Jah. Nii siis jääbki ja nii just ongi.
Õhtuks on mu meel rahunenud.
Vihm nutab õues minu eest.
Ma ei ole ammu nii suurt segadust tundnud. Pettumus. Täielik pettumus.
Ma lihtsalt ei mõista, miks just nüüd? Miks alles nüüd, kui terve aasta oli aega ära öelda.
Samas ma hindan seda.. kuid alles nüüd..
Nüüd on vaja paar asja ära anda ja siis ongi läbi.
Vaiksed inimesed jätavad teistele meeletult vaba ruumi, mõelda neist igasuguseid asju. Sest nad ei räägi ju ise, kes nad on.. nad ei näita ka seda.
Ma ei tea, mida mõtled. Siiani.
Ja nüüd vist polegi sel enam tähtsust.
Nüüd on mulle selge, kes olen olnud..
..täiesti tühi koht.
Uskumatu.
üks kõnekäänd siia.
ning nüüd..
Läbi.
Kõik on läbi.
Algab uus.
Tahan näha.. kas see ongi rahulolu, mille sain.
Elame-näeme.
Mina endale pähe astuda ei lase.
Ma ei taha enam rääkida. Praegu mitte.
Pole kunagi end nii reedetuna tundnud.
Kõik oli nagu mingi nali.
. PUNKT!
1 kommentaar:
Ma loodan, et ma sain praegu millestki täiesti valesti aru ja et see......see sõit....ei jää täiesti ära !?
Postita kommentaar