esmaspäev, 8. oktoober 2007

Vahel tahan, et mul oleks kuldkala mälu.

Jah. Seda ma tahan tõesti. Nii unustan ära kõik lubadused, mida mulle antakse. Unustan ära kõik need tühjad sõnad, mida üldse kunagi kuulnud olen. Õigemini, mul oleks need juba meelest läinud.
Päris mugav on sedasi. Kõik oleks lilleline. Siis ma ei suudaks inimestes pettuda või nende sõnades. Ma lihtsalt unustaksin kõik kohe ära. Ja keegi ei peaks taluma mu õelust. Ma oleksin lihtsalt üks kuldkala mäluga inimene.. nende keskel, kes sellise mäluga inimestega harjunud on. Kuna ma ise libekeeleks pole mõelnud hakata, siis kuldkala pole paha mõte. (:

Hetkese meeleolu võib positiivseks nimetada.
Nimelt olen otsustanud, kuidas ma teen. Paratamatult tekitab milleski selgusele jõudmine.. õigemini, mingi otsuse tegemine rahulolu.

Tasakaal.

Ja üldiselt olen ka päris rahulikus meeleolus. Joonistan vaikselt ja nuputan elu üle.
Ma lihtsalt ei jõua enam enda pead vaevata inimestega, kes selle segi ajavad.
Nad lihtsalt ongi sellised - arusaamatud kohati minu jaoks.


Lähen nüüd jäätise kallale.
Ja ma ei nuta täna enam.

Sest pettuda saab ikka vaid ühe korra. Tegelikult.
Mina, totu, pettun iga kord.


Ootan.. edasi. Jah, mis siin muud teha.
Zip.

Kommentaare ei ole: