teisipäev, 30. august 2011

Sobib hästi tänase päeva kirjelduseks


Pole oluline, et eilne polnud päris selline, nagu ta oleks pidanud olema - eilsega on kõik lõpetatud, see on läinud ja Sa ei saa sellega enam mitte midagi teha. Tänane on hoopis teine teema - see on laotunud Su ette, puutumatu ja rikkumatu ning Sinust sõltub, kas sellest tuleb kõige imelisem päev. Kuidas Sa alustad päeva? Pea meeles, et see pole kellegi teise mure. See on midagi sellist, mille esiletoomise valid Sina ja ainult Sina. Püüa alustada päeva sisemise rahu ja rahuloluga, võttes aega vaikselt olemiseks ning lastes sel rahul end täita ning lahti rulluda. Ära torma oma päeva uisapäisa ja tasakaalutuna. Kui Sa seda teed, mõjutab see meelehoiak kogu Su päeva ja kõiki hingi, kellega kokku puutud. Sinu valikust sõltub, milline tuleb tänane päev ning siis loo ta vastavalt. Sul on võimalus praegu valida! 

"Teekond iseendasse", Eileen Caddy

esmaspäev, 29. august 2011

Novecentost kuulsin esimest korda 2008ndal aastal, kui mu mälu ei peta. Marita ja Sander kinkisid selle sama raamatu Kertule 2009ndal aastal. Mina võtsin ta endaga bussi kaasa veel selle nädala reedel ja kahe bussisõiduga lugesin läbi. Parem hilja kui mitte kunagi.

Tegin täna 6 tundi projekti asju. Projektijuhi asju. Ma pole pahane ega ärritunud. Väsinud ka pole.
Esimest korda.

See pole üldse kerge. Iseenda sisse lõpuni välja vaadata. Iga raku vahele jääb midagi ja südame sees on sopike, mida ma veel ei mõista. Või kusagil mujal on. See pole kerge, aga kes ütles, et peab olema. Kõike ei saagi teada, aga nii palju on, mida võiks, kuid pole osanud. Või viitsinud. 

Nagu nemadki, ei püüa ta meid ümber teha, istutada meie teadvusse oma õigeid ja õilsaid mõtteid, vaid virgutada meis midagi, mille oleme unustanud, jätnud tähele panemata, mis on meis aga ikkagi olema. ... Inimeses, meis kõikides, on rohkem, kui me teame - inimene ei ole valmis, ei ole suletud. Ja selles on inimese kõige suurem lootus. Jaan Kaplinski raamat sarjast Eesti Mõttelugu "Kõik on ime".

Kõik, mis on inimeses, peab saama vabalt voolata. Mõtted, tunded, armastus, energia. Kui kanalid on vabad, hakkab inimene õitsema. 


Kui muutusi pole olnud, on midagi lahti. Muutused peavad olema. Ma lugesin hiljuti kusagilt seda.. hetkel ei tule meelde, kust.. ja nii on. Ma arvan, et ma kleepun liiga tihti kinni ühte või teise mõttesse, tundesse.
Kuidas olla mitte nii kleepuv?
Tegelen sellega.

kolmapäev, 24. august 2011

Vahel võiks siin pealkirja kast olemata olla

Ma tegin seda. Ärkasin teisiti. Võtsin end kokku ja tegin täna projektiga, mis ma teha suutsin. Vähem kui kuu aja pärast on see käes.. ja esimest korda elus ma tõesti ei oska oodata, mis tuleb ja kuidas saab. Usun, et lõpuks on ikkagi eduelamuse tunne.





Meil on Robertiga üks ja see sama asi ajada.

teisipäev, 23. august 2011

Väärib erladi postitamist

Ja haamer tabas naela, täpne ajastus

The people who suffer the most are those who don't know what they want
Kas ma mitte ei ole seda juba korra siin öelnud?!


Millal see oli? Umbes täpselt aasta tagasi, kui ma Grey Anatoomiat vaatasin.. ja olen jälle sama ratta peal. Mis jälle, ikka veel.


Tuleb tõele näkku vaadata. Justkui ootan, et minuga juhtuks nii nagu Liziga, kes vannitoa põrandal oma öid veetis (Söö, palveta, armasta).


Peabki juhtuma, muud moodi ei saa. 


Miks on alati nii, et kui ma Tallinnast tulen, tekib pääsemise tunne.. nagu vesi, mis purustab tammi. Tahad sealt minema pääseda.
Kõik on läinud nii nagu peaks justkui minema, aga ma tahan, et asjad oleksid pöörased ja erinevas järjekorras.


Võib-olla on see hetkene emotsionaalne breakdown (nagu Agnes, kes vastas mu küsimuse peale: "Kas tulid lennujaamast?" .. "Ei, ma tulin.. noh sealt kohast, kuhu need laevad tulevad". Sõna - sadam oli siinkohal liiga kaugel ajusopis peidus.)


Ma ei taha avastada end järgmisel augustil samast kohast.


Kuidas olla nii.. kuidas saab Tallinnas üleüldse elada normaalselt? See ei tule mul välja. Nagu Meredith, kes püüab end petta, et on häppy and shiny.
Tallinn Tallinnaks, lihtsalt ma olen näinud juba liiga palju inimesi, kes peavad elama selleks, et käia tööl.. ma tean, kõlab nii magedalt ja tundub jabur. Aga see pole jabur. See ongi reaalsus. Ja ma ei saa öelda, et see on kellegi süü, ometi ei saa ka öelda, et pole..


Istusime täna Harju mäel ja me rääkisime. Siis ta ütles, et noh, mul viimane aasta nüüd, kas olen mõelnud tööle ka minna. Ütlesin, et hetkel ei jaksaks ja saab ilma ka ja ega ei igatse küll seda aega. Ja siis ta ütles, et millalgi peab elama ka hakkama ning keegi ei oota seda.
Mu peas keerles järgnevad 3 tundi agressiivne küsimus: ELAMA?
Ja vastus: mina ei taha elada nii (nagu ma olen endale selle hirmu välja mõelnud, kindlasti kõik inimesed ei elagi 'nii' '). Nagu õudukas.


See on nii erinev.
Hüppelauad (majanduslik, psühholoogiline).
Soovid.
Kindlus, et sa tead, mida Sa tõesti tahad.
Või, et Sa teed, aga Sa ei mõtle, et "äkki see pole see, mida ma tõesti tahan".
Sa lihtsalt teed.


Ma ei saa öelda, et mul on usk kadunud või kombin kusagil pimeduses. See on omaette teema.
Aga ma seisan kusagil paigal ja elu või keegi või miski tahab mulle midagi hirmsasti öelda, kuid ma ei saa sellest veel üldse aru.


Mis on iseenesest juba hea algus, milleni ma jõudsin.
Ma ei mängi kaasa ja ma ei lase endal seda juhtuda. Kuigi mul on soodumus.
Nagu alkoholism mõnel teisel.




Mitte, et see kõik ei oleks võinud jääda ainult mu enda pähe.
Raske on kerge olla

teisipäev, 26. juuli 2011

Mitu ruutu on pildil?



1
25
26
55
52
60
45
?


See koolitus, kuhu ma täna hommikul ei tahtnud jõuda.. 
Hea on siin ja nii palju saab.
Pooleldi nagu filosoofia ja kõik head asjad.

pühapäev, 24. juuli 2011

Robert ja Priit tulevad homme Riiast tagasi.
Kolm tundi iluprotseduuridel võib olla hädavajalik.
Olen iga päev ujumas käinud.
Kogu pere on koos ja kodus.
Olen jälle Grey Anatoomia filmis kinni ja see meeldib mulle.


See on imelik ja veider, aga ma ei ela justkui siin, vaid hoopis mingis muus maailmas.
Kui aus olla, siis ma ei tahagi siin elada.
Tegelikult me ju loomegi endale oma maailmad, kus elame. 
Sest see maailm pole elamisväärne. Karvavõrdki.


Vastuvoolu.



Hea on

reede, 22. juuli 2011

Eesti on väike - kõike teavad kõiki. Ei ole suur uudis, aga ometi ütlen sama, kui avastan, et keegi, keda ma ammu tean, teab kedagi, kellega ma alles tuttavaks sain või keegi, keda olen salamisi jälginud teab neid, kellega olen igapäevaselt koos viibinud. Naljakas. 

Põgeneda ei tahagi, aga mingid otsad tõmbaks juba kokku küll. Tüdimus on ja talumatus.. mis mu väikesel elul minuga plaanis on?

Elu üldiselt muutub suuremaks ja aina kindlamalt tean, kus on mingi piir või kus tegelikult ei ole, kuigi alati on justkui olnud. Seda selgem on kõik. Samas seda enam võiks asjad kergemaks minna, aga mida rohkem sa tead, seda raskem on. Nagu surnud ring.

Ma ei ole nii kaua joonistanud, et paha hakkab. Mul on riiul raamatuid täis, aga ma ei küündi nendeni. Asjad on korralikult lahti pakkimata - mõtlesin, et saan homme Itaaliasse. Tundub, et ei saa. Onu kirjutab mulle täna päeval ja pöörab kõik pea peale. Ma lasen sel juhtuda. Oleks ju võinud minna ka, aga.. selle asemel istun ma siin ja mõtlen asjade üle.

Postkast on koolituste pakkumisi täis, aga ma ei tunne, et mul neid vaja oleks. Üldse ei ole. Tahan midagi muud. Osasid asju ma tean küll, mida tahan ja mida saan ka, teisi.. jälle mitte. Mul on vist sama haigus... Miks ma ei saa aru, mida ma tahan siin elus teha?! Ometi ma tean, mida tahan, aga kuidas teha.. et tõesti oleks tunne, et ma teen ja täiega ja annan kõik ja saan juurde.

Võiks juba 27 olla, ehk on siis selgem pilt. Kindlasti on.

Kodus ei ole tervislik olla. Üksi ei ole hea olla. Mina lähen lolliks kui ma oma kodus selles toas üksi istun.

Homme olen päikese käes, puhkan. Täna söön midagi head.
Magada ei taha, palavus tapab.

teisipäev, 19. juuli 2011

Eile õhtul pärast kolmetunnist sõitu teadusbussis Väike Vanker istusin teleka ette ja tahtsin õhtusöögiks krõpse dipikastmega. Möödas on vahva teaduslaager Kloogarannal, mis muutis minu arusaama laagerdamisest. Ma arvan siiani, et pole väga laagri inimene, kuid natukene olen ikka. See sõltub seltskonnast ja laagri eesmärkidest. Tõesti, lihtsalt spordilaagrisse ma ei läheks.. või vaba aja sisustamise pärast. Seesugune õppelaagri vorm sobib mulle küll. Tõesti oli vahva ja õppida sai palju. Nii palju toredaid inimesi on olemas.. ja ise muutud ka kuidagi enesekindlamaks.. lastega tegelemisel just, lisaks koosolekute ajal, kui konflikte lahendatakse. Ei lähegi enam närvi ja pead ei peida ka liiva alla, põgeneda ka ei taha. Ainult võimalust õppimiseks ja parandamiseks. See on nii hea. :)

Meisterdasin oma vennale hilised sünnipäevakingid - rohelise pirniga taskulambi ja raketi, millesse tuleb lisada natuke vett ja Fairit, siis rattapumba otsa keerata ning minema lennutada.

Lapsed olid nii toredad.. targad, ulakad ja armsad. Mõnel kasvatajal oleks palju neilt õppida. Isegi pedofiil võib kasvatajaks saada meie riigis, teades, kuidas neid eksameid tehakse ja kui kerge on maha kirjutada või vastuseid teistelt küsida.

Kodus avastasin, et 3 paari on abiellunud, imetore.. ja et ma ei jaksa hetkel muud teha kui magada ja magusat süüa.

Külastasime vanaema. Ujusin isaga jões, noorteka ees õpiti salsat, lapsed ujusid, poisid mängisid võrku ja muusikakoolist kostus puhkpillimuusikat - Põltsamaa on kõige parem linn, kus olen viibinud. Olime Maritaga nii nagu me pole enam ammu olnud.

Homme vaatan, mis saab. Suvi on ilus ja mul pole midagi kirjutada. Kõik on hästi ja läheb ise paika nii nagu peab ja siis kui vaja.
Olen tudune ja tahan kaissu.
Vihma sajab ja Marita on õnnelik.

neljapäev, 23. juuni 2011

Kontsert oli igati efektne. 30 seconds to mars - selles on mingil jabural kombel salapära. See oli pöörane! Palju üllatusi ühes päevas. Liiga palju ühe päeva kohta. Ümberringi pidid minema teised Rock Cafesse järelpeole, lõpuks leidsin iseennast sealt ja alles kell 4 saime tulema. Ma lähen pigem rokiklubisse kui klubisse - sellele sain üle pika aja kindla kinnituse. Mida kauem seal olin, seda mõnusamaks läks. Magasime õega kolm tundi und ja siis tulin ma bussile, mis oli puupüsti täis ja tema läks tööle, praktika kaitsmisele ning siis tantsima.

Olen täiesti läbi ja homme peab jälle varakult tõusma ning öösel ei saa magamisest rääkida. Mu asjad on veel pilla-palla.. jäin magama täna õhtul ja tõusin liiga hilja, kuid on osad olulised asjad, mida pean täna tegema.

Eks näis, mis saab ja kas saab. Olen veel dilemma ees, aga ma teen ära!

Robert ostis meile raamatu ja mina olen seda juba isuga õginud. Sõna otseses mõttes, igat lauset selles endasse ahminud! Nii hea on kui saad praktikast näiteid teooriasse tõsta ja näed, et sellest raamatust polnud kasu esimesel kursusel. Mida andis sotsiaalne kommunikatsioon mulle siis?! Praktiliselt mitte midagi. Annab alles nüüd, sama lugu grupiprotsesside ja konfliktidega. Grupipsühholoogia ja Heiki Krips. Usun sellesse ja vahet pole kui ma omaette usun. Ükskord see toimib!


Kuulan marsi lugusid ja kuradima hea on olla! Maksimum kella kolmeni vorbin täna oma pabereid.. ja tulgu nad parem head!




Homsest algab minul ka suvi!
23.-27. Gaudeamus Vilniuses, laulukooriga
27.06.-3.07. Maa ja Ilm Tallinnas, laulukoori ja neiduderühmaga

esmaspäev, 20. juuni 2011

Mitu lõppu ja algust

Eile lõpetasin oma viimase koolitöö, mis peaks tagama arvestuse ja kõik arvestused ning hinded.
Projekt pole läbi, see alles läheb lahti, aga olen palju panustanud, et saaksin tantse ja laule nautida kuni 3. juulini. Pikk pikk pikk puhkus-töö-tants-laul!


Homme on Tartus esinemine ja Tallinnas kontsert ja hetkel ei tea ma sugugi, kuidas sinna kõige parem oleks saada ning kus ööbida. Piletki veel arvutis.


Robert lõpetas eile kooli: http://loimik2011.kultuur.edu.ee/loim14/index.html. Muide Lõimikus on veel mitmeid häid ja väga häid lõputöid üleval, ka diplomikontsertide videode lõigud ;)






Ma saan koju alles 4. või 5. juulil. Esimesed jaanid, mida ma ei tähista nii nagu ma olen tähistanud ja see on võõras. Ometi on need mingid jaanid.. kõigest. Aga see on midagi kindlat ja pidevat olnud minu jaoks.

Tuba on lilli täis ja päevikus ei lõppe need tärniga ülesanded enne tänast õhtut!

pühapäev, 12. juuni 2011

Ahh, pealkirja ei tule praegu, mõtlesin 10 minutit

Eile oli klassikokkutulek: 10 inimest, palju sääski, superkuum saun ja tiik ning grill, millest ma ilma jäin.
Juba teist päeva olen peaaegu üksinda kodus.
Kui isa ei oleks unustanud mulle helistada, siis oleksin täna Lemuvere inimeste uut koera näinud, kes on selline:




Kertu ei saa Gaudeamusele tulla.. :(
Ta grillib hetkel õues, homme jälle ei näe. Venda näen alles nüüd, täna õhtul.
Käisime Kamari tammi juures ujumas ja naersime end autos puruks..
Mul on käe ümber punane tüll, mille Agnes oma Alice Imedemaalt tegelase kostüümi küljest noppis.


Äraütlemata mõnus oli istuda täna koos, mõnede suhete puhul tead, et need on ammused ja mingil olulisel põhjusel peavad need kestma.


Läheme homme isaga I Naiste tantsupidu vaatama! Ema esineb seal.
Tahan Viljandisse, siis saab tööle.. äikest võiks ka tulla ja vihma ka. Õnneks tuleb.




Kui mõni sein pidevalt ikka ette jääb, tuleb võtta kirka ja see puruks lüüa! Hakkan varsti grupipsühholoogia kohta lugema - ega ma pole mingi prügikast, et kõike rahulolevana pean omaks võtma või taluma. Tuleb oma osavad osad tööle panna. Need on ju kõigil olemas.. mingiski valdkonnas.


Kõht on tühi ja televiisorist tuleb väga hea film
Kool ei ole veel läbi, aga suured peod pole ka kaugel :)

pühapäev, 5. juuni 2011

...et sa sisemiselt kasvad ja muutud rahulikuks ja ei pea maailmale oma valu välja laskma...

Istume Pille sünnipäeva peol koos meie toredate välismaalastega. Oleme täna väga palju õppinud. Sisse vaadanud.. ja nii see käibki, iga asja kohta.
Õhtu muutis veel imelisemaks see, et lisaks rakenduskõrgharidusõppele on võimalik mul omandada ka tasuta bakalaureuse haridus. Olen ligi pool aastat oma peas seda mõtet veeretanud. Siin koolis õppides ei kasva iga aastaga mitte noorsootöö ja huvihariduse isu, vaid õppimise isu üleüldises mõttes. Tahan õppida ja võibolla hoopis midagi teistsugust.. mida siduda sellega, mida juba tean ja oskan. See on kingitus mu peagi lõppevale kolmandale aastale!
Päeva krooniks on Roberti diplomikontset.. see oli sõnuseletamatult raputav! Algusest lõpuni. Olen hetkel liiga pilves rõõmust ja heast meeleolust, et korralikult mõtteid kirja panna. Kibelen tagasi inimeste juurde..

Tal on nii palju sees, mida anda ja ta oskab seda teha. Vahel mõtlen, et kas tõesti peab inimene oma elus kogema valu või tõelist kaotust, et temast saaks mitmetasandiline inimene, kes ongi nagu ta on ja suudab anda edasi seda, mida mitmed ka parima harjutamise ja õppimise tagajärel ei saavuta..
Sest ma ka püüan olla veel parem inimene ja teen selle tarvis endaga tööd.. õpin ja süvenen sellesse, mis meeldib, et saada paremaks, aga ometi jääb midagi veel vajaka - elukogemus või see sama kurbus ja valu.

Robertiga koos olles olen kokku puutunud inimestega, kelles on see salapärane "miskisugune rahu ja sisemine tugevus" ning pahatihti on nende elud olnud rohkem kui me sooviks inimesele, keda me silmaotsaski ei kannata, pigem, kelle teatud iseloomuomadused on meile totaalselt vastukarva.
Siin kusagil on tõepõhi all.. kohe kindlasti on.


Ainuke asi, mille pärast ma natuke mures olen on suvine töö.. mille otsimisega ma väga tegelenud pole. Ei ole selleks aega! Aga raha ei saa olema takistus unistustele..

mul on õnn ja takistused. Teetki ütles täna, et pidev heaolu ei vii edasi, vaid sa pead astuma rehadele, et ebaõnnestuda ja õppida. Muidu sa ei arene. Ja seda ma õpin pidevalt.. kuidas paremini areneda..




Lähen teistega vestlusesse.
Robert sai briljantse A, seesugust on raske meie osakonnas saavutada.. sest meie tööd pole pooltki nii isiklikud ja endast viimset välja andvad, kui on muusikaosakonnas või tantsuosakonnas või teatriosakonnas. Mitte, et peaks olema - ma imetlen, kuidas mõned inimesed suudavad end pahupidi pöörata, et mina kui mitte mingisugune muusikakriitik või teoreetik saan sellise laksu, mida saavad anda... nemad, kes seda annavad :)

pühapäev, 22. mai 2011

Me peame mõistma, kuid me ei pea kõike enda ümber heaks kiitma. Ja seda tuleb väljendada.

Ma olen alles alguses.




Täna olin kaks tundi päikese käes siruli ja kõhuli.
Ülejäänud õhtu möödus arvuti taga. Tundub, et kool hakkab selleks aastaks läbi saama, sest nii palju on teha.
Sama stsenaarium saatis ka eilset päeva.
Homme jälle.


Reedel oli meil loovuse psühholoogia kontrolltöö ja rida ettekandeid. Oeh, pean tegema vist copy-paste Kadri blogist, mida täna juhuslikult lugema sattusin ja kus ta kirjutas enda otse ütlemiste kohta ning selle kohta, et temast ei saada aru ja ehk peab ta ükskord tunnistama, et viga on temas ja seda parandama püüdma. Täpselt see, millega minagi tegelenud olen pikalt. Aga no.. ma tõesti ei kavatse puht viisakuse pärast kõigele toimuvale kaasa noogutada, mis tõesti juba liiale läheb. Nii me siis ülemeelitsesime Birgitiga loengus. 


Inimesed räägivad loovuse vallandumisest ja inspiratsioonist Youtube kaudu. Järjekordne perealbum või Youtube video ja kui neid oli juba ridamisi 6 vähemalt.. sain aru, et olen sattunud koomikute klubisse, mitte loovuse psühholoogia loengusse.. hea nali vales kohas - täielik ebaõnnestumine.. olen tujurikkuja. Kõndisime lihtsalt minema.


ÄRA RÄÄGI, KUI SA EI TEA!
VÕI VÄHEMALT NÄE VAEVA JA mõtle, KAS ÜLDSE PEAD MIDAGI ÜTLEMA JA KUI PEAD, SIIS mida ÜTLED.. mõtle! Keegi pole nii mage, et ta ainult youtube videode näitamisega suudab piirduda. Ja miks õppejõud ei teinud konstruktiivset tagasisidet meile.. 


nii alaväärne on mõne loengu sisu ja õppejõu poolne ÕPETAMINE.
Viimane ülesanne selles aines on järgmine, tõlgid kas inglise keelest eesti keelde 5 mängu või kirjutad 5 eestikeeset mängu ümber ja saada talle. Kirjutad lihtsalt ÜMBER, midagi ei lisa, midagi ei muuda, ei tee. Naeruväärne ja siis mina mõtlen, et mis mul viga on, et ma tahan vaadata rohkem ja mõelda rohkem.


Me oleme ülikoolis.
Või mitte.


Aga loovuse psühholoogia on mulle andnud ka - iga kord tulen loengust vastuolude ja vastumeelsusega, mis panevad aju tööle ja näed, välja mõtlesin mitmeid asju!


Sattusin poole kaheks muusikutega koos bussile ning sõitsime Tallinna poole. Jätsin esimest korda poolenisti vahele meie projekti koosoleku. See oli kasulik käik - ma saan Robertist üha paremini aru. Õpin temaga koos olema ja elama.


****


Mitmel korral, olen soovinud oma või kellegi teise vestlust linti võtta.
Näiteks Marge He ja minu vestlus loovuse psühholoogia vaheajal või Roberti ja enda õhtuseid arutelusid. Sest need sädelevad hetked ongi korraks ja siis on nad kadunud. Mõtteselgused ja välgatused.


****


Ekseldes eile oma pärimustöös leidsin end ülikoolide kodulehtedelt uusi erialasid uurimas ja justkui leidsin midagi.. keeruline, sest ma ei tea, mida saab, mida mitte, aga see ongi tegelt inimese kõige suurem ja nõmedam takistaja, kui ta end alalõpmata tagasi hoiab, sest ta pole piisavalt hea või mõtleb "mis arvaja või ütleja mina olen"..


see on üks asi, millele olen pikalt mõelnud ja leidnud lihtsa vastuse - ma olen parem kui ma ise olen arvanud. Ma olen palju parem ja seda on nii raske olnud endale tunnistada või sellesse uskuda. Nüüd ma juba kuidagi usun. Inimestel on nii palju piirajaid.. ja väga raske on neist vabaneda. Väga raske on uskuda millesegi suuremasse.. 


ja seepärast ma tegelikult üldse kirjutama hakkasin täna, Esa Saarinen "Muutumised". Robert on juba ammu mul soovitanud seda lugema hakata, mul pole justkui tõuget olnud. Nüüd on.




Küsimus on väikestes asjades, millest kasvavad
suured. Inimene on tundeolend. Ta näeb ja tunnetab
maailma muljetena, irdlõikudena, mida peab terviklikuks
tõeluseks. Ta suurendab asju ja ta pisendab neid. Ei jäta midagi
endiseks. Inimene tõlgendab maailma sümbolitena ja laseb 
end mõjutada enese poolt välja mõeldud tähendustest. Sageli
tajub ta neid märke füüsiliselt, oma kehaga.


Ebatäiuslikkus on koht kasvamiseks.


On harvaesinev nähtus, et inimene juhib end sihi-
teadlikult, kuna inimesed kalduvad pigem vooluga
kaasa minema kui ise mõtlema.


Kui inimene on liialt vastuvõtualdis, siis ta minetab
end ja läheb kaduma ka teiste jaoks.
Kui inimene pole piisavalt vastuvõtualdis, siis ta kuivab.
Selles raamatus räägitakse inimesest, kes soovib sisimat puudutust.


Üks iseenda juhtimise oksustest on oskus vastu võtta. Ja tead-
mine, et võtad vastu, kuigi arvad end mitte võtvat.


Meie põhitoon on tõdev, pürgimus suurejooneline. Siht:
leida näivuse varjust asi iseeneses. Asi iseeneses oma põ-
hialuste, uurimistulemuste tagant. Asi kui niisugune, paljana,
jahmumapanevas alastuses.
Just selle raamatu kaudu, mille põhialused on peidetud,
akadeemiline aines varjatud.
Taotleme liikvelolekut. Loodame, et meie teeside valguses
käivituvad lugeja vaimse vormimise aparaadi sisemised jõud
- teeside, mida oleme hoolikalt kaalunud, hinnanud ja eri
nurkadest vaadelnud, kuid mis on pigem kiired ja jultunudki
vilksatused kui suunavad juhtlõngad.
Usume, et see raamat suudab anda lugejale palju. Ent üks-
nes juhul, kui lugeja seda ise soovib. Oleme kirjutanud õpikuid,
oleme kirjutanud teaduslikke uurimusi, esseistikat, kirjandusüle-
vaateid ja traditsioonilisi teadusraamatuid. Selle teose eesmärk
on teine. Meie käes on raamat, mille ülesanne pole tõestada, vaid
toimida. On selge, et see ei toimi mõeldud viisil lugejapoolse
soostumuseta.


Liikudes ainult teooriates, ei mõista me
maailma.
Liikudes ainult konkreetses, ei õpi me mõtlema.














How is it that you don't know the difference between right and wrong? 
Because I don't think the things are simply right or wrong.


Grey Anatoomia sai läbi

neljapäev, 19. mai 2011

Mänd võib olla mattunud sambla alla

On nii ja on naa olnud. Isegi, kui on väga niru ja maailm viltune, on ometi see hea. Isegi kui ütlen, et olen paigast ära ja kuidagi ärevil, on see ometi hea märk. See tähendab, et midagi toimub ja pulbitseb ning pole vana hea rahulolu ise. See pulbitsus ongi hea, mis sest, et ta kaasab endaga meelesegadusi, imelikke hetki, kallutatud arusaamasid jne jne. Arvan, et kulminatsioon oli eelmise nädala ettekannete tramburai, millele eelnes projektikooslek. Kõik läks nii nagu olin mõelnud ja täpselt nii nagu õigeks pidasin. Nüüd tuleb vaid hoog sisse saada.. mul pole ammu ammu ammu ammu olnud nii põnevat vestlust kui reedel loovusepsühholoogia pausi ajal. Ühtäkki jõudis mulle miski oluline teadvusesse ja ma kinnistasin selle.

See ongi nii, et pusid, pusid, peksad end mööda seinu ära ja siis oled valguse käes.. kõik on selge. See oli väike selgus, aga ometi suur ja oluline. Mõtelda on mõnus! Leidsime kursakaaslasega, et kõikide nende loovate kunstide kõrvale nagu muusika, luuletamine, kirjandus, näitlemine, tantsimine, maalimine ja muud kunstid juurde tuleks lisada ka MÕTLEMINE! Kuidas loovalt läheneda erinevatele probleemidele, mismoodi luua oma toimivaid süsteeme nende lahendamiseks.. miks mitte oma teooriaid, mis võivad ükskord olla midagi enamat kui iseenda vaimusünnitis ja abistav vahend. Marge (He) soovitas lugeda ühte bakalaureuse tööd Teooriate teooria oli vist nimi, midagi sarnast. Ta ei soovitanud, aga kui ta sellest rääkis, siis tundsin, et pean seda lugeda saama. Praegu pole ma jõudnud tolle tööga tegeleda, kuid Robert tõi mulle Esa Saarineni raamatu Muutumised, mille talle sünnipäevaks kinkisin. Mu aju vajab praegu tervislikku toitu, mis ei hulluta mõtteid, vaid teeb korrastusi.

Päris mitu mitu postistust tagasi kirjutasin, et midagi hakkab juhtuma ja ma tunnen, et miski muutub. Bioloogiliselt ja psühholoogiliselt täiesti selgitatav nähtus, kuid ma ise pole veel aru saanud, mis täpselt toimub minuga. Aga see on nii põnev! Pilt läheb üha selgemaks, järjest selgemaks läheb kogu see elu, mida elan. Iseenda sisemaailm tekitab põnevust ja huvi avastada. See on nii põnev. Istuda Robertiga koos diivanil, samal ajal, kui tema mõtleb oma peas omi asju ja mina enda omasid ning õhtul enne magama minekut me arutleme.. ja mul justkui polegi sel hetkel mitte midagi muud vaja ainult arutelu Temaga.

Ma tahan õppida, avastada, seigelda, õppida ja õpetada, õppida, luua, astuda oma rada.

Kirjutan nagu värskelt usku pööranud inimene.. aga ehk ongi see mingi usk.. eluisu aina kerkib.

****

Palju on olnud. Ja ma ei pea sugugi silmas kooli. Pigem on kõike muud hästi palju, mis enda sees toimub ja kool ning kogu see rahmeldamine tundub siis loomuliku kommipaberina - ta peab olema ja lihtsalt on ning selle vastu ei saa. Palju põnevamad lood toimuvad hoopis seespool ja väljaspool paksu tihedat tunniplaani, need käega katsumatud asjad, mis jäävad ridade vahele.


