neljapäev, 8. aprill 2010

Keskmine

oot, viimase sissekande tegin ma kaks nädalat tagasi? Aprill algas siis? Ei, midagi on paigast ära. Vaatan päevikut ja viimane sissekanne on tehtud pühapäeval. EI OLE VÕIMALIK!

Päevad on paksud ja tihedad nagu ikka. Täna on üks ainus õhtu, mil olen asjadega järje peal.. seni, kuni filo eksam kätte ei jõua, olen petlikult järje peal.

Mis vahepeal juhtunud on?

Ma ei tea, kas olen jõudnud juba kuulutada, kuid suvel on kindel Portugalisse minek. Kuupäev ripub veel natukene õhus, kuid asi on päris kindel.
Kui nüüd suvest natukene rääkida, siis on 1/3 suvest juba täidetud. Kui mitte rohkem.

Aga esmaspäev, mis siis juhtus? Külli tunnis saime osa võtta huvijuhtide suveakadeemia korralduslikust poolest ning end meeskondagi lasta kutsuda. Päris huvitav tuleb!
Muidugi ei saa mainimata jätta meie kolmetunnist esmaspäevast kooriproovi.

Teisipäev: Teadus- ja loometöö.. exceli tabel ja statistika!
Tudengi lemmiku ja lemmiktudengi valimised.
Valimiste peokoha vaatlus.

Õhtul jazz Puhtas Kullas.

Kolmapäev algas matkaga metsas. Juhei.. kus oli alles orienteerumine. Sealt otse kooriproovi ja siis Pauluse kirikusse kontserdile, mille salvestust ma praegu kuulan.
Pikk ja tüütu, aga kena päev.

Täna.. Füüsiline eneseväljendus Joonas Parvega.. no, ehtne teatrikool meil ju :D
Nii head nalja pole ammu kuulda saanud.

Siis kooriproov ja nüüd mõtlen, et peaks õppima, kuigi tahaks hoopis kodus olla, kuna emal on homme sünnipäev. Ja vahel tahaks ära lennata siit Eestist.
Ning teinekord tunnen, et ei jaksa enam neid vanu nalju teha ja õhtul väljas aega surnuks lüüa.


Kihk on mõne mahlase vestluse järele, mis annaks mõtteainet ja kosutaks. Elust on kohe midagi puudu, kui ainult nali ja naer ringiratast. Ei jaksa, vahel ei jaksa ning kas tasubki.. ei rahulda alati see. Praegu ei rahulda. Koorilaul rahuldab rohkemgi. Hea, et need salvestused üleval on. Panen siia ka.




Soovitan viimast salvestust kuulata. Teised on.. noored ja mitte nii kaunid.
Haapsalu repertuaar, mida esitame laupäeval Kammerkooride Festivalil. Põhjus, miks ma homme juba koju ei saa.

Näed, kui sujuvalt ma teemast kõrvale kaldusin. Tegin seda tahtlikult.
Igatsen Maritat ja vestlusi Temaga. Vaimutoitu.
Tahan juba aprilli, siis saan Tallinnasse neljaks päevaks ja kohtuda inimestega, kellest puudust tunnen ning keda ammu kohanud pole. Vaheldust.


Just, vaheldust!
Seepärast tahangi natukesekski välismaale putkata, kui vaid võimalus antakse.
Alles suvel ju..

pühapäev, 4. aprill 2010

vaesus ja vaev
kurbus ja nutt
põhjatu kaev
sületäis tõtt

silmades leek
suunurgas naer
kustutab ööd
põletab lae

tõsine töö
otsustav ramm
meile on jääv
viimane samm

kerge ja õrn
puhas ja hea
seda mu arm
Sina vaid tead.

laupäev, 3. aprill 2010

Juhtub ikka neid jamasid.

Emal läks 1. aprillil autokumm lõhki.

*2. aprillil kukkus Roberti värskelt ostetud tenor.
*Kaamera tegi tema kiiruse ületamisest pilti. 10-ga läks üle. 70-ne alas 80.
*Supipott lendas karmauhti põrandale.
*Tagasitulles ütles kojamees üles. Õnneks mitte juhipoolne.

Ja tagatipuks ei saanud me Nordenist teps mitte positiivset vastust.
Öeldi, et üks põhjamaa riik on puudu, seega ei anta ja kuna me pole festivali korraldajad, siis ka ei anta.

Raske on juhistesse seda teist varianti ju kirja panna?!


Igatahes võtsime suht kiiresti positiivse hoiaku. Saime suurepärase kogemuse. Olen ise ka ülimalt rahul. Annab kindlustunde uute projektide algatamisel. Kulka ning Hasart ja Akadeemia ootavad meid. Võimalusi on küll ja rohkem.
Saame mingi raha ikka.
:)



Roberti pillist on kõige rohkem kahju..
Miks ma õpin ja täiega asjadega vaeva näen?
Sest ma tahan õppetoetust saada! Ja mul ei jää muud üle, kui seda saada!
Õpingi kiiresti iseseisvust ja isemajandamist.
Mina ei taha kunagi raha pärast muretseda.. tahan, et seda oleks nii, et ma ei peaks väga kurvastama, kui 25 000ne pill otsustab lömmi kukkuda.
Tahan teenida oma palga välja. Ja tahan olla oma erialal edasipüüdlik, areneda.
Ja kui selleks on vaja rügada, siis seda ma teengi.


Isegi ebaõnnestumised on rügamist väärt. Kuidas muidu inimene edasi püüdleb. Ikka äparduste najalt tuleb tõukejõud.


Lähen nüüd välja. Paar asja vaja ajada. Tahaks mingit mõnusat sauna ja grilli.



Kuid ma ei saa mainimata jätta, et mul on sellest materjaalsest pahnast hoolimata üks imetore ja kokkuhoidev perekond. Ja kui mul ükskord pole enam midagi materjaalset.. ehk.. siis on mul minu inimesed. Kõige lähedasemad siin maailmas.
Nad ei ole maailma kõige rahakamad ja ka mitte keskmiselt rahakad ning mingi kõrgema haridusega, kuid nad on osanud oma perekonda koos hoida ja lapsi väga hästi kasvatada. Ning sellega on nad minu silmis teeninud küll parimate vanemate tiitli :)

Nii, et võta sa näpust, mis see nüüd siis õnnelikuks teeb.
Nokk kinni, saba lahti.

esmaspäev, 29. märts 2010

Ehk muudab see mu meeleolu rahulikumaks:

  • Külli reflektsioon - tehtud! (oli alles maadlemine sellega). Nüüd tulgu A,või muidu.. :D
  • Viha valitsemise eksami materjalid peas!
  • Seikluskasvatuse teooria ettekanne valmis!
  • Maarjapäeva reflektsioon tehtud!
  • Pärimuskombestiku materjalid välja prinditud, kausta vahel!
  • Nordeni projektiga algust tehtud!
  • Ja siis veel osad otsused, mis vajasid langetamist - tehtud!

Noortepassid lükkasin edasi.. usun, et peame Tuuliga lõpuks kokku leppima, millal nendega tegeleme, muidu ripub see tegevus kogu aeg kaelas. Ehk siis pakun välja järgmise nädalavahetuse?

Homme..

  • Nordeni projektiga end uuesti kurssi viia.
  • TLM'i kodutöö teha ja siis

    Viljandisse.

Selleks ajaks olen suutnud paljud asjad ära teha.

3 suurt ülesannet veel, ühega tegelen täna, teistega homme.

Ikkagi olen ma tubli :)


Läks küll paremaks see olemine.
Tee vesi sai valmis. Kõht kosutatud.
Tehtud!


Ja tegelikult on selle Nordeniga veel natukene aega ju :)
Võiksime ju siiski raha saada.. ma tahan selle heaks midagi teha, et odavamalt reisile saada. :)



Sedasi möödusid minu nädalavahetuse päevad.
Järgmisel nädalavahetusel puhkan rohkem.
Mida ma räägin.. nädala sees me muud ei teegi, kui enamasti puhkame :D
Pean silmas just õhtuid ja öid.
Seega on normaalne, et nädalalõppudes end tööloomana tunnen.
Kaunis.
Tee ootab

laupäev, 27. märts 2010

Eilne algas lõuna ajal. Lootsin, et saan end piisavalt välja magada, kuid ei, unest jäi siiski puudu. Tänane kinnitab seda. Nimelt tõusin kell 17.

Minnes tagasi eilsesse, siis sõitsime Roberti ja ühe hääletajaga, kelle nimi on mul muidugi meelest läinud, Tallinnasse. Tean ainult, millega see hääletaja tegeleb ja et ta tunneb osasid meie kooli omasid ka.

Robert sai endale pilli. Mängis seda autos ning jõudis tõdemuseni, et täpselt see, mida tal vaja on.

Külastasime Music Weeki jazzi poolt. Eks oli palju tuttavaid ka Põltsamaalt ning mujalt, kuid see pole praegu oluline. Muusika on. Väga köitsid mind Ewert and The Two Dragons - http://www.tallinnmusicweek.ee/artist.php?nid=83, Arcticum - http://www.tallinnmusicweek.ee/artist.php?nid=72, FrankFrank - http://www.tallinnmusicweek.ee/artist.php?nid=84. Üldmass kõlas kokku hästi. Mälupildis ning kõrvades on mõnus muusika.

Mnjaa. Koju sain alles viie ajal. Robert veel hiljem. Nüüd asun sööma ja siis koolitööde kallale. Kell on juba pool seitse ning mina pole justkui midagi teha jõudnud, ometi muusikalise elamuse sain küll, aga kus mujal see ikka loeb kui mitte iseendale.


Vihma sajab.
Lõpuks ometi.
Hea, ei teki kiusatust õue minna.
Paha, mulle ei istu üleminekuperiood uuest aastaajast teise.

reede, 26. märts 2010

Kiidan end asjaliku päeva eest!

Hommikune Maarjapäeva tähistamine osutus väga mõnusaks. Laulsime päikese metsa tagant välja ning.. mängisime ringmänge hommikul kella kuue ning seitsme vahel. Hiljem läksime Aita ning lasime hea maitsta. Jutlesime oma lapsepõlve lugusid ja oma vanemate ning vanavanemate lugusid.. üllatavalt tore oli.

See-eest läks päev kohati untsu. Filosse ei läinud, kooriproovi ei jõudnud (nimelt on sel nädalal iga õhtu proovid. Haapsalu festival ju tulemas).

Samas mässasime lahtiste uste päeval. Tutvustasin eriala ja esindust. Printisin esmaspäevaseks öökontserdiks plakatid välja. Filo artiklid ka. Ning homse jazzi piletid.
Tegin viimas Külli küsimused ära ning ma tunnen, et see oli mu üks üle aegade päris sisutihe ja põhjalik töö. Eks näis, kas mu unine pea tegelikult ka nii head tööd tegi.

