esmaspäev, 8. oktoober 2007

Ilus, aga vale.

Ma ei saa aru, kuidas inimesed üldse sedasi lubavad.. kui nad pole suutelised lubadust täitma.
Minu kannatus pole lõputu.. Näts läheb venitades ükskord ikka katki.
Ma ei saa aru, miks inimesed sedasi teevad?

Ja ikka annan ma andeks. Süü langeb kõik mulle. Ja ma olengi süüdi. Süüdi selles, et üldse uskunud olen.
Lubadus on juba murtud. Ma vihkan vahel väga, et ma inimesi usun. Siiralt.

Enam vihkan seda, et see mulle haiget saab teha.
Aitab nutmistest. Seda on liialt palju isegi tehtud.
Kõik on hoopis teine ja ikka sama.
Kõik.


Ma ei tea, mida ma ikka veel loodan? Aga ma loodan. Ikka veel.
Sest ennekõike süüdistan ma ennast.
Olenemata oma sarkasmist.. süüdistan ma ikkagi ennast.

Palun natukene rohkem ausust.. natukene.. kas seda on tõesti palju.. nõutud.
ja kui ei siis ei.
Milleks enam oodata.
Milleks veel oodata?
Ma ei saa aru ootamise põhjustest.

SUVI ON JU LÄBI!
Ei ole?
Sedasi mõeldes võiksid kõik valetada.


Sügis on. Ilus sügis on käes.
Ma lähen joonistama ja sööma.

Mu vasak käsi nutab, kui ta joonistab ja kirjutab.
Aga ma pole kurb.
Pettunud, natukene.
Vahel rohkem ja vahel veel rohkem.


Mida teeksite teie?
Mina enam ei tea. Ammu juba ei tea. Mida ma võin ja mida mitte.

Kommentaare ei ole: