teisipäev, 11. oktoober 2011

Oma Lugu

See oli ammu, mil ma siin oma suu avasin, õigemini, avada soovisin.

Teen selle sissekande mitte ainult seepärast, aga ma ei ole Maritaga ammu suhelnud ja Sa vist ikka käid siin vahepeal lugemas. Ma tahan märku anda, kuidas on.

Palju on. Minuga on juhtunud ilusad lood. Olen neis osalenud ja kuidagi narr on öelda, kuid ma olen tõesti õnnelik. Õnnelikum kui kunagi varem. Usun, et projekt andis tugeva elamuse ja muutis palju.

Nimelt jõudsime oma multikultuurse grupiga kirjutamise ja kriisi faasist koostöö faasi. 10 projektipäeva olid nauditavad ja õpetlikud samaaegselt. Esimest korda on mul sisemuses suur igatsus kogu selle keskkonna järele. Need 10 päeva muutsid mind, ma usun, et teisigi. Robert ütles pärast Tiina sünnipäeva, et isegi Teli on muutunud.. kuidagi küpsemaks. Kindlasti ei ole see ainult projekt, vaid kõik, mis oli enne seda, andis tõuke muutusteks. Nii intensiivses keskkonnas toimub pööre, eriti kui inimene ise selleks valmis on.

Kui ma selle noortevahetuse sisse läksin, ei osanud ma välja tulles aimata, mismoodi see meile head teeb.. nii palju, et soe hakkab. Ma avastasin endas selle sama vana hea Kadi, kes armastas nalja teha ja kellele meeldis inimestega rääkida ükskõik, millest. Mu suu oli ainult kõrvuni, kogu aeg, peaaegu. Me vaatasime tähti ja imestasime, miks Suur Vanker alla ei kuku. Ma olen hakanud inimesi armastama. Ja leidnud, et armastus pole midagi, mis on kahe või enama inimese vahel, vaid armastus on igal pool ja ta on suurem kui meie. Ta pole ainult me südames või ei teki ega kao. Ta on kogu aeg ja igal pool. Armastus on palju lihtsam.. inimesed ise teevad selle raskeks, panevad talle silte ja sedeleid külge, justkui vangistavad oma keelemaailmaga. Panevad end luku taha.

Viimasel õppeaastal siin ülikoolis olen leidnud endale omamoodi kursuse, kuhu ma tõesti kuuluda tahan ja kus inimesed mind tunnevad. Nagu keskkool.. mulle tõesti meeldis oma klass, eriti alguses ja ma tundsin, et ma olen osake sellest ja mitmed inimesed mu ümber tunnevad mind hästi ja mina neid ka.

Me räägime ülehomme loengus oma projektist teistele, kes hakkavad ka nüüd peagi kirjutama midagi sarnast. Nad olid eelmises tunnis juba õhinas. See on nii tore ja ja võibolla seepärast, et algul oli nii raske.


Kui me Robertiga pärast projekti kohtusime, ütles ta et on muutunud, ma tunnen, et ma ka. Öeldakse, et kui suhtes oled, kestab armumine kaks aastat. Selle ajaga on mõlemad teineteise halvimad küljed ära näinud ja alles siis hakkab üles ehitamine. Mida endaga teele kaasa võtta. Mis on see, mida ma tahan pakkuda ja mida saada. Me oleme seal praegu. Robert ütles: "Me liigume ühes ajas kõrvuti, me kogeme samaaegselt muutusi." "Mina näen sinna metsa taha, aga Sina näed eespool niitu, kus on lilled ja liblikad ja me tutvustame teineteisele neid maailmu" Ta vaatas niidust üle, metsa suunas, sinna eemale, sest teda ei kõnetanud lähedal seisev maailm (olenemata sellest, et Ta seda väga soovis!). Tema räägib mulle üldistest teooriatest, mis on juba enne meid kellegi targema poolt kirja pandud. Ta teab täpselt, mis puu või põõsas nüüd võiks abiks olla, toimida. Ja ma annan seda, mida ta on oodanud ja soovinud juba kaua aega tagasi. Lapsena.


Me vestlesime eile pikalt. Olime päev otsa sõitnud mööda Lõuna-Eestit ringi. Jõudnud Lätti kummipaadiga sõitma ja.. see oli nii tore reis. Veel mõned nädalad varem ei oleks Robert pillimängu jätnud ja mind sõitma viinud. Ta korraldas selle väljasõidu ja kaasas oma sõbrad ja ka Kadri. :)
Robert on .. palju kannatanud ja ometi armastab ta väga elada. Ja ma leian, et minul, kes ma olen elanud väga ilusat elu enamus ajast, on Temalt palju õppida. Mul on kahju inimestest, kes iseendast üle ei saa ja enda sisse kinni jäävad. Iseenda vangistuses on. Inimene loobub nii kergesti iseenda aitamisest. Nii kergekäeliselt ja see on ehk meil loomuses. Kuid me saame seda muuta, alustades iseendast. Ja need sõnad kõlavadki juba imelikult. Ja juba ma näen, kus ma kinni olen. Tööpõld on suur ja lai. :)

Võibolla on see hiline aeg. Lõpetasin projekti piltide sorteerimise ja.. pooled asjad, mida tänasesse planeerisin, lükkuvad homsesse. Töö läheb edasi.. ja mis on kõige parem.. ma ei ela enam puhkepäevade nimel või nädalavahetuse nimel. Sest igas päevas on nii puhkus kui töö. Saab teha nii, et on. See mentaliteet, mida raadioteski lastakse - käes on kauaoodatud nädalavahetus, tööpäev läbi, nüüd võib klubisse minna - muserdab inimesi. Nagu oleksid argipäevad nii sombused ja hallid, et ilma nädalavahetusteta me närbuksime.


Ma ikka ei oska kirjutada siia enam. Suusõnaliselt kukub paremini välja. Tiina sünnipäevast.. rääkisime palju ja tükeldasime sama palju. Olime seda päeva pikalt oodanud. Soovisime kõik koos olla. Millalgi varem selgus, et Marge peab tööl olema ja samal päeval helistas Erki, et ta mitte kuidagi ikka ei saa tulla, kuigi ta väga väga tahab. Tiina ostis isegi ekstra dipikastme. Enamus asjad on ju piimatoodetest. Olime päevas mitu korda telefonitsi ühenduses, sest siis osaleme justkui kõik ikkagi sellel sünnipäevapeol. Projektitelefoniga saame veel mõnda aega tasuta kõneleda. Mingi aeg arvasime, et Erki läheb väga pikaks ajaks minema. Tiina mõtles, mismoodi ta saab oktoobri lõpus külla minna, kuna ta väisab Inglismaad niikuinii. Mina olin enam kui kindel, et pühapäeval sõidame Tallinnasse. Ja siis selgus, et ta läheb natukeseks ajaks. Mis on hea. Meil on veel pool pidu pidamata. Pooled jutud rääkimata ja kõik jätkub. Positiivsete uudiste andmebaas :) Ma armastan neid inimesi. Nad tegid mu paremaks ja ma tunnen, et pean nende jaoks ka olemas olema.


Homme tõusen vara. Umbes kell 9. Tunniplaani järgi on mul vaba päev, aga päevik räägib muud. Homme tuleb hea päev.



laupäev, 1. oktoober 2011

Pole midagi öelda :)

Ma igatsen väga meie projekti taga. Nüüdseks on möödas pea 3 päeva.. esimest korda igatsen ma väga sellist projekti taga. Ja esimest korda tunnen end nagu gümnaasiumi alguses. Kus tekib oma klassi fenomen ja heaolutunne, et ma kuulun oma klassi ja mu klass on täiega lahe! 


Meie projekt oli täiega lahe ja meie meeskond ka!


Nii hea on neid lihtsaid ja kergeid tundeid tunda. Täpselt nagu varem.
Ja seepärast ehk see projekt mulle nii väga korda lähebki, et avastasin kohe kohe endast selle särava ja rõõmsa ning mitte nii tõsise ja mõtliku Kadi.


I would like to keep it. :)


Palju on muutunud, see projekt muutis palju. Need inimesed selles. Nii imelik on olla ülevoolavalt rõõmus, piirideta rõõmus!




Ja ma olen täis ning tühi samaaegselt.
Võib-olla ongi nii nagu Piret ütles. Minus võitlevad mitmed loovused ja ma ei suuda nende vahel valida. Ma tahan kõike teha ja see võib tekitada muresid mulle endale ja teistele.








Mu enda tunded hirmutavad mind natukene. On raske ja on kerge ja väsimus on ka.

laupäev, 10. september 2011

mateeria ja vaim

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=120886 - peab vaatama

http://heli.er.ee/helid/oy/OY2005_Erkki-Sven_Tuur_ja_Jaanus_Rohumaa_Pealisulesanded.mp3 - täna kuulan selle lõpuni. Eile hakkasin kuulama ja vägisi tikkus uni peale. Ärkasin siis, kui juba lõppenud oli. Tõesti on hea!


Nägin täna öösel unes, et olen psühholoogi juures. Rääkisin temaga kõikidest teemadest, milles mul küsimusi on. Lisaks viibisime suures ilusas majas koos erinevate kultuuridega: seal oli Hispaania tuba, Itaalia tuba, eesti tuba jne.. iga õhtu oli kellegi toas mingi sündmus. Väga põnev.


:)


Me pendeldame kahe maailma vahel. Nagu need videodki.. viimasel ajal annab selgust ja vastuseid idamaade kultuuris sobramine.


Ärkan homme kell 7, et projekti ja kooli asju teha. Lõpetan kell 17. 
Ükskord kirjutan rohkem. 

teisipäev, 6. september 2011

Enamat veel kui siin ja praegu. Ma näen unes jäämägesid ja vaikust. Nii saabki olema. Ma olen õnnelik.
Loen täna enne uinumist kaks teksti läbi. Ühe vähemalt.

**

Vedasin täna Viljandi korteri trepist kohvri üles ja mõtlesin-ütlesin: See on viimane kord, kui ma kuhugi kolin, kust ma ära kolin. Kevadel on mul oma kodu. Peab olema. Midagi peab muutuma! Ma tahan, et muutuks.
Jana on minu õppejõud-eeskuju, kelle ma siit kaasa võtan.

Mäletan, kui minu klaasivend Rauno rääkis mediteerimisest. Mismoodi pea läheb tühjaks. Üleni, mõtetest tühjaks. Ja et see on nii hea. 

Vaata, kui sa enam ei suuda sama moodi, siis sa muudad midagi. Kardinaalselt. Sest muidu ei muutugi miski. Ja kui ei muutu, avastad sa end sellisest loost, mida Marge meie kursuse õhtul Ameerika raamatust ette luges.. maailm, mis pole enam ammu unistuste maa. Ma keeldun kategooriliselt selle maailma viiulit mängima.

Ja ma tean, et nii on õige. 

Ma elan teises ajas. Nii võib tõesti olla. Mismõttes, harju ja õpi siin olema. Kas need on siis hullud, kes ei õpi? Ma lihtsalt ei saa siin nii. Jaan Kaplinski on tark mees ja ta kirjutab sellest, mis on..

Ma olen teel..

teisipäev, 30. august 2011

Sobib hästi tänase päeva kirjelduseks


Pole oluline, et eilne polnud päris selline, nagu ta oleks pidanud olema - eilsega on kõik lõpetatud, see on läinud ja Sa ei saa sellega enam mitte midagi teha. Tänane on hoopis teine teema - see on laotunud Su ette, puutumatu ja rikkumatu ning Sinust sõltub, kas sellest tuleb kõige imelisem päev. Kuidas Sa alustad päeva? Pea meeles, et see pole kellegi teise mure. See on midagi sellist, mille esiletoomise valid Sina ja ainult Sina. Püüa alustada päeva sisemise rahu ja rahuloluga, võttes aega vaikselt olemiseks ning lastes sel rahul end täita ning lahti rulluda. Ära torma oma päeva uisapäisa ja tasakaalutuna. Kui Sa seda teed, mõjutab see meelehoiak kogu Su päeva ja kõiki hingi, kellega kokku puutud. Sinu valikust sõltub, milline tuleb tänane päev ning siis loo ta vastavalt. Sul on võimalus praegu valida! 

"Teekond iseendasse", Eileen Caddy

esmaspäev, 29. august 2011

Novecentost kuulsin esimest korda 2008ndal aastal, kui mu mälu ei peta. Marita ja Sander kinkisid selle sama raamatu Kertule 2009ndal aastal. Mina võtsin ta endaga bussi kaasa veel selle nädala reedel ja kahe bussisõiduga lugesin läbi. Parem hilja kui mitte kunagi.

Tegin täna 6 tundi projekti asju. Projektijuhi asju. Ma pole pahane ega ärritunud. Väsinud ka pole.
Esimest korda.

See pole üldse kerge. Iseenda sisse lõpuni välja vaadata. Iga raku vahele jääb midagi ja südame sees on sopike, mida ma veel ei mõista. Või kusagil mujal on. See pole kerge, aga kes ütles, et peab olema. Kõike ei saagi teada, aga nii palju on, mida võiks, kuid pole osanud. Või viitsinud. 

Nagu nemadki, ei püüa ta meid ümber teha, istutada meie teadvusse oma õigeid ja õilsaid mõtteid, vaid virgutada meis midagi, mille oleme unustanud, jätnud tähele panemata, mis on meis aga ikkagi olema. ... Inimeses, meis kõikides, on rohkem, kui me teame - inimene ei ole valmis, ei ole suletud. Ja selles on inimese kõige suurem lootus. Jaan Kaplinski raamat sarjast Eesti Mõttelugu "Kõik on ime".

Kõik, mis on inimeses, peab saama vabalt voolata. Mõtted, tunded, armastus, energia. Kui kanalid on vabad, hakkab inimene õitsema. 


Kui muutusi pole olnud, on midagi lahti. Muutused peavad olema. Ma lugesin hiljuti kusagilt seda.. hetkel ei tule meelde, kust.. ja nii on. Ma arvan, et ma kleepun liiga tihti kinni ühte või teise mõttesse, tundesse.
Kuidas olla mitte nii kleepuv?
Tegelen sellega.

kolmapäev, 24. august 2011

Vahel võiks siin pealkirja kast olemata olla

Ma tegin seda. Ärkasin teisiti. Võtsin end kokku ja tegin täna projektiga, mis ma teha suutsin. Vähem kui kuu aja pärast on see käes.. ja esimest korda elus ma tõesti ei oska oodata, mis tuleb ja kuidas saab. Usun, et lõpuks on ikkagi eduelamuse tunne.





Meil on Robertiga üks ja see sama asi ajada.

teisipäev, 23. august 2011

Väärib erladi postitamist

Ja haamer tabas naela, täpne ajastus

The people who suffer the most are those who don't know what they want
Kas ma mitte ei ole seda juba korra siin öelnud?!


Millal see oli? Umbes täpselt aasta tagasi, kui ma Grey Anatoomiat vaatasin.. ja olen jälle sama ratta peal. Mis jälle, ikka veel.


Tuleb tõele näkku vaadata. Justkui ootan, et minuga juhtuks nii nagu Liziga, kes vannitoa põrandal oma öid veetis (Söö, palveta, armasta).


Peabki juhtuma, muud moodi ei saa. 


Miks on alati nii, et kui ma Tallinnast tulen, tekib pääsemise tunne.. nagu vesi, mis purustab tammi. Tahad sealt minema pääseda.
Kõik on läinud nii nagu peaks justkui minema, aga ma tahan, et asjad oleksid pöörased ja erinevas järjekorras.


Võib-olla on see hetkene emotsionaalne breakdown (nagu Agnes, kes vastas mu küsimuse peale: "Kas tulid lennujaamast?" .. "Ei, ma tulin.. noh sealt kohast, kuhu need laevad tulevad". Sõna - sadam oli siinkohal liiga kaugel ajusopis peidus.)


Ma ei taha avastada end järgmisel augustil samast kohast.


Kuidas olla nii.. kuidas saab Tallinnas üleüldse elada normaalselt? See ei tule mul välja. Nagu Meredith, kes püüab end petta, et on häppy and shiny.
Tallinn Tallinnaks, lihtsalt ma olen näinud juba liiga palju inimesi, kes peavad elama selleks, et käia tööl.. ma tean, kõlab nii magedalt ja tundub jabur. Aga see pole jabur. See ongi reaalsus. Ja ma ei saa öelda, et see on kellegi süü, ometi ei saa ka öelda, et pole..


Istusime täna Harju mäel ja me rääkisime. Siis ta ütles, et noh, mul viimane aasta nüüd, kas olen mõelnud tööle ka minna. Ütlesin, et hetkel ei jaksaks ja saab ilma ka ja ega ei igatse küll seda aega. Ja siis ta ütles, et millalgi peab elama ka hakkama ning keegi ei oota seda.
Mu peas keerles järgnevad 3 tundi agressiivne küsimus: ELAMA?
Ja vastus: mina ei taha elada nii (nagu ma olen endale selle hirmu välja mõelnud, kindlasti kõik inimesed ei elagi 'nii' '). Nagu õudukas.


See on nii erinev.
Hüppelauad (majanduslik, psühholoogiline).
Soovid.
Kindlus, et sa tead, mida Sa tõesti tahad.
Või, et Sa teed, aga Sa ei mõtle, et "äkki see pole see, mida ma tõesti tahan".
Sa lihtsalt teed.


Ma ei saa öelda, et mul on usk kadunud või kombin kusagil pimeduses. See on omaette teema.
Aga ma seisan kusagil paigal ja elu või keegi või miski tahab mulle midagi hirmsasti öelda, kuid ma ei saa sellest veel üldse aru.


Mis on iseenesest juba hea algus, milleni ma jõudsin.
Ma ei mängi kaasa ja ma ei lase endal seda juhtuda. Kuigi mul on soodumus.
Nagu alkoholism mõnel teisel.




Mitte, et see kõik ei oleks võinud jääda ainult mu enda pähe.
Raske on kerge olla

teisipäev, 26. juuli 2011

Mitu ruutu on pildil?



1
25
26
55
52
60
45
?


See koolitus, kuhu ma täna hommikul ei tahtnud jõuda.. 
Hea on siin ja nii palju saab.
Pooleldi nagu filosoofia ja kõik head asjad.

pühapäev, 24. juuli 2011

Robert ja Priit tulevad homme Riiast tagasi.
Kolm tundi iluprotseduuridel võib olla hädavajalik.
Olen iga päev ujumas käinud.
Kogu pere on koos ja kodus.
Olen jälle Grey Anatoomia filmis kinni ja see meeldib mulle.


See on imelik ja veider, aga ma ei ela justkui siin, vaid hoopis mingis muus maailmas.
Kui aus olla, siis ma ei tahagi siin elada.
Tegelikult me ju loomegi endale oma maailmad, kus elame. 
Sest see maailm pole elamisväärne. Karvavõrdki.


Vastuvoolu.



Hea on

reede, 22. juuli 2011

Eesti on väike - kõike teavad kõiki. Ei ole suur uudis, aga ometi ütlen sama, kui avastan, et keegi, keda ma ammu tean, teab kedagi, kellega ma alles tuttavaks sain või keegi, keda olen salamisi jälginud teab neid, kellega olen igapäevaselt koos viibinud. Naljakas. 

Põgeneda ei tahagi, aga mingid otsad tõmbaks juba kokku küll. Tüdimus on ja talumatus.. mis mu väikesel elul minuga plaanis on?

Elu üldiselt muutub suuremaks ja aina kindlamalt tean, kus on mingi piir või kus tegelikult ei ole, kuigi alati on justkui olnud. Seda selgem on kõik. Samas seda enam võiks asjad kergemaks minna, aga mida rohkem sa tead, seda raskem on. Nagu surnud ring.

Ma ei ole nii kaua joonistanud, et paha hakkab. Mul on riiul raamatuid täis, aga ma ei küündi nendeni. Asjad on korralikult lahti pakkimata - mõtlesin, et saan homme Itaaliasse. Tundub, et ei saa. Onu kirjutab mulle täna päeval ja pöörab kõik pea peale. Ma lasen sel juhtuda. Oleks ju võinud minna ka, aga.. selle asemel istun ma siin ja mõtlen asjade üle.

Postkast on koolituste pakkumisi täis, aga ma ei tunne, et mul neid vaja oleks. Üldse ei ole. Tahan midagi muud. Osasid asju ma tean küll, mida tahan ja mida saan ka, teisi.. jälle mitte. Mul on vist sama haigus... Miks ma ei saa aru, mida ma tahan siin elus teha?! Ometi ma tean, mida tahan, aga kuidas teha.. et tõesti oleks tunne, et ma teen ja täiega ja annan kõik ja saan juurde.

Võiks juba 27 olla, ehk on siis selgem pilt. Kindlasti on.

Kodus ei ole tervislik olla. Üksi ei ole hea olla. Mina lähen lolliks kui ma oma kodus selles toas üksi istun.

Homme olen päikese käes, puhkan. Täna söön midagi head.
Magada ei taha, palavus tapab.

teisipäev, 19. juuli 2011

Eile õhtul pärast kolmetunnist sõitu teadusbussis Väike Vanker istusin teleka ette ja tahtsin õhtusöögiks krõpse dipikastmega. Möödas on vahva teaduslaager Kloogarannal, mis muutis minu arusaama laagerdamisest. Ma arvan siiani, et pole väga laagri inimene, kuid natukene olen ikka. See sõltub seltskonnast ja laagri eesmärkidest. Tõesti, lihtsalt spordilaagrisse ma ei läheks.. või vaba aja sisustamise pärast. Seesugune õppelaagri vorm sobib mulle küll. Tõesti oli vahva ja õppida sai palju. Nii palju toredaid inimesi on olemas.. ja ise muutud ka kuidagi enesekindlamaks.. lastega tegelemisel just, lisaks koosolekute ajal, kui konflikte lahendatakse. Ei lähegi enam närvi ja pead ei peida ka liiva alla, põgeneda ka ei taha. Ainult võimalust õppimiseks ja parandamiseks. See on nii hea. :)

Meisterdasin oma vennale hilised sünnipäevakingid - rohelise pirniga taskulambi ja raketi, millesse tuleb lisada natuke vett ja Fairit, siis rattapumba otsa keerata ning minema lennutada.

Lapsed olid nii toredad.. targad, ulakad ja armsad. Mõnel kasvatajal oleks palju neilt õppida. Isegi pedofiil võib kasvatajaks saada meie riigis, teades, kuidas neid eksameid tehakse ja kui kerge on maha kirjutada või vastuseid teistelt küsida.

Kodus avastasin, et 3 paari on abiellunud, imetore.. ja et ma ei jaksa hetkel muud teha kui magada ja magusat süüa.

Külastasime vanaema. Ujusin isaga jões, noorteka ees õpiti salsat, lapsed ujusid, poisid mängisid võrku ja muusikakoolist kostus puhkpillimuusikat - Põltsamaa on kõige parem linn, kus olen viibinud. Olime Maritaga nii nagu me pole enam ammu olnud.

Homme vaatan, mis saab. Suvi on ilus ja mul pole midagi kirjutada. Kõik on hästi ja läheb ise paika nii nagu peab ja siis kui vaja.
Olen tudune ja tahan kaissu.
Vihma sajab ja Marita on õnnelik.

neljapäev, 23. juuni 2011

Kontsert oli igati efektne. 30 seconds to mars - selles on mingil jabural kombel salapära. See oli pöörane! Palju üllatusi ühes päevas. Liiga palju ühe päeva kohta. Ümberringi pidid minema teised Rock Cafesse järelpeole, lõpuks leidsin iseennast sealt ja alles kell 4 saime tulema. Ma lähen pigem rokiklubisse kui klubisse - sellele sain üle pika aja kindla kinnituse. Mida kauem seal olin, seda mõnusamaks läks. Magasime õega kolm tundi und ja siis tulin ma bussile, mis oli puupüsti täis ja tema läks tööle, praktika kaitsmisele ning siis tantsima.

Olen täiesti läbi ja homme peab jälle varakult tõusma ning öösel ei saa magamisest rääkida. Mu asjad on veel pilla-palla.. jäin magama täna õhtul ja tõusin liiga hilja, kuid on osad olulised asjad, mida pean täna tegema.

Eks näis, mis saab ja kas saab. Olen veel dilemma ees, aga ma teen ära!

Robert ostis meile raamatu ja mina olen seda juba isuga õginud. Sõna otseses mõttes, igat lauset selles endasse ahminud! Nii hea on kui saad praktikast näiteid teooriasse tõsta ja näed, et sellest raamatust polnud kasu esimesel kursusel. Mida andis sotsiaalne kommunikatsioon mulle siis?! Praktiliselt mitte midagi. Annab alles nüüd, sama lugu grupiprotsesside ja konfliktidega. Grupipsühholoogia ja Heiki Krips. Usun sellesse ja vahet pole kui ma omaette usun. Ükskord see toimib!


Kuulan marsi lugusid ja kuradima hea on olla! Maksimum kella kolmeni vorbin täna oma pabereid.. ja tulgu nad parem head!




Homsest algab minul ka suvi!
23.-27. Gaudeamus Vilniuses, laulukooriga
27.06.-3.07. Maa ja Ilm Tallinnas, laulukoori ja neiduderühmaga

esmaspäev, 20. juuni 2011

Mitu lõppu ja algust

Eile lõpetasin oma viimase koolitöö, mis peaks tagama arvestuse ja kõik arvestused ning hinded.
Projekt pole läbi, see alles läheb lahti, aga olen palju panustanud, et saaksin tantse ja laule nautida kuni 3. juulini. Pikk pikk pikk puhkus-töö-tants-laul!


Homme on Tartus esinemine ja Tallinnas kontsert ja hetkel ei tea ma sugugi, kuidas sinna kõige parem oleks saada ning kus ööbida. Piletki veel arvutis.


Robert lõpetas eile kooli: http://loimik2011.kultuur.edu.ee/loim14/index.html. Muide Lõimikus on veel mitmeid häid ja väga häid lõputöid üleval, ka diplomikontsertide videode lõigud ;)






Ma saan koju alles 4. või 5. juulil. Esimesed jaanid, mida ma ei tähista nii nagu ma olen tähistanud ja see on võõras. Ometi on need mingid jaanid.. kõigest. Aga see on midagi kindlat ja pidevat olnud minu jaoks.

Tuba on lilli täis ja päevikus ei lõppe need tärniga ülesanded enne tänast õhtut!

pühapäev, 12. juuni 2011

Ahh, pealkirja ei tule praegu, mõtlesin 10 minutit

Eile oli klassikokkutulek: 10 inimest, palju sääski, superkuum saun ja tiik ning grill, millest ma ilma jäin.
Juba teist päeva olen peaaegu üksinda kodus.
Kui isa ei oleks unustanud mulle helistada, siis oleksin täna Lemuvere inimeste uut koera näinud, kes on selline:




Kertu ei saa Gaudeamusele tulla.. :(
Ta grillib hetkel õues, homme jälle ei näe. Venda näen alles nüüd, täna õhtul.
Käisime Kamari tammi juures ujumas ja naersime end autos puruks..
Mul on käe ümber punane tüll, mille Agnes oma Alice Imedemaalt tegelase kostüümi küljest noppis.


Äraütlemata mõnus oli istuda täna koos, mõnede suhete puhul tead, et need on ammused ja mingil olulisel põhjusel peavad need kestma.


Läheme homme isaga I Naiste tantsupidu vaatama! Ema esineb seal.
Tahan Viljandisse, siis saab tööle.. äikest võiks ka tulla ja vihma ka. Õnneks tuleb.




Kui mõni sein pidevalt ikka ette jääb, tuleb võtta kirka ja see puruks lüüa! Hakkan varsti grupipsühholoogia kohta lugema - ega ma pole mingi prügikast, et kõike rahulolevana pean omaks võtma või taluma. Tuleb oma osavad osad tööle panna. Need on ju kõigil olemas.. mingiski valdkonnas.


Kõht on tühi ja televiisorist tuleb väga hea film
Kool ei ole veel läbi, aga suured peod pole ka kaugel :)

pühapäev, 5. juuni 2011

...et sa sisemiselt kasvad ja muutud rahulikuks ja ei pea maailmale oma valu välja laskma...

Istume Pille sünnipäeva peol koos meie toredate välismaalastega. Oleme täna väga palju õppinud. Sisse vaadanud.. ja nii see käibki, iga asja kohta.
Õhtu muutis veel imelisemaks see, et lisaks rakenduskõrgharidusõppele on võimalik mul omandada ka tasuta bakalaureuse haridus. Olen ligi pool aastat oma peas seda mõtet veeretanud. Siin koolis õppides ei kasva iga aastaga mitte noorsootöö ja huvihariduse isu, vaid õppimise isu üleüldises mõttes. Tahan õppida ja võibolla hoopis midagi teistsugust.. mida siduda sellega, mida juba tean ja oskan. See on kingitus mu peagi lõppevale kolmandale aastale!
Päeva krooniks on Roberti diplomikontset.. see oli sõnuseletamatult raputav! Algusest lõpuni. Olen hetkel liiga pilves rõõmust ja heast meeleolust, et korralikult mõtteid kirja panna. Kibelen tagasi inimeste juurde..

Tal on nii palju sees, mida anda ja ta oskab seda teha. Vahel mõtlen, et kas tõesti peab inimene oma elus kogema valu või tõelist kaotust, et temast saaks mitmetasandiline inimene, kes ongi nagu ta on ja suudab anda edasi seda, mida mitmed ka parima harjutamise ja õppimise tagajärel ei saavuta..
Sest ma ka püüan olla veel parem inimene ja teen selle tarvis endaga tööd.. õpin ja süvenen sellesse, mis meeldib, et saada paremaks, aga ometi jääb midagi veel vajaka - elukogemus või see sama kurbus ja valu.

Robertiga koos olles olen kokku puutunud inimestega, kelles on see salapärane "miskisugune rahu ja sisemine tugevus" ning pahatihti on nende elud olnud rohkem kui me sooviks inimesele, keda me silmaotsaski ei kannata, pigem, kelle teatud iseloomuomadused on meile totaalselt vastukarva.
Siin kusagil on tõepõhi all.. kohe kindlasti on.


Ainuke asi, mille pärast ma natuke mures olen on suvine töö.. mille otsimisega ma väga tegelenud pole. Ei ole selleks aega! Aga raha ei saa olema takistus unistustele..

mul on õnn ja takistused. Teetki ütles täna, et pidev heaolu ei vii edasi, vaid sa pead astuma rehadele, et ebaõnnestuda ja õppida. Muidu sa ei arene. Ja seda ma õpin pidevalt.. kuidas paremini areneda..




Lähen teistega vestlusesse.
Robert sai briljantse A, seesugust on raske meie osakonnas saavutada.. sest meie tööd pole pooltki nii isiklikud ja endast viimset välja andvad, kui on muusikaosakonnas või tantsuosakonnas või teatriosakonnas. Mitte, et peaks olema - ma imetlen, kuidas mõned inimesed suudavad end pahupidi pöörata, et mina kui mitte mingisugune muusikakriitik või teoreetik saan sellise laksu, mida saavad anda... nemad, kes seda annavad :)

pühapäev, 22. mai 2011

Me peame mõistma, kuid me ei pea kõike enda ümber heaks kiitma. Ja seda tuleb väljendada.

Ma olen alles alguses.




Täna olin kaks tundi päikese käes siruli ja kõhuli.
Ülejäänud õhtu möödus arvuti taga. Tundub, et kool hakkab selleks aastaks läbi saama, sest nii palju on teha.
Sama stsenaarium saatis ka eilset päeva.
Homme jälle.


Reedel oli meil loovuse psühholoogia kontrolltöö ja rida ettekandeid. Oeh, pean tegema vist copy-paste Kadri blogist, mida täna juhuslikult lugema sattusin ja kus ta kirjutas enda otse ütlemiste kohta ning selle kohta, et temast ei saada aru ja ehk peab ta ükskord tunnistama, et viga on temas ja seda parandama püüdma. Täpselt see, millega minagi tegelenud olen pikalt. Aga no.. ma tõesti ei kavatse puht viisakuse pärast kõigele toimuvale kaasa noogutada, mis tõesti juba liiale läheb. Nii me siis ülemeelitsesime Birgitiga loengus. 


Inimesed räägivad loovuse vallandumisest ja inspiratsioonist Youtube kaudu. Järjekordne perealbum või Youtube video ja kui neid oli juba ridamisi 6 vähemalt.. sain aru, et olen sattunud koomikute klubisse, mitte loovuse psühholoogia loengusse.. hea nali vales kohas - täielik ebaõnnestumine.. olen tujurikkuja. Kõndisime lihtsalt minema.


ÄRA RÄÄGI, KUI SA EI TEA!
VÕI VÄHEMALT NÄE VAEVA JA mõtle, KAS ÜLDSE PEAD MIDAGI ÜTLEMA JA KUI PEAD, SIIS mida ÜTLED.. mõtle! Keegi pole nii mage, et ta ainult youtube videode näitamisega suudab piirduda. Ja miks õppejõud ei teinud konstruktiivset tagasisidet meile.. 


nii alaväärne on mõne loengu sisu ja õppejõu poolne ÕPETAMINE.
Viimane ülesanne selles aines on järgmine, tõlgid kas inglise keelest eesti keelde 5 mängu või kirjutad 5 eestikeeset mängu ümber ja saada talle. Kirjutad lihtsalt ÜMBER, midagi ei lisa, midagi ei muuda, ei tee. Naeruväärne ja siis mina mõtlen, et mis mul viga on, et ma tahan vaadata rohkem ja mõelda rohkem.


Me oleme ülikoolis.
Või mitte.


Aga loovuse psühholoogia on mulle andnud ka - iga kord tulen loengust vastuolude ja vastumeelsusega, mis panevad aju tööle ja näed, välja mõtlesin mitmeid asju!


Sattusin poole kaheks muusikutega koos bussile ning sõitsime Tallinna poole. Jätsin esimest korda poolenisti vahele meie projekti koosoleku. See oli kasulik käik - ma saan Robertist üha paremini aru. Õpin temaga koos olema ja elama.


****


Mitmel korral, olen soovinud oma või kellegi teise vestlust linti võtta.
Näiteks Marge He ja minu vestlus loovuse psühholoogia vaheajal või Roberti ja enda õhtuseid arutelusid. Sest need sädelevad hetked ongi korraks ja siis on nad kadunud. Mõtteselgused ja välgatused.


****


Ekseldes eile oma pärimustöös leidsin end ülikoolide kodulehtedelt uusi erialasid uurimas ja justkui leidsin midagi.. keeruline, sest ma ei tea, mida saab, mida mitte, aga see ongi tegelt inimese kõige suurem ja nõmedam takistaja, kui ta end alalõpmata tagasi hoiab, sest ta pole piisavalt hea või mõtleb "mis arvaja või ütleja mina olen"..


see on üks asi, millele olen pikalt mõelnud ja leidnud lihtsa vastuse - ma olen parem kui ma ise olen arvanud. Ma olen palju parem ja seda on nii raske olnud endale tunnistada või sellesse uskuda. Nüüd ma juba kuidagi usun. Inimestel on nii palju piirajaid.. ja väga raske on neist vabaneda. Väga raske on uskuda millesegi suuremasse.. 


ja seepärast ma tegelikult üldse kirjutama hakkasin täna, Esa Saarinen "Muutumised". Robert on juba ammu mul soovitanud seda lugema hakata, mul pole justkui tõuget olnud. Nüüd on.




Küsimus on väikestes asjades, millest kasvavad
suured. Inimene on tundeolend. Ta näeb ja tunnetab
maailma muljetena, irdlõikudena, mida peab terviklikuks
tõeluseks. Ta suurendab asju ja ta pisendab neid. Ei jäta midagi
endiseks. Inimene tõlgendab maailma sümbolitena ja laseb 
end mõjutada enese poolt välja mõeldud tähendustest. Sageli
tajub ta neid märke füüsiliselt, oma kehaga.


Ebatäiuslikkus on koht kasvamiseks.


On harvaesinev nähtus, et inimene juhib end sihi-
teadlikult, kuna inimesed kalduvad pigem vooluga
kaasa minema kui ise mõtlema.


Kui inimene on liialt vastuvõtualdis, siis ta minetab
end ja läheb kaduma ka teiste jaoks.
Kui inimene pole piisavalt vastuvõtualdis, siis ta kuivab.
Selles raamatus räägitakse inimesest, kes soovib sisimat puudutust.


Üks iseenda juhtimise oksustest on oskus vastu võtta. Ja tead-
mine, et võtad vastu, kuigi arvad end mitte võtvat.


Meie põhitoon on tõdev, pürgimus suurejooneline. Siht:
leida näivuse varjust asi iseeneses. Asi iseeneses oma põ-
hialuste, uurimistulemuste tagant. Asi kui niisugune, paljana,
jahmumapanevas alastuses.
Just selle raamatu kaudu, mille põhialused on peidetud,
akadeemiline aines varjatud.
Taotleme liikvelolekut. Loodame, et meie teeside valguses
käivituvad lugeja vaimse vormimise aparaadi sisemised jõud
- teeside, mida oleme hoolikalt kaalunud, hinnanud ja eri
nurkadest vaadelnud, kuid mis on pigem kiired ja jultunudki
vilksatused kui suunavad juhtlõngad.
Usume, et see raamat suudab anda lugejale palju. Ent üks-
nes juhul, kui lugeja seda ise soovib. Oleme kirjutanud õpikuid,
oleme kirjutanud teaduslikke uurimusi, esseistikat, kirjandusüle-
vaateid ja traditsioonilisi teadusraamatuid. Selle teose eesmärk
on teine. Meie käes on raamat, mille ülesanne pole tõestada, vaid
toimida. On selge, et see ei toimi mõeldud viisil lugejapoolse
soostumuseta.


Liikudes ainult teooriates, ei mõista me
maailma.
Liikudes ainult konkreetses, ei õpi me mõtlema.














How is it that you don't know the difference between right and wrong? 
Because I don't think the things are simply right or wrong.


Grey Anatoomia sai läbi

neljapäev, 19. mai 2011

Mänd võib olla mattunud sambla alla

On nii ja on naa olnud. Isegi, kui on väga niru ja maailm viltune, on ometi see hea. Isegi kui ütlen, et olen paigast ära ja kuidagi ärevil, on see ometi hea märk. See tähendab, et midagi toimub ja pulbitseb ning pole vana hea rahulolu ise. See pulbitsus ongi hea, mis sest, et ta kaasab endaga meelesegadusi, imelikke hetki, kallutatud arusaamasid jne jne. Arvan, et kulminatsioon oli eelmise nädala ettekannete tramburai, millele eelnes projektikooslek. Kõik läks nii nagu olin mõelnud ja täpselt nii nagu õigeks pidasin. Nüüd tuleb vaid hoog sisse saada.. mul pole ammu ammu ammu ammu olnud nii põnevat vestlust kui reedel loovusepsühholoogia pausi ajal. Ühtäkki jõudis mulle miski oluline teadvusesse ja ma kinnistasin selle.

See ongi nii, et pusid, pusid, peksad end mööda seinu ära ja siis oled valguse käes.. kõik on selge. See oli väike selgus, aga ometi suur ja oluline. Mõtelda on mõnus! Leidsime kursakaaslasega, et kõikide nende loovate kunstide kõrvale nagu muusika, luuletamine, kirjandus, näitlemine, tantsimine, maalimine ja muud kunstid juurde tuleks lisada ka MÕTLEMINE! Kuidas loovalt läheneda erinevatele probleemidele, mismoodi luua oma toimivaid süsteeme nende lahendamiseks.. miks mitte oma teooriaid, mis võivad ükskord olla midagi enamat kui iseenda vaimusünnitis ja abistav vahend. Marge (He) soovitas lugeda ühte bakalaureuse tööd Teooriate teooria oli vist nimi, midagi sarnast. Ta ei soovitanud, aga kui ta sellest rääkis, siis tundsin, et pean seda lugeda saama. Praegu pole ma jõudnud tolle tööga tegeleda, kuid Robert tõi mulle Esa Saarineni raamatu Muutumised, mille talle sünnipäevaks kinkisin. Mu aju vajab praegu tervislikku toitu, mis ei hulluta mõtteid, vaid teeb korrastusi.

Päris mitu mitu postistust tagasi kirjutasin, et midagi hakkab juhtuma ja ma tunnen, et miski muutub. Bioloogiliselt ja psühholoogiliselt täiesti selgitatav nähtus, kuid ma ise pole veel aru saanud, mis täpselt toimub minuga. Aga see on nii põnev! Pilt läheb üha selgemaks, järjest selgemaks läheb kogu see elu, mida elan. Iseenda sisemaailm tekitab põnevust ja huvi avastada. See on nii põnev. Istuda Robertiga koos diivanil, samal ajal, kui tema mõtleb oma peas omi asju ja mina enda omasid ning õhtul enne magama minekut me arutleme.. ja mul justkui polegi sel hetkel mitte midagi muud vaja ainult arutelu Temaga.

Ma tahan õppida, avastada, seigelda, õppida ja õpetada, õppida, luua, astuda oma rada.

Kirjutan nagu värskelt usku pööranud inimene.. aga ehk ongi see mingi usk.. eluisu aina kerkib.

****

Palju on olnud. Ja ma ei pea sugugi silmas kooli. Pigem on kõike muud hästi palju, mis enda sees toimub ja kool ning kogu see rahmeldamine tundub siis loomuliku kommipaberina - ta peab olema ja lihtsalt on ning selle vastu ei saa. Palju põnevamad lood toimuvad hoopis seespool ja väljaspool paksu tihedat tunniplaani, need käega katsumatud asjad, mis jäävad ridade vahele.


Vanaemad on ühed naljakad naised. Nad pole ideaalsed ja mõni neist võib olla tihti täpselt selline inimene, kes sulle näiteks koolis absoluutselt peale ei lähe. Perekonnaga ongi see hea, et paratamatult aksepteerid erinevaid inimesi oma suguvõsas ja tingimusteta. Mujal saad valida, kas tahad ühes või teises grupis olla. Valik on laiem. Perekonda ja suguvõsa ei vali, aksepteerid ja õpid tolereerima, sest kui nende mitte tolereerimine on palju keerulisem ja ebaloogilisem enamikes olukordades ja põhjustab mõttetuid isiksuse probleeme tuleviku suhetes. Minu jaoks pole perekond eelkõige turvaline ja soe kooslus, kuhu saab maailma eest pugeda. Pere on õppimise koht.. sugulased nii samuti. Eks need kaks asja käi omavahel tegelikult kokku.


Mart Saar tegi kauneid klaveripalasid ja kirjutas kahele pruudile, kes olid õed, ühesugused kirjad. Käisime muuseumiöö raames laulmas. Pisikeses toas oma kolme looga, keset loodusrikast paika.




