teisipäev, 26. aprill 2011

Veel pole suvi, alles kevad..

Kirjutaksin praegu Jaapani noortevahetuse jaoks motivatsiooni kirja ja muid dokumente, kui septembris ei oleks täpselt nendel kuupäevadel meie enda noortevahetus.. laulupeolt saab ära hiilida, aga noortevahetuselt mitte.. tantsupeo jaoks hangin dublandi või.. no.. ahh, nii pikaks ajaks piiri taha. Ideaalne!

Varsti tuleb mõni pakkumine minu jaoks, ma tean seda.

Mul on stress, sest ma ei tea, kus ma suvel tööle hakkan. STRESS, sest mul on tööd vaja. VAJA.


Täna päevitasime 2 tundi.
Viisa asjad paistavad korda saavat. Projekti ees on siiani hirm, aga ma saan targaks.
Varsti läheb tagasi jahedaks, ehk ongi parem, ei teki liiga vara suve tunnet.

Kurk on valus ja Grey Anatoomia oli täna väga hea, mis sest, et vana osa.. aga nii hea nii hea nii hea.


Tahan joonistada ja ära. Kui esimene ei juhtu, siis viimane juhtub kindlasti ühel heal päeval.
Kuulan Fink'i, mis tuletab meelde, et me saime neiduderühmaga tantsupeole!


2011 pidu saab olema mu laulu-tantsupidu, mida olen kaua oodanud.

pühapäev, 24. aprill 2011

.


Täna käisin üle mitme kuu pikkuse pausi tagant Tallinnas. Oi, kuidas ei soovinud ma eile Põltsamaale tulla ja kuidas tahtsin Viljandi kodus mitu päeva järjest maha magada.

Külastasime Kertu ja Martini uut kodu ja vanaonu, kes liitub meiega järgmisel nädalal, et suursugust tantsuetendust vaadata. Sain teadas, et mu vanaisa kaksikvend on tantsinud pea 10 aastat oma elust peotantsu ja võistlustel osalenud ning isegi Eesti meister olnud. Nad ei tahtnud vanatädiga meid mitte kuidagi ära lasta..

Kõige vahvam oligi ehk see, et vanaonu küsis minu käest mu plaanide kohta sedasi nagu oleks mu pähe vaadanud või nagu oleks ta minu ja Roberti hiljutist vestlust pealt kuulanud. ..ega sa pole mõelnud välismaale tööle või õppima minna? 

Ja mina ütlesin, et eks tahaks ikka minna, kasvõi ainult aastaks, praegu peabki tegema kõike, sest millal siis veel kui mitte nüüd. Jõuan töötada ja elada rohkem kui küll.

Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus
KULJUSEGA KEVADESSE!
Selle aasta talv on kõiki juba korralikult ära tüüdanud ja viimane aeg oleks kevade väljameelitamiseks midagi ette võtta. Puhuriga lund sulatada? Salamahti kaseurbi paitamas käia, et need kiiremini kasvaksid? Ei. Tantsida!
Oleme teinud terve aasta hoolsalt tööd ja soovime nüüd Teiega oma saavutusi jagada.  Ootame kevadkontserdile kõiki oma pereliikmeid, sõpru, vilistlasi ja kindlasti palju-palju neid inimesi, kellele rahvatants südamelähedane on. Tahame teidki nakatada sellesse rõõmu, mida meile tantsimine valmistab.
Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus kontsert "Kuljusega kevadesse" toimub 30. aprillil kell 16:00 Salme Kultuurikeskuses. Pilet hinnaga 5 EUR saadaval kohapeal.
Uued tantsud, uued inimesed, palju toredaid elamusi - tule ja saa Sinagi sellest osa!
alt

Sandrat nägin Põltsamaa Selveris ja nii hea oli! Tundub, et me siiski kohtume juunis oma klassiga.

Nädal on olnud pikk ja lai. Hinges ikka pakitseb kogu aeg miski ja ei lase üldse olla.. mis on mu praeguse elu eesmärk: leida seiklusi ja proovida erinevaid ASJU, näha erinevaid inimesi, vahetada keskkondi. Ma tüdinen nii kiiresti, kui midagi vapustavat ei juhtu. Ma kohe ei oska.. mul hakkab igav ühe koha peal..

Projekt sai eile õhtul ametlikult käima lükatud. Vähemalt minu osa selles. Juba kuu aja pärast on välismaalased Eestis, et valmistada koos meiega ette meie sügisene suursugune rahvusvaheline noortevahetus. Kõlab seiklusena ja seda ta saab olema juba praegu.

Kõht on tühi ja pean tädile õppematerjale saatma.
Üks film ootab ka mind arvutis.
Kui ma vaid saaksin järgmise nädalavahetuse pikemaks venitada, veedaksin rohkem aega Tallinnas.
Maigi tuleb koju samal ajal ja soovin ikka tema sünnipäevapeole ka jõuda!

esmaspäev, 18. aprill 2011

Ahh, ma ei oota suve..

Mõtlen küll vahel, et mis kuradi häda on oma maailma siin Internetisügavuses laiali laotada.. kurta ja jonnida.. ennast kergitada ja maha teha.. teisi maha teha ja kogu ümbritsevat keskkonda maha teha.. ja kõik muu pudi padi, mis sellega kaasneb.


Samas, teate, kahju on, kui ei tea enam inimestest midagi, sest neid pole isegi mitte siin - Interneti sügavusestes enam. Seega, blogid on head!


Riido tuli täna ootamatult läbi. Olin ööriietes, juuksed sassis ja puhta pläss nägin välja. Manasin kiiresti naeratuse näole (sest see muudab kogu olemuse kenamaks) ning ajasime ligi pool tundi juttu. Kumbki ei tea ümbritsevast eriti midagi, kuid mõned asjad said siiski omavahel jagatud ning kokku lepitud.


Igaüks on milleski hea ja see, miks kõik end tõestada tahavad või kasvõi natukenegi kiita või turgutada, on loomulik, sest nad ISE veel ei tea, et nad on head, nad ei tea, mis on see nende asi.
Meie kõigiga on nii.
Põhiline on siiski, et hea paistab ka ilma midagi ütlemata silma, sest ta on hea ja ta usub ise ka sellesse.


Inimesed ei kipu väga kiitma.. ausalt öeldes ei kipu ka nad väga konstruktiivset kriitikat tegema, mis on kohati isegi hullem, kui kiituse ja heade sõnade puudus. Kriitikat on jah palju, kuid asjalikku kriitikat.. ei leidu isegi sealt, kust seda ehk kõige enam ootaks.