Vanaemad on ühed naljakad naised. Nad pole ideaalsed ja mõni neist võib olla tihti täpselt selline inimene, kes sulle näiteks koolis absoluutselt peale ei lähe. Perekonnaga ongi see hea, et paratamatult aksepteerid erinevaid inimesi oma suguvõsas ja tingimusteta. Mujal saad valida, kas tahad ühes või teises grupis olla. Valik on laiem. Perekonda ja suguvõsa ei vali, aksepteerid ja õpid tolereerima, sest kui nende mitte tolereerimine on palju keerulisem ja ebaloogilisem enamikes olukordades ja põhjustab mõttetuid isiksuse probleeme tuleviku suhetes. Minu jaoks pole perekond eelkõige turvaline ja soe kooslus, kuhu saab maailma eest pugeda. Pere on õppimise koht.. sugulased nii samuti. Eks need kaks asja käi omavahel tegelikult kokku.


Mart Saar tegi kauneid klaveripalasid ja kirjutas kahele pruudile, kes olid õed, ühesugused kirjad. Käisime muuseumiöö raames laulmas. Pisikeses toas oma kolme looga, keset loodusrikast paika.




Kui me Robertiga Tartusse sõitsime olime nagu 20 aastat tagasi elanud noored, kes läksid oma vana passatiga (kuidas iganes seda kirjutatakse) ühe või teise vanemate juurde kartuleid panema. Tema lihtne autoremonditöökoja tööline hommikul kaheksast õhtul kümneni. Mina kerge õmblejanna ja hobikorras lisaraha teenimiseks laagrikasvataja. Ning muud polnudki tarvis, see oli parim, millest tol ajal unistada saime. Kuid tänapäeval.. on pea laiali otsas. Mis tunne on, kui pea päriselt LAIALI on.. või nagu kapsas. Mitte midagi ei saa aru ja ei tea, kes või kus olema peaks. Enam ei piisa kartulitest, passatist või õmblejanna ametist. Kui see just omaette soov pole..

Loodusprogramm on lõpule viidud. Sain esmaspäevaõhtul alles tervikliku info ja ei teadnud kuni järgmise hommikuni, mis teemal programm tuleb.. valmistasin 12 mängu ette koos vahendite ja auhindadega ning kui kohale jõudsin panin need kenasti programmiga kokku. Toimis, olen küll aastaga paremaks saanud. Õppisin palju ja püüdsin lastele ka anda nii palju kui oskasin. Nähes Airet programmi tegevusi läbi viimas, oleksin veel rohkem tahtnud anda.. sulasin lastega pidevalt punti ja kirjutasin-joonistasin oma päevik-märkmiku sõnu ning pilte täis. Turgutav ja motiveeriv on kohata oma alast nii huvitatud inimesi, kes on sealjuures väga meeldivad inimesed. Ta oli tõesti osav. Arutlesime elamuspedagoogika tunnis eelmisel nädalal selle üle, milline peab seiklusjuht olema, lõpuks panime ühiselt omadused tähtsuse järjekorda. EESKUJU oli esimese kolme märksõna juures põhiline, mille üle arutlesime ja mõtlesin sellele pikalt. 

Osad meist leidsid, et eeskuju olla ongi põhiline, siis tuleb ka muu. Teised arvasid, et eeskuju oled ikka oma isiksuse ja olemusega. Sa võid teemat tunda ja olla sõbralik, kuid sellest ei piisa alati. Nagu Raud ütleb - x-faktor peab olema. Sa kas oled või ei ole. Airel oli peaaegu x-faktor, ma sain temaga koos olla kahjuks 1,5 päeva. Eile õhtul mõtlesin, et x-faktoriga eeskuju oled siis, kui õpetatav eriala paelub hingepõhjani. Siinkohal võiks muidugi öelda, et mis sa loobid suuri sõnu, ise teadmata nende õiget tähendustki. Seda pole olemas, mida ütlesid - hingepõhjani - mismõttes. Kus on põhi? Vat, vat, vat.. kus on? 


Need 1.-4. klassi lapsed tundsid kõiki rabataimi ja teadsid, mismoodi nad paljunevad! Minu lemmik on siin - tupp-villpea, pidi sisaldama rohkesti vitamiine ja soovituslik süüa inimestel. Karude maiuspala.

Minu tuba.

Tol ööl nägin unes, et mind pandi paari ühe võõra mehega. Ema ütles, et võin hiljem elada sellega, kellega tahan, kuid praegu pean abielluma. Priit oli üks tunnistajatest ja see, kellega abiellusin oli sama isik, kes meid paari pani. Kristi nägi unes nahkhiirte pulma. Muide üks nahkhiir sööb öösel ära üle mitme tuhande sääse. Keda sääsed piinavad, muretsegu nahkhiir - väga tõhus!

Üks pokaalitäis unejooki enne ööd.

Juba on aru saada osade põhjal, kes mis rolli kannab.

Selline näeb välja tüüpiline veekogu - putukate kuningriik. Nii mõnestki neist saavad siin pehmetiivalised või sääsed või mõned muud lendavad olendid. Ujumise isu kadus ära, aga väga huvitav oli jälgida, mismoodi neil elu toimis ja kui kavalada on mõned putukad! Näiteks puruvana ehitab enda ümber kindluse ja siis hakkab teisi putukavastseid taga ajama. Puruvanad söövad mingi aja möödudes selle karbi tühjaks.


Väsimus on. Heidan magama ja alustan homset hommikut projektiga. 

laupäev, 7. mai 2011

Krohv, mis tuleb maha võtta

Kõik me oleme eksinud. Sünnime puhastena, aga maailm eksitab meid ära. Kuidas ennast puhtaks teha kogu sellest jamast. Pole ühtset lahendust, inimeste sisemaailmad on niivõrd erinevad.


Sa oled juba olemas. Ainult rumal on see, kes otsib ennast väljastpoolt ennast. Loomulikult ei leia ta ennast mitte kunagi.


Ja me polegi maailmas oma mõtetega üksi. Siin ta on, ehtne inimene samade mõtetega.




Väljapääsu otsimine isiklikust kriisist, mis puudutab paljusid kapitalistlikus süsteemis elavaid inimesi ja seab küsimuse alla vaikimisi omaks võetud valikute paikapidavuse.

reede, 6. mai 2011

Priit on Nepaalist tagasi! Mängis diivanil lätlast ja ma jäin uskuma, lõpuks tuli välja, et Priit ja juba tagasi!


Viimased kolm õhtut on olnud väga toredad ja elavad.
Nii palju kui ma oma päevi mäletan, on need möödunud nina arvutis lennu-, laeva- ja bussipileteid bookimas.


Tänase seisuga on kõik partnerid kontakteerunud ning 3.-6. juuni pole sugugi kaugel.. tõsi, me teemegi oma projekti.


Pühapäeval on Emadepäev.. aga mina ei tahagi koju minna, olenemata sellest, et me lähme vanaema juurde ja näen Maigit, keda pole nii ammu näinud!


Ei, ma ei vihka maailma või inimesi.


Praegu on see aeg, kus tahaks kapselduda või kookonisse minna, et liblikaks muutuda. Mitte, et praegu oleks totaalne kaos.. aga teadmine ja tajumine, et see pole kogu maailm, teeb rahutuks. Vürtsi lisab ka kohatine ümbritsev kammitsus.




Tahan head süüa.

teisipäev, 26. aprill 2011

Veel pole suvi, alles kevad..

Kirjutaksin praegu Jaapani noortevahetuse jaoks motivatsiooni kirja ja muid dokumente, kui septembris ei oleks täpselt nendel kuupäevadel meie enda noortevahetus.. laulupeolt saab ära hiilida, aga noortevahetuselt mitte.. tantsupeo jaoks hangin dublandi või.. no.. ahh, nii pikaks ajaks piiri taha. Ideaalne!

Varsti tuleb mõni pakkumine minu jaoks, ma tean seda.

Mul on stress, sest ma ei tea, kus ma suvel tööle hakkan. STRESS, sest mul on tööd vaja. VAJA.


Täna päevitasime 2 tundi.
Viisa asjad paistavad korda saavat. Projekti ees on siiani hirm, aga ma saan targaks.
Varsti läheb tagasi jahedaks, ehk ongi parem, ei teki liiga vara suve tunnet.

Kurk on valus ja Grey Anatoomia oli täna väga hea, mis sest, et vana osa.. aga nii hea nii hea nii hea.


Tahan joonistada ja ära. Kui esimene ei juhtu, siis viimane juhtub kindlasti ühel heal päeval.
Kuulan Fink'i, mis tuletab meelde, et me saime neiduderühmaga tantsupeole!


2011 pidu saab olema mu laulu-tantsupidu, mida olen kaua oodanud.

pühapäev, 24. aprill 2011

.


Täna käisin üle mitme kuu pikkuse pausi tagant Tallinnas. Oi, kuidas ei soovinud ma eile Põltsamaale tulla ja kuidas tahtsin Viljandi kodus mitu päeva järjest maha magada.

Külastasime Kertu ja Martini uut kodu ja vanaonu, kes liitub meiega järgmisel nädalal, et suursugust tantsuetendust vaadata. Sain teadas, et mu vanaisa kaksikvend on tantsinud pea 10 aastat oma elust peotantsu ja võistlustel osalenud ning isegi Eesti meister olnud. Nad ei tahtnud vanatädiga meid mitte kuidagi ära lasta..

Kõige vahvam oligi ehk see, et vanaonu küsis minu käest mu plaanide kohta sedasi nagu oleks mu pähe vaadanud või nagu oleks ta minu ja Roberti hiljutist vestlust pealt kuulanud. ..ega sa pole mõelnud välismaale tööle või õppima minna? 

Ja mina ütlesin, et eks tahaks ikka minna, kasvõi ainult aastaks, praegu peabki tegema kõike, sest millal siis veel kui mitte nüüd. Jõuan töötada ja elada rohkem kui küll.

Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus
KULJUSEGA KEVADESSE!
Selle aasta talv on kõiki juba korralikult ära tüüdanud ja viimane aeg oleks kevade väljameelitamiseks midagi ette võtta. Puhuriga lund sulatada? Salamahti kaseurbi paitamas käia, et need kiiremini kasvaksid? Ei. Tantsida!
Oleme teinud terve aasta hoolsalt tööd ja soovime nüüd Teiega oma saavutusi jagada.  Ootame kevadkontserdile kõiki oma pereliikmeid, sõpru, vilistlasi ja kindlasti palju-palju neid inimesi, kellele rahvatants südamelähedane on. Tahame teidki nakatada sellesse rõõmu, mida meile tantsimine valmistab.
Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus kontsert "Kuljusega kevadesse" toimub 30. aprillil kell 16:00 Salme Kultuurikeskuses. Pilet hinnaga 5 EUR saadaval kohapeal.
Uued tantsud, uued inimesed, palju toredaid elamusi - tule ja saa Sinagi sellest osa!
alt

Sandrat nägin Põltsamaa Selveris ja nii hea oli! Tundub, et me siiski kohtume juunis oma klassiga.

Nädal on olnud pikk ja lai. Hinges ikka pakitseb kogu aeg miski ja ei lase üldse olla.. mis on mu praeguse elu eesmärk: leida seiklusi ja proovida erinevaid ASJU, näha erinevaid inimesi, vahetada keskkondi. Ma tüdinen nii kiiresti, kui midagi vapustavat ei juhtu. Ma kohe ei oska.. mul hakkab igav ühe koha peal..

Projekt sai eile õhtul ametlikult käima lükatud. Vähemalt minu osa selles. Juba kuu aja pärast on välismaalased Eestis, et valmistada koos meiega ette meie sügisene suursugune rahvusvaheline noortevahetus. Kõlab seiklusena ja seda ta saab olema juba praegu.

Kõht on tühi ja pean tädile õppematerjale saatma.
Üks film ootab ka mind arvutis.
Kui ma vaid saaksin järgmise nädalavahetuse pikemaks venitada, veedaksin rohkem aega Tallinnas.
Maigi tuleb koju samal ajal ja soovin ikka tema sünnipäevapeole ka jõuda!

esmaspäev, 18. aprill 2011

Ahh, ma ei oota suve..

Mõtlen küll vahel, et mis kuradi häda on oma maailma siin Internetisügavuses laiali laotada.. kurta ja jonnida.. ennast kergitada ja maha teha.. teisi maha teha ja kogu ümbritsevat keskkonda maha teha.. ja kõik muu pudi padi, mis sellega kaasneb.


Samas, teate, kahju on, kui ei tea enam inimestest midagi, sest neid pole isegi mitte siin - Interneti sügavusestes enam. Seega, blogid on head!


Riido tuli täna ootamatult läbi. Olin ööriietes, juuksed sassis ja puhta pläss nägin välja. Manasin kiiresti naeratuse näole (sest see muudab kogu olemuse kenamaks) ning ajasime ligi pool tundi juttu. Kumbki ei tea ümbritsevast eriti midagi, kuid mõned asjad said siiski omavahel jagatud ning kokku lepitud.


