ja ruumi olema.

Õhtul kutsus kreeka Maria meid enda juurde õhtust sööma. Pidime juba ammu ammu minema neile külla (5 minutit meie majast). Lõpuks siis eile. Pärast EVS on-arrival koolitust oli see teine kord väikese hubase seltskonnaga mõnuleda. 

Neil on seal igalühel omaette tuba. Üks inimene omab privaatset tuba, mis on suurem kui meie 4-inimese magamistuba. Esimesed 30 minutit kulusid tõenäoliselt kontrasti kirjeldamisele. Hullunud SEEDS vabatahtlikud.

Ja kui palju vaikust seal on..
kui palju õhku ja ruumi
ja aega pole olemas
keegi ei räägi vabal ajal tööst (see väsitab kõige enam!)

Mul pole kunagi oma elus omaette tuba olnud, kuid see-eest ruum ja aeg iseenda jaoks.. 
Ruum ja aeg iseenda jaoks saavad täiesti uue tähenduse, kui ükshetk need ära võetakse.
Kõigega on nii.

Aega jagada ja ruumi olla. Ja mina mõtlesin, miks tunnen end nii ebamugavalt suurtel filmiõhtutel ja söögipidudel.. pole aega kellegagi rääkidagi. Iga kord küllaltki pinnapealselt. Ja iga kord uued näod. Iga jumala kord, kuhu lähme või ei lähe.

Osho mõttetera läheb ikkagi käiku - et armastus ei tulene objektist. Armastus on see, kes me oleme. Me ei sõltu sellest ega millestki. Et me ei tohiks.
Sisuliselt seda kannan endas kogu see aeg ja iga kord uue tähendusega.


Täna käisime jälle kontserdil. Juba kolmandat ringi kuulasin Jessicat, harfimängijat ja Ralph'i, seekord siis klahvidel. Kaunis rahustav muusika. Suurem osa improvisatsioon. Mõnus.





Kuidagi hea on juba teist päeva. Pärast toda õhtusööki ja atmosfääri on justkui uus hingamine. Õues on november, vihma sajab ja kõle tuul puhub igast ilmakaarest. Külm. Külm. Külm. Südames on kevad. Ma muutun ja see on hea. Need on head asjad, mis on rasked ja teevad kergeks.

Ja kui tulla pärast kontserti koju sooja tuppa ja kogu ruum on täis mõnusat muusikat..
mmm


(võimalik, et see kõik on vaid D-vitamiini Placebo efekt)


Pole oluline.
Hea on tuule ja tormiga soojas toas mõnuleda.

teisipäev, 18. märts 2014

Balansis

Ületöö on siis, kui inimene su kõrval kurvastab ning nutab ja Sina tahad oma arvutist Grey Anatoomiat vaadata, mitte kuulata, mis tal mureks on.

Vaba aja puudus on siis, kui hea inimene kutsub Sind korra kuus õhtul pärast tööd hubasesse kohvikusse prantsuse harfimuusikat kuulama, kuid Sina vabandad end taas järjekordse keskkonnateemalise töötoa pärast välja.

Üleväsimus on siis, kui Sa tahad pärast pikka toidu-poodlemise ja prügi-sorteerimise päeva esimesel laagriõhtul naeratuse ja empaatia asemel kellelegi rusikaga näkku lüüa.



Laager lõppeb neljapäeval. Ja siis puhkan nädal vähemalt. Ja panen oma verstapostid maa sisse.
Rahu ja tasakaal. Kõik muu loksub ise paika siis, kui need kaks on olemas.


Lumi ei kavatsegi tuiskamist lõpetada. Kuulsin, et Rumeenias ja Portugalis on 25 kraadi sooja.



Selle kõige keskel.. 

Ilus päev on siis, kui avastan, et olen end vabatahtlikult surunud mugavustsoonist kaugele välja ning saan tõmmata selge piirjoone eilse ja tänase "mina" vahele.