Kaitsmiskomisjon. Võtsin teema ikkagi üles. Saatsin mõni hetk tagasi Urmole kirja ka, et kuidas läks. See, mida too härra "pea" Margele ütles oli allpool igasugust konstruktiivset tagasisidet.


"Mõned tööd lihtsalt väärisid esiletõstmist ... meil oli ainult 15 minutit aega, et teie töid hinnata, see on liiga väike aeg, et põhjendada ... C-D on keskmise üliõpilase hindeks, B on ka väga hea." Ja noh, teised.. mis sest, et neil polnudki midagi viga, aga olid mahult liiga pikad (mitte, et see ei näitaks just töö tegija põhjalikkust ja arukust ning valmisolekut juba diplomitöö vups ära teha) ja teiseks on ju kutsekooli lõpetanute valmisolek tööturule sisenemiseks muldvana ja surmigav teema.. samamoodi töörahulolu. Kes see viitsib jälle Maslow'd lugeda või kahe-faktori teooriat.. kulunud teema, igav. Muidugi ei vääri A-d.


Minagi poleks selliste põhjendustega sugugi rahul ja sooviksin järelpärimist.


See selleks. Projekti teema hakkab tuure võtma. Mul on kirjad juba valmis ja ootavad infot, mis paikneb mu Viljandi läpakas. Sain oma koti ka täna valmis ning otsisin tulevaste pükste jaoks nööpe. Uskumatu, kui palju toredaid nööplasi on minu kodus ühes karbis juba aastaid elanud! Homme lähen matkajalatseid otsima ja ootan juba Viljandisse minekut.


Kodu on armas, aga sellest lahti laskmine pole enam nii valus.
Nüüd, millalgi on alanud või hakkab häguselt uus peatükk.
Kertu sai Tallinnasse suveks vinge praktikakoha ja töö! Mu õde on tegija!
Ja minu kõht on jälle tühi..


Olen õnnelikult eksinud - nii võiks kõik noored üliõpilased, kes ei tea, mida tulevik toob, enda kohta öelda. See toimib ja muudab masenduse rõõmsaks.

laupäev, 16. aprill 2011

Nädalavehtus kodus

Hakkasin eile õhtul endale kotti õmblema ja seda riidest, mille ostsin endale 10 krooni eest enne jõule vastasmaja kaltsukast. 
Pükste riie ja lõiked ootavad teisi nädalavahetusi.


Puudu on veel nööbiauk ja nööp ning mõned kaunistused.. rihma jaoks pean ka mingi pandla hakima. Mõtlesin, et teen sisse tasku ka, eks näis...



Täna käisime Kultuurikeskuses juubelikontserti kuulamas-vaatamas. Mu uued prillid ei näita selgesti, sama lugu on läätsedega. Esmaspäeval uurin välja, mis mu silmadega lahti on. Nägemine on teinud languse, millesarnast pole mul varem esinenud. Kurb lausa, sest prillid on kenad.


Matkajalatseid ei saanud, lähen nn keelatud jalanõudega. Ausalt öeldes, ootan matka juba väga. Ka õppetoetus oleks võinud reedel juba tulla, aga noh, mis seal ikka, esmaspäev ka tore päev. Robert viib meid teisipäeva õhtul ära.. marsruut on korralik.. esimesel päeval 8-9 km kanuuga, teisel päeval 12-18 km kanuuga ning kolmandal 6-9 km kanuuga. Teine päev on kõige raskem kirjelduse järgi - kärestikud, takistused. Kolmas on juba parem. Esimene on sisseelamiseks. Ootan matka!


Teisipäev 19.04
13.00 kogunemine Põlvamaal Aarnaorus. Varustuse ümberpakkimine, aerutamise ja kanuusõidu põhivõtted, instrueerimine iseseisvaks sõiduks
14.00 matkale
18.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Koorveret. Distants 8-9 km

Kolmapäev 20.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut Koorvere-Kiidjärve või Saesaare (sõltub kaugele jõuate sõita) Distants 12-18 km
16.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Kiidjärvet või Saesaare paisjärve ääres

Neljapäev 21.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut kuni Otteni või Porgandi (sõltuvalt päeva alguspunktist). Marsruut 6-9 km
14.00 matkapäeva lõpp. Transport koju

Kaart. Vaata marsruuti siit: http://goo.gl/Lp70Y



Vaatan nüüd filme ja õmblen edasi.. hoidun arvutist, kardan oma silmade pärast.
Tahan reisile.

esmaspäev, 11. aprill 2011

Koolis on midagi enamat kui õppetöö!

Pea valutab sellest hetkest alates, mil lugesin oma retsensiooni. Täpselt nagu ma arvasin - põhjalik ja korralik retsenseerija. Ladus mulle 8 kommentaari/küsimust ritta ning mul on mida kolmapäeval kaitsta. Juhendajagi ütles, et ei oleks oodanud seesugust tulemust, samas ma olen päev otsa mõelnud ka, kuidas end kaitsta ja mulle meeldivad need mõtted, mis pähe tulevad. Sellest ka siis peavalu. Eesmärgiks ei seadnud ma mitte paremat hinnet, mis võiks ju ka olla, vaid seda, et teen komisjonile selgeks, MIKS minu töö on eriline ja oluline ning vajalik ja põhjalik. See ongi minu trump. Hinne kujuneb siis juba sellest lähtuvalt.


Andrus Veerpalu on sangar olenemata sellest, kas ta mõistetakse süüdi või mitte. Ta on eeskujuks mitmetele eestlastele. Tunnen, et mulle ka, mis sest, et nii pisikeses asjas nagu seminaritöö.. võrreldes temaga.


Pärast kaitsmist jooksen otse koju.. või siis võtan riided kaitsmisele kaasa, või kaitsen rahvariietes, mis oleks hullult lahe idee tegelt (praegu tuli pähe, kusjuures).


Mõned tantsud on ka vaja veel homme üle vaadata ja ülevaatlusel tahan olla hea! Seal pole nii nagu kooriga, et tõmbad 1-2 lugu ja esitad need, kõik tantsud tuleb ette tantsida.. huh, arvestades seda, kui "korralikult" on meie rühma neiud proovides kohal käinud, on lausa ime, kui kõik tantsud ilma suuremate vigadeta välja tulevad.


Täna selgus veel, et Piret on nõus mind ja Triinut kooriga ettelaulmisele laskma, ega ta polnud ka varem väga vastu, lihtsalt Jana kui dirigent peab asjad ikka üle rääkima. Seega me Triinuga peame otsima auto ja siis juhi lisaks ning laskma end sama päeva õhtuks Ahja jõe äärde mingisse punkti toimetada.. hetkel ei tea ma, kus me esimesel ööl peatume üldse, lisaks söögivarude jagamine ja kogu ülejäänud varustus... saab tore olema :D




Hetkel ei rõõmusta ma millegi üle, olen tööle suunatud ja pinges, samas on see fantastiline tunne, olla kogu pööriste keskel ja nüüdseks, kui on läbitud mitmeid ebamugavaid protsesse ning lisaks seiklusaineid.. tunnen väga tugevalt, kui hästi need protsessid on mind aidanud ja praegu on justkui kõik paigas ja fantastiline on olla.




Täna tuleb vaadata jälle mõnda vanemat Grey Anatoomia osa.. parim ravim.
Eilne esinemine läks väga tublisti. Nii hea on kooriga laval laulda.. meil on väga hea koor!

pühapäev, 10. aprill 2011

Tahaks kõike ja mitte midagi

Olen päris väsinud. Tantsimine ja laulmine hommikust õhtusse väsitab ära.. homme saan õnneks kell 9 ärgata, mitte kaheksa.


Alustasin täna oma seminaritöö slaidide tegemisega. Leidsin netist hea pildi, mis iseloomustab huvijuhti üldiselt ja mille kaudu saan vastata ka tegelikult oletatavatele küsimustele, mis võivad tekkida, kuna komisjonis on inimesed, kes meie erialas eriti ei orienteeru. Huvijuhil on kaksikidentiteet, ta on noorsootöötaja ja pedagoog samaaegselt ning see pole veel päriselt paika pandud, kes ta siis rohkem on või ei ole.


Nonii, jäin netist ühte sulanud mullide pilte otsima ja sattusin uutele radadele.


Mulle meeldib meie laulikus "mis mu põues pakisteb...". Nüüd oskan seda lugu iseloomustada Stingi sõnadega, et talle ei meeldi, kui muusika end koheselt kätte annab ning ta naudib otsimist ja avastamist ja üllatusi. Protsess on küll pikaajaline, aga areng selle käigus fantastiline. Minu puhul ei kehti enamasti muusika osas väide: lihtsuses peitub võlu. Kui ma muusikat kuulan või seda laulan, siis tahan, et ta oleks vaga vesi, sügav põhi stiilis. Siis ta kannab mind.. 


On palju olukordi, kus seinad tulevad keset protsessi ette ja ikka ühtedel ja samadel põhjustel. Näiteks koolitöös.. ma lähen loengusse, et saada sealt parim pakutavast, minu jaoks on oluline teadmiste, kogemuste hulk, seostamise oskus, mis ma sealt saan arutelude tulemustel ja materjalidest ja eks see on ju üleüldse põhiline koolis käimise juures. Samas ei kannata ma silmaotsaski, kui inimesed teevad näiteks ettekannet mingil teemal, millest saaks väga häid mahlasid välja pigistada, kuulajaid inspireerida, motiveerida, neile midagi uut anda, kasvõi mõtteaine algatuseks nö seemneid.. kuid nad ei tee seda vähimalgi määral. Mina ei otsi koolitundides lõbu ja lõõgastust. Seda saan ma mujalt.. paratamatult leian end jälle olukorra ees, kus tundub nagu meie töövaldkonnas peaks töötama need inimesed, kes armastavad seda viimast osa. 


No, mida kuradit ma tavaliste energia mängude või mänguliste meetoditega teistele õpetada saan.. sa ütled, meeskonnatööd ja ühtekuuluvust ja teistega arvestamist, ma ütlen, et ei! Selleks on paremini ette valmistatud mängud. 


...see on vaid mäng ja lõbus vahepala, mis on ka oluline, kuid mitte peamine.


Põhjalikkus on kuldne märksõna siinkohal.
Miks tuhiseda lihtsalt läbi, kui saab nii palju kaasa võtta..


Ma isegi ei tea, kelle arvele ma selle suure mõtte nüüd panna tahtsin, aga õppimisega on nagu muusikaga Stingi sõnul. Seda tahtsingi öelda.


Järeldused tegin järgmised:
*võimalik, et mul on vaja kiiresti tööle saada ja oma erialal midagi teha
või/ja
*otsida võimalusi edasi õppimiseks, keskkonna vahetamiseks


Ma tean, et kõik pole nii ühekülgne, kui vahel tundub..




Uni on hiiglaslik. Mõtlesin, et vaatan vanu Grey Anatoomia osasid või Meeletut. Olen viimase kahe-kolme päevaga tohutult palju saanud. Robert teeb mind targaks. Ta on elav õpik mu kullavaramus, kasulikes kogemustes mu mõttekaaslane, debriifingute läbiviija koos minuga. Nii tihe protsess nagu seda on mistahes suhe kahe või enama inimese vahel, ei saagi olla jälgi mitte jättev, eriti, kui mõlemad teavad, mille nimel nad pingutavad.


Tahke on palju rohkem kui me arvame olevat, ka kõige õhem paberileht on tegelikult ruumiline kujund. Ning praegune hetk elus on vaid jäämäe tipp. Seepärast peangi oluliseks sügavale minemist. Sest veealune maailm on midagi sellist, mida me ei oska nähagi, kui me seda ise ei koge.. 


Maailm on haiget saanud inimesi täis: rohkem ja vähem haavatuid või kriimustada saanuid,  kes külvavad seda haigust teistesse (ja osadel õnnestub ise paraneda, ilma et teised kannataksid), kellest mingi osa tuleb puhtalt välja, mingi osa saab plekid külge ja ega neid ei aktsepteerita enam sellistena nagu nad on. Jutuna tundub see loogiline ja arusaadav. Aga sellega on nagu armastusega.. ma võin arvata teadvat, mida see tähendab, aga ma ei tea enne, kui ma seda ei ole kogenud. Ja selleks, et pääseda lähemale, tulebki õppida ja mõtestada, arutleda inimestega sellistel teemadel, mis ei räägi käega katsutavast maailmast.


Uskumatult sügav on maailm ja mida enam seda kogeda, seda enam leiad, kui palju saaks tegelikult kaasa aidata muutustele. Ma tahan õppida, et olla parem ja olla ise see muutus. Kõige hea nimel peab vaeva nägema.





esmaspäev, 4. aprill 2011

Ei räägi täna kodust, hoian endale

Nüüd hakkan pillima kah..


kevad on käes, täiesti masendav! Alati on see kevade tulek masendav! Tahaks kappi avades leida seda, mida seal pole. Ma pole kuid endale riideid ostnud. KUID. Ausõna, raha ei tee jah õnnelikuks, aga veerand õnnest on ikkagi rahast tulenev.. no võibolla vähem. Kui inimene peab riideid kandma, siis parem kannan ju neid, mis meeldivad, mitte neid, mille ainsaks kriteeriumiks peab olema ODAV. See on minu üks ainus ja viimane elu.


Lisaks on Itaalia ja Rumeenia projektid tulevikku lükatud. Kumbki ei saanud veel raha.
Ahh, Rumeenia koolitusest on mul veel eriti kahju.. nii kahju.. kuid loodus ei salli tühja kohta!


Türgi projekti kohta ei tea veel midagi.
Silmad-kõrvad tuleb õieli hoida. 
Kui muud ei saa, siis suveks tööle ehk ikka.
Heidi ütles just, et keegi pole teatanud, et tahaks uude keskusesse tööle minna.
Seega.. töökoht ehk terendab selles suves.






AHH, MA TAHAN ÄRA MINNA! SUVE OOTASINGI, KUNA SIIS SAAB ÄRA MINNA VÄHEMALT NELJA KOHTA! Õnneks ei jää Gaudeamus ära..
kurat...






ma ei jäta!




Vähemalt sai meie projekt raha. 10 nv rahastati ja üks neist oleme meie. Tunnen uhkust ja hirmu suure töö ees, mis juba nüüd peab algama.. sponsorluskirjad.. teated majutuse ja bussifirmadele.. juuni alguses on juba ettevalmistav kohtumine.


Septembri projekti ajaks on selgunud juba, kas Rumeenia koolitus toimub või mitte.. seega lootust ju on!

neljapäev, 24. märts 2011

Väike egolaks

Istusime eile Margega terve päeva toas.. hommikust öösse ja otsisime kõne kirjutamiseks motti. Mängisime Skype's numbrilauaga, vaatasime kogu Pealtnägija saadete ajaloo ära.. lugesime artikleid.. sõime rämpstoitu ja mida rohkem kell sai, seda enam tekkisid pähe küsimused: mis siis, kui ei läheks homme.. mis siis, kui teeksime kõne kunagi hiljem jne jne


Margel sai kõne kusagil ühe paiku valmis, mul nelja ajal öösel, kuna arvasin, et ei tee.. aga siis ikkagi tegin.


Lastest ja vanematest..




Olime vist kaks kõige süngemat täna tahvli ees oma kõnedega ja Marge oma miniseelikuga :D
Aga, pean tunnistama, et tegime hea töö lühikese ajaga.
Margel tuleb see nii loomulikult, ta lihtsalt oskab olla ja mõjuda, mul on natukene teine seis, aga ma tunnen, et pole kunagi nii hästi osanud kõneleda ja mõjuda oma sõnadega inimestele. Tagasiside oli teist korda juba ootamatu.


Külli ütles, et meis on see salapärane "miski", mis kas on või ei ole..
Ma ei salga sugugi, see teeb mind ääretult rahulolevaks ja annab enesekindlust, sest kooli ajal ei mäleta ma, et oleksin üleüldse mingis aines millegagi sedasi silma torganud. Kõnedes oli ikka mõjuvamaid isikuid peale minu ja matemaatikas helgemaid päid või inglise keeles soravamaid suhtlejaid.


Täna tundsin, et ma olen milleski osav ja see on mul loomuses, sees olemas :)
Tunnen, et mõned asjad jõuavadki alles hiljem pärale ja täiesti märgatavalt tajun arengut erinevates asjades erinevatel aegadel. Lisaks sarnasust teiste inimestega, ka nendega, kelle kohta öeldakse: ta ei meeldi mulle või mõni omadus temas ei meeldi. Olen avastanud, et selline suhtumine on pahatihti hoopis sarnasuste maha salgamise taga.




Olen uhke, see sai tehtud!
Külli tegi pakkumise metoodika nõukogusse minna. Jällegi, olen positiivselt meelestatud.


**************************


Eile oli võimatu päev.
Sain hakkama kahe lollusega ning tunnistasin endale viimaks täiesti siiralt:


kogu praegune elu on olnud justkui sissejuhatus ja varsti hakkab midagi juhtuma või muutuma.
see ei ole elu, mida mina elada tahan
elul on minuga mingid muud plaanid.

pühapäev, 20. märts 2011

Süda on paha ja peas ei suuda see keerlev ollus ära otsustada, kas mu pea peaks ringi käima või mitte.
Tegime täna pöördeid ja tasakaaluharjutusi balleti vormis. Väga distsiplineeriv ja endasse vaatama panev stiil on ballett. Kui kontserdil tahan tavaliselt endast välja lasta, siis balletis tahan enda sisse võtta.

Avastasin eile rahvatantsu harjutusi tehes Ele arvutist hea artisti: Fink.
Troubles what you're in, näiteks. Nii mahe ja mõnus.
Kui ma teeksin muusikat, siis midagi taolist ja kasutaksin pause ebaloogilistes kohtades, rütme ebaloogiliseslt.. LOOGILISENA! nagu SvenTüür. Suurepärane helilooja - geniaalne mu meelest. 
Täidab need kohad, mida tavaliselt pole harjunud täidetuna kuulama, aga tegelikult on nad olemas, lihtsalt me ei pööra elus ka neile tähelepanu. Mossitame või nukrutseme, sest me ei oska näha või vaadata. Pigem vaadata ja kuulata. Ebakõlas head kõla. Kuramus, see on maailma kauneim olek üleüldse.. armastus pole ka täiuslik ja just seepärast ta nii eriline ongi.

Aina leiad neid ebakõlades head. Sest see on justkui eesmärk iseenesest.


Täna kavatsen hästi süüa, kõne valmis kirjutada.. teen mitteaktuaalselst probleemist aktuaalse probleemi. Mingi taoline plaan on, et saaks kaks asja ühe asja sisse mahutada
Seminaritöös teen oma teooria lõpuks ära! Kaua võib ühe asja ümber tiirutada?!


Olen üksi kodus, aga kahjuks pole aega külalisi kutsuda.
Igatsen Tallinnasse juba väga väga väga palju.


Rääkisin eile Priiduga, ta on joonistama hakanud. Ma tahan ka, mul on palju ideid ja tahe.

laupäev, 12. märts 2011

Lund sadas juurde...

...mind ennastki üllatas, et mitte meelehärm, vaid hoopis meelerahu täitis mind.
Ometi on kevad ukse ees ja linnud on hämmingus ning väristavad laulda "Miks ma küll nii ruttu tagasi tulin?"


Noortekas on uus töötaja. See pole mina.


***


Ei ole.. kaugel sellest.
Lollid mõtted tulevad pähe ja enesetunne on allpool keskmist.
Lahendus: uni.
Äratus: 8.


Välk-geniaalne mõte!
Lahendus: vestlus ja tort.


Homme laulame ainsa koorina mitmeid laule ja salme ning laulupeo dirigendid on ka kohal..
Loodan, et saan normaalsel ajal voodisse.




Mu seminaritöö juhendaja ütles seda, mida mul kuulda oli vaja ja seda mida ta pidigi ütlema, sest ma tean, et.... :)




2 kohtumist, 1 allkirjastamine. Üks netijuhendus.
Ma saan hakkama!

pühapäev, 6. märts 2011

Kollane nool

Olen oma seminaritöö ühe osaga nii pikalt jändama jäänud, et pole märganudki, kuidas homme 4 peatükki valmis pean vorpima. See-eest on huvijuhi ametit koordineerivad dokumendid ja eriala vajadus igast aspektist läbi hekseldatud ja ootan huviga, mida juhendaja veel lisaks oskab pakkuda.


Leian taaskord üle pika aja kinnitust, et Tallinnas õpitava noorsootöö eriala õppekava jääb mitmeski kohas alla huvijuhui eriala õppekavale ja kõige tobenaljakam selle juures on, et noorsootöötajate alla kuuluvad huvijuhid, kuigi huvijuhtidel on palju rohkem ja mis peamine, PÕHJALIKUMALT ÕPETATAVAID pädevusvaldkondi kui nendel. Ei taha võrrelda, aga selline ebakõla tekib, kui teemat uurin ja materjale lappan.


Huvijuhid peavad ikka oma pedagoogilise külje maksma panema ja end teiste pedagoogidega samasse veergu rivistama ka dokumentatsioonis, mis osaliselt on olemas. Pole siin mingit nalja.. muidu kõigumegi ühe ja teise asja vahel. Teeme noorsootööd ja pedagoogilist tööd ning meid kajastatakse esimestes dokumentides rohkem kui hariduslikes dokumentides. Jamps.


Jah, noorsootöö on huvijuhi tegevusvaldkond, kuid kes haldab meid ja kaitseb meid või seisab meie eest, kui asjad peaksid nihu minema?! Hetkel suht mitte keegi.. aga lootus on.




Läksingi juba hoogu..




Mida ma öelda tahtsin.. mott on tagasi, uni tugevalt peal ja etendus meeldis rohkem kui see eelmine. Pigem pean mõtisklema selle eelmise üle, et mis ja kuidas ja miks ning ma ei seosta neid naljasid ja humoorikaid kilde kuidagi põhiteemaga.. kui seostangi, siis häguselt või.. tekib tunne, et kus see point siis oligi ja nagu polnudki mu jaoks. Aga eks ta ongi ju nii - inimene võtab parasjagu vastu seda, mida tal on vaja vastu võtta ja mida tema meeled, hing vms tahavad, et ta vastu võtaks. Miks muidu öeldakse, et iga asi tuleb omal ajal. Sest igaks asjaks ongi oma aeg. Seega, ehk jõuab mulle too esimene etendus ka millalgi pärale aga ehk jäängi pimedusse või oli tõesti etendus hoopis lihtsam, aga ma ei taha seda justkui uskuda.. sest nii võiksin ma ka teha oma vanaema kassist etenduse.. ühesõnaga, ei tea, lahtiseks jääb.


Tänase tüki üle ei pea nii palju pead vaevama, see oli arusaadavam ja selgem ning kogu etenduse aja mõtlesin, et see suur kamp näitlejaid kinnitab seda, millesse minagi väga usun, aga mida pole sugugi kerge sõnadesse panna. Mulle meeldis, eriti, et see on kirjaniku teose põhjal tehtud ja juhtumisi taaskord vene autor, kes tõe maha paneb sõna kõige otsesemas mõttes - TÕE. 






Kõht on tühi ja ahi lõpetas äsja küdemise.. mis kell ma enda arvates homme tõusen?! :D
Grey Anatoomia on JÄLLE puhkusel
ja valimiste debatt oli hea ning homme õhtul tuleb end taas sama teema pärast teleka ette naelutada.


Vanaema käis üle aasta taaskord külas, mina polnud siis kodus, aga sain kohukesi ja pirukaid ning makaronisalatit, kus sees oli vanaema toodud imehea suitsusink. Vanaema nähtud võib selle peale öelda? 
Tundub nii.. 
see olukord paraku on.

laupäev, 5. märts 2011

Ühel hommikul läksin kooli ja siis tuli raadiost see sama mõnus lugu:

neljapäev, 3. märts 2011

Ma pean.

Olete tähele pannud, kevadkuu on alanud, aga lumi on ikka veel maas ning ilmajaam lubab praeguste prognooside kohaselt vähemalt kuni järgmise nädala esmaspäevani miinuskraade ja lund juurde.


Mina avastasin seda alles eile. Tõesti, näoraamatus on uudiste top viies inimeste palved kevade kiirema tuleku jaoks esitatud ja ma olen sirvides peast läbi lasknud, et mis seal ikka.. talv on ka ilus. Täna jõudis pärale, et peakski ju olema kevad, aga pole ja sain aru.


Pean jälle tõdema, et mulle meeldis Külli teine loeng sama palju kui esimene. Väsimus kestis pool tunnikest ja siis oli kadunud.. kõnelesime endale olulisel teemal: "...on minu jaoks oluline".


Taustinfo paneb asjad paika, ma ei oska ja ei saa astuda kõnelemise teemadesse ilma, et mulle ei meenuks kooli igaaastane kõnelemise traditsioon klassis, aulas ja õnne või õnnetuse korral Kuldsuu kõnevõistlusel. Seega, mingi taustinfo on olemas ja nüüd tuleb vaadata, mida veel saab juurde võtta. Enda üllatuseks - väga palju! Olen seda varem ka tõdenud projektijuhtimise ainega, et see, mis meeldib ja mida oled tavalisest rohkem harrastanud, sellele tulebki lisa ja sealt, kust ei oskaks oodata. Seda enam kirjutad üles ja seda enam kuulad ning keskendud.


Mina sain oma kõne valmis eile öösel kell 4. Nii ja naa - mõtlesin, aga kaks olulist aspekti, millest lähtuvalt kirjutasin olid olemas:


1) puudutab
2) laseb valla selle, mida just iga päev ei saa/taha/või pole osanud näidata


Mõtteterad loengust:
*ei ole mõtet mõõgaga vehkida, kui teine tuleb püssiga. Ja mul ei meenu, mille kohta täpsemalt see käis, kuid polegi vist vahet, sest seda saab väga hästi üle kanda mujale. Ehk siis, ära hakka vastu vaidlema või argumenteerima, kui teine on oma kõnega kõik maatasa materdanud. Pole ka vist see.. kuid väljend on hea.
*Katsu analüüsida publikut enne, kui hakkad esinejat kritiseerima. Vahel ei saagi esineja öelda ja anda nii nagu osad inimesed publikust ootaksid, sest enamus publikust ei ole selleks häälestatud ja valmis.
*Kuulajana paned sa endal ehk olulised liinid kinni, kui võtad ebamäärase ja -õiglase hoiaku esineja suhtes. Sul jääb mõte ehk märkamata.
*Kui sulle kohe miski ei meeldi, siis otsi aspekte, millega nõustuda. Kindlasti on mõni. Esinejast tuleb lugu pidada. Kõik ei ole must ja valge.
*Kõige aluseks oli sõna - kui oskad sõnu enda jaoks tööle panna, on see kõrgem tase.
*Tegelikult me arvame üksteisest väga hästi. Ja Margel on jälle õigus :)


Ja siis meie kõned. Seostasin tänast päeva juba mõnda aega tagasi Leedu koolitusega, kus toimus ka väike kõnevõistlus - inimesed rääkisid endale olulistel teemadel ja kuulajatel oli rollijaotus. Kes pidi olema kriitik, kes žüriis jne jne. Ma ei ole üheski välismaalaste grupis veel tundund, et selline kontakt ja side tekib nii kiiresti ning ootamatult, kuid tekkis. Just nimelt kõnelemise õhtu soosis seda. Ennetasin, et tänagi juhtub midagi samalaadest ning juhtuski. Üllatusi ja avatust ning olulisi hetki igal ühel isiklikult ning ka grupis endas.


Minu lemmikud olid:
Kodutunne on minu jaoks oluline
Mõistmine ...
Kaasinimestega arvestamine ...


samuti:
Rõõmukillud ...
Kuum vann ...
Minu kursus ...


Üllatusmomente oli kuuendas lemmikus. Ja ma mõtlen, et oleksin võinud võtta nii mõndagi kohta küllaltki isiklikult, sest see oligi ju suunatud isiklikult igaühele meie kursuselt eraldi ja koos. Kuid ma arvan, et seda ei juhtunud kahel põhjusel: pole tarvis, kas see muudaks, parandaks midagi? (Marge Heina strateegia, muide ja ideaalselt toimib!) ning teiseks, olen Kätliniga suhelnud ja meie läbisaamine on enam kui normaalne ning enam kui lihtsalt pinnapealne. Oleme leidnud ühiseid jututeemasid temaga ja seda just nüüd, kui ta ära on.


Esimest korda leidsin, et mu kursaõde julgeb olla siiras ka avalikult ja rääkida millestki tema jaoks olulisest peale töö või probleemide, mis elus on. Esimest korda nägin natukene tema hinge ja see ongi ehk see, mis on mind temast eemale hoidnud - ma pole saanud näha ta hinge, sest ta on ennast hoopis teistmoodi esitlenud ja kehtestanud teistele. Ja see ongi ehk meie suurim erinevus, mille kõrval on tohutu palju sarnasusi, millest olen teadlik olnud juba pea aasta aega, aga pole soovinud neist välja teha. Täna leidsin, et on õige aeg.


Ja täpselt nii nagu me kõik tegelikult olime näinud, nii oligi. Me ju teadsime, et temas on peidus häid omadusi ja ta võib olla väga hooliv ning õrn, lihtsalt ta ei anna seda kohe inimestele ja pigem näitab, et ta on tark ja teadlik ning arukas ja seda üleoleval viisil (isegi, kui ta nii ei taha, kukub see tihti just nii välja).
Inimestele pole vaja näidata, kui väga sa nendest mingites asjades targem oled, siis teed end just rumalamaks. Nii on. Aga ta tegi end kõnega targemaks hoopis, kuid eks loeb ikka rohkem see, milline inimene igapäevaselt teistega on, mitte, kuidas ta ühe korra nüüd on.


Ta kõneles sel teemal, sest ta hoolib.
Mitte, et ma enne ei oleks teadnud,
kuid ta ütles seda esinest korda vastuvõetavas keeles välja.
Ja ma ei hinnanud teda enda jaoks ümber, pigem andsin lisaväärtuse. :)


***


Minu kõne:



L u u l e on minu jaoks oluline. Juhtumisi on tal nimepäev mu sünnipäeval, kuid see pole põhjuseks. Ka mitte see, et ma ise sule haaraksin ning kirjutaksin, kuigi olen teinud ka seda. Luule on  m i n u jaoks oluline, sest ta paneb helisema ja viib selgusele lähemale, annab juurde, mis parasjagu puudu on.

Vahel on siin nii võõras olla.. maailmas ma mõtlen. Isegi siis on võõras, kui oled ümbritsetud inimestest, kellega koos on hea ja kogu see soojus ning armastus on olemas, mis peakski olema ja tagama rahulolu. Aga ei, justkui oled lauldes noodirea kaotanud ja eksled valge paberi peal ning tead, et k u s a g i l see järg ju on ja k u h u g i pean ma ometi jõudma ning jõuadki – või siis mitte. Veel.

Teinekord kummitab sees mitu päeva mõni küsimus elu enese kohta, kuid vastuseid ei ole. Neil puhkudel satub mu kätte tihti mõni luuleraamat enamasti Jaan Kaplinski oma, kuid veel armastan Katre Ligi, Doris Kareva ja Hando Runneli luuleridu silmitseda.

Luule o n minu jaoks oluline, sest ta täiendab mu maailma ja annab ka selliseid vastuseid, mida inimestega suheldes teinekord ei saa, annab midagi, mis muudab võõra maailma hoopis mõistetavamaks ja õnnelikul juhul täiesti SELGEKS, nagu üks tilk Fairit, mida reklaamis rasvasele pannile tilgutatakse ning kogu rasv seepeale kiiresti laiali valgub. S i i s taipad, et tegelikult nende tohutute küsimuste ja kasvõi inimestevaheliste mõistmatuste vahele jääb selguse hetk. Ühtäkki leiad täiesti ootamatult üles selle, mis kaduma läks ja avaneb uus vaade maailmale.

Nii palju saab öelda luulega, mida sõnadega, selle ühe kõnegagi, ei saa edasi anda. Seepärast ma annangi oma mõtte teile hoopis luulena: (kahjuks ma autorit ei tea, võtsin selle oma gümnaasiumi kirjanduse vihiku vahelt)


Mitte põgenemise,
vaid lahkumise kunst,
mitte vihkamise,
vaid vältimise viis.

Ise oled alati
enda suurim vastane,
kuni ei õpi
endaga läbi saama.

Teine on mõistatus,
kui ka näib igav
ja läbinähtav.

Kui temaga pole
midagi peale hakata
ütle endale: ta on mõistatus,
mida ma ei jõua lahendada,
ja ei peagi.

Mina olen
mõistatus,
mida ma saan ja tohin
eluaeg lahendada.
Ma pean.

Endalegi üllatuseks oli tagasiside hoopis parem, kui ette kujutasin.
Ma täitsin oma kahte põhieesmärki ja Merka kommentaar väljendab seda ehk kõige paremini: ohoo, tal on selline külg ka. 

Ja tegelikult ongi see minu põhiolemus ja mina-pilt. Inimene ise saab seda muuta ning ma sain selle võimaluse täna.


Terviklik on olla. See on hea olek.
On nii mõndagi kõrva taha panna tänasest päevast ja nii mõndagi, mida kellegi juures edaspidi arvestada. Elu.

kolmapäev, 2. märts 2011

see on isegi parem..

Mäletan küll, kuidas me Agnesega roosiaia kasvuhoones istusime ja taustaks tuli arvutist see sama lugu. Õhtul kastsime roose ning paterdasime paljajalu koju.. oli üks müstiline ajajärk. Agnese kaudu ma selle bändini jõudsingi, ta vaatas tihti sisu, mitte pealist. Ta tõi välja nüansse, mida ma ise poleks ehk märganud. Mitte ainult neist videodest, mis on suurepärased! ..elust üldse ja ma ei saanud paljustki tookord aru. Olin päris rumal ja vastik ka teinekord.


Tegin endale ühe korraliku sünnipäevakingi, kui aus olla, ei ole ma endale sünnipäevaks kinki veel teinud. Eks ole siin raha kõrvale pandud suvisteks käikudeks.. aga ma ei suuda ka nii mitu kuud istuda ilma, et enda heaks midagi teeksin, seega..


kolmkümmend sekundid marsile, 21. juuni ja mina olen kohal, kui midagi muud vahele ei tule! Minu teine vaadatav suurkontsert Tallinna Lauluväljakul.


Üks põhjus, miks suve oodata

reede, 25. veebruar 2011

Kusagil on see olemas

Tahan luua, midagi


lõika aina seda paksu tundamatut maailma enda ees lahti ja ikkagi ei saa lõpuks aru, miks ja milleks üks või teine olukord sul läbi tuleb elada. Teame vaid, et kõik on millekski vajalik ja hea ning on variandid: alluda või edasi lõigata. Tunnen end nagu Heiddegger, kes tahtis seda maailma läbipaistvamaks muuta, et oleks ometi selgem ja mõistetavam, miks inimesed on nagu nad on või kuidas nad saaksid tagasi puhtaks ja puhtasse maailma, kui üleüldse midagi seesugust on kunagi eksisteerinud.


Ma tahan midagi luua


Vahel on nii võõras olla siin. Istud küll kõige soojemas ja ja pehmemas toa nurgas ning teed oma ainsa koolitöö ära, mida juba mitu päeva oled edasi lükanud ning lähed normaalsel ajal magama ja lased oma kallimal teises toa servas rahulikult lõputööd kirjutada (erinevate rahvuste muusikast, muide). Ikkagi on võõras, justkui eksleks mitme erineva dimensiooni vahel. Oled nagu siin maailmas, aga ei ole ka. Tihti tunnen just nii.


Ma arvan, et ma pole veel leidnud seda, mida ma päris enda omaks saaksin pidada ja mida ma oskaksin teistele ka edasi anda. Aga ma tean, et ma leian selle ja et olen õigel teel, ma loodan.


Ma tahan õppida ja tahan luua. Tohutusuur õppimise vajadus ja teadmiste janu on. Teadmiste janu maailma kohta. Mitte see, kuidas ühes või teises kultuuris erinevaid tantse tantsitakse või kuidas keegi lusikat hoiab, kui ta suppi sööb.. ma ei tahagi seda teada, pigem seda, mis tuleb pärast väliselt ja käega katsutavat, seda, mis on nende sirmide taga.


Ma janunen ja janunen ning suu kuivab. Mitte ainult seepärast, et nohuga magades ei saagi muud moodi, kui peab suu lahti hoidma.. 


Ma ei muutu rosinaks.
Inimesed on valmis taluma mitmeid asju selleks, et saada tilgakestki janu kustutamiseks.
Hingeta pole mitte miski päris, mitte miski




Parem hakkas. Mul hakkaski juba parem

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Euromärul


Teen doodle hääletuse enda eurolaulude eelistuse kohta. Hääletan lähtuvalt kahest tegurist: a) mis minu arvates läbi lööks ja/või b) mida on ka hea lauluna kuulata.
Kollane - võib minna, aga pigem mitte
Roheline - sobib
Punane - kohe kindlasti mitte

1. Hopa'pa-rei! - Ithaka Maria
2. All & Now - Rolf Roosalu
3. Valss - Orelipoiss
4. Rockefeller Street - Getter Jaani
5. Don't Want Anything - Jana Kask
6. Smile - MID
7. I Wanna Meet Bob Dylan – Outloudz
8. The Storm - Mimicry
9. Be My Saturday Night - Noorkuu
10. Baby Had You - Victoria

Kui oleks minu teha, saadaksin Eurovisioonile hoopis tükis loo, mis konkursist ootamatult eemaldati. :)

pühapäev, 20. veebruar 2011

Üks väga ülendav päev..

17.02.


Algas see hommikuga, mil mingite sahinate peale üles ärkasin. Käisin vetsus, vaatasin kella ning end voodisse uuesti kerra keerates mõtlesin, et tund aega saan vähemalt veel magada. Samal ajal helises telefon, ekraanil võõra lauatelefoni number. 


Tere, Kadi, Agda olen.
Minu kõrval on üks inimene, kes on sinu sugulane, ta tahab sinuga ühendust saada.
Annan nüüd toru temale ja leppige omavahel kokku, kuidas kohtute.


(Agda on meie osakonna koordinaator)


Esimene mõte oli, et mida ma teinud olen või tegemata jätnud. Olin ootusärevuses. Kui ta mu sugulasest rääkis, siis mõtlesin, et see on mingi nali. Aga ei olnud. Oligi sugulane. Minu vanaonu tädi.


Mul on Tallinnas vanaonu, kes on minu kadunud vanaisa kaksikvend (emapoolne). Too sama tädi kasvas koos mu vanaisa ja vanaonuga üles, ta põhimõtteliselt kasvatas neid. Sugupuusse süvenedes, mis on mul geni.com'is olemas ja mida vanaonu hoolega täidab on tädi, kes mind Agda kaudu üles leidis minu vana-vanatädi, ehk siis minu vana-vanaema õde. Ehk siis minu ema vanaema õde. Minu ema vanaisa (isapoolne) oli sakslane. Seega oli mu vanaisa ja vanaonu isa sakslane.


Segane ja ennast üle kordav selgitus, kuid ma saan vähemalt pihta nüüd.