No, mõned asjad jäid tegemata täna.. samas mul on veel laupäev, pühapäev ja isegi esmaspäev. Tõsi.. lähen koju. Ja mitte puhkama, õppima. Kuigi kodus saangi kõige rohkem puhata. Siin on tuli takus, purjed tuult täis.. siiski, Viljandi kooliajast paremat mul pole olnud. Ei saa öelda, et teised koolid on halvad olnud, kuid siin on midagi, millest ma jään väga puudust tundma. Lihtsalt vahel tahaks rahulikult olla. Ning kodus saab. Muud ei midagi

Homme sõidame Tallinnasse. Robert läheb saksofoni vaatama, õhtul lähme jazzi kuulama. Mitmetele kontserditele

Muide, meisterdasin meie suure toa lakke väga vinge kupli - musta teibi ja valge paberiga. Paar kaunistust on ka. Kunstiline sai. Pitsäär ja puha, mis rebides järele jäi kalendrist.

Tulin koju ära, kuna uni tikkus silma ja homne nõuab energiat. Kuid nüüd tekkis isu midagi head teha.. vaatan koduperenaisi preemiaks. Ühe ainsa osa.


Hea on.
Päris tõsiselt kohe.

esmaspäev, 22. märts 2010

Ütlesin täna ei

Kes peab referaati tegema, aga ei tee?!

Mul on veerand valmis. Kolmveerand veel tegemata.
Saan hakkama küll!
Teema on päris võluv: "Riski tähtsus ja osakaal seikluskasvatuses"
Mitte, et kirjanduse ebaloogilisus ei sarnaneks miniuurimusele, millega eelmisel aastal tööd tegin (fui), õnneks on laused arusaadavad ja tekst küllaltki paeluv. Seega, saan hakkama. Muidu ma ju teeksin, kui ma põeksin :D

Täna. Tegin emale ja isale testi. Mõlemad on karud ja öökullid. Emal tuli esialgu rebane ka.
Ahh, on alles test. Mõne puhul läheb justkui täppi, teise puhul suht mööda.
Eks ta ole.. mingi märgi annab ja siis tead, kas peaks või ei peaks midagi endas muutma, märkama.

Täna käisin Rivaalis. Viisin Helenaga huvijuhi vestluse läbi. Väga head tunded ning mälestused. Kahjuks on salvestus arvutis ning ootab töötlemist. Selleks on mul aega järgmise nädala lõpus.

Täna. Arvutasin oma rahasummad uuesti läbi. Koostasin päris isikliku exceli eelarve. Miinust on 60,70. Pole paha. Aga see tähendab:

  • ei uutele riietele, asjadele..
  • ei vägijookidele
  • ei kinkidele, mida osta tahan
  • ei teatrile, kuhu minna soovin
  • ei suvistele seiklustele
    endal tuleb ka nutt peale.. ei saa pead norgu lasta
Mis aitab raha juurde saada?

  • kulutan vähem kommunaale (kahjuks ei sõltu see ainult minust)
  • söön kompaktsemalt, ei anna igale isule järele
  • ei planeeri igasugu reisidele taskurahasid nii palju
  • kolime uuel aastal odavamasse kohta!
  • lähen tööle (ei tea, kuhu ja ei tea, kust see aeg küll tuleb)
  • Teeme Tšehhi mineku jaoks projekti ning saame raha!
Halvad variandid raha saamiseks.
  • saan kuidagi neti raha kunagi tagasi (keegi peab ju seadmed endale saama.. või jagame neljaks :D)
  • jätan Tšehhi või Portugali minemata (kui see reis üldse peaks tulema)
  • kolin homsest Roberti juurde ning jätan Tuuli ja Marge kahekesi alla elama.. ja riskin sellega, et rikun suhted kogu eluks. Absurd ju! Ma ei tee nii!

Paratamatult läskid mõtted uue kooliaasta peale. Aga ei.. ei saa tuleviku peale ka mõelda kogu aeg. Elu käib siin ja praegu ja nüüd.
Ning praegu pean referaati tegema, et saada eksami jaoks lisapunkte, et sooritada eksam A peale, et tõsta hinnete keskmist, et saada paremad võimalused järgmise semestri õppetoetuste saamiseks. Ikka tulevik mängus. :D
Aga mind see motiveerib.

Ja mul on hea meel, et elan enda kulul ning majandan end peaaegu üleni ise.. kui ma Viljandis olen.
Ning see kasvatab minus ainult kõiki häid külgi ja omadusi.


Vähemalt saan esinduse pidudele tasuta sisse :D


Ning elu käib.
Referaat ootab.


Robert mängib tuleviku nimel musamajas hommikust öösse saksofoni.
Mida mina teen?
Õige vastus.

neljapäev, 18. märts 2010

18.03. kell 4:15 – ebanormaalne.

Tänane päev algas natukene ebaõnnestunult. Sellise peaga pole ma kooli veel läinud. Ammu pole kella peale voodist üles tõusnud, täna tõusin. Valus hommik. Ikka jõuan ringiga sinna, et tegelikult pole ju tarvis.

Jah, ega ma suure hurraaga iga õhtusele väljaminekule (nii rahalises kui ka inimkeha liigutamise mõttes) ei vasta, kuid vahel võib mõni õhtu päris toredaks muutuda.

Jepikajee, mu playlist täitus kõikide nende lugudega, mida paremas servas olevas mängijas mängitakse. Nende ja veel rohkemategagi. Nüüd tuli üks grammatiline keerutus.

Vägev, mida muud oskan ma kosta. Hoian oma kaks päeva nüüd kokku.

Avastasin ühest vahvast raamatust, kus lapsed erinevatel teemadel suud on pruukinud, sellise lõigu: "Mis on armastus? See on kahe inimese vaheline tõmme. See saab olla AINULT kahepoolne." Ja täpselt sellisel kujul oli see seal kirjas.

Laps ütleb ära selle, milleni mina jõudsin praeguses eas. Eks siin saab kaksipidi mõelda tegelikult. Nagu horoskoopki.. nopid ikka välja selle, mis endaga kokku läheb. Nii mõnigi kord, olgem ausad.

Siiski, laps pani tõe maha minu silmis.

Ahjaa, filo on lugemata, ühtki muud asjalikku toimetust ma ka valmis ei toimetanud. Laulud on poolenisti harjutatud, poolenisti harjutamata.

See-eest on "This is it" film vaadatud. Kaherealises kodukinos, kuhu müüdi pileteid. Nali.

Päris tihti on meil siin Viljandis ikka väga väga.. väga mõnusad õhtud.

Vahel tahaks mujale.

Näiteks Tallinnasse teatrisse või Tartusse puppi või kuhugi, kus on muusika ja hea.

Ning üks lennureis ei tee ka liiga. Kaunistab pigem. Kisub lauluks ära.

Unemati on silmas.

Täna ei soovi näha SEDA unenägu. Aitäh.

Nett kadus ära või ja?!

pühapäev, 14. märts 2010

Saime peavõidu!

"We are glad to inform you that you have been chosen by the Council of Art to participate in the 21st international competition IFAS, which is held from 21st September to 26th September 2010." APLAUS SUUREPÄRASELE VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA KOORILE!


Juhei!


Ma teen seda ja teist ja kolmandat. Astun üles seal ja veel igal pool. Mul pole aega magada ega õppida. Olen manager oma emal, kes kodus kooke teeb ja koeral, kes otsib sobivat puud pissimiseks. Valisin endale mitu uut sõpra ja mul pole aega nendega tegeleda, ometi peab ju aktiivne olema ja kõige ning kõigiga tegelema, muidu ma ei jäägi kõige armsamaks siin koolis ja tudengilemmikuks mind ka ei valita.. praegu olen üsna kindel, et mind valitakse. Siis olen kõigi psühholoog ja vaimne ema.. üldse olen ma üks kõigi suurim sõber. Leopold sobib peaaegu, ainult tal on punased juuksed, ma pole jällegi punapea, isegi mu nimi on lühem kui tal. Mis peamine.. KÕIK POISID SULAVAD MINU EES, sest mina olengi nende naisideaal!




Tegelikult peaksin ju tolerantsem olema, sest mis huvijuht või noorsootöötaja ma tahan olla, kui ei kannata inimeste erinevaid loomusi?!

Aga vahel on lihtsalt nii lapsikult nõme kekutada oma tähtsate tegemistega ja tiheda graafiku. Vahel on see isegi egoistlik!



Sõna valikud peaks midagi ütlema.
Valida tuleb seda, mis tõsiselt midagi annab, mitte igal pool sitsida ja sealjuures halada..
..uusi inimesi lähemalt kombates taipan, et ma polegi nii roheline leheke või värske õieke, kes nutab, et teda ei nopita.



Vahel tunnen lausa puudust sellest, kuidas Janega sai ironiseerida erinevate eluolude ja üldse elu üle.. siin saan seda teha Tuuliga.
Olla irooniline ja ... ahh...


vahet ju pole!
Meie kontsert oli imetore!
Kohtusin Laura ja Neiliga - ongi klassikokkutulek peaaegu peetud.


Robert ütles selle kohta hästi: toimub ülevaatamine, kes kus ja kuidas ja kas üldse..? Ostetakse parimad riided ning tehakse tähtsad näod ette, et pooleteise aastaga on elud nii muutunud ja kõik nii targaks saanud. Kes kui edukaks ja kes kellega käima hakanud või mitu last ilmale toonud.
Äkki ongi hea, et ma veel minna ei saa.
Elan oma imelist elu veel ilusamaks kui ta juba on.


Nädalad on nagu kuud - pikad, sisukad ja nädala lõpus on tunne nagu kolmapäevane koosviibimine oleks toimunud kuu aega tagasi.

Täna aidas istudes ja koore kuulates tundsin, et ma ei taha seda kooli kunagi lõpetada.. võiksingi siin olla ja käia.
Ja tõesti, gümnaasiumit ma nii ei igatse, kui seda siin.. igatseks

esmaspäev, 8. märts 2010

Head ööd

Tean, peaksin juba ammuilma tuduma..
Sain just pisikese heateoga hakkama. Nimelt saatsin meie venekeelsetele tudengitele 2 neile mõeldud koolitust. Üks Lätis ja teine Jändeal. Kuidas muidu nad saavad selle info kätte?
Ega ei saagi. :)
Utsitasin tagant ka, et nad ikka osaleksid ja levitaksid.

Numps ju. Oma tuduarvelt.
Nüüd tulevad ilusad lühikesed unenäod ning kell 6 asume Viljandi suunas teele.

Kaheks nädalaks minema.
Tahaks küll, aga hoopis välismaale.

Emakeelepäeva kontsert on nädalalõpus aidas. Tulge vaatama, kindlasti saab tore olema!
Seoses nädalalõpuga.. vaatasin täna meeleheitel koduperenaiste uue hooaja esimese osa kordust. Väga hää ikka.
Tore, et igasse nädalasse jagub neid pärleid, mis lasevad lõõgastuda.
Kuigi võiksin need pärlid hoopis raamatute vastu välja vahetada.. võiks ju?


Tegin täna kolm suurt koolitööd ära, olen tubli küll.
Homme olen ka tubli.
"Bitchid ning satsid" ootavad kolmapäeval! Nimelt leiab aset akadeemia naistepäevapidu. Spetsiaalselt õrnemale soole mõeldud.
Vinks ju!
Seoses sellega.. isa ja Kuldar tõid mulle täna tulpe naistepäeva puhul.
Ahh, nii armas.
Võitan end ööseks sisse ja panen teki alla seisma, et hommikul värskena ja maitsvana serveerida end uuele päevale.

laupäev, 6. märts 2010

Täna on olnud imetore päev.
Teel koju nägin hirve, kes jälgis mööduvat bussi kui ufot. Tema jaoks on masinad ju üpriski võõrad olendid.
Päike oli lihtsalt kaunis.
Kuulasin Paablit - kogu lumine maastik muutus veelgi kaunimaks, mitte ei tekitanud masendavalt pikale veninud talve maiku.
Sõitsime maale koos lastega (Mete ja Desireega).

Tädi oli jälle imehead sööki valmistanud.. kohupiimakook ning riisisalat viisid keele alla.
Kui Mairi koos Hensuga saunast tuli, mõtlesin, et minu tulevikukodus peab kindlasti saun olema. Ma tahan igavest pehmet nahka ning oma lapsi saunas leilitama õpetama. Ise ma ei kannata üldse kaua saunalaval olla. Mu lapsed võiksid sellest suurepärasest rõõmust osa saada.

Tagasiteel viisime tädi lastekodusse tööle. Lapsed jooksid talle jälle vastu ning mina mõtlesin, et väga tänuväärne töö, mida mu tädi seal teeb. Meil noortekas jällegi.. pole sellisest tööst haisugi. Ning vahel mõtlen küll, et miks ikka neid pujääne nunnutada ja hellitada, kellel kodus vanemad olemas ja elu täiesti normaalne..
..ehk peaksimegi rohkem keskenduma just nendele lastele, kel võimalusi vähe või üldse pole?!

Lõpetuseks, Andrus Veerpalu sai täna ka 6. koha. Väga hästi! Ma loodan, et olümpia tähtsad ninad võtavad aru pähe ning lõpetavad oma ühisstartide komejandi koos eriti totra suusavahetusega. Et ikka põnevam oleks.. see pole enam põnev, kui suusatajad ei saa oma sõitu rahulikult teha, vaid klounitavad tähtsatel võistlustel. Nelja aasta pärast on kostüümivahetusega sõit?!

Ahjaa, mis veel. Meil tuleb kevadel klassikokkutulek ning suured arutelud käivad kuupäevade ümber. Välja pakuti ainult 9. aprill, nagu oleks see ainus päev aastas. Kuna mingi hulk on juba jah öelnud sellele, siis tundub, et keegi ei viitsi enam uute kuupäevade ettepanekuid eriti arvesse võtta. Mage, ausalt. Kui midagi korraldatakse, pakutakse ikka variante ka.. tekib jälle gümnasisti tunne.. kõik mulisevad, aga miski ei saa korda aetud. Targem olekski end ehk listist maha koristada. Mage, et ma sellest üldse siin kirjutan :D

Lähen filmi vaatama.

neljapäev, 4. märts 2010

Loengust

Kierkegaard
Esteetilist - sellel staadiumil on inimese tähelepanu suunatud välismaailma poolt pakutavate naudingute poole ning selle sümboliks on don Juan. Mida rohkem esteetilisel staadiumil olev inimene andub naudingutele, seda suuremaks muutub rahulolematus, mis lõpuks viib meeleheite ning kriisini.
o Kumbki staadium ei saa inimest lõpmatult rahuldada!
o Oluline on see, mida siin maailmas peaks tegema inimene.
o eetilist - selle staadiumile jõudnu üle valitseb kohusetunne ning kõlbelised väärtused; selle sümboliks on Sokrates. Nii on viisakas, nii õpetati käituma. Korralik pereisa käib tööl – see on meie kultuuri arusaam. Kas see ka meid rahuldab, on omaette küsimus.

Pagan, oleksingi unustanud. Eile öösel, kui ma magama läksin laususin ühed mõtted, mis tundusid siis väga õiged olevat ja kui ma nad nüüd uuesti meelde tuletan, siis vaatan, kas nad on kaunid või enam mitte.


Tõeline armastus on see, kui ma saan Sind kallistada ja hoida teadmisega, et Sina tunned sama. See ongi armastus. Armastus on kahe inimese vaheline side. Ma ei saa üksi armastada, mul on vaja teist poolt, kellega koos armastada.
Küsimus: mis see siis oli, mida ma muidu olen tundnud?
See oli midagi muud, aga mitte armastus.

Kõigest minu teooria, mis tundub siiani sümpaatsena.
Just see osa, et üksi ei saa armastada, kellegagi koos saab. Aga.. nii ju ongi.
Eks ta filosoofiline ole, aga eks ka armastus on filosoofia ju iseenesest.

Mind see toidab.
Iga Viljandi nädal on värve täis. Vahel sünged, teinekord heledamad.
See nädal pole veel läbigi ja juba on nii palju põnevat juhtunud ning korda saadetud.

Täna.. oli vist täna? arutlesime omaette, et sügis on nii kaugel ja selline tunne nagu sügis, mil me siia kolisime, oli üleelmisel aastal. Tõesti, väga palju on juhtunud, tihe on olnud see juhtumiste hulk ja kohe kindlasti juhtub veel!

Vaimustav!

Marge magab.
Tuulu peseb.
Ahi köeb.
Lamp põleb.
Uni tahab magamist saada.
Mul on kõht täis.
:)


Homme on 10-st 20-ni loengud!
3 tundi seikluskasvatuse teooriat ning ~6 tundi filosoofiat ja esteetikat.
Valleraa, õhtul lähen ehk Puhtasse Kulda, seal on head esinejad.



