teisipäev, 1. veebruar 2011

tantsitantsitantsi

No ajab vahel marru ju. Või tahad selgeks saada, et kuidas siis on õige. Samal ajal tahab igaüks meie hulgast midagi, kes koju sööma, kes tantsu kiiresti ära tantsida, kes kõikides sammudes selgust saada. Paratamatult läheb vahel ju madinaks. See ongi tööprotsessi osa. Lisaks sellele, et inimestel on erinevad temperamendid ja lisaks sellele, et igaüks sai omamoodi aru ja ühe jaoks pole see nii suur asi, kui teiste jaoks. Ometi sõltub sellest kogu tants, kui üks ainus inimene segi ajab.


Kõik on ok, mu meelest ja ma olen nagu ma ja teised nagu nemad. Lihtsalt ma ei salli absouutselt seda, et kui vähegi pingelisemaks läheb, siis leidub ikka neid, kes üldse seda ei kannata ja kõik maha suruvad. Peidame seeliku alla, karpidesse, tantsime kiiresti ära, peaasi, et madin mind ei puudutaks. No, aga, millal siis veel madistada kui proovis.


hellõu, kes ei madista, see šampanjat ei joo.
Pole olemas gruppe, kus ei tekiks naginat ja see on normaalne. Täiesti üleni normaalne nähtus :)
Keegi ei vihka kedagi, lihtsalt need olukorrad tekivad ja peavadki.
Ja ma näiteks ei põgene nende eest, vahel juhtun pigem esile kutsuma.
Aga kui peab, siis peab.
Sina naeratad, kuigi sulle mingi asi ei meeldi ja vahel teen mina ka nii. Aga mina tihti ei naerata ja astun kohe selguse saamiseks välja.


Ütle nüüd mulle, et sa pole oma peiksiga tülli läinud või emaga riidu kiskunud või oma projektitiimiga nagelenud. Eriti, kui te iga päev ei suhtle või just vastupidi, suhtlete pidevalt ja tihedalt.
Nagelemised ja tülid viivad kusjuures edasi ja teevad mistahes suhte paremaks, kui osatakse neid protsesse käsitleda mitte ei sõideta neist üle. Kui pärast nagelemist keegi end ikkagi mitu kuud hiljem väga näruselt tunneb, siis on ausust olnud liiga vähe. Ja vahel jääbki nii, aga kas me tahame? Mina ei taha näiteks :)


Minu temperament on minu karistus vist elu lõpuni. Ja isegi, kui alati süüdi pole, siis olen süüdi juba selle eest, et ma ajan asju kõvema häälega. Aga teate, mis on kõige parem. Varem ma põdesin kodus, täpselt nagu Piret ütles, et ma nutan ehk patja oma sõnade ja oleku pärast. Varem nutsingi. Aga enam mitte, sest inimene peab õppima iseendaga elama. Ja mitte ainult. Kõik on kusagil ja millegi ning kellegi jaoks olulised just täpselt sellistena nagu nad on.


Eks täna paistab. See pole mingi võistlus.
Ma tahan ka ju õigesti teha ja ehk pole tõesti igaüks pädev ütlema. Eks see kipub ikka õpetama, kes arvab, et ta ise teeb väga hästi.
Aga alati ei oska see kõige paremini, kes alati on teinud hästi.
Projekti tehes oli üks õppimise moment just see. Kui mitte praktikas, siis teoorias.


Vahel tahaks käsipidi tõmmata mõned inimesed näiteks meie matkadesse või projekti kirjutamisse. Siis lõppeb see maskide tegemine ka ära ja inimesed on korragi siirad ning ausad iseenda ja teistega. Siiras on valesti öeldud, pigem sobib siia JULGED! Julge öelda, kui on vaja ja ära põe alati selle pärast, mida teised ümber sinust arvavad. Timotheus von Bock pandi ka vangi ja mõisteti hulluks. Jah, tema lõpp oli karm, aga ega see siis ei pea verest välja lööma




Ma tean.. tahan mingi imeliku ideaalmaailma poole püüelda. Nagu usuks, et see on olemas. :)
Kui see muud ei tee, siis teeb mind paremaks inimeseks.




Tänasest elan üksi. Ja nii neli kuud ning pealegi.. armastus saab proovile pandud. Nagu seebikas :D








Seda peab küll ütlema, et tantsud tulevad meil ikka väga hästi välja. :)

laupäev, 29. jaanuar 2011

Nicely done

ma ei taha mitte midagi
tahan vaid rohkem aega oma inimestega olla
muud ma ei taha


seda, mida tahan, ei saa


minge, minge, minge, MINGE )(/%¤¤"#¤!




Peaga kümme korda samasse seina.
Aitab!
Ma ütlen, aitab!


Näiteks ma ei oska üldse kodus olla. Mul hakkab siin kahe päevaga juba surmigav.
Terve elu kodus oldud


kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Korda läinud päev



Alustasin viimasest hooajast ja hakkan nüüd ülespoole minema. Nimekiri on 21 lehekülge pikk, tühikud kaasaarvatud ja leidsin sellise loo. Mingi aeg kuulasin hästi hästi palju, nüüd avastasin uuesti.


Ma kunagi kuulasin väga palju raadiot, millalgi hiljem kuulasin enamasti ainult Uuno kanalit ja nüüd kuulan ainult Grey Anatoomia muusikat.. peaaegu. Sekka ka seda, mida Viljandi on pakkunud ning vahel jääb kõrvu kajama ka mõni selline lugu, mis mitmetel inimestel mobiilihelinaks.


Olen end maailma popmuusikast välja lõiganud.
Selline "noortepärane" huvijuht siis..




Kusjuures, mingi aeg oli mul selline stereotüüp huvijuhist ja noorsootöötajast - suu kõrvuni, mängib mänge, suhtleb RÄIGELT PALJU ja läheb isiklikuks ka, kuulab poiste-tüdrukute probleeme, on kui sõbranna eest..


ja ma olen mõelnud, et ma pole üldse, absoluutselt mitte kaugeltki seesugune nagu olen kõrvalt näinud, et ollakse või enamasti armastatakse olla. Ja noortele läheb peale ka.


Ma ei taha nii lilleline olla, see justkui pole mu jaoks piisav.
Lähen noortele sedasi ka peale?


Igatahes. Homme tõusen vara, lähen lasen juuksed üle pika aja taas korda teha. Muidu ongi nii, et neli korda aastas käin juuksuris. Rikun homme tavaks saanud olukorda.
Teeme valmis salati ja muud vidinad. Kell neli tulevad juba esimesed inimesed :)


Mu tädi võitis lotoga 10 000 krooni. Hõissa!





Hoiad ikka SEDA pilti oma kasti sees!? Veel nii palju aega hiljem.
Võta palun ära see sealt..

teisipäev, 25. jaanuar 2011

Pudipadi

Vaatasin eile öösel näoraamatu filmi ja otsisin siis tolle mehe netist ka üles. On alles inimesi maailmas olemas.


Olen üle aasta kogunud ühte kausta laule, mida sooviksin endale tõmmata ja eile hakkasin sellega pihta. Kätte võtmise asi nagu paljud muudki siin ilmas.


Täna juhtusin jälle ETV-d vaatama. Kaks uut saadet tuleb. Eesti tippteadlastest üle maailma ja üks noorte võistlussaade ka. Väga huvitavad saate tutvusutsed olid igatahes.
Mingi aeg sattusin Urmas Sisaskit Tähelaevas vaatama.. sellest kirjutaks ka pikemalt millalgi.
Janete, muide, oli televiisoris, kanal kahes. Poetas eesti keeles ka lauseid. Maailm on ikka pisikene küll.


Otsin hetkel sünnipäevakookide retsepte ja mõtlen, mida soolast teha.
Täna helistati mulle ning öeldi, et olen võitnud tootekomplekti Garnieri poolt. Opaa! Mängisin jõulude teisel pühal natukene seda mängu ja kutsusin mõned sõbrad ning selline kena võit kukkus sülle. Šampoon, juukselakk, näopuhastusvahendid, kreemid. Pole paha. Kaunis sünnipäevakink. :)


Täna saab üle pika aja end korda teha ja mõnusat talvepäeva nautida.

laupäev, 22. jaanuar 2011

Vii üle vii

Esimest korda oma sünnipäevaööl olin üleval kella kuueni hommikul.
Naersime Tiinaga juba iga lause üle, mida oli viimases projekti kastis vaja täita.
Valmis saime! Mõned detailid kõigest veel.


Ärkasin kell 11 laulu ja küünlasära peale üles.
Tõusin uuesti kolme ajal.
Sõime torti ja olime niisama.


Leidsin hetk tagasi kingituse üles - Siiri Sisaski Lingua Mea koos banaanide ja apelsinidega kinkekotti peidetud, mis omakorda oli mu seljakotti peidetud.


Kuulan praegu ja armund üha enam tema muusikasse..





Meie suursugune projekt!
I faas edukalt lõpetatud








Jään täna Viljandisse ja teen toa korda.
Õhtul võiks välja minna.. 
Hea on vahelduseks niisama olla






reede, 14. jaanuar 2011

Teema jätkuks...

Robertil oli eile arvestus ansambliga. Neil pannakse bänd kokku erinevate kursuste muusikutest ja on mitu bändi, erinevate levelitega. Tema on ühe onu bändis, kes on päris tuntud ja kelle nime ma ei ütle. Igatahes, kui ühel teisel ansamblil käis õppejõud alati kohal, andis nõu, lihvisid, mässasid ja tegid hiilgava arvestuse, siis Roberti ansambli juhendaja näitas end vist 2 korda näole ja muul ajal vabandas välja. Enne arvestust saatis neile kirja sisuga: kas olete ikka proove teinud ja kas teate, et homme on arvestus jne

Mis, ta oleks pidanud vastama: ei tea.... äkki on teil ideid, armas õppejõud, millega me esineda võiksime homsel arvestusel. Irooniline, kas pole?!

Ja ega nad ei hiilanud just oma arvestusega ning esimest korda ei andnud ükski õppejõud muusikutele ka tagasisidet. Ei tea küll miks.. sest nad kardavad. Kes on nemad hukka mõistmaks õpilasi, kui nende enda käitumine on tihti allpool arvestust. Neil on häbi. Aga papp ikkagi tiriseb. Too mees on enne töölt ära läinud, aga kuna kedagi pole asemele võtta ning kuna ta on tõesti eesti mastaabis tegija, siis on ta ikkagi tööl tagasi. Ja kes siis enam tudengeid kuulab. Mitte keegi.. halisege omaette või leppige olukorraga.

Väga mahlaseid näiteid on tegelikult, aga kus ei oleks siis musta pesu. Igal pool.. on.


Minu olukord on selle kõrval ikka päris kena või mis

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Learning by doing

Täna küsisin siis õppejõult mitmendat korda jaanuarikuu arvestuse kohta ja tema reageering oli ootuspärane:



ladus ette kuupäevad, millal on arvestus ja ütles, et loodusprogramm tuleb uuesti esitada, sulgudesse lisas (ka sinu töö polnud täiuslik)
nagu ma seda oleksin üldse arvanud või maininud  
Kahjuks ei saa ma sinu isiklikele soovidele vastu tulla,
õppetöö on siiski teie sh Sinu põhitöö ja selleks tuleb paratamatult aega ohverdada

minu isiklikud soovid  :D
mis oleksid kasulikud kõigile meile, kes me projektitiimis ka loodushariduse aines osaleme  
ohverdusi tegema: ta teatab täna, pärast mu mitmendat kirja arvestuse kuupäeva ja tal jääb õigust ülegi.

There's a crack in my time! says
ta on ikka pärsi imelik

Mina says
ja me peame oma plaane paugu pealt muutma


mu õppejõule ei meeldi isikud, kes julgevad asju välja öelda. Aga samas, tema käe all õppides ma ka mõistan teda omal moel:

igatahes ta norib minuga, kuna ma ütlen asju välja ja julgen uurida
ja ma ei saagi aru, mis talle siis ei sobi
kas see, et ma olen neis asjades täpne või mis
ega see ei tee mind ju üleolevaks ja isekaks
aga tema just seda tahabki rõhuda
arvab, et nii ma nagu õpiksin elust mingeid olulisi asju
kusagil on piirid ka.. tema mängudel

eks P on oma meetodid, millest me tegelt arugi ei saa
ma millegipärast usun, et P tahab meile tõesti ainult head
lihtsalt ta teeb seda viisil, mil surub meid nurka, et me hakkaks tegutsema
et me ise algataks oma tegusid
tema annab eelise oma sõnade, suhtumisega
näiteks  
ja see ajab tihti marru, aga samas on see temast hullult julge
sest teda ei huvita, kas me nüüd vihkame teda või peame sõbraks
ta tahab, et me ükskõik mil moel areneksime
ja tema meetodid ongi karmid  

There's a crack in my time! says
olen sinuga nõus

Mina says
ning meile teinekord täiesti vastuvõetamatud
ja me ei saagi oodata heakskiitu tema poolt
see, kuidas ta saadab sellise kirja mulle näiteks..
ja siis ootab, mismoodi ma nüüd reageerin
kas ma ärritun ja hakkan paukuma
või ma säilitan enesekindluse- ja rahu
ta kuidagi.. tahab meid nagu.. üksikuteks huntideks kasvatada, et me saaksime üksi ka hakkama  
vms

sest maailm ei ole alati sõbralikke ja toredaid inimesi täis. Vahel tuleb palju võidelda, et ellu jääda, et iseennast mitte alla suruda ja kaotada...

ning tegelikult sedasi inimeste analüüsimine, mitte nende kohene hukka mõistmine (ISEGI, kui nad pole alati õiglased) aitab iseendal paremini maailma ja teisi mõista. Nii on elu selgem ja inimene ise ei podise ka omaette, vaid saab paremini hakkama enda ümber toimuvaga.

See on areng.
See etapp saab ükskord läbi.

Terve projekti paranduse periood on veel ees, usu, sa ei taha meie asemel selles osaleda. :)
Ka kõige sitemas asjas on kõige paremaid asju.
Igaüks ise teeb valiku, kas märkab või ei märka, kas õpib või ei õpi.


Kohati on tunne, et oleme tüüpilises ameerika filmis, kus üks onu või tädi on kellegi vastu nii karm ja tõre, aina sõimab ja ülbitseb, kuid filmi lõpus ta ütleb, mida tegelikult arvab sellest inimesest ja tema võimetest. Ütleb, et arvab head, et too inimene on tegelt võimekas. Meil on sama lugu siin. Ta on seda korra ka mulle väljendanud. Korra, aga tuli ära :)


Täna (või oli see eile) hommikul rõõmustas mind kõige enam see, et lund sadas ja temperatuur oli miinusesse langenud.

pühapäev, 9. jaanuar 2011

laulu-tantsu kuu

Tantsulaager selleks nädalaks lõppenud. Veebruari alguse laagri hinda vähendati viie euro võrra, kas oli see nüüd minu kiri või kellegi teise palve või kõik need kokku, kuid vähemalt vähenes.


Täna kõndisime ligi 45 minutit läbi vesise Viljandi teise linna otsa, et neiduderühma tantse tantsida, üks tähtis tädi oli kohal parandamas ja viimistlemas.


Ei.. tore on tulla tagasi teadmisega, et päris mitmest kohast on päris mitmed tantsud pekkis ning meie homne tantsulaagri päev kestab AINULT 2 tundi (loodan siiralt, et mitte nii vähe). Aga see ongi tüüpiline tantsude ülevaatluste puhul.. ses mõttes pean küll oma sõnu sööma. Laule õppida on minu jaoks kümneid kordi lihtsam kui tantsu õppida. Tantsimises töötab kogu füüsis.. lauldes.. on võimalus viilida. Tantsides jääd kohe vahele.


Aga ometi olen ma õnnelik ja rahul, et need mõlemad teekonnad ikkagi jalge alla olen võtnud. Teen seda tööd tasuta, aga kogemused, mis saan, on ikka väga hinnalised ja tulevikuks kasulikud ;)


See on nagu projekti kirjutamine.. kui oskad õigesti sõnastada, vormida, siis on mistahes tegevus kogemus, mida saab kasutada ka mujal.. endale kasulikus kohas. :)




Ning jällegi tegi mu päeva lõpu väga heaks Lemps! Olenemata sellest, et õues on esimest päeva selle talve jooksul sulailm (mis õnneks kaob peagi!)
Ta oskab sõnu seada

reede, 7. jaanuar 2011

Täna siis viimaks sain ma oma kauaoodatud sarja vaadata.
Kui mitmed mitmed sajad tuhanded inimesed nutsid Michael Jacksoni kontsertidel, sest nad olid, õigemini on siiani temast nii sisse võetud.
Siis see sari teeb minuga sama.


Guess what?!


Viimane eksam on veel jäänud, kuid see ei hirmutagi mind. Pigem tantsu- ja lauluproovid, mis saavad ikka kurnavad olema. Homsest alustame.

Ja üleeile, hoolimata Sergei katsetest meid veenda kolme riigiga noortevahetust tegema, sain lausa neljalt erinevalt inimeselt võimalikud uued kontaktid.. nagu ma ütlesin, ma võin hankida uued partnerid. Andke mulle vaid aega. :)
Otsustasin Priidu variandi kasuks, pole viist sellist Euroopa riiki, mille vähemalt ühe kodanikuga ta kohtunud pole.
Seega, saime Ažerbaidžaanist ühe päris hea kontakti, kes juba täna lõunal osa kolme teele pani.. hahaa, kas pole mitte väle. :)

Natukene kahju on sellest, et ma ei saa kutsuda kedagi sellist, kellega ise olen noortevahetustel kohtunud.. kedagi, kelle tahaksin tänutäheks kutsuda. Aga võimalusi on veel.

Aitasin Agnesel eile Hiinasse saamiseks kandideerimisvormi täita. Väga vinge oleks, kui ta saaks. Tahaks ise ka kuhugi minna.. plaan on Islandile kandideerida. Otseselt seotud meie praeguse NV-projektiga. Samas ei taha Romanilt võimalust ära võtta, kuid olen mõelnud, et kui peaksingi saama ja siiski ei jõua minna, siis annan selle pakkumise nii ehk naa talle.

mnjah.
Priit võiks täna Nepaalist rummiõhtule tulla.


http://nvprojekt.blogspot.com/ - veel natukene poolik ja veel poolenisti mitteavalik.

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Grey Anatoomia on varsti puhkuselt tagasi - can't wait!

Iris ikka helistab vahel ja kutsub välja. See on nii meeldiv.
Hakkasin täna koostama sünnipäeva nimekirja: kus, kes, millal, kui palju.


Ma ei taha suurt pidu ja kui aus olla, siis ma ei tahagi üldse pidada. Ma tahan midagi taolist nagu kaks aastat tagasi oli. Läksime Tartusse kinno, Otepääle snowtuubima ja hiljem Tartusse ööbima ning siis sai Priit tasuta klubipiletid. Salat oli mul kaasas, kook ka, muud polnudki vaja. Avasime šampa ning sõime ja olime meeldivalt.


Ma tahan suuremat pidu ainult siis, kui see on üllatuspidu (mida on raske saada, tüütu toimetamine). Igatahes.. pole just palju inimesi, keda ma endaga selleks päevaks sooviksin. Peaksin tegema vähemalt 3 eraldi istumist. Soovin siiski ühte. Selleks aga.. pean hoolega mõtlema.. ühesõnaga, mul on ideed ja ma mõtlen veel.


Vaatasin ära Irise poolt soovitatud filmi ja ei olnud just väga vaimustuses, peale kahe asja muidugi: a) filmi sündmustik leidis aset Hispaanias; b) meespeaosas mängis too sama mees, kes Eat Pray Love filmiski mängis, ehk siis too kanaaridelt pärit mees, kes on minu meelest ikka väga atraktiivne.


Samas, temas nagu oli ka midagi. Filmis, ma mõtlen. Aga noh, ehk ma ei ole sellel lainel oma mõtetega eriti seigelnud.


Hetkel on pooleli A lot like love, mille avastasin enda jaoks küllaltki ammu. Suhteliselt lihtne, samas oli tol korral miski, mis mind selle filmi juures võlus. Seepärast ma seda uuesti vaatangi.


Mulle meeldib ka ekstreemsus ja seiklused. Selgus, aga samas ootamatused.




Igatahes.
Olime täna siis esimest päeva keskuses sel aastal ja tegime lastega nikerdamise töötuba. Ausalt öeldes, oli päris vahva vahelduseks eemal olla. Hea lausa. Hommikul saatis Heidi meid bussijaama, ütles, et kolm vabatahtlikku Austriast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt tulevad nädalaks meie keskusesse. Täpselt tema stiil ;)
Ootamatu.


Homme lähme jälle keskusesse, eks näis, mis saama hakkab.. projekt pole mul siiani valmis, ometi olen nii mõnegi olulise asja ära teinud, aga.. eks ma peangi.




Miks ma tegelikult siia tulin täna oli see, et Robert saatis mulle ühe aegade kõige kaunima kirja ja siin on osad minu lubadused:


1) ...


meelest pühitud.
Hakkan filmi vaatama.
Ja mul on mõned plaanid.

pühapäev, 2. jaanuar 2011

kõrini, kõrini, kõrini, kõrini, kõrini, kõrini, kõrini sellest pinnapealsusest ja lohakusest!
ma olen ikkagi mingis nö toimetaja rollis.


mul on kõrini!
KÕRINI!


täna on mul kõrini sellest.
õnneks saab varsti läbi.. ausalt, KÕRINI ON! 
Sometimes to lose balance for love, is part of living balance in life.

laupäev, 1. jaanuar 2011

Aastavahetus

Sel aastal saabusime Kertuga varem. Tegime süüa, käisime saunas ja mängisime sabotööre poole ööni. See mäng kütab ikka kõigil kirgi. Hea!
Sain viimaks ometi magada, ligi 10 tundi. Hommik algas varakult ja venis pikale. Tegime mitmeid häid toite: võileivatorti, kartulisalatit, dipikastet kurgi, lillkapsa, paprikaga, täidetud mune, kooki, viineripirukaid ja kartulid koorisime ning keetsime ka ära. Onu tegi liha ja ema tegi kastme. Puuviljavaagen oli ka..

Tegemist jagus mitmeks tunniks. Endalegi ootamatult pandi mind mingeid mänge tegema ja veel suurema üllatusena avastasin, et ma nautisin nende läbiviimist tol õhtul. Tavaliselt ma ei viitsi peres või väljaspool Viljandit omal vabal ajal mingeid mänge läbi viia. Eile mõtlesin, siis, mida võiks teha ja tegime 4 mängu vähemalt. Ühte lausa 2 korda, kuna see meeldis kõigile väga. Lõbus oli. :)

Üks toredamaid asju eilses päevas oli Roberti ilmumine kell üks öösel meie peole. Veetsime täna mõnusasti aega. Ma olen õnnelik! Õnnelik! Õnnelik!
Kuis tahaks midagi veel.. ikkagi soovin midagi veel rohkemat, aga vähemalt olen ma õnnelik.
Ja mis kõige parem, ka tema soovib midagi veel, midagi rohkemat ja enamat peale selle, mida ta muidu soovinud on. Peale meie ja muusika.
Kõige heaga tuleb vaeva näha. Lill närtsib ka ära, kui teda ei kasteta. Ta ei püsi ilusana lihtsalt seepärast, et ta on ilus. Armastus on ka ilus..

***

Mairi ütles, et jaanuaris tuleb ehk Viljandisse või siis veebruaris. Mul on puhkus! Veel täna on mul puhkus. Ja juba tahaksin ma võileivatorti ning kooki ja viineripirukat, mis minust maale maha jäid..










kolmapäev, 29. detsember 2010

But my reasons are still reasons

Hahh.. hulganisti pisaraid ja mõtteid sai praegu endast välja lastud.
Kergem on ja samas on nii raske.


http://www.imdb.com/name/nm0604747/bio ja
http://www.imdb.com/name/nm0000849/bio


küllaltki sarnased mehed mu meelest.




Igatahes: Eat Pray Love & Toscana päikese film. Kohati on detailid neis filmides päris sarnased. Üks on tehtud viis aastat tagasi, teine esilinastus alles hiljuti meie kinodes.


Tookord, kui mõtlesime, mida kinno vaatama minna, siis leidsime, et seda ei lähe, no, tegelikult me ei vaadanud midagi..


Eks kohati on see nagu unistuste täitumine ja päriselt pole nii kerge leida eestlasel näiteks oma keelt kõnelevaid inimesi, AGA.. ma olen oma silmaga näinud sellist pilti nagu selles viimases filmis, mida vaatasin (EPL). Täpselt samasugust! Seega, selline armastus on olemas.


Sest on üks Austria mees, kes ei liigita end austerlaseks ja kellel on poeg, kes on reisinud Lõuna-Ameerikas.. siis.. igal pool mujal.. ja on üks Ungari naisterahvas ning nad aina naersid ja vaatasid teineteist armunud pilgul ja nad olid nii õnnelikud. Ma pole oma elus näinud enne nii õnnelikke inimesi kui nemad olid, vabandust, on. Siin on see mees, kes naeratas talle nii nagu seal filmis naeratas see mees. Ja mitte ainult.. ta oligi üleni enesega rahul ja õnnelik enda keha sees, et lausa võõras hakkas.. ja natukene hirmus. Ja tema on too naine.. kes samuti enesega heade suhetes oli. 


Nad on päriselt olemas ja ma ei suutnud tookord uskuda, et armastus tõesti.. on siis selline?
Aga, mis siis, kui... ma võiksin ka olla see, kes kogeb...
But my reasons are still reasons


***


Nojah... ega ei teagi ju.
Ma pean Marcuse käest tema hea söögi retsepti küsima. Juba ammu pidin.
Samuti ei meenu mulle, kuidas Mariana sibula ja tuunikala määret tegi.. kas seal oli üldse sibul või oli midagi muud?
Homme, sest kell on jälle nii palju.

teisipäev, 28. detsember 2010

Täna on olnud tõsiselt hea õhtu. Kohe päris tõsiselt.. ma ei ole seesugust heaolutunnet ammu kogenud.. nii kurb kui see pole. Aga see ei tee mind kurvaks ka, täna mitte. Ei kurvasta, kuna mõned asjad siin elus ei muutu ja teevad ühtmoodi ikka ja jälle rõõmsaks ning rahulikuks.


Mul oli väga hea õhtu ja seesugustest vestlustet ma puudust tunnengi Viljandis..


Nii hea!
Nii hea!
Nii hea!


Tõmbasin endale äsja filmi, mida hakkan kohe vaatama.
Homme helistan Merilile ja uurin, mis värk selle vana-aastaga on.


Muide, inimesed paistavad vana-aasta õhtut vihkavat, saadavad teisi headesse soojadesse kohtadesse. Eelmisel aastal mu kursavend ja sel aastal üks kooliõde.
Ega mulle ka need jõulud ei meeldi nii väga, sest ma tahaks neid teisiti tähistada.. või vahel tähistamata jätta.. näiteks hoopis Toscanasse sõita.


Hakkan kohe filmi vaatama.
Vähemalt vana-aasta õhtutel olen ma alati rahulolev ja rõõmus, sest see on miski muutumatu, mis läbi aastate ikka ja jälle ootamist väärib :)
Täpselt nagu tänane õhtu.


Praegu tunnetan väga selgelt, mismoodi juured ja minevik on tugevasti ülejäänud eluga seotud eluks ajaks ja igaveseks. Pärimuskombestik pole siiski olnud vaid tüütu kalendri tähtpäevade läbimäng.


Muide, vaatasin kord kanal kahe pealt üht saksa romantilist filmi, kus tegevuspaigaks oli samuti müstiliselt kaunis paik kusagil Prantsusmaa kandis.. nimi ei tule kahjuks meelde, muidu paneks siia häid pilte :)
I'm keen on Tegan and Sara, can't help it





esmaspäev, 27. detsember 2010

selline jõulusoov oli

http://kultuur.edu.ee/joulusoov/
seda pilti vaadeldes hakkab nii mõnus ja hea. Las ma siis vaatan seda, ära ütle parem midagi..
tean juba isegi

laupäev, 25. detsember 2010

reede, 24. detsember 2010

Live in a moment, start NOW!

Ma olen unistaja ja ma elan tulevikus, see on mu tähemärgi alla juba aastakümneid tagasi kirjutatud. Nüüd olen sellega kimbatuses.


Ma ei saa oma peast välja:

  1. Seminaritöö - tuhandeid küsimusi ja kõhklusi
  2. Jõulude esimene püha - kuidas seda üle elada
  3. Projekt - peab varsti valmis olema, millal mul selleks aega on?
  4. Mida tulevik toob, kas see, millest unistan, on ikka see, mida soovin?
  5. Meid kutsuti noortekasse jaanuari alguses mingi vabatahtlikku projektiga ühinema? Kuidas ma sinna lähen, kui olen kirjutanud vähemalt 3 poolotsekohest kirja keskuse tuleviku kohta?-Kas ma tahan sinna minna ja n-e-n-d-e-g-a tõtt vaadata? Kuidas sellest häirivast faktorist lahti saada?
  6. Isa oli täna KÜMNENI tööl! Kas sinu vanemad jõuavad ka nii hilja töölt koju? Ja ei puudunud palju, et ta oleks pidanud homme ka tööl olema ja ei tea, kui kaua veel.. õnneks mitte. Ema on jällegi. Ma pole mures ja võtan ikkagi enda mureks - stupidstupidstupid - laseks siis lihtsalt olla.
  7. KIK projekt ja praktika?! Mõtted, mõtted, mõtted.
  8. Jaanuarikuu horror: sünnipäev, eksamid, kokkusaamised, projekt, rahvatants ja segakoor!

Lihtsalt, andke juhised, kuidas puhata, ma ei oska. Ei saa magama ka minna enne, kui pea tühi.

Pean need üles kirjutama, lootes, et saan siis mingikski ajakski rahu.

Kui ma elaksin Robertiga juba pereelu, siis see olekski mu puhkus. Tema õpib ju samamoodi nagu mina, on sama hull ja pöörane..
minu väike deemon on vist see, et ma ei oska pärast kooli lõpetamist tööle minna ja sinna jäädagi, vaid ma tahan edasi õppima minna ja leida veelgi enam uusi ja huvitavaid ning vajalikke erialasid enda jaoks. Samas on mul hirm, et kui ma lähengi kuhugi, siis saan ma üha vanemaks ja lõpuks avastan end 50-aastasena - ikka veel lastetu ja ainult töötamas.
Mul on päris suur soov enne 26-aastaseks saamist emaks saada. Ma tahan olla noor ema. Kõlab rumalasti? Minu jaoks mitte.

Kuidas saada nii, et oled kõrvuni armunud ja kingite omavahel kinke ning istute ja sööte ning nautlete ja tähistate ning käite külas, KUI peale selle tahate oma õppetöös saavutada väga häid tulemusi?

Kuidas saada mõlemas olla väga hea?
See peab olema võimalik, ausalt, ma siiralt usun sellesse.
Inimesed tegelevad igasuguste ülendavate asjadega ja viivad ellu imelisi projekte ning nad suudavad palju mitmel tasandil.

Meie käisime eile kontserdil, jah see oli hea, kuid minu unelmate kingid on ikkagi sellised, kus mõlemad näevad vaeva ja teisele mõeldes teevad kinke.. eelmisel aastal tikkisin talle padja peale saksofoni ja sel aastal? Ostsin sokid ning muid tarvilikke asju.
Ma ei taha, et see nii jääks!
Ja ma teen kõik, et jääks, kuid väike hirm on ikkagi, et.. mis siis, kui jääb?

Me oleme mõlemad tööhobused, sest meil on visioonid ja need on millegipärast sellised.. et me ei saa muud moodi, kui peame andma päkkadele valu. Muud moodi me ei saaks olla õnnelikud.
Nagu nemad seal.. on arstid, sest see amet on, kes nemad on ja kui seda ei oleks, siis ei oleks neid.
Kui sa arvad, et oled juba kuhugi jõudnud ja saavutad midagi, leiad, et sul on minna veel rohkem kui sul oli varem.. minu elu eesmärk ei ole elada romantilist armuelu temaga. Filmides võib ju nii paista, et muud pole vajagi.. on ikka küll, veelgi enam. Muudmoodi lausa ei saagi.. ma. Ei ole vist nii suur romantik, et saaks nii ka hakkama.

I don't know.. I think your either born simple or you're born ... me. I want to be the person who gets happy over finding the perfect dress. I want to be simple because no one holds a gun to the head of a simple girl.

Viimase hooaja juures muidugi olen ma natukene kahtlema hakanud.. aga jaanuaris paistab, mis saab. Grey Anatoomia on talvevaheajal ja ma ei jõua ära oodata uut osa.. seni, vaatan vanu.


Ausalt see aitab lõõgastumise lainele viia - alati!
Homsest algab vaheaeg.
Ja ma ei kavatsegi kooliasjadele mõelda ning netti oma nina toppida!
Jõuludel istuvad netis üksikud hinged ja need, kes ei suuda puhata. Mina ei tohi netti minna!
Need on sisendavad mõtted, millest Sergei rääkis.
(saate ju aru, et ei midagi isiklikku, kutsun ennast korrale)



Siit ma alustan.
Valmis olla
kohtadele
LÄKS!






Ei ole mingit kahtlust, miks mulle see sari nii hinge on pugenud..

kolmapäev, 22. detsember 2010

Mis mu põues pakitseb

Üks soov mul see pakitseb juba pikemat aega, nüüd on neid lausa kaks, mis sees pikemat aega. Kas see tõesti muutub juba soovist lausa vajaduseks?

Mõttekaaslaste otsides olen midagi enda jaoks leidnud.. väljundeid on mitmeid. Neid, oskuseid ja teadmisi ka juba omandatud küllaga. Nüüd oleks vaja praktikasse lennata või hoopis.. veel edasi minna ja õppida.

Ma tunnen kirjanduse tundidest kohutavalt puudust. Kohustuslike raamatute lugemisest. Ma pole suuremat sorti raamatute sõber, aga kui ma kohustuslikku kirjandust endasse ahmisin, siis armastasin selle juures kõige enam arutelusid klassikaaslaste ja õpetajaga. Seda polegi või ma ei oska enam kirjandust eluga siduda nii nagu sai seda gümnaasiumis teiste mõtetega teha. Elu = justkui vestluskaaslased. Aga nad ei ole võrdsed.

Tegin täna testi, mida kunagi lahendasin gümnaasiumis. Mõtlesin seekord eriti hoolega, kuidas ja mida vastan. Tulemused on netist ära kaotatud, aga mul on Viljandis üks leht, kus peal peaksid olema ka need tulemused. Lihtsalt huvitab, mis sealt välja koorub.


Appikene.. ma justkui tunnen, et olen nagu leidnud selle, mida ma väga teha sooviksin. Enda jaoks, mul on enda hingele midagi vaja. Nagu mõni teeb muusikat, teine maalib, kolmas tantsib. Minu eriala.. rebiks kohati justkui eluisu ära. Aga ehk on see lihtsalt teadmatus ja hirm tuleviku ees. Mitte hirm, aga just teadmatus ja segadus. Õnneks üha enam ma tean, milles ma hea olen ja milles mitte ning mida võiksin veelgi arendada.

Ma tunnen, et suurte muutuste aeg ei ole mitte möödas, vaid on alles ees.
Kui ma vahepeal, siin hiljuti, arvasin, et möödas, siis nüüd leian, et mida selgemaks kõik muutub, seda rohkem kõik muutuma hakkab. Paremaks ja veelgi selgemaks.


No, kus on see rada, mida mööda ma minema peaksin.
Oeh, ma nii igatsen elada end välja, endast välja ja enda sisse tagasi.
Ma tunnen, et ma olen leidnud midagi enda jaoks, aga see saavutamise ind on nii suur, et ma ei saagi nüüd siis õieti aru, mida tegema peaks või kuidas toimima.


Täna ei ole sugugi kerge päev olnud ja ma ei pea silmas üldse mitte õppimist..
Kas te olete oma lähedaste ees kunagi nii alasti olnud, et seest väriseb ja ausus võtab maad ning kõik on korraga selge ja pole kunagi varem nii selge olnud. Minuga juhtus täna nii ja selliseid hetki ei ole elus tihti ning sellistel hetkedel saan öelda, mis on armastust tunda ja seda jagada.
Midagi, mis liidab. Üksteise sisse.

Oleks maailmas vaid rohkem seesugust puhtust.

Hah, maailmaparandaja.
Kõrge hind suurtele soovidele.

Keegi ütles, et elu peab lihtne olema.. Priit oli see, jah. Aga neid on veel, kes nii on öelnud, kindlasti ju on. Maailmas elab liiga palju inimesi, et ainult üks nii öelda võiks.
Ma ütlen, et elu ei pea lihtne olema. Armastus ei ole lihtne, inimesed ei ole lihtsad. Lihtsakoeline, mõtlen ma tegelikult..
Ei tohigi olla.

Homme sõidan üpriski varahommikul Viljandi poole. Vana aasta sees vaja projektile üks korralik mütakas anda, et kannataks uue aasta alguseni veidi puhata.
Teinekord on armastada ja olla õnnelik mitmeid kordi raskem kui kurb olla.

Kerge on raske olla.

Mul on süvenemise vajadus. Haigus süvenemise järele.
Ja ära tule mulle ütlema, et see on halb või liiga põhjalik.
Mul on Kanti prillid ees. Sul on ka. Meie prillid ei pruugi olla samad. Ja nad polegi, usu mind.

Projekti kaustad said sorteeritud, toredad materjalid homseks kaasa pakitud. Liiga põhjalik - jah, ma tean ja see meeldib mulle, kui ma vähemalt püüan iga tahuni jõuda.

Ma lähen magama.
Ma olen mina ise, ma tõesti tunnen seda, et ma olen mina ise.

esmaspäev, 20. detsember 2010

Tänase päeva töö on tehtud. Mõtlesin, et nii teen ja tegingi. Kui proketi taotlusvormi täiendamisest puhkust läksin otsima, leidsin, et Sabotööri kaardimäng on suurepäraseks lõõgastuseks. Viljandis oleksin ehk poodi mõne siidri või söögiasja järele jooksnud, kodus mitte. Kodus ma tavaliselt ei kipu sedasi sööma nagu Viljandis olles. Õpetasin siis emale, kes järepidevalt väitis, et tal ei jää niikuinii mitte midagi meelde, ka mängu selgeks. Isal vajuvad iga õhtu silmaluugid vägisi kinni, nii ka seekord. Seepärast mängisimegi lõpuks ikkagi kolmekesi. Kertu läks täna maale.

Hea mäng on, tõsiselt. Olen sabotöörinud mitu head mängu juba maha eilse ning tänase päevaga. Hea kink, mis endale tegin.

Pärast mängu sattusin täiesti kogemata ETV-st Ameerika presidentide fotograafide kohta saadet nägema. Sealsetel riigimeestel on ikka hoopis teistsugusem mõttemaailm.. Kui president ütles, et tol hetkel, kui tema poolt esitatud tervisehoiu seadus vastu võeti, mõistis ta, miks poliitikasse läks, mõistsin mina, et nende mõttemaailmas on midagi teistsugust. Meie poliitika tiirleb ainult raha ümber - kes kui palju palka saab, kes mis kell töölt koju läheb, kellel on suurim liising, kes kellega suhteid loob jne jne jne
Ühtlasi pani see mõtlema tööle, mida inimesed teevad ning suurele võidutundele, mis grupis tekib.. eriti suurele võidutundele, kui on palju tööd tehtud ja midagi olulist saavutatud. Taolisi pisikesi hetki on minu elus ka olnud ja ma tahan nende nimel ka elada.. need hetked on kuldaväärt. Kui Sa teed Seda, mis Sulle PÄRISELT meeldib ja mida Sa PÄRISELT ka armastad. Nagu need fotograafid selles saates. Teevad ainult pilte, aga milliseid pilte.. imetlusväärset kunsti. Kaunis amet, sest nad armastavad seda. Uhke amet.

Timo ise kunagi ütles, et tuleb teha tööd, mis meeldib ja mida armastad, muidu imeb see tühjaks. Ükskord ikka. Ja imebki, kohe päriselt imeb täiega tühjaks. Ja siis ongi ainult raha ja inimvõre. Mhh.. meie riigikogus on ka nii? Rahanäljas inimvõred? Või ma ei tea tõesti, mida paljud neist seal üleüldse saavutada soovivad..

Olgu, teema vahetus. Kolmapäevases pealtnägijas on minu arvates üks jälgimaid telenägusid võsapeeter, aga ka Jaan Tätte abikaasa. Jälle üks minu killast saade.. ei meeldi mulle esimene külaline ja soovin väga näha, mida tal siis öelda on.. ja olen palju kordi mõelnud Jaan Tätte abikaasa peale, väga mitmeid kordi ja kindlatel põhjustel. Leian, et mul on temaga nii mõndagi ühist, mis sest, et ma teda ei tea ja pildiltki ehk ära ei tunneks. Igatahes olen talle palju mõelnud ja väga huvitav oleks kuulda, mida ta räägib oma elust selles saates.

Jõudsin täna jälle pahaseks saada selle projektivärgi peale. Tegin suure töö ära tolle taotlusvormiga, väga suure töö. Jätaks tegevuskava lausa tegemata nüüd, kuid ei saa. Mõtlen, et kui ma tean, siis seda enam pean ma andma ja seda ma teengi. Nii palju vihjeid ja viiteid, mida võiks kasutada, aga pole veel kasutatud.. juusiis ma olengi siinses projektis sõnumitoojaks kohati. Ahh, mis ma ikka mõtisklen selle üle praegu. Päris palju olen õppinud sellest värgist, aga üht ma tean. Ma tahan kunagi teha taolisi ja veel suuremaid projekte sellise tiimiga, kus inimesed on minust peajagu targemad ja kellega ma saan mõtteid vahetada nii, et pooled sõnad võetakse suust. Sellist ideaalsust ei leia igast eluvaldkonnast, kuid minu tulevikutöö peab olema küll midagi seesugust. Kui praegu saan vatti, siis kusagilt maalt algab ka rahulolu ja joovastus ning meeletu motivatsioon ja tahe areneda. Ei midagi halba mitte kellegi pihta, need on kõigest mu mõtted ja tunded mu enda pihta. Praegused eesmärgid on erinevad, mõistan seda täielikult ja panustan ka sellesse täielikult. :)

Neid mõtteid mõeldes leidsin, et Heidil on tegelikult väga hästi läinud. Tema alluvuses on nii mõnigi inimene, kes seal ei peaks olema, kuid Tema ise kontrollib kuhu rahad tulevad ja millesse ning mismoodi.. sest tal on OSKUSED ja TEADMISED, millega ta saab kogu seda asja juhtida ja kontrollida. Kui neid ei ole, siis oledki lihtsalt.. tõmmata-lükata-tõugata ja leiad, et pooled projektid sulle ei meeldi ning tegelikult ei saagi ju noori koolist kätte, kui keskus suletud on. Vot, ma ei taha selline olla, eks näis, kas see elus kuhugi viib ka üldse.. eks natukene ikka. Vaated võivad aastate jooksul muutuda ja ma ei imesta, kui mulgi muutuvad. Muidu poleks ma ju inimene.

Nojah, millest siis sellised mõtted. Arvatavasti tollest fotograafide dokumentaalist, mida täna nägin.

Piret ütles, et draamasse lähevad enamasti loovad inimesed või need, kellele meeldivad loovad tegevused ja kultuuri korraldama need, kellele meeldib rohkem laua taga pabereid majandada, kuid seiklus on üldiselt neile, kellel loovusest ehk vajaka ja pidevalt koha peal ka istuda ei jaksa. Seikluses omandatakse kindlaid meetodeid, milleta ei tohi kanuumatka korraldada, köietegevusi läbi viia, ei tohi selliseid keerulisemaid mängegi läbi viia, tegelikult. Mitmel juhul on inimesed tegelikult ohus, kui pole piisavat turvatunnet ja teadmisi ning oskusi.
Ma jällegi leian, et olen küllaltki loov inimene ja ainult turvanõuete päheajamine mind küll ei rahulda. Pabereid meeldib mulle samuti teinekord väga majandada. Mulle meeldib täpsus, korrektsus, aga kunstis meeldib mulle ülepaisutatus, laialipillutatus, voolavus, absurdsus, isegi jabursus kohati.. mingites etendustes või muusikapalades on absurdsus teinekord just see, mis tekitab minus täpsuse ja korrektsuse pildi.