Ilus on päev siis, kui silmad akna taga tuiskavat lund ning tunned õndsust ja terviklikkust, ilma, et peaks kogu maailmale hõikama, kui edukas oli tänane keskkonnateemaline töötuba..



esmaspäev, 10. märts 2014

Et lisada midagi positiivset eelmise postituse kõrvale..

Juba neljandat päeva sajab laia lund (Mari Pokinen - No näed sobib siia kõrvale kuulamiseks)
Päevad on üha pikemad.

Kuumaveevannid aitavad palju. Keha lõõgastub, mõtted kaovad ära. Täpselt nagu pärast 
sauna.. ei jaksa midagi muud teha kui ainult puhata.

Kõik läksid välja. Me istusime toas põrandal ja jõime veini. Rääkisime Mariaga (hispaania neiu) joogast, massaažist, hispaania regioonidest ja Eestimaast ka.
Temaga on hea.

Neljapäevaõhtul näidati filmiõhtul minu soovitatud filmi: Cafe de Flore. Tartu armastusfilmide festivali vili. Palju viljakat arutelu teemal, kuidas inimesed on sõltuvuses kõigest ja kõigist. Kuidas me ei suuda lahti lasta vanu harjumusi, mõtteid, inimesi.. kui oleks ammu juba aeg edasi liikuda.
Kuidas ego on tähtsam kui elu.

Ei tahtnudki filmist praegu rääkida. Mu arvuti ei ühildunud projektoriga ja neiu, kes seal noortemajas töötas tuli appi. Vaatas mu arvutit ja ütles, et tema Taani keelest aru ei saa. Ja nii läks jutt Eesti peale. Ta õppis mitu aastat Tallinnas Lavakunstikoolis ja elas ka Tartu linnas. Maailm on pisike.

Sel samal filmiõhtul kutsuti mind nädalavahetuseks linnast välja kellegi kohaliku islandlase suvekodusse. Ma ei jõudnud öelda ei ega jah kui juba oli autos koht olemas ja sisuliselt minek. Viimse hetkeni ei teadnud keegi, kus täpselt peatume ja kes täpselt kelle autos ikkagi istub ning mis ajal stardime.. 

..nii me siis sõitsime, kolm autot lumetormis 2 tundi sihtpaika. Kirju seltskond, palju süüa, suured voodid. Kõik peaaegu nagu eestis, ainult saun oli puudu. Kuigi ma ei tundnudki sellest väga puudust.

Kogu see seiklus oli üks korraldamatuse tipp, aga ometi täna tagasisõites tundsin, mismoodi uut energiat endas kannan. Hea vaheldus ja minu teine pealinna väline reis.

Täna tegime Alinaga (leedu tüdrukuga) 6 plaaditäit pitsasaiu. Pole temaga väga suhelnudki, aga sel nädalavahetusel olime koos seal maal.
All ja üleval köögis pildistati seda vaadet. Panen siis siia Stefani (bulgaaria noormees) pildi:


***

Juhtub harva, kui Laugavegur - Reykjaviki peatänav on autodest tühi.
Sel õhtul oli. Istusin ratta pakkiraamil ning sõitsime mööda tänavat alla.
Mitte ühtegi autot.
Mitte ühtegi!
Mõned inimhinged veel lisaks meile.


Iga päev õpin midagi uut.
Siin on tore, päris tõsiselt.
Ma tean, miks ma tulin ja siin ma olen.
:)

kolmapäev, 5. märts 2014

Arsti juures - dialoog iseendaga

Õues on muidu päike ja pimedaks läheb alles kaheksa paiku (justkui eesti suvi, ainult liiga külm siin)
Vaatan aknast välja ja lumi on maha sadanud.
Avastan Eesti muusikat.
Kuulan Pärt Uusbergi:



Üksõhtu nägin mere ääres pingil istudes Islandi esimest langevat tähte..



Ilmselgelt olen uude kultuuri sulandumise faasi esimeses etapis.