Me saimegi kokku. Istusime kohvikus ja tähistasime mu sünnipäeva. Ta ütles, et põhjus, miks ta mind üles otsis, on selles, et vanemate patud ja ka heateod nuheldakse nende laste seljas. Tänu minu ema avatusele, heatahtlikkusele ning julgusele soovis mu vana-vanatädi minuga kohtuda. No näed siis, pärimus kukub otse sülle! Pean jälle tõdema, et meie pärimuskombestiku aine on olnud mulle rohkem kasuks kui kahjuks, rohkem heaks, kui tüliks. Vaatan oma suguvõsa peale hoopis teise pilguga ja just tänu sellele ainele :)


Alles päeva lõpus sain seda lugu emale rääkida. Isa heitis voodisse juba pikali, aga ma jutustasin lugu.


Päeval tuli peale raamatute vaimustus, jätk Jaan Kaplinski loole.. kirjutasin kirjanduse vihikust üles kõik head ja paremad teosed, mida olen lugenud või mis soovitusliku kirjanduse nimekiras seisavad ja SIIANI lugemata on. Tellisin interneti kasutatud raamatute poest Robertile kingituseks ühe hea raamatu.. ta pole eriti ilukirjandust lugenud, seega.. see raamat peaks olema just talle sobilik. Valisin ausalt öeldes kahe vahel: kas Hingede öö või Leegitsev süda. Viimase tellisin, kuna see oli saadaval.


Mul ootab nimekirjas veel palju häid teoseid, mida täna raamatupoes ka silmasin, kuid lahkusin kiiresti, sest riiulitel lamas vähemalt kuus raamatut, mida olen tahtnud.. ja olen hakanud viimasel ajal tahtma.


bussisõit ja talv - et ta ometi jääks selliseks ja ei kaoks.. ma naudin alati bussisõite, kui on ilus vaade ja piisavalt ruumi, et istuda. Selle aasta talv on nii lummav, et ma ei saa lihtsalt magada hommikul bussis.. kasevõrad sädelevad, kas te olete enne märganud? Ja nii palju erinevate loomade jälgi on.. ma tõesti ei taha, et talved muutuksid ükskord jälle sulaseks ja vesiseks. Ühed targad meteoroloogia onud televiisoris rääkisid täna, et tegemist on inimeste enda hulgas käiku pandud jutuga nagu ilm oleks kliima soojenemise pärast hulluks keeranud. Ei ole, me elame jääaegade vahelisel perioodil, mil ilmastik kõigub üles ja alla. Kord plussi, kord miinusesse. Nad ütlesid, et praeguse aja inimesed pole ilmastiku olusid enam üles märkinud. Varem tehti seda palju rohkem ja seega sai ka ennustada, mis juhtuma hakkab. Nüüd mitte. Seepärast leitakse ilmastiku trastilistele muutustele oma selgitusi, mis ei pruugi sugugi õiged olla. Minagi olen arvanud, et jäised ja lumised talved ning palav suvi tulenevad just kliima soojenemisest. Võta näpust.


Robert sai endale uued suusad. Veel mõned päevad tagasi kerkis see idee alles esile ja jällegi mu ema peast. :) Robert ei saanud sõnagi suust, kui talle suusad ja kepid pihkudesse andsin. Ta lihtsalt seisis seal ja oli õnnelik.


Noortekas tundsin end üle pika aja vajalikuna. Aitasin noortegruppidel projekti kirjutada. See mulle meeldis. Sain teha midagi, mille tegemise juures end hästi tunnen. Mulle ei sobi vist ikka pidev mängude läbiviimine või räige kaartide meisterdamine. Meeldib siis, kui ma tean asjast midagi ja kui ma olen korralikult ette vamistanud.


Vanaemal sünnipäev. Käisime täna kahe perega tal külas. Olen nüüdseks end klubitamisest välja puhanud ning suure nohu endasse krabanud - juhei! Silmad jooksevad aina vett, lõualuu pole enam nii valus kui ta oli eelnevatel päevadel. Saan taaskord muremõtted oma viimase väljatõmmatava tarkusehamba pärast nurka visata.


Ma ahmiks praegu kõik endasse.. olen nagu väike laps, kes ühel hetkel unistab saada juuksuriks, järgmisel hetkel superstaariks ja müüjaks.. minu vend tahtis kunagi müüjaks saada, vaevalt, et nüüd enam.




Mina olen viimastel kuudel tahtnud saada/minna:


huvijuhiks
noorsooametnikuks või midagi sarnast kusagil suuremas organisatsioonis
näitlejaks
kirjandust või luulet õppima
kunsti õppima, et maalida või kujundada, disainida riideid või raamatuid või cd-plaate..
Ringvaate või mõne muu saate toimetajaks




Ma tahan anda, anda endast ära, aga ma ei tea, mis meetodiga ma seda suudan. Ma tahan inimesi suunata, neid aidata millegi kaudu, mida ma oskan ja armastan.




Olen väike tüdruk, sest ma tahan täna nii ja homme teisiti, kuid enamasti läbivad mu pead just need ametid, mida ülevalpool nimetasin.


****


Kirjutasin osa teksti juba üleeile valmis, aga ma ei jaksanud lõpuni trükkida. Vahel juhtub nii palju, et ma ei viitsi üles märkidagi ja siis leian, et polegi vaja. Ja vahel polegi.


Mul on kahe erineva pükste lõiked valmis. Nööpnõelad ja riidekriit juba kotis ning peagi joonistan ühed püksid riide peale.




Mu enesetunne on kordi parem kui ta oli septembris ja oktoobris ja novembris. Olen paremaks saanud ja seda tunnen eriti, kui teiste inimestega suhtlen. Mulle ei hakka nii paljud asjad enam vastu, mis varem hakkasid täiega vastu. Ma ei taha iga arutelu pärast veel pead tulle panna ja ma valin, mille suhtes ma rohkem suud pruugin, mille suhtes mitte. Võiks mõelda, et olen nüüd justkui osa endast minema visanud ja õppinud varjama, kuid see pole nii. Olen täpselt sama kriitiline ja sama optimistlik nagu varem, lihtsalt nüüd juba targem kui varem. Erinevad olukorrad elus õpetavad. Eriti õpetavad inimesed, kes on harjumatud või ebameeldivad või ebamugavad. Suhtlemine nendega õpetab kõige rohkem. Panna end ebamugavasse olukorda ning tõdeda, et tegelikult saab kõige ja kõigiga täiesti kenasti ja valutult ning iseennast maha surumata hakkama.


Mulle tundub, et see on üks neist asjadest, mida igaüks elus õppida saab.


Teen täna mõne töö ära enne kui päris põhku poen.
Olen rahul ja keskendunud.