Misasja? Selliseid asju mõtlengi ainult? Inimeste mõtted võivad väga jaburad olla, kui me neid vaid lugeda saaksime. Üllatuksime paljuski. Miks mitte kõiges.

22. külastame õhtul kontserti, mida olen soovinud pikemat aega.. Mägi ja Sisask. Teate, ma ei julge enam täisnimesid ka välja kirjutada, sest google otsing lööb mu blogi koheselt leitud asjade hulka ja ma tõesti ei taha seda üldse.. seepärast ma oma blogi ka näoraamatus ringi ei levita või msnnis.. või kusiganes. Kahjuks pani mu kursavend selle oma blogide listi.. nagu oleks ma nüüd üles leitud või midagi taolist. Olen pikemat aega mõelnud, et poen kuhugi neti sügavustesse lihtsalt ära, mul on tegelikult küll üks koht, kuhu minna. Ma pole seal lihtsalt ammu käinud. Nagu mõni suvila Pärnu linnas.

Paiskasin meie uue keskuse foorumi ridadesse siis järjekordseid mõtteid sellest, missugune võiks välja näha mu kodulinna noorsootöö.. kas see üldse midagi aitab.. aga, kuramus, ei saa enda sees ka hoida neid mõtteid, millel võib olla mingigi kaal tuleviku heaks.


Elu on ilus ja lumine.
Hahaa, kui narr see lause siin lõpus tundub.. nagu oleks eelpool poeetiliste ridadega maha saanud.
Oh, ei, mu mõtted on päris ratsionaalsed, kui aus olla.

Priit tänas täna mind, et olemas olen.
Üks südant soojendavamaid asju, mis kuulub soojade südamesõnade rubriiki.
Ja kui ta seda ütles, siis meenusid mul need vähesed, kuid see-eest väärtuslikud hetked oma minevikust, mil olen ise midagi seesugust osadele olulistele inimestele öelnud.
Ja tõesti, sellised sõnad ei pudene just kergesti üle mu huulte.
Täpselt nagu sõpruselgi on minu jaoks kuidagi teistmoodi tähendus..
hiljuti panin sellele uue nime, sest sõprusega on keerulised lood - liiga palju ja erinevaid tõlgendusi. Ma ütlen nüüd erilised ja lähedased inimesed.
Justkui ei liigitagi ju inimesi enda ümber, aga ometi me teame, kes on südames sügaval ja kes on seal, natukene kaugemal. Ometi on see hierarhia meis mingil määral ju olemas. Jumalale on kõik ehk pojad ja tütred..
aga kas meile, inimestele, on ka?

Erilised ja lähedased inimesed. Miks on see mu jaoks nii oluline? Ehk seepärast, et mul ei ole olnud mitte kunagi oma elus üht ainust südamesõbrannat, kellega kõike jagada. Mulle on mitmetel kordadel tehtud vihjeid selle kohta, et peaksin leidma endale oma inimese. Ja kui ma nüüd, aastaid hiljem, olen siiski tajunud ära, kus ja kes on need minu oma inimesed päriselt.. ja mõistnud, et neid pole tegelikult üldse nii palju ja neid ongi ehk ainult üks või kaks.. ei saa ma heaks kiita ja neutraalseks jääda, kui näen enda ümber teinekord liigagi tihti seesugust "oma inimeste otsimist" ja enda sisemaailma laiali pillutamist kõigile.. juusiis olen ma mingist muust puust ja mingite muude põhimõtete ning hinnangutega, et mul on lausa raske seda taluda.

Inimesed, kõik ei ole teie inimesed, või tõesti on?

Ka mina olin ise selline, et rääkisin hirmus palju ja vahel liiga paljudele. Teate, kui näru oli seesmiselt olla hiljem? Sest su südameasjad või mingid mureasjad on mööda ilma laiali.. ja seda ma näengi tihti enda ümber ning seda ma just ei salligi. See, et sul poissi pole või, et ta ei vasta su kõnedele - see on su suurim mure siin elus?! Katsu iseennast üles ehitada selliseks nagu tegelikult võiksid olla - see on hoopis palju suurema kaaluga ja palju keerulisem...ei leia õiget sõna.

Mu sees on nii palju mõtteid, mida sooviksin väga soojas diivanis istudes arutada. Roberti või.. ma ei teagi.. kellegagi, kes tahaks nende asjade üle arutleda. Mis iganes elu asjade üle. Mul raugeb elujõud, kui ma ei saa neist elu-asjadest rääkida.

Ja siinkohal ei imesta ma absoluutselt, et mul siin hiljuti katus ikka väga ära sõitis, kui vaimutoidu asemel saad hoopis ainult midagi muud. Ei imesta.
Äkki jooksen ma peaga ainult mööda seina, leidmata üles tegelikult ust, milles kõik on palju lihtsam, kui mina usun ja arvan olevat.

Ma tahan mõelda, et mõned asjad siin elus on keerulisemad kui meile meeldiks. Sest mille üle siis juurelda, kui kõik nii kerge peab olema.

Kust tulevad need mõtted? Ja miks ning milleks?
Tunnen, et see tekst on sügavalt isiklik ja mul on lausa kohatine vastumeelsus seda postitada siia nagu aluspesu oma toa aknale.
Lõppude lõpuks on see minu pesu ja las ta siis ripub.
Sest kelle asi see peaks olema, et minu pesu ripub väljanäitusel kõigi jaoks. Mitte kellegi ja nii meeldibki mulle rohkem.

pühapäev, 19. detsember 2010

Eile saatsin Kajale, oma tantsurühma kaaslasele, kuupäevade nimekirja, millal meil rahvatantsuproovid-laagrid-esinemised on. Kuni tantsupeoni on mitmed nädalavahetused kinni bookitud. Viimane ülevaatlus on samal ajal kui mu seminaritöö kaitsmise päev. Eks näis, mis ma ette võtan. Kummastki ei saa ega taha puududa.

Rääkimata sellest, et vahetult enne jõule on vaja uuest Viljandisse minna ja jaanuari alguses sinna minna ning jäädagi. Ühest küljest projekt, mida vene tudengitega üheskoos punnitame teha ja teisest küljest segakoori laager. Jaanuarist leian enda sünnipäevanädala, mis paistab praegu päris vaba olevat. Ma siiralt loodan, et ükski projekti tegevus sinna ei lange.

See projekt on ikka meelel ja keelel. Kõige viimasel kokkusaamisel oli meil taaskord väikest viisi arutelu projekti teemal. Eks meile öeldi seegi kord, et saame suurepärase kogemuse, kui selle projekti ükskord valmis vorbime, rääkimata siis korraldustööst ja läbiviimisest. Muidugi ütlesin ma, et vahel tuleb ikka trots sisse, sest mõtleme, et miks meie peame rohkem vaeva nägema samade ainepunktide eest. Samas.. kogemused loevad enamgi veel. See on ponnistus tuleviku nimel. Näed, seikluskasvatus õpetab mitut külge nägema.

Samas lubas Piret mingid praktikapunktid projektiga korvata - see on hea ja seda ma tahtsingi! - kokku on meil 16 EAP-d praktika punkte. Peab üks SUUR tükk olema, et pea poole semestri punktid enda alla võtab.

Millalgi hiljuti kirjutasin siin, et detsembris kavatsen end terveks ravida. Siin ma olen, ametlikult terveks tunnistatud. Küllaltki tihti torgivad mu pead mõtted, et just elamuspedagoogika erinevad loengud on mind mitmeti aidanud. Need matkad ja tegevused, mida oleme siiani pidanud ise korraldama või läbi viima, milles osalema ja muidugi mõista nüüd see projekt ka. Kui mõnes muus aines on mul tunne, et seal me lihtsalt istume oma aja täis või õppejõud püüavad nii hirmsasti midagi olulist edasi anda, aga tegelikult pole selles suuremat tähtsust mu tulevasel tööpostil või elus eneses.. siis seikluses leian üha enam, et sealsed meetodid õpetavad nii palju olulisi asju, mis meid elus pidevalt ümbritsevad. See kasvatab (seikluskasvatus).

Nojah, eks need positiivsed molekulid mu keha sees ei tulene ainult koolist. Mida kauem ma Robertiga koos olen, seda paremaks läheb.. seda keerulisemaks ja isegi raskemaks.. aga seda enam õnnelikumaks, mida rohkem keerulisust saab sirgeks harutatud ja mida rohkem raskemat saab aja pikku kergendatud. Raskused ja keerulisus ei kao mitte kuhugi, ka siis, kui oled õnnelikus armastuses. Läheb veel raskemaks ja keerulisemaks, kui päris aus olla. Ma muidugi vaatan ka ainult negatiivset poolt hetkel. Lihtsalt, inimene jääb ikka inimeseks ja pole kunagi õieti päris rahul sellega, kuidas asjade seis on. Kui tuleb armastus, soovid veel enam saavutada ja mida enam soovid saavutada, seda rohkem peab tööd tegema. Sest armastus avab uued uksed ja kui oled neist juba sisse saanud, siis näed, et neid uksi on veel ja veel, mille poole püüelda. Need ei saa kunagi otsa. Kas on üldse olemas see viimane kuldne võluuks, mille avamisel ja mille lävepakult sisse astumisel oledki päris seal õnne ja õndsuse ning rahulolu maailmas. Kindlasti on. Seda ma usun küll. Robert on süstinud minusse mingisugust seletamatut budhausu teooriat.

Inimese suurim eesmärk siin elus on siiski sõlmida rahuleping iseendaga. Armastus on vahendiks. Kõik muu samamoodi. Kui laps pole kahvliga varem söönud, siis ei tea ta, mismoodi seda riista kasutada. Ta võib vabalt sellega juukseid kammima hakata.
Rahulolu ei tule iseenesest. Jällegi peab tööd tegema. Vaimsust kasvatama raamatute, laulude, muusika, maalimise, tantsimise, vaatlemise või unistamisega.. oskaks siis neid kasutada nii, et rahusooned on kogu aeg valla. Alati ju ei oska.. pahatihti ei oska enamuse ajast. Aga ma olen õpinguid alustanud ja ma tahan selleni ükskord jõuda.

Siinkohal meenub mulle ikka ja jälle Jaan Tätte.
ja meenuvad filosoofia õpingud.


Tegime täna kivi-käärid-paber, sest kumbki ei tahtnud Reporterile intervjuud anda, aga üks pidi minema.
Saatsin täna Heidile oma loo vabatahtlikuna. Ta juba ammu postitas üleskutse, ma reageerisin nüüd. Tuli pikk ja lohisev, aga ma tundsin, et on vaja.
Esimesel või teisel jõulupühal tuleb vanaema juures ära käia. Maigi pidi juba 27-ndal tagasi Hispaaniasse lahkuma.

Põletan juba 11-ndat plaati. Vähemalt kolm on vaja veel teha.
Ma luban, et uue aasta alguses tõmban endale kõik need lood, mis juba üle aasta ootavad tõmbamist!

Uni on.

teisipäev, 14. detsember 2010

Merle ütles ükspäev mulle küsimuse vormis: sa oled rohkem tulemusele suunatud kui protsessile endale(?) ütlesin tookord, ei, põhjendasin, et protsess huvitab mind rohkemgi tihti.

Peegli ees kulme kitkudes (head ideed tulevad ikka imelikel hetkedel - näiteks vetsus, arvavad mitmed) mõtlesin, et tulemus on siiski oluline mu jaoks mõnel alal. Viljandi Evelyn teeb väga kena ja ilusat tööd, suurema valuta ja mõnutundega möödub kulmude värvimine ning kitkumine, kuid tulemuseks on pahatihti heledad kulmud. Iga kord paneb tumedust juurde, kuid ikkagi pole päris see. Maha kulub ka kiiremini.

Samas Maire küll teeb kulme nii, et ma istun tooli peal ja lõpuks puhastan ise silmad ära ka, mis on päris valulik protsess, kuna värv läheb alati silma. Tulemuseks on jällegi kulmud, mis kestavad vähemalt 3 nädalat ja maksavad ka 20 krooni vähem.

Seega, kas ma olen ikka protsessile keskenduv inimene?
Nii mõnegi jaoks on oluline, et taoline lihtlabane kulmude-silmade värvimise protsess oleks mõnus ja lõõgastav. Minu jaoks on tulemus oluline. Läbi valu saab teinekord palju parema.. tulemuse.

Kasvõi armumine ja armastus. Kui kõik läheb libedalt ja on tõesti hästi, siis hästi, pole midagi halba öelda. Aga kui on mingid nagelemised, mingid punktid, milles minnakse ikka riidu ja lahendatakse mingeid arusaamatusi.. või saadakse teineteise peale pahaseks ja minnakse tülli, lepitakse hiljem muidugi ära (kui lepitakse), siis on ju see valulik protsess olnud palju arendavam, mitmeid kordi kasulikum inimese enese arengu jaoks.

Täpselt nagu konflikt. Margega (abielu oma) ükskord rääkisime ja tema ütles, et ta ei tea, miks inimesed nii meeletult konflikte kardavad ja nende eest põgeneda tahavad. Konfliktid on ju elu vaieldamatuks osaks ning nende läbimine - edukas läbimine! - on ülikasulik kõikide konfliktis olevate inimeste jaoks. Nende inimeste arengu jaoks. Seega, miks peab tegema elu lilleliseks, kui tegelikult on selles palju konaraid kohti, mida võiks ja tihti peabki lahendama, isegi valusamate meetodite kaudu.. ma ei mõtle vägivalda, kuid selles vist keegi ei kahtlegi. Eelnev tekst annab ju aru. :)

Ma ei naudi tihti konflikte, kuna nad on nii tüütud ja energiakulukad, samas tulemuse mõttes on nad igati etemad kui pidevalt (vahel ikka peab) naeratus suul ning hambad ristis läbi raskuste tähtede poole minna.. hahaa.. milline kulunud väljend. Ja mitte ainult tulemuse, ka protsessi enese mõttes etemad ja arendavamad.

Seega ma naudin ka protsessi mõningal määral.

Projekti kirjutamise ja näiteks õppimise või raamatu lugemise ja laulukooris laulmise juures on minu jaoks oluline protsess, mis viib tulemuseni. Sest protsess on nauditav ja silmaga märgatavalt arendav.

Kell on nii palju, ma pole ikka veel poodi jõudnud.