Kui me Robertiga Tartusse sõitsime olime nagu 20 aastat tagasi elanud noored, kes läksid oma vana passatiga (kuidas iganes seda kirjutatakse) ühe või teise vanemate juurde kartuleid panema. Tema lihtne autoremonditöökoja tööline hommikul kaheksast õhtul kümneni. Mina kerge õmblejanna ja hobikorras lisaraha teenimiseks laagrikasvataja. Ning muud polnudki tarvis, see oli parim, millest tol ajal unistada saime. Kuid tänapäeval.. on pea laiali otsas. Mis tunne on, kui pea päriselt LAIALI on.. või nagu kapsas. Mitte midagi ei saa aru ja ei tea, kes või kus olema peaks. Enam ei piisa kartulitest, passatist või õmblejanna ametist. Kui see just omaette soov pole..

Loodusprogramm on lõpule viidud. Sain esmaspäevaõhtul alles tervikliku info ja ei teadnud kuni järgmise hommikuni, mis teemal programm tuleb.. valmistasin 12 mängu ette koos vahendite ja auhindadega ning kui kohale jõudsin panin need kenasti programmiga kokku. Toimis, olen küll aastaga paremaks saanud. Õppisin palju ja püüdsin lastele ka anda nii palju kui oskasin. Nähes Airet programmi tegevusi läbi viimas, oleksin veel rohkem tahtnud anda.. sulasin lastega pidevalt punti ja kirjutasin-joonistasin oma päevik-märkmiku sõnu ning pilte täis. Turgutav ja motiveeriv on kohata oma alast nii huvitatud inimesi, kes on sealjuures väga meeldivad inimesed. Ta oli tõesti osav. Arutlesime elamuspedagoogika tunnis eelmisel nädalal selle üle, milline peab seiklusjuht olema, lõpuks panime ühiselt omadused tähtsuse järjekorda. EESKUJU oli esimese kolme märksõna juures põhiline, mille üle arutlesime ja mõtlesin sellele pikalt. 

Osad meist leidsid, et eeskuju olla ongi põhiline, siis tuleb ka muu. Teised arvasid, et eeskuju oled ikka oma isiksuse ja olemusega. Sa võid teemat tunda ja olla sõbralik, kuid sellest ei piisa alati. Nagu Raud ütleb - x-faktor peab olema. Sa kas oled või ei ole. Airel oli peaaegu x-faktor, ma sain temaga koos olla kahjuks 1,5 päeva. Eile õhtul mõtlesin, et x-faktoriga eeskuju oled siis, kui õpetatav eriala paelub hingepõhjani. Siinkohal võiks muidugi öelda, et mis sa loobid suuri sõnu, ise teadmata nende õiget tähendustki. Seda pole olemas, mida ütlesid - hingepõhjani - mismõttes. Kus on põhi? Vat, vat, vat.. kus on? 


Need 1.-4. klassi lapsed tundsid kõiki rabataimi ja teadsid, mismoodi nad paljunevad! Minu lemmik on siin - tupp-villpea, pidi sisaldama rohkesti vitamiine ja soovituslik süüa inimestel. Karude maiuspala.

Minu tuba.

Tol ööl nägin unes, et mind pandi paari ühe võõra mehega. Ema ütles, et võin hiljem elada sellega, kellega tahan, kuid praegu pean abielluma. Priit oli üks tunnistajatest ja see, kellega abiellusin oli sama isik, kes meid paari pani. Kristi nägi unes nahkhiirte pulma. Muide üks nahkhiir sööb öösel ära üle mitme tuhande sääse. Keda sääsed piinavad, muretsegu nahkhiir - väga tõhus!

Üks pokaalitäis unejooki enne ööd.

Juba on aru saada osade põhjal, kes mis rolli kannab.

Selline näeb välja tüüpiline veekogu - putukate kuningriik. Nii mõnestki neist saavad siin pehmetiivalised või sääsed või mõned muud lendavad olendid. Ujumise isu kadus ära, aga väga huvitav oli jälgida, mismoodi neil elu toimis ja kui kavalada on mõned putukad! Näiteks puruvana ehitab enda ümber kindluse ja siis hakkab teisi putukavastseid taga ajama. Puruvanad söövad mingi aja möödudes selle karbi tühjaks.


Väsimus on. Heidan magama ja alustan homset hommikut projektiga. 

laupäev, 7. mai 2011

Krohv, mis tuleb maha võtta

Kõik me oleme eksinud. Sünnime puhastena, aga maailm eksitab meid ära. Kuidas ennast puhtaks teha kogu sellest jamast. Pole ühtset lahendust, inimeste sisemaailmad on niivõrd erinevad.


Sa oled juba olemas. Ainult rumal on see, kes otsib ennast väljastpoolt ennast. Loomulikult ei leia ta ennast mitte kunagi.


Ja me polegi maailmas oma mõtetega üksi. Siin ta on, ehtne inimene samade mõtetega.




Väljapääsu otsimine isiklikust kriisist, mis puudutab paljusid kapitalistlikus süsteemis elavaid inimesi ja seab küsimuse alla vaikimisi omaks võetud valikute paikapidavuse.

reede, 6. mai 2011

Priit on Nepaalist tagasi! Mängis diivanil lätlast ja ma jäin uskuma, lõpuks tuli välja, et Priit ja juba tagasi!


Viimased kolm õhtut on olnud väga toredad ja elavad.
Nii palju kui ma oma päevi mäletan, on need möödunud nina arvutis lennu-, laeva- ja bussipileteid bookimas.


Tänase seisuga on kõik partnerid kontakteerunud ning 3.-6. juuni pole sugugi kaugel.. tõsi, me teemegi oma projekti.


Pühapäeval on Emadepäev.. aga mina ei tahagi koju minna, olenemata sellest, et me lähme vanaema juurde ja näen Maigit, keda pole nii ammu näinud!


Ei, ma ei vihka maailma või inimesi.


Praegu on see aeg, kus tahaks kapselduda või kookonisse minna, et liblikaks muutuda. Mitte, et praegu oleks totaalne kaos.. aga teadmine ja tajumine, et see pole kogu maailm, teeb rahutuks. Vürtsi lisab ka kohatine ümbritsev kammitsus.




Tahan head süüa.