Ei väsi kordamast, et ma armastan Grey Anatoomiat! Täna nägin kuuenda hooaja neljandat või hoopis viiendat osa.
Kas saab üldse mõni parem sari olemas olla?

esmaspäev, 1. märts 2010

See ongi põhiline

Kõik algas juba teisipäeval. Otsustasin kandideerida seminaril "Kus paiknevad noorte teadmised... ja veel seda ilusat pealkirja." Sain positiivse vastukaja juba mõne tunni pärast ning mõtted Tallinna suunas võisid reaalsuseks muutuda.

"ei saa :( ma lähen neljaks kuuks Taisse laagrisse.."
"tore oleks.. kuid ma olen v-maarjas.. järgmine kord."
"olen sel ajal Pilistveres :("
"mul on kopsupõletik.."
"võiks kaasata.. seltsis segasem"

mnjaa, mis teha sellist vastustega?

Neljapäeva varahommikul istusime Rene autos ning tee Tallinna poole võis alata. Sõidu eest küsis ta väikesed 50 krooni (täiesti lõpp, kui odav!)


Koolitusseminar oli maru. Ma ei teagi, mis sõnadega seda iseloomustada. Peaksin reflektsiooni ära tegema, et tulevikus Külli mappi lisada.. sest tõesti.. ma pole ammu nii mõnusal seminaril osalenud. Igasugu pärleid sain. Mõnus on ikka see noorsootöö!
Kui me uksest sisse astusime säras Urmo oma neoonrohelises sviitris meile vastu. Kui ta meid nägi kommenteeris ühele pintsakus onule: "Näe, minu väga tublid õpilased tulid ka seminarile!"
Hahaa.. Urmo on ikka Urmo. Pintsaklipslane oli Tallinna Ülikoolist, valleraa.
Seminari reflekteerin Küllile, kuid hotellist räägin siin. Saime eraldi toad khe voodiga. Kas ma magasin kahes voodis või jaa?! Kas ma laristasin vett ja elektrit või jaa?! Kas ma nautisin vanalinna vaadet või jaa?!

Külastasime kordamööda teineteise tube ning jooksime öösel mööda koridori ja treppe ning lifti. Enne seda käisime vanalinna tiirul. Einestasime McDonalsis ning vaatlesime Virus ringi. Ukse peal põrkasime kokku Margusega, kes mind muidugi ära ei tundnud.. kui mitte öelda, ei märgandki. :D

Sain endale viimaks ometi suurepärase mantli: roheline, kollased ja lillakad ruudud.. vist. Peaaegu sellisse, millest olen unistanud. Üks teine jäi veel poodi, oleks pidanud selle ka ära võtma, sest millal muidu saan nii odava hinnaga kenasid mantleid endale lubada?


Kuna keegi teine sel ööl meid näha ei soovinud, siis helistasin Remole, kes isegi et oli nõus meiega jutlema tulema. Muidugi möödus tunde enne, kui ta viimaks helistas. Kas me olime otsustanud magama minna või jaa?! (mis haigus see on neid jaa ning ei küsimusi pidevalt kasutada? Hea haigus.) Kell oli poole ühe kandis, kui Remo meid hotelli eest autole korjas. Remo on Remo, kuid Ameerika on teda muutnud küll. Igatahes pole palju arvata, millest me lõppkokkuvõttes kõige rohkem rääkisime - Ameerikas töötamisest muidugi.
Ei saa eitada, et Remo lugu ei oleks mind rabanud. (Marika paneks selle lause eest mulle kahe). Ta ütles päris mitmeid häid mõtteterasid, mis mind siiani kummitavad.

Paar mõtet, mida Remo ja hiljem emaga vahetasime.
Miks me eestlased tagasihoidlikud oleme? Miks meile pudruga sisse ei söödeta, et oleme parimad, edukaimad ja targemad? Olgu, ameerika noored hindavad end paljuski üle ning meie naerame nende rumaluse ja liigse enesekindluse üle, kuid kas see on neid takistanud? Usun, et pigem edasi viinud.
Remo: kõik on siin kinni (osutas mõistusele)!

Ja ongi ju.. miks ei peaks mina olema võimeline tegema läbi sama, mida tegi tema ja veel mitmed mitmed teised eesti tudengid? Miks mitte? Miks ma arvan, et turvalisem ja parem on siiski Eestisse jääda ja kuidagimoodi mingi tööotsake siin leida ning elaksin ära küll. Jah.. aga kas ma areneksin nii palju, kas ma paneksin end proovile, kas ma ületaksin end? Vot.. ei tea jah.

Otsustasin, et uurin asja lähemalt ning siis otsustan lõplikult.
Kõik asjad on lükatavad: eksamid, laagripraktika, reisid välismaale.
Kui mitte see suvi, siis järgmine? Mõttel on jumet.

Ahh, keeruline.

Igatahes on Remo õnnelik ning eesmärkide ja sihtidega. Vahva!
"Sa oled naiselikumaks muutunud."

***
"Kas oled leidnud oma elu armastuse?"
Pisikene mõttepaus "jah, olen küll"

***
"Kas teie vahel oli kunagi mingi teema?"

Ning mulle meenusid Tuuli, Kuldari, Remo ja minu kummalised pannkoogiõhtud Rahu tänava majas. Hahaa, see ongi ju tema! Ta ongi selline, et võib oletada igasugu asju. Aga vot, ei olnud mingit teemat. Ehk on ta lihtsalt meeldivalt mesine vahel, aga sellest pole midagi.
Ta on muutunud. Ameerika on teda kasvatanud.


Mmmmm, kui head lood mul siin blogis jooksevad. Vaatasin täna Grey Anatoomia uue osa kordust. Lindistasin paraleelselt Veerpalu sõidu vaatamisega. Tunnetemöll missugune..



Jah, oleksin tahtnud veelgi rohkem vestelda, kuid eks hommikul oli vaja varakult üles saada. Elame, näeme. Tegutseme!



Järgmisel päeval harisime end veelgi seminaril ning kui see viimaks otsa sai, läksime Margega eraldi teid pidi. Jalutasin lägases Tallinnas hotelli juurde tagasi, kus ootas mind Darja, kellega suundusime vanalinna mingisse mõnusate toolidega söögikohta. Võtsime kakao, mis maksis hiiglaslikult, kuid see-eest olid toolid tõsiselt mõnnad. Kahjuks oli meil vaid tunnike, sest Darja pidi koosolekule minema.
Ta kutsus mind mingile foorumile.. ja rääkis Saksamaa mingist projektist ning suvisest laagrist muidugi.
Leppisime kokku, et kui ma järgmine kord Tallinnasse lähen, ööbin tema juures. Ta ema pidi mind väga näha tahtma. Ahh, lahe! Tead, keda see meenutab? Välismaalasi. Nad on ka sellised, et emad ning isad soovivad ka kohtuda nende laste uute sõpradega ning on väga lahked ja vastutulelikud. Darja on ka ju kohati välismaalane.. no mitte selles tähenduses, aga temas on midagi teisest kultuurist. :)
Kui meie teed lahku läksid, jalutasin Agnese elamisest mööda, kuid otsustasin Universaal Universumit ka külastada, kui ma juba seal kandis viibisin. Ei leidnud eriti midagi, mis olek köitnud.
Koperdasin suurte kompsude ja väsimusega uuesti Agnese maja ette. Leidsin sissepääsu ning vantsisin kõige kõrgemale. Seal nad siis olid ja võtsid mu vastu. Korter.. on lausa.. sõnatuks võttev. Suur, hubane, omapärane, kaunis, avar, katusealusega, muinasjututubadega. Vähe ei elaks seal ju! Olgu, tegelikult eelistan ma sellise vaatega maja või korterit, mille akendest näeb peale vanalinna majade katuste ja geide (:D) ka merd või mõnd kaugemat vaadet. Üldhinnang: kõige kenam korter, kus ma üldse viibinud olen.

Siki ja Agnes tegid süüa sel ajal, kui mina langesin lõplikult ülisuurde diivanisse. Jalad olid nii läbi nagu oleksin maratonilt naasnud. Ma lihtsalt olin, vaikisin ja suikusin. Söök oli imehea ning öö tulekul oli energia tagasi tulnud mingil määral. Otsustasime, et seekord siiski välja ei lähe ja oleme parem toas. Kuna ma Sikit ei tunne, siis ei teadnud ka temast suurt mitte midagi.
Ta on tore ning tark. Mitmel korral tabasin, et jagan temaga vastupidiselt Agnesele sama arvamust. Avastasin enda ja tema kohta. Huvitav. Kena inimene. :)


Mmmm, kui hea lugu käib: The Rescues - Take My Heart With You


Viimaks sain endale pööningupööningukorruselt. Just nimelt.. katusekorterisse on ehitatud veel üks puidust trepike, mis viib lae alustesse ruumidesse. Mina ööbisin ühe väikese neiu toas. Imemõnna. Magasin 12-ni.

Jah.. oli omamoodi seiklus.


Lempsu töö sai peaaegu ideaalseks limpsitud ning ülejäänud plaanid on ka rohkem kui paigas ja nässus.
Mu päevik on hullumaja, kus paiknevad hullud ülesanded ja tegevused.
Aga see on omaette teema.


Nüüd olen läbi.. enam ei jaksa kirjutada. Nii paljust saaks veel, aga ma ei jaksa.
Palju õnne Veerpalule kuuenda koha puhul! Elasime perega ta sõidule väga elavalt kaasa.
Palju õnne mu isale eilse nimepäeva puhul!



Head ööd.

pühapäev, 28. veebruar 2010

Eneseületuse vajadus - ameerikalik enesekindluse vajadus on pähe löönud?

Nonii ... hakkasin just bloggima kogu seda info- ja mõttetulva, mis viimastel päevadel minusse on voolanud, kuid üks asi viis teiseni ja esialgu läksin Postimehe kodulehele uudiseid lugema ning lõpuks avastasin end olümpia lainelt: Kanada iluuisutaja pisaraotsinguil sattusin youtube'i ja sealt algaski mu põnev seiklus eesti medalimaastikul. No on alles vahvad videod need vanad olümpiavideod. Eriti vinge oli see, kui Eesti sai esimest korda sini-must-valge vardasse. Ahh, mõnus!

See miski, mida kutsutakse rahvusluseks, keeb ikka teinekord hoolega üle ääre. On see üldse oluline või ei.. juba teine teema.

Ma keeran ära magama ja homme olen veel asjalikum kui täna.
Tööd-tegemised nõuavad aega.
Ja homme lõpetan selle, mida täna tahtsin siia üles laduda.

Enne, kui uinun, pean mainima, et õmblesin oma lõhkistele teksadele kaunid lisavigurid külge. Võiksin küll moodi luua, kui rohkem harjutaksin erinevate kangastega..
meenutan endale nüüd juba Tomi "Meeleheitel koduperenaiste" sarjast. Eile tsello, täna moekunst, homme Ameerikas raamatute müümine.

Hahaa, hea hetk, mil kirjutada to be continued...


Rahulolev ja õnnelik vs. rahulolematu ja õnnelik
No on alles kooslus.
Vähem möla, pikem samm, kell on pool neli läbi 8 minutit.

kolmapäev, 24. veebruar 2010

HAHAHAHAHAHAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Sergei tunnid mõjuvad.


HAHAHAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Ma naeran. Elu pole nii jama.
Minu elu pole ka iga päev ideaalne.
Ma olen õnnelik ja tahan ikkagi veel õnnelikum ja rahulolevam olla.

Lähen magama, enne kui halvasti ütlen.


Head ööd

esmaspäev, 22. veebruar 2010

No time to sleep

No time to sleep - Tina Dico


Me oleme teinekord nii ülekohtused. Mõelda vaid, abielunaine käib väljas ilma abikaasata ja viskab mõne meeldiva pilgu ühele hoopis teisele kontekstist väljas olevale noormehele. Kõrvaltvaatajad ei suuda ära imestada:

"Kuidas ta võib?"
"Miks ta nii teeb?"
"Libu!"
"Tal on ju nii hea mees..."

Me ei tea mitte midagi.
Enamus ajast me ei tea teise elust mitte tuhkagi.
Seega pole ka õigust hukka mõista, aga ometi me teeme seda.
Igal vabal võimalusel on vaja kellelegi silte külge riputada.

Õiglustunne ja.. eks on vajadus end hästi tunda.
Mõelda vaid, mina tean ju kuidas tegelikult elada..
ei tea. Mitte keegi ei tea.
Seega, mitte keegi pole piisavalt tark, et hukka mõista.

Olgu, ei ole ainult üks tahk.
Vahel peab ka vahele astuma.



Või siis olukord, mil süda on murdunud tuhandeks killuks, välja kistud, ära antud ja otsustad, et tahad hullata, maurata, lõbutseda.. ükskõik, mis hullumeelsusega hakkama saada, peaasi, et need mõned tunnid seal baaris saaks pea olla tühi ja süda kujutletavalt terve. Nendeks mõneks hetkeks. Ja oled valmis tegema ka selliseid tempe, mida muidu ei teeks. Mitte kõike, kuid siiski.

Ning jällegi, oled nõrk, vilets, jobu, rumal naine, et endast ja maailmast aru ei saa.

"Miks ta nii käitub, see pole ju maailma lõpp"
"Saa üle!"
"Ega sul ema ära surnud, et sedasi kurvastad"
"Hakka elama.."

Aga vot on nii kurb, justkui olekski maailm kokku kukkunud ja kas pole siis õigust põhja vajuda, et uuesti tõusta. Ei ole?!
Muidugi on.


Me oleme vahel ussid ja õelad.
Kõik me oleme vahel ülekohtused ja vastikud.
Mõistame hukka, räägime taga, aga ise ei tea sügavusi.
Oluline on teada sügavusi. (mulle tundub, et olen seda kunagi varem siin maininud ka..)




Millal inimene targaks saab?
Sest, olgem ausad, vigadest õpitakse ainult siis, kui need tõsiselt haiget teevad.




Mida ma veel ei taha?
Maailm ei saagi ju olla üleni läbipaistev ja siiras.
Inimesed ammugi mitte.
Elu vürts ongi ehk rääkimine ja imestamine selle üle kuidas ta saab? kuidas ta võib? miks ta üle ei saa?

Sest millest räägivad praegu need sajad tuhanded naised kohvikutes, telefonides, parkides teisel pool maakera..?
Vürtsitavad oma elu.
Mitte ainult, loomulikult mitte.


Ja on terve rida neid, kes istuvad öösel oma arvuti taga ning trükivad mingisse blogisse oma mõttesähvatusi ja eks ole ka see üks elu vürts.
Nagu poleks mul muud teha, ikka vaja siin leelotada, mismoodi elu võiks käia või mismoodi ta mulle näib.


Inimesed..
müstika!





Ma tahan vürtsi!
Aga midagi teistsugust.



Tahan riideid disainida
joonistada
maalida
katsetada uusi meike
soenguid ja värve
reisida
lugeda
rokk-kontserdile!
autoga sõita ööle vastu
suvel heinamaal joosta
öösel ikka

tahan end üles lüüa
üllatada
üllatatud saada
väriseda
joovastuda
harida
head fotokat

Mul on unistus oma kunagisest kodust.
tahan selle ise disainida
tahan Robertiga USAsse jazzi kuulama minna ja rokk-kontserdile ka
seiklema
nautlema
puhkama
harima

praegu loon eeldusi



ennekõike tuleb homseks kott pakkida ning hommikuse bussiga Viljandisse sõita.
Elu on kuradima hea!

Peaks kuldsuid ikka kuulama minema.
Pole ammu midagi vaimule saanud.
Varem sain kogu aeg.

pühapäev, 21. veebruar 2010

Ootan natukene veel

Eksole, sain ülimõnusa pleilistiga ühele poole täna. Stiliseeritult näeb veel eriti hea välja. Olen rahul. Oma mängijaski võiksid samad lood joosta, aga no näed, pole kunagi eriline lugude tirija olnud. Aga praegu tundub, et ei tunne puudust ka eriti.

Mis siin ikka. Tuisk sundis koju jääma ning alles homme lähme sünnipäevadele, kui veab. Soov on minna küll. Ahjaa, paar kooliasja tegin ära. Mõne peaks nüüd käsile võtma, kuna kogu päeva olen mööda saatnud puhates, passides, olles. Just nimelt - passides. Mõnus.

Suusatamist jälgisin, väga vinge sõit oli.

4 kuud - uskumatu.. isegi, aga kaunis :)
Ja mõelda vaid, et aasta tagasi sulasin ühe teise päikese käes.
Ning Agnes ei ootagi mind uue nädala keskel Tallinnasse. Ka Sandra on maal. Nojah, eks tuleb mõni teine päev minna.
Ise kutsus nii hoolega, aga eks.. kui kellelgi teisel on vaja minna, siis olgu nii.

Mnjaa.. mõtlen, et palju on muutunud aastaga.
Ja muutub veel.
Helista mulle!