Lubadus on lubadus.
"jumala õige ..... kui sa seda täita ei saa siis ära luba või olgu selleks väga väga hea põhjus!"
ka mul on mõttekaaslasi.
Mis siin keerulist? Lihtne tõde. Kuid mitte alati.
Ma mõistan rohkem, kui te arvata oskate.
Ja, see, kuidas ma olen, see olengi mina. Ja see, kuidas ma tunnen, nii ma tunnengi. Ei midagi liigset ega vähemat. Nii lihtsalt on.
Vahel on lausa kummaline seda kõike seletada. Tekib tunne nagu peaksin seletama seda, et mul on heledad juuksed. Sest leidub ka neid, kes seda ei pruugi uskuda.
Inimesed ei peagi mõistma.
Kui nad ei viitsi mõista. Minu jaoks pole miski muutunud. On vaid lahendamata ülesanne. Elu koosnebki ju kõigest sellest ja muustki. Ja miks mitte jääda iseendaks.
Miks pean ma mängima kedagi, kes ma pole? Ei pea ju.
Ja see, kui ma pole alati ühesugune (rõõmus), ei tähenda, et ma pole mina ise teatud olukorras.
Nagu praegu.
Ma mõistan rohkem, kui arvta oskate. Tõde on see, et ma ei näe vastupidist.
Ja ehk ei saagi kõike kõigile selgeks teha, kuid see on võimalik.
Ja miks mitte proovida?
Inimesed, kes on mu elus, ei ole mulle mingid suvalised objektid, kelle vastu end vahepeal toetada või keda silmailuks vaadata.
Inimesed on tähtsad. Ja miks mitte üritada neile selgitada seda, mis on segane ja sees?
Mis on selles halba?
Ikka tuleb proovida.
Ükskõik kui palju valesti ei pakuta.. tõde ei kao kuhugile. See on alati olemas.
Ja küll minu tõde ka selgeks saab.
Mina ise tean. Ma pole kuhugile eksinud ja millesegi ära kadunud.
Ma lihtsalt mõtestan lahti seda, mis segane.
Ärge muretsege.
Olge õnnelikud!
Olen ma kunagi andnud põhjust, et keegi üldse saaks midagi välja mõelda.
Siinkohal palun mitte midagi välja mõelda.
See on mõttetu pea kulutamine ja iseenda koormamine.
Tõde on see, mis on alati tõde olnud.
Ei ole mõtet.
Ausalt pole.
Midagi uut välja mõelda.
Aga ma nüüd tuttu.
Ja nüüd üks mõttetera ühest tänasest vestlusest:
Keegi ei räägi kunagi liiga palju. Lihtsalt on need, kes ei suuda kaua kuulata.
See on juba nende viga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar