pühapäev, 20. november 2011

see ka mingi postitus

Kujundus läks ka nässu.




Lugesin siis enda kinnituseks, et mis see armastus õieti on ja siin see on:


Hei hei, kallid kaaskulgejad, ARMASTUS ei ole midagi muud kui körgeim energia vorm vöi nn. väga peen vibratsioon, tuginedes öeldule ja ka Kaido kursusele ei ole olemas ju mingeid armastuse alaliike, saab olla vaid üks konkreetne Tingimusteta Armastus, muid armastuse liike ei saa eksisteerida sest see pole armastus, need vöivad olla harjumuse-,omamise-,armumise-, tunne vöi emotsioon vöi mida iganes mis kellelegi meeldima on hakanud ja mis objektile neuronühendused on kinnistunud ta ajus kuid töenäoliselt armastada saab vaid siis kui oled jöudnud öige vibratsiooni ja sageduseni, alles siis suudad sa anda endast töelist 100% tingimusteta armastust... mis ongi tegelikult armastus


http://www.sisekosmos.ee/suhted/mis-tuupi-armastus-on-sinu-elus/.


Olen täna päev otsa üksi toas olnud. Käisin korra postkasti piilumas - ei olnud midagi. Vaatasin 4 või 5 osa Private Practice't.. mis hakkas mind paeluma oma psühhoteemadega. Aga see on vist ikkagi liiga psühho mu jaoks. Traumeeriv. Mitte alati, aga need lood.. vahel võib.


Lõpuks oli kell juba nii palju, et ma pidin võtma need raamatud lahti ja kirjutama oma essee jaoks lauseid üles. Midagi juba nagu on, aga see on veel referaat, mitte essee.. 


vahel on ikka mott nii maas. Kuidas ma küll selle Rumeenia asja käsile võtan ja oma lõputöö enne ära teen ja praktika kaitsmise ka.. ma tean, et ma teen, lihtsalt. Üldse ei viitsi..


..siin üksi olla.
Lähen magama

esmaspäev, 14. november 2011

pühapäev, 13. november 2011

muutudes üha erksamaks

Sisse ja välja...
kõiges...
julguses ja armastuses ja tänus ja usalduses omaks võttes.
julguses ja armastuses ja tänus ja usalduses endast andes.
tajudes elu voolamist endas...
Muutudes üha erksamaks tajuma seda voolamise helisemist...
vaikuses...
sellega ühes voolama...
julgema märgata selle voolamise tõde...
lasta tal pesta oma silmadelt eelarvamuste kuivanud koorikud...
näha ja pidada pühaks elutõde endas...
läbi aegade, läbi ruumide... südame ajatut hingamist hingates
Vaba Hing...

— Tiina Varatalu



Hea on olla teel.



Täna on mu isa päev ja mina mõtlen tema peale palju.

reede, 4. november 2011

Let go, don't put anything in the frames!

Lõpetasin kaheksanda hooaja kaheksanda osa vaatamise.. hahh, see on hea ja nii päris. Annab võimalusi.. mõelda teisiti. 


Lõpetan täna pooleli jäänud koristamistööd. Lähen pessu, postkontorisse.. ja poodi. Panen valmis homsed asjad ja õhtused riided.


6:55 Viljandist Põltsamaale
8:00 Põltsamaalt Tallinnasse


:)


You seem to be a very special person with a high grade of sensitivity

Täna on jälle hea päev

Nüüd on siis lood nii, et olen.. natukene shivpsis. Tööpäev oli täna ulme (mu töö hakkab mulle aina enam meeldima!).. koristasin peaaegu kolmveerand kuueni, aga teadsin, et pean hingedepäeva järgsele armastusluule mõtisklusele jõudma. Jõudsingi. Nägin Erkit seal.

Kontsert luule.. üldpilt meeldis, kujundus ja idee, aga need luuletused olid isiklikud ja mitmel korral tundsin, et väsin ära, mitte ei kirgastu.. ja peas reisisid paratamatult mõtted: "miks sa end nii raamidesse paned, armastus pole nii pisike ja piin.. ahhh ära piina ennast". Kuidagi.. ebamugav hakkas lausa vahepeal liiga tihti. Aga Mari lood olid kaunid, need tõesti meeldisid ja proosatekstid ka.. :)

Maandusime lõpus me enese kodus. Nii kaua pole näinud ja.. näitus on meil nüüd üleval. See tuli tõesti kaunis! Inimesed ka ütlevad nii..


Ja nüüdseks on plaan paigas: Essenisse minek, Jaanuaris ja võimalikult soodaslt ning.. kohtume oma saksamaa sõpradega! Teeme ära! Helistasime täna Julianile ja rääkisime oma plaanidest. Külla saab sättida kõik nii, et me saamegi minna. Nii tore!

Kuulan:




Hea muusika. Ja sellega on nii, et me käisime gümnaasiumis Kihnus puhkusereisil nende inimestega, kes olid olümpiaade võitnud ja koolielu aktiivselt korraldanud. Ma tegin Karmenile ülepea patse ja ta kinkis mulle tagasitulles Mum'i plaadi tänutäheks. Me seisime seal.. kooli parklas muruplatsil ja siis ta andis mulle isekirjutatud plaadi, mis mul siiani riiulis on. Karmen on tore, mis sest, et ma temaga enam üldse ei suhtel. Aga näed.. mälestus jäi. :)
Homme ma ei peagi tööle minema, selline uudis tuli. Jään vist kauemaks Viljandisse ka ja siis hommikul vara Margega Põltsamaale ja otse Tallinnasse koolitusele. Tuleb pikk nädalavahetus.

Ma olen ikka õnnelik inimene.. ja ehk natukene liiga joogine hetkel. Kuid sellegipoolest - õnnelik!

neljapäev, 27. oktoober 2011

Sakslaste tagasiside meie projekti kohta



Üks sakslastest kommenteeris hiljem:
I havn`t seen the video right now because my internet is quite bad but the trip was one of the best experience in my life and i hope i found the right words to tell

teisipäev, 25. oktoober 2011

Täna oli selline päev

Jõin hetk tagasi klaasi rummi koolaga, mille mullisisaldus oli null ja naersime Facebookis Laugh it Out teema all olevaid pilte.

Kui sa tõmbad oma märkmikus maha ühe viimaks valmis saanud asja, tekib seal samas juurde kolm sama raskusastmega tegemist ootavat asja. See on fakt.

Homme on projekti koosolek ja ma tegelikult nii nii väga tahtsin täna meie projekti kaaslastega suhelda, aga ma ei jõudnud. Homme või ülehomme on uus aeg.

Kui kõik kenasti sujub, siis esineme kooriga jõulude eel 10. detsembril Viljandi Jaani kirikus, 11. detsembri lõunal Põltsamaa Niguliste kirikus ja samal õhtul Tartu Jaani kirikus. 
Mulle need vanamuusika lood täitsa meeldivad. Valetan, natukene. Mulle meeldib Jana ja et ta ajab oma rida ja ükskõik, millega ta meie ette ei tuleks, see annab nii palju.. olgugi, et vorm ei pruugi üldse omane olla. Ma tihti leian end mõtlemast selle üle, et kust temasarnased inimesed oma sisemise põlemise on saanud.. kui ma kohtan selliseid inimesi ja õnneks kohtan. Nende lood võivad mulle meeldida, ma arvan.

Rääkisin täna telefonitsi oma õega.
Ja Kadriga.

Kadri läheb Inglismaale ja ma pean ta enne lahkumist Viljandisse saama. Kuidagimoodi.



Kuulan Ewert and The Two Dragons'it ja hea on.
Võiks praegu Tallinnas olla peol, mis hakkab alles olema.



Kui ma ükspäev jälle joonistan, siis ma rõõmustan siin ka selle üle. Mõtlesime Robertiga kunstikursustele minna.

pühapäev, 23. oktoober 2011

Täna sooritasin esmakordselt Eesti territooriumil 4-tunnise bussisõidutriatloni kolme erineva bussiga. Vastseliina-Võru; Võru-Tartu ja Tartu-Viljandi.


Laulsin esimeses kooriproovi eelses proovis 2,5 tundi (homme ametlik proov). Proov lõppes täna umbes-täpselt 20:40. Repertuaari üheks osaks oli vist üks kõige raskem lugu, mida olen kooriga üldse koos laulnud - http://www.youtube.com/watch?v=_BgWt28rArA.


Mul jääb puudu 0,03 punkti, palli või mis-iganes-ühikut Cum Laudest. Kui ma võtan 4 3e EAP-hindelist ainet juurde ja saan need A-d, siis.. oleks teised lood. Aga see.. töö ja vaev on nii ja naa. Olen kaalukausil. Lihtsalt.. pidi ta üldse mainima, et lootust on, kui tegelikult ju pole. Nii mõnigi rabab hullu moodi tööd teha ja tal jääb lõpuks ikkagi 3€ üürist puudu või loto täismängust jääb puudu vaid üks kast - inimesed saavad neist asjadest paremini aru. Aga kellega ma jagan seda 0,03-palli-asja.. tundub nii jabur, aga ometi pole. Kõik tahavad olla mõistetud.


Mõtlen siiralt koolipraktika Rumeenias mööda saata, eriti pärast ülemist uudist.


Avastasin pärast eelmise nädala eksamit, et kuni semestri lõpuni on peaaegu 0 loengut (va projekt ja va ootamatud loengud ning proovid) ja mind tabas kerge hirmupaanika. Pakkisin asjad imekiiresti kokku ja põrutasin Roberti, Teli ja Tiinaga Tartu poole. Mida ma nüüd siis peale hakkan?! Ei oska koolita olla. Loodus tühja kohta ei salli. Homme lähen oma uut töökohta üle vaatama ja see asub vaid mõned sajad meetrid mu kodust eemal. :)


Viimaks panin kõik meditsiiniga seonduvad rattad kiiresti liikuma ja reedel selgus, et mul on ikkagi kassiallergia ning kergelt ka koera oma. Tundub, et lemmikloomadeks pean võtma kalad.. või siis oma majas elama, et saaksin vähemalt koeragi õues pidada.


Mõtted reisivad üha enam tulevikus ja ma sisendand endale iga päev, tihti mitu korda päevas üks asi korraga, keskendu ühele asjale. Ja loen tihti mantrat.. see hakkab ise mu peas tööle, kui ma seda vajan..


..mis tuletab meelde, et Robert on hetkel Lätis vabastava hingamise sessioonil.. ta on muutunud, õigem oleks öelda - avanenud. Mina ka. Nii palju on peidus ühes ainsas inimeses..


Ma lähen sellel nädalal kindlasti koju ja viin vennale kitarri, mille Robert talle maalt tõi. Mu vend ei tea veel seda.


Ma pole oma õde suvest saati näinud. Viimati olime vabaduse laulul. See teeb 2 kuud.






Nii hea, kui on plaanid.
Tantsud tähtedega käib.
Sügis on

reede, 21. oktoober 2011

Leidsin täna...

 ...oma Interneti fotoalbumist palju vanu ja mitte nii vanu pilte. Panen osad siia üles.

2006. aasta ?

2007. aasta sügis (12. klass - kas tõesti?!)
2009 aasta sügis
2007 Folk - seega suvi

2006 kevad (Liibanoni pael mantli küljes ütleb nii)

2010 mai

2007 sügis

2006 mai

2006 suvi


    2009 juuli


see oli põhikooli ajal..

Rock Insult, pidi olema 8. klass (2003 või 2004)

2008 kevad-suvi?
2009 sügis
Suurem töö piltide üles panemisest oli aastaarvude välja mõtlemine.. mõne pildi juures on küll mälulüngad.

teisipäev, 11. oktoober 2011

Oma Lugu

See oli ammu, mil ma siin oma suu avasin, õigemini, avada soovisin.

Teen selle sissekande mitte ainult seepärast, aga ma ei ole Maritaga ammu suhelnud ja Sa vist ikka käid siin vahepeal lugemas. Ma tahan märku anda, kuidas on.

Palju on. Minuga on juhtunud ilusad lood. Olen neis osalenud ja kuidagi narr on öelda, kuid ma olen tõesti õnnelik. Õnnelikum kui kunagi varem. Usun, et projekt andis tugeva elamuse ja muutis palju.

Nimelt jõudsime oma multikultuurse grupiga kirjutamise ja kriisi faasist koostöö faasi. 10 projektipäeva olid nauditavad ja õpetlikud samaaegselt. Esimest korda on mul sisemuses suur igatsus kogu selle keskkonna järele. Need 10 päeva muutsid mind, ma usun, et teisigi. Robert ütles pärast Tiina sünnipäeva, et isegi Teli on muutunud.. kuidagi küpsemaks. Kindlasti ei ole see ainult projekt, vaid kõik, mis oli enne seda, andis tõuke muutusteks. Nii intensiivses keskkonnas toimub pööre, eriti kui inimene ise selleks valmis on.

Kui ma selle noortevahetuse sisse läksin, ei osanud ma välja tulles aimata, mismoodi see meile head teeb.. nii palju, et soe hakkab. Ma avastasin endas selle sama vana hea Kadi, kes armastas nalja teha ja kellele meeldis inimestega rääkida ükskõik, millest. Mu suu oli ainult kõrvuni, kogu aeg, peaaegu. Me vaatasime tähti ja imestasime, miks Suur Vanker alla ei kuku. Ma olen hakanud inimesi armastama. Ja leidnud, et armastus pole midagi, mis on kahe või enama inimese vahel, vaid armastus on igal pool ja ta on suurem kui meie. Ta pole ainult me südames või ei teki ega kao. Ta on kogu aeg ja igal pool. Armastus on palju lihtsam.. inimesed ise teevad selle raskeks, panevad talle silte ja sedeleid külge, justkui vangistavad oma keelemaailmaga. Panevad end luku taha.

Viimasel õppeaastal siin ülikoolis olen leidnud endale omamoodi kursuse, kuhu ma tõesti kuuluda tahan ja kus inimesed mind tunnevad. Nagu keskkool.. mulle tõesti meeldis oma klass, eriti alguses ja ma tundsin, et ma olen osake sellest ja mitmed inimesed mu ümber tunnevad mind hästi ja mina neid ka.

Me räägime ülehomme loengus oma projektist teistele, kes hakkavad ka nüüd peagi kirjutama midagi sarnast. Nad olid eelmises tunnis juba õhinas. See on nii tore ja ja võibolla seepärast, et algul oli nii raske.


Kui me Robertiga pärast projekti kohtusime, ütles ta et on muutunud, ma tunnen, et ma ka. Öeldakse, et kui suhtes oled, kestab armumine kaks aastat. Selle ajaga on mõlemad teineteise halvimad küljed ära näinud ja alles siis hakkab üles ehitamine. Mida endaga teele kaasa võtta. Mis on see, mida ma tahan pakkuda ja mida saada. Me oleme seal praegu. Robert ütles: "Me liigume ühes ajas kõrvuti, me kogeme samaaegselt muutusi." "Mina näen sinna metsa taha, aga Sina näed eespool niitu, kus on lilled ja liblikad ja me tutvustame teineteisele neid maailmu" Ta vaatas niidust üle, metsa suunas, sinna eemale, sest teda ei kõnetanud lähedal seisev maailm (olenemata sellest, et Ta seda väga soovis!). Tema räägib mulle üldistest teooriatest, mis on juba enne meid kellegi targema poolt kirja pandud. Ta teab täpselt, mis puu või põõsas nüüd võiks abiks olla, toimida. Ja ma annan seda, mida ta on oodanud ja soovinud juba kaua aega tagasi. Lapsena.


Me vestlesime eile pikalt. Olime päev otsa sõitnud mööda Lõuna-Eestit ringi. Jõudnud Lätti kummipaadiga sõitma ja.. see oli nii tore reis. Veel mõned nädalad varem ei oleks Robert pillimängu jätnud ja mind sõitma viinud. Ta korraldas selle väljasõidu ja kaasas oma sõbrad ja ka Kadri. :)
Robert on .. palju kannatanud ja ometi armastab ta väga elada. Ja ma leian, et minul, kes ma olen elanud väga ilusat elu enamus ajast, on Temalt palju õppida. Mul on kahju inimestest, kes iseendast üle ei saa ja enda sisse kinni jäävad. Iseenda vangistuses on. Inimene loobub nii kergesti iseenda aitamisest. Nii kergekäeliselt ja see on ehk meil loomuses. Kuid me saame seda muuta, alustades iseendast. Ja need sõnad kõlavadki juba imelikult. Ja juba ma näen, kus ma kinni olen. Tööpõld on suur ja lai. :)

Võibolla on see hiline aeg. Lõpetasin projekti piltide sorteerimise ja.. pooled asjad, mida tänasesse planeerisin, lükkuvad homsesse. Töö läheb edasi.. ja mis on kõige parem.. ma ei ela enam puhkepäevade nimel või nädalavahetuse nimel. Sest igas päevas on nii puhkus kui töö. Saab teha nii, et on. See mentaliteet, mida raadioteski lastakse - käes on kauaoodatud nädalavahetus, tööpäev läbi, nüüd võib klubisse minna - muserdab inimesi. Nagu oleksid argipäevad nii sombused ja hallid, et ilma nädalavahetusteta me närbuksime.


Ma ikka ei oska kirjutada siia enam. Suusõnaliselt kukub paremini välja. Tiina sünnipäevast.. rääkisime palju ja tükeldasime sama palju. Olime seda päeva pikalt oodanud. Soovisime kõik koos olla. Millalgi varem selgus, et Marge peab tööl olema ja samal päeval helistas Erki, et ta mitte kuidagi ikka ei saa tulla, kuigi ta väga väga tahab. Tiina ostis isegi ekstra dipikastme. Enamus asjad on ju piimatoodetest. Olime päevas mitu korda telefonitsi ühenduses, sest siis osaleme justkui kõik ikkagi sellel sünnipäevapeol. Projektitelefoniga saame veel mõnda aega tasuta kõneleda. Mingi aeg arvasime, et Erki läheb väga pikaks ajaks minema. Tiina mõtles, mismoodi ta saab oktoobri lõpus külla minna, kuna ta väisab Inglismaad niikuinii. Mina olin enam kui kindel, et pühapäeval sõidame Tallinnasse. Ja siis selgus, et ta läheb natukeseks ajaks. Mis on hea. Meil on veel pool pidu pidamata. Pooled jutud rääkimata ja kõik jätkub. Positiivsete uudiste andmebaas :) Ma armastan neid inimesi. Nad tegid mu paremaks ja ma tunnen, et pean nende jaoks ka olemas olema.


Homme tõusen vara. Umbes kell 9. Tunniplaani järgi on mul vaba päev, aga päevik räägib muud. Homme tuleb hea päev.



laupäev, 1. oktoober 2011

Pole midagi öelda :)

Ma igatsen väga meie projekti taga. Nüüdseks on möödas pea 3 päeva.. esimest korda igatsen ma väga sellist projekti taga. Ja esimest korda tunnen end nagu gümnaasiumi alguses. Kus tekib oma klassi fenomen ja heaolutunne, et ma kuulun oma klassi ja mu klass on täiega lahe! 


Meie projekt oli täiega lahe ja meie meeskond ka!


Nii hea on neid lihtsaid ja kergeid tundeid tunda. Täpselt nagu varem.
Ja seepärast ehk see projekt mulle nii väga korda lähebki, et avastasin kohe kohe endast selle särava ja rõõmsa ning mitte nii tõsise ja mõtliku Kadi.


I would like to keep it. :)


Palju on muutunud, see projekt muutis palju. Need inimesed selles. Nii imelik on olla ülevoolavalt rõõmus, piirideta rõõmus!




Ja ma olen täis ning tühi samaaegselt.
Võib-olla ongi nii nagu Piret ütles. Minus võitlevad mitmed loovused ja ma ei suuda nende vahel valida. Ma tahan kõike teha ja see võib tekitada muresid mulle endale ja teistele.








Mu enda tunded hirmutavad mind natukene. On raske ja on kerge ja väsimus on ka.

laupäev, 10. september 2011

mateeria ja vaim

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=120886 - peab vaatama

http://heli.er.ee/helid/oy/OY2005_Erkki-Sven_Tuur_ja_Jaanus_Rohumaa_Pealisulesanded.mp3 - täna kuulan selle lõpuni. Eile hakkasin kuulama ja vägisi tikkus uni peale. Ärkasin siis, kui juba lõppenud oli. Tõesti on hea!


Nägin täna öösel unes, et olen psühholoogi juures. Rääkisin temaga kõikidest teemadest, milles mul küsimusi on. Lisaks viibisime suures ilusas majas koos erinevate kultuuridega: seal oli Hispaania tuba, Itaalia tuba, eesti tuba jne.. iga õhtu oli kellegi toas mingi sündmus. Väga põnev.


:)


Me pendeldame kahe maailma vahel. Nagu need videodki.. viimasel ajal annab selgust ja vastuseid idamaade kultuuris sobramine.


Ärkan homme kell 7, et projekti ja kooli asju teha. Lõpetan kell 17. 
Ükskord kirjutan rohkem. 

teisipäev, 6. september 2011

Enamat veel kui siin ja praegu. Ma näen unes jäämägesid ja vaikust. Nii saabki olema. Ma olen õnnelik.
Loen täna enne uinumist kaks teksti läbi. Ühe vähemalt.

**

Vedasin täna Viljandi korteri trepist kohvri üles ja mõtlesin-ütlesin: See on viimane kord, kui ma kuhugi kolin, kust ma ära kolin. Kevadel on mul oma kodu. Peab olema. Midagi peab muutuma! Ma tahan, et muutuks.
Jana on minu õppejõud-eeskuju, kelle ma siit kaasa võtan.

Mäletan, kui minu klaasivend Rauno rääkis mediteerimisest. Mismoodi pea läheb tühjaks. Üleni, mõtetest tühjaks. Ja et see on nii hea. 

Vaata, kui sa enam ei suuda sama moodi, siis sa muudad midagi. Kardinaalselt. Sest muidu ei muutugi miski. Ja kui ei muutu, avastad sa end sellisest loost, mida Marge meie kursuse õhtul Ameerika raamatust ette luges.. maailm, mis pole enam ammu unistuste maa. Ma keeldun kategooriliselt selle maailma viiulit mängima.

Ja ma tean, et nii on õige. 

Ma elan teises ajas. Nii võib tõesti olla. Mismõttes, harju ja õpi siin olema. Kas need on siis hullud, kes ei õpi? Ma lihtsalt ei saa siin nii. Jaan Kaplinski on tark mees ja ta kirjutab sellest, mis on..

Ma olen teel..

teisipäev, 30. august 2011

Sobib hästi tänase päeva kirjelduseks


Pole oluline, et eilne polnud päris selline, nagu ta oleks pidanud olema - eilsega on kõik lõpetatud, see on läinud ja Sa ei saa sellega enam mitte midagi teha. Tänane on hoopis teine teema - see on laotunud Su ette, puutumatu ja rikkumatu ning Sinust sõltub, kas sellest tuleb kõige imelisem päev. Kuidas Sa alustad päeva? Pea meeles, et see pole kellegi teise mure. See on midagi sellist, mille esiletoomise valid Sina ja ainult Sina. Püüa alustada päeva sisemise rahu ja rahuloluga, võttes aega vaikselt olemiseks ning lastes sel rahul end täita ning lahti rulluda. Ära torma oma päeva uisapäisa ja tasakaalutuna. Kui Sa seda teed, mõjutab see meelehoiak kogu Su päeva ja kõiki hingi, kellega kokku puutud. Sinu valikust sõltub, milline tuleb tänane päev ning siis loo ta vastavalt. Sul on võimalus praegu valida! 

"Teekond iseendasse", Eileen Caddy

esmaspäev, 29. august 2011

Novecentost kuulsin esimest korda 2008ndal aastal, kui mu mälu ei peta. Marita ja Sander kinkisid selle sama raamatu Kertule 2009ndal aastal. Mina võtsin ta endaga bussi kaasa veel selle nädala reedel ja kahe bussisõiduga lugesin läbi. Parem hilja kui mitte kunagi.

Tegin täna 6 tundi projekti asju. Projektijuhi asju. Ma pole pahane ega ärritunud. Väsinud ka pole.
Esimest korda.

See pole üldse kerge. Iseenda sisse lõpuni välja vaadata. Iga raku vahele jääb midagi ja südame sees on sopike, mida ma veel ei mõista. Või kusagil mujal on. See pole kerge, aga kes ütles, et peab olema. Kõike ei saagi teada, aga nii palju on, mida võiks, kuid pole osanud. Või viitsinud. 

Nagu nemadki, ei püüa ta meid ümber teha, istutada meie teadvusse oma õigeid ja õilsaid mõtteid, vaid virgutada meis midagi, mille oleme unustanud, jätnud tähele panemata, mis on meis aga ikkagi olema. ... Inimeses, meis kõikides, on rohkem, kui me teame - inimene ei ole valmis, ei ole suletud. Ja selles on inimese kõige suurem lootus. Jaan Kaplinski raamat sarjast Eesti Mõttelugu "Kõik on ime".

Kõik, mis on inimeses, peab saama vabalt voolata. Mõtted, tunded, armastus, energia. Kui kanalid on vabad, hakkab inimene õitsema. 


Kui muutusi pole olnud, on midagi lahti. Muutused peavad olema. Ma lugesin hiljuti kusagilt seda.. hetkel ei tule meelde, kust.. ja nii on. Ma arvan, et ma kleepun liiga tihti kinni ühte või teise mõttesse, tundesse.
Kuidas olla mitte nii kleepuv?
Tegelen sellega.

kolmapäev, 24. august 2011

Vahel võiks siin pealkirja kast olemata olla

Ma tegin seda. Ärkasin teisiti. Võtsin end kokku ja tegin täna projektiga, mis ma teha suutsin. Vähem kui kuu aja pärast on see käes.. ja esimest korda elus ma tõesti ei oska oodata, mis tuleb ja kuidas saab. Usun, et lõpuks on ikkagi eduelamuse tunne.





Meil on Robertiga üks ja see sama asi ajada.

teisipäev, 23. august 2011

Väärib erladi postitamist

Ja haamer tabas naela, täpne ajastus

The people who suffer the most are those who don't know what they want
Kas ma mitte ei ole seda juba korra siin öelnud?!


Millal see oli? Umbes täpselt aasta tagasi, kui ma Grey Anatoomiat vaatasin.. ja olen jälle sama ratta peal. Mis jälle, ikka veel.


Tuleb tõele näkku vaadata. Justkui ootan, et minuga juhtuks nii nagu Liziga, kes vannitoa põrandal oma öid veetis (Söö, palveta, armasta).


Peabki juhtuma, muud moodi ei saa. 


Miks on alati nii, et kui ma Tallinnast tulen, tekib pääsemise tunne.. nagu vesi, mis purustab tammi. Tahad sealt minema pääseda.
Kõik on läinud nii nagu peaks justkui minema, aga ma tahan, et asjad oleksid pöörased ja erinevas järjekorras.


Võib-olla on see hetkene emotsionaalne breakdown (nagu Agnes, kes vastas mu küsimuse peale: "Kas tulid lennujaamast?" .. "Ei, ma tulin.. noh sealt kohast, kuhu need laevad tulevad". Sõna - sadam oli siinkohal liiga kaugel ajusopis peidus.)


Ma ei taha avastada end järgmisel augustil samast kohast.


Kuidas olla nii.. kuidas saab Tallinnas üleüldse elada normaalselt? See ei tule mul välja. Nagu Meredith, kes püüab end petta, et on häppy and shiny.
Tallinn Tallinnaks, lihtsalt ma olen näinud juba liiga palju inimesi, kes peavad elama selleks, et käia tööl.. ma tean, kõlab nii magedalt ja tundub jabur. Aga see pole jabur. See ongi reaalsus. Ja ma ei saa öelda, et see on kellegi süü, ometi ei saa ka öelda, et pole..


Istusime täna Harju mäel ja me rääkisime. Siis ta ütles, et noh, mul viimane aasta nüüd, kas olen mõelnud tööle ka minna. Ütlesin, et hetkel ei jaksaks ja saab ilma ka ja ega ei igatse küll seda aega. Ja siis ta ütles, et millalgi peab elama ka hakkama ning keegi ei oota seda.
Mu peas keerles järgnevad 3 tundi agressiivne küsimus: ELAMA?
Ja vastus: mina ei taha elada nii (nagu ma olen endale selle hirmu välja mõelnud, kindlasti kõik inimesed ei elagi 'nii' '). Nagu õudukas.


See on nii erinev.
Hüppelauad (majanduslik, psühholoogiline).
Soovid.
Kindlus, et sa tead, mida Sa tõesti tahad.
Või, et Sa teed, aga Sa ei mõtle, et "äkki see pole see, mida ma tõesti tahan".
Sa lihtsalt teed.


Ma ei saa öelda, et mul on usk kadunud või kombin kusagil pimeduses. See on omaette teema.
Aga ma seisan kusagil paigal ja elu või keegi või miski tahab mulle midagi hirmsasti öelda, kuid ma ei saa sellest veel üldse aru.


Mis on iseenesest juba hea algus, milleni ma jõudsin.
Ma ei mängi kaasa ja ma ei lase endal seda juhtuda. Kuigi mul on soodumus.
Nagu alkoholism mõnel teisel.




Mitte, et see kõik ei oleks võinud jääda ainult mu enda pähe.
Raske on kerge olla

teisipäev, 26. juuli 2011

Mitu ruutu on pildil?



1
25
26
55
52
60
45
?


See koolitus, kuhu ma täna hommikul ei tahtnud jõuda.. 
Hea on siin ja nii palju saab.
Pooleldi nagu filosoofia ja kõik head asjad.

pühapäev, 24. juuli 2011

Robert ja Priit tulevad homme Riiast tagasi.
Kolm tundi iluprotseduuridel võib olla hädavajalik.
Olen iga päev ujumas käinud.
Kogu pere on koos ja kodus.
Olen jälle Grey Anatoomia filmis kinni ja see meeldib mulle.


See on imelik ja veider, aga ma ei ela justkui siin, vaid hoopis mingis muus maailmas.
Kui aus olla, siis ma ei tahagi siin elada.
Tegelikult me ju loomegi endale oma maailmad, kus elame. 
Sest see maailm pole elamisväärne. Karvavõrdki.


Vastuvoolu.



Hea on

reede, 22. juuli 2011

Eesti on väike - kõike teavad kõiki. Ei ole suur uudis, aga ometi ütlen sama, kui avastan, et keegi, keda ma ammu tean, teab kedagi, kellega ma alles tuttavaks sain või keegi, keda olen salamisi jälginud teab neid, kellega olen igapäevaselt koos viibinud. Naljakas. 

Põgeneda ei tahagi, aga mingid otsad tõmbaks juba kokku küll. Tüdimus on ja talumatus.. mis mu väikesel elul minuga plaanis on?

Elu üldiselt muutub suuremaks ja aina kindlamalt tean, kus on mingi piir või kus tegelikult ei ole, kuigi alati on justkui olnud. Seda selgem on kõik. Samas seda enam võiks asjad kergemaks minna, aga mida rohkem sa tead, seda raskem on. Nagu surnud ring.

Ma ei ole nii kaua joonistanud, et paha hakkab. Mul on riiul raamatuid täis, aga ma ei küündi nendeni. Asjad on korralikult lahti pakkimata - mõtlesin, et saan homme Itaaliasse. Tundub, et ei saa. Onu kirjutab mulle täna päeval ja pöörab kõik pea peale. Ma lasen sel juhtuda. Oleks ju võinud minna ka, aga.. selle asemel istun ma siin ja mõtlen asjade üle.

Postkast on koolituste pakkumisi täis, aga ma ei tunne, et mul neid vaja oleks. Üldse ei ole. Tahan midagi muud. Osasid asju ma tean küll, mida tahan ja mida saan ka, teisi.. jälle mitte. Mul on vist sama haigus... Miks ma ei saa aru, mida ma tahan siin elus teha?! Ometi ma tean, mida tahan, aga kuidas teha.. et tõesti oleks tunne, et ma teen ja täiega ja annan kõik ja saan juurde.

Võiks juba 27 olla, ehk on siis selgem pilt. Kindlasti on.

Kodus ei ole tervislik olla. Üksi ei ole hea olla. Mina lähen lolliks kui ma oma kodus selles toas üksi istun.

Homme olen päikese käes, puhkan. Täna söön midagi head.
Magada ei taha, palavus tapab.

teisipäev, 19. juuli 2011

Eile õhtul pärast kolmetunnist sõitu teadusbussis Väike Vanker istusin teleka ette ja tahtsin õhtusöögiks krõpse dipikastmega. Möödas on vahva teaduslaager Kloogarannal, mis muutis minu arusaama laagerdamisest. Ma arvan siiani, et pole väga laagri inimene, kuid natukene olen ikka. See sõltub seltskonnast ja laagri eesmärkidest. Tõesti, lihtsalt spordilaagrisse ma ei läheks.. või vaba aja sisustamise pärast. Seesugune õppelaagri vorm sobib mulle küll. Tõesti oli vahva ja õppida sai palju. Nii palju toredaid inimesi on olemas.. ja ise muutud ka kuidagi enesekindlamaks.. lastega tegelemisel just, lisaks koosolekute ajal, kui konflikte lahendatakse. Ei lähegi enam närvi ja pead ei peida ka liiva alla, põgeneda ka ei taha. Ainult võimalust õppimiseks ja parandamiseks. See on nii hea. :)

Meisterdasin oma vennale hilised sünnipäevakingid - rohelise pirniga taskulambi ja raketi, millesse tuleb lisada natuke vett ja Fairit, siis rattapumba otsa keerata ning minema lennutada.

Lapsed olid nii toredad.. targad, ulakad ja armsad. Mõnel kasvatajal oleks palju neilt õppida. Isegi pedofiil võib kasvatajaks saada meie riigis, teades, kuidas neid eksameid tehakse ja kui kerge on maha kirjutada või vastuseid teistelt küsida.

Kodus avastasin, et 3 paari on abiellunud, imetore.. ja et ma ei jaksa hetkel muud teha kui magada ja magusat süüa.

Külastasime vanaema. Ujusin isaga jões, noorteka ees õpiti salsat, lapsed ujusid, poisid mängisid võrku ja muusikakoolist kostus puhkpillimuusikat - Põltsamaa on kõige parem linn, kus olen viibinud. Olime Maritaga nii nagu me pole enam ammu olnud.

Homme vaatan, mis saab. Suvi on ilus ja mul pole midagi kirjutada. Kõik on hästi ja läheb ise paika nii nagu peab ja siis kui vaja.
Olen tudune ja tahan kaissu.
Vihma sajab ja Marita on õnnelik.

neljapäev, 23. juuni 2011

Kontsert oli igati efektne. 30 seconds to mars - selles on mingil jabural kombel salapära. See oli pöörane! Palju üllatusi ühes päevas. Liiga palju ühe päeva kohta. Ümberringi pidid minema teised Rock Cafesse järelpeole, lõpuks leidsin iseennast sealt ja alles kell 4 saime tulema. Ma lähen pigem rokiklubisse kui klubisse - sellele sain üle pika aja kindla kinnituse. Mida kauem seal olin, seda mõnusamaks läks. Magasime õega kolm tundi und ja siis tulin ma bussile, mis oli puupüsti täis ja tema läks tööle, praktika kaitsmisele ning siis tantsima.

Olen täiesti läbi ja homme peab jälle varakult tõusma ning öösel ei saa magamisest rääkida. Mu asjad on veel pilla-palla.. jäin magama täna õhtul ja tõusin liiga hilja, kuid on osad olulised asjad, mida pean täna tegema.

Eks näis, mis saab ja kas saab. Olen veel dilemma ees, aga ma teen ära!

Robert ostis meile raamatu ja mina olen seda juba isuga õginud. Sõna otseses mõttes, igat lauset selles endasse ahminud! Nii hea on kui saad praktikast näiteid teooriasse tõsta ja näed, et sellest raamatust polnud kasu esimesel kursusel. Mida andis sotsiaalne kommunikatsioon mulle siis?! Praktiliselt mitte midagi. Annab alles nüüd, sama lugu grupiprotsesside ja konfliktidega. Grupipsühholoogia ja Heiki Krips. Usun sellesse ja vahet pole kui ma omaette usun. Ükskord see toimib!


Kuulan marsi lugusid ja kuradima hea on olla! Maksimum kella kolmeni vorbin täna oma pabereid.. ja tulgu nad parem head!




Homsest algab minul ka suvi!
23.-27. Gaudeamus Vilniuses, laulukooriga
27.06.-3.07. Maa ja Ilm Tallinnas, laulukoori ja neiduderühmaga

esmaspäev, 20. juuni 2011

Mitu lõppu ja algust

Eile lõpetasin oma viimase koolitöö, mis peaks tagama arvestuse ja kõik arvestused ning hinded.
Projekt pole läbi, see alles läheb lahti, aga olen palju panustanud, et saaksin tantse ja laule nautida kuni 3. juulini. Pikk pikk pikk puhkus-töö-tants-laul!


Homme on Tartus esinemine ja Tallinnas kontsert ja hetkel ei tea ma sugugi, kuidas sinna kõige parem oleks saada ning kus ööbida. Piletki veel arvutis.


Robert lõpetas eile kooli: http://loimik2011.kultuur.edu.ee/loim14/index.html. Muide Lõimikus on veel mitmeid häid ja väga häid lõputöid üleval, ka diplomikontsertide videode lõigud ;)






Ma saan koju alles 4. või 5. juulil. Esimesed jaanid, mida ma ei tähista nii nagu ma olen tähistanud ja see on võõras. Ometi on need mingid jaanid.. kõigest. Aga see on midagi kindlat ja pidevat olnud minu jaoks.

Tuba on lilli täis ja päevikus ei lõppe need tärniga ülesanded enne tänast õhtut!

pühapäev, 12. juuni 2011

Ahh, pealkirja ei tule praegu, mõtlesin 10 minutit

Eile oli klassikokkutulek: 10 inimest, palju sääski, superkuum saun ja tiik ning grill, millest ma ilma jäin.
Juba teist päeva olen peaaegu üksinda kodus.
Kui isa ei oleks unustanud mulle helistada, siis oleksin täna Lemuvere inimeste uut koera näinud, kes on selline:




Kertu ei saa Gaudeamusele tulla.. :(
Ta grillib hetkel õues, homme jälle ei näe. Venda näen alles nüüd, täna õhtul.
Käisime Kamari tammi juures ujumas ja naersime end autos puruks..
Mul on käe ümber punane tüll, mille Agnes oma Alice Imedemaalt tegelase kostüümi küljest noppis.


Äraütlemata mõnus oli istuda täna koos, mõnede suhete puhul tead, et need on ammused ja mingil olulisel põhjusel peavad need kestma.


Läheme homme isaga I Naiste tantsupidu vaatama! Ema esineb seal.
Tahan Viljandisse, siis saab tööle.. äikest võiks ka tulla ja vihma ka. Õnneks tuleb.




Kui mõni sein pidevalt ikka ette jääb, tuleb võtta kirka ja see puruks lüüa! Hakkan varsti grupipsühholoogia kohta lugema - ega ma pole mingi prügikast, et kõike rahulolevana pean omaks võtma või taluma. Tuleb oma osavad osad tööle panna. Need on ju kõigil olemas.. mingiski valdkonnas.


Kõht on tühi ja televiisorist tuleb väga hea film
Kool ei ole veel läbi, aga suured peod pole ka kaugel :)

pühapäev, 5. juuni 2011

...et sa sisemiselt kasvad ja muutud rahulikuks ja ei pea maailmale oma valu välja laskma...

Istume Pille sünnipäeva peol koos meie toredate välismaalastega. Oleme täna väga palju õppinud. Sisse vaadanud.. ja nii see käibki, iga asja kohta.
Õhtu muutis veel imelisemaks see, et lisaks rakenduskõrgharidusõppele on võimalik mul omandada ka tasuta bakalaureuse haridus. Olen ligi pool aastat oma peas seda mõtet veeretanud. Siin koolis õppides ei kasva iga aastaga mitte noorsootöö ja huvihariduse isu, vaid õppimise isu üleüldises mõttes. Tahan õppida ja võibolla hoopis midagi teistsugust.. mida siduda sellega, mida juba tean ja oskan. See on kingitus mu peagi lõppevale kolmandale aastale!
Päeva krooniks on Roberti diplomikontset.. see oli sõnuseletamatult raputav! Algusest lõpuni. Olen hetkel liiga pilves rõõmust ja heast meeleolust, et korralikult mõtteid kirja panna. Kibelen tagasi inimeste juurde..

Tal on nii palju sees, mida anda ja ta oskab seda teha. Vahel mõtlen, et kas tõesti peab inimene oma elus kogema valu või tõelist kaotust, et temast saaks mitmetasandiline inimene, kes ongi nagu ta on ja suudab anda edasi seda, mida mitmed ka parima harjutamise ja õppimise tagajärel ei saavuta..
Sest ma ka püüan olla veel parem inimene ja teen selle tarvis endaga tööd.. õpin ja süvenen sellesse, mis meeldib, et saada paremaks, aga ometi jääb midagi veel vajaka - elukogemus või see sama kurbus ja valu.

Robertiga koos olles olen kokku puutunud inimestega, kelles on see salapärane "miskisugune rahu ja sisemine tugevus" ning pahatihti on nende elud olnud rohkem kui me sooviks inimesele, keda me silmaotsaski ei kannata, pigem, kelle teatud iseloomuomadused on meile totaalselt vastukarva.
Siin kusagil on tõepõhi all.. kohe kindlasti on.


Ainuke asi, mille pärast ma natuke mures olen on suvine töö.. mille otsimisega ma väga tegelenud pole. Ei ole selleks aega! Aga raha ei saa olema takistus unistustele..

mul on õnn ja takistused. Teetki ütles täna, et pidev heaolu ei vii edasi, vaid sa pead astuma rehadele, et ebaõnnestuda ja õppida. Muidu sa ei arene. Ja seda ma õpin pidevalt.. kuidas paremini areneda..




Lähen teistega vestlusesse.
Robert sai briljantse A, seesugust on raske meie osakonnas saavutada.. sest meie tööd pole pooltki nii isiklikud ja endast viimset välja andvad, kui on muusikaosakonnas või tantsuosakonnas või teatriosakonnas. Mitte, et peaks olema - ma imetlen, kuidas mõned inimesed suudavad end pahupidi pöörata, et mina kui mitte mingisugune muusikakriitik või teoreetik saan sellise laksu, mida saavad anda... nemad, kes seda annavad :)