Sümptomid: kerge pidev masendus ja melanhoolsus.
Lahendus: D-vitamiin, toitumise muutmine, füüsiline kontakt.

Kohe kindlasti on D-vitamiini puudus. Kaob huvi igapäevatoimetuste vastu; suutmatus otsuseid langetada ja keskenduda; enamiku ajast tunned end kurvana.
Eestis olles jällegi ei pööra sellele pidevalt tähelepanu, kuna intiimne sotsiaalne tasand on kaetud - perekond, sõbrad, kultuuriruum.

Värskelt uude kultuuriruumi sukeldudes saan kohe aru, et midagi on väga teisiti ja kuidagi liiga tihti olen nukker ning tusane. 

Lisaks uurisin Agneselt toitumise kohta, kuna seedimine sassis. Ja hiina meditsiinis - kogu tervis käib kõhu kaudu. Tõsi, mis tõsi. Töötab. Ta paisaks mulle ühe testi, kus pidin välja selgitama, mis poolus minus domineerib, kas Vata, Pitta või Kapha. Ma väga pikalt sellel ei peatu, kuna internet on informatsioonist paks (võite ise juurde uurida). Sain teada, et Vata ja hakkasin siis uurima, et mida süüa või kuidas midagi oma eluviisis muuta.

Leidsin valdavalt sama teksti, mida rääkis mulle hiina massöör eestis - pean jooma/sööma soojasid toite. Käed jalad on külmad. Kehakaal ei ole väga kõikuv. Hele nahk. Ingverit tuleb panna iga toidu sisse. Kerged harjutused/meditatsioon päevas. Magama vara, ülesse vara. Söömine rahulikus keskkonnas, et toitained jõuaksid sinna, kuhu vaja. 

Praegusel hetkel täidan neid punkte suuremas osas. Siiski mitte piisavalt.

Üks asi, mis kirjas oli lisaks kõigele muule: "Touch and be touched regularly by the people you love. Get regular massages treatments." Teisisõnu - ole füüsilises kokkupuutes inimestega, keda armastad - kallistamine, kõrvuti istumine, üksteisele seljale patsutamine, mis iganes pisižestid kuuluvad siia alla. 

Ma puhkesin naerma, kuna sisetunne ei peta. Ma tõesti tunnen nii. Ja kõige kummalisem on, et ei tunnegi puudust inimestest, aga puudust lähedusest.

Et saaks jagada ja usaldada.
Seepärast läksin teatriringi.. midaiganes nad seal teevad, mul ükskõik.. võin ka improviseerida (kuigi ma väga seda ei paista oskavat).
Peaasi, et teeksime hääleharjutusi ja igasugu silmad-kinni harjutusi ja massaažiharjutusi.

Minu isiklik mullike on vist väga väike - heameelega avan end teistele inimestele.
Maria, mu saatusekaaslane ütles, et temale piisab täiesti sellest, et elame kümnekesi koos ja räägime juttu.
Mulle ei piisa.
Kohe üldse ei piisa ja rahutuks teeb.


Täna jätsin teatritunni vahele, homme jätan ka.
Tööd on üle pea palju. Õnneks on see laagrigrupp väga meeldiv, tahab jagada ja usaldada.
Saan vahelduseks rääkida teemadel, mis tõesti puudutavad.
Mitte ainult: siin on söök, homme kell 9 on väljasõit, too film räägib sellest, ilm on tuuline..


Kolmes laagris olen olnud. Igaüks omamoodi.
Esimese iseloomustus - happy people (õnnelikud inimesed)
Teise iseloomustus - having fun people (lõbutsejad)
Kolmanda iseloomustus - sensitive people (tundlikud inimesed)


Ükshetk pikemalt.
Kell on öös.
Tegime täna juustu. Lähen seda sööma.

kolmapäev, 19. veebruar 2014

Elu on ilus ja valus rännak

Veel Islandi muusikat

Viimasel ajal leian end tihti mõttelt, et kogu mu olemine siin on Söö-Palveta-Armasta repertuaar.

Tegelen praegu söömisega ja mittesöömisega. 
Seedimisega.
Õige toidu valimisega.

Mu magu on segaduses. Kogu keha on stressis tõenäoliselt. Pidev söömine aitab mul märgata, et osasid toiduaineid mu keha ei talugi enam üldse. Leivad-koogid-saiad - ma lihtsalt ei saa neid süüa. Juustud-piimad-kohupiimad-koored - ei suuda seedida neid.
Ihkan värsket toitu - juurvilju, puuvilju, teed, teed ja veelkord teed.

Kui toitumine on paigast, on justkui kõik veelgi enam sassis.
Seega alustan sealt.

Lisaks.
Tegelen sellega, mida endaga kaasas kannan.
Näen, et asjad liiguvad. Et ma vähemasti teadvustan ja olen valmis muutusi ellu viima.
Eestis olles tundsin pidevalt, kuidas asjad seisavad. Vesi seisab. Haiseb ja pidev püüdmine olla armas, hea, soe ja südamlik. Tihti kukkus vastupidi välja.

Vesi ei seisa enam. Ma pean tegelema, isegi, kui mul pole isu ja soovi.
Ja ma olen tänulik, et ma sisemiselt ei jaksa enam olla, et ma PEAN. Et see on eluliselt oluline.

See ei ole mugav. Ei ole üldse mugav.
Kogu see protsess. Uued söögid, läbisegi kõike. Kõik on sassis.
Ja on teadmine, et ükshetk enam ei ole.

***

Ootan kevadet ja looduskauneid avastusi Islandil. Tahan linnast välja saada.
Rahu, vaikust ja ruumi anda kõige jaoks aega.
Kaotada aeg üleüldse.
Sest siin tõesti.. ajal pole tähtsust.


Mõni päev tagasi, veel siis, kui laager täies hoos..
Täna olen enamus ajast istunud hostelis ja internetiavarustes. Uudistasin, mis ka ilmas toimub.



Lõpuks peatusin ikkagi kodumaal. Põnev ööülikooli rännakute sari on käimas ETV2-s. 
Kuna ei tahtnud veel ära ka minna siit.. sest kui lähen, siis olen jälle tööl ja selles majas seal.. olengi nii pikaks ajaks siia jäänud.

Pean justkui mõttes dialoogi nende vestlustega, mida vaatan ja kuulan.
Head ja värskendavad mõtted.

Näiteks metsast:
http://etv2.err.ee/videod/ooulikooli_rannakud/b9683610-be60-4a21-93a3-2a74a26c22cf



Väljas on kohati torm, mingi hetk tuiskas väheke.

Siinkohal jätan pooleli, kuna kõht on siiski tühi ja õues juba pime.
Peab minema.
Nagu Valdur Mikita ütleb, et tuleb end liigutada ja välja minna, muidu mõte ka ei liigu.
Ja siis kõik seisabki ning läheb pahaks.
Meel, süda, olemine.


Seega, lähen praegu.


***
Eile lõppes laager. Jätsime hüvasti, koristasime maja ja sõitsime tagasi koju. Õhtul tulid külalised üle pealinna kokku. Valdavalt kõik vabatahtlikud.
Tegin siis nii nagu meil Viljandis ikka kombeks oli - dresscode (mis oli võibolla liiga lihtne, kuna kõik tulid nagu tulid); etteaste - lõpuks tegime vaid meie, kuid vähemasti said teised sellest indu; rahvustoidud.


Enne, kui kõik algas, süütasime küünla Ukraina inimeste jaoks.





Esmaspäeval tähistan tõenäoliselt Eesti Vabariigi aastapäeva Reykjavikis elavate eestlastega. Lisaks soovin oma kodustele midagi pakkuda vaatamiseks ja maitsmiseks. :)