Igaüks on milleski hea ja see, miks kõik end tõestada tahavad või kasvõi natukenegi kiita või turgutada, on loomulik, sest nad ISE veel ei tea, et nad on head, nad ei tea, mis on see nende asi.
Meie kõigiga on nii.
Põhiline on siiski, et hea paistab ka ilma midagi ütlemata silma, sest ta on hea ja ta usub ise ka sellesse.


Inimesed ei kipu väga kiitma.. ausalt öeldes ei kipu ka nad väga konstruktiivset kriitikat tegema, mis on kohati isegi hullem, kui kiituse ja heade sõnade puudus. Kriitikat on jah palju, kuid asjalikku kriitikat.. ei leidu isegi sealt, kust seda ehk kõige enam ootaks.


Kaitsmiskomisjon. Võtsin teema ikkagi üles. Saatsin mõni hetk tagasi Urmole kirja ka, et kuidas läks. See, mida too härra "pea" Margele ütles oli allpool igasugust konstruktiivset tagasisidet.


"Mõned tööd lihtsalt väärisid esiletõstmist ... meil oli ainult 15 minutit aega, et teie töid hinnata, see on liiga väike aeg, et põhjendada ... C-D on keskmise üliõpilase hindeks, B on ka väga hea." Ja noh, teised.. mis sest, et neil polnudki midagi viga, aga olid mahult liiga pikad (mitte, et see ei näitaks just töö tegija põhjalikkust ja arukust ning valmisolekut juba diplomitöö vups ära teha) ja teiseks on ju kutsekooli lõpetanute valmisolek tööturule sisenemiseks muldvana ja surmigav teema.. samamoodi töörahulolu. Kes see viitsib jälle Maslow'd lugeda või kahe-faktori teooriat.. kulunud teema, igav. Muidugi ei vääri A-d.


Minagi poleks selliste põhjendustega sugugi rahul ja sooviksin järelpärimist.


See selleks. Projekti teema hakkab tuure võtma. Mul on kirjad juba valmis ja ootavad infot, mis paikneb mu Viljandi läpakas. Sain oma koti ka täna valmis ning otsisin tulevaste pükste jaoks nööpe. Uskumatu, kui palju toredaid nööplasi on minu kodus ühes karbis juba aastaid elanud! Homme lähen matkajalatseid otsima ja ootan juba Viljandisse minekut.


Kodu on armas, aga sellest lahti laskmine pole enam nii valus.
Nüüd, millalgi on alanud või hakkab häguselt uus peatükk.
Kertu sai Tallinnasse suveks vinge praktikakoha ja töö! Mu õde on tegija!
Ja minu kõht on jälle tühi..


Olen õnnelikult eksinud - nii võiks kõik noored üliõpilased, kes ei tea, mida tulevik toob, enda kohta öelda. See toimib ja muudab masenduse rõõmsaks.

laupäev, 16. aprill 2011

Nädalavehtus kodus

Hakkasin eile õhtul endale kotti õmblema ja seda riidest, mille ostsin endale 10 krooni eest enne jõule vastasmaja kaltsukast. 
Pükste riie ja lõiked ootavad teisi nädalavahetusi.


Puudu on veel nööbiauk ja nööp ning mõned kaunistused.. rihma jaoks pean ka mingi pandla hakima. Mõtlesin, et teen sisse tasku ka, eks näis...



Täna käisime Kultuurikeskuses juubelikontserti kuulamas-vaatamas. Mu uued prillid ei näita selgesti, sama lugu on läätsedega. Esmaspäeval uurin välja, mis mu silmadega lahti on. Nägemine on teinud languse, millesarnast pole mul varem esinenud. Kurb lausa, sest prillid on kenad.


Matkajalatseid ei saanud, lähen nn keelatud jalanõudega. Ausalt öeldes, ootan matka juba väga. Ka õppetoetus oleks võinud reedel juba tulla, aga noh, mis seal ikka, esmaspäev ka tore päev. Robert viib meid teisipäeva õhtul ära.. marsruut on korralik.. esimesel päeval 8-9 km kanuuga, teisel päeval 12-18 km kanuuga ning kolmandal 6-9 km kanuuga. Teine päev on kõige raskem kirjelduse järgi - kärestikud, takistused. Kolmas on juba parem. Esimene on sisseelamiseks. Ootan matka!


Teisipäev 19.04
13.00 kogunemine Põlvamaal Aarnaorus. Varustuse ümberpakkimine, aerutamise ja kanuusõidu põhivõtted, instrueerimine iseseisvaks sõiduks
14.00 matkale
18.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Koorveret. Distants 8-9 km

Kolmapäev 20.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut Koorvere-Kiidjärve või Saesaare (sõltub kaugele jõuate sõita) Distants 12-18 km
16.00 päeva lõpp telkimiskohas enne Kiidjärvet või Saesaare paisjärve ääres

Neljapäev 21.04
10.00 matkapäeva algus. Marsruut kuni Otteni või Porgandi (sõltuvalt päeva alguspunktist). Marsruut 6-9 km
14.00 matkapäeva lõpp. Transport koju

Kaart. Vaata marsruuti siit: http://goo.gl/Lp70Y



Vaatan nüüd filme ja õmblen edasi.. hoidun arvutist, kardan oma silmade pärast.
Tahan reisile.

esmaspäev, 11. aprill 2011

Koolis on midagi enamat kui õppetöö!

Pea valutab sellest hetkest alates, mil lugesin oma retsensiooni. Täpselt nagu ma arvasin - põhjalik ja korralik retsenseerija. Ladus mulle 8 kommentaari/küsimust ritta ning mul on mida kolmapäeval kaitsta. Juhendajagi ütles, et ei oleks oodanud seesugust tulemust, samas ma olen päev otsa mõelnud ka, kuidas end kaitsta ja mulle meeldivad need mõtted, mis pähe tulevad. Sellest ka siis peavalu. Eesmärgiks ei seadnud ma mitte paremat hinnet, mis võiks ju ka olla, vaid seda, et teen komisjonile selgeks, MIKS minu töö on eriline ja oluline ning vajalik ja põhjalik. See ongi minu trump. Hinne kujuneb siis juba sellest lähtuvalt.


Andrus Veerpalu on sangar olenemata sellest, kas ta mõistetakse süüdi või mitte. Ta on eeskujuks mitmetele eestlastele. Tunnen, et mulle ka, mis sest, et nii pisikeses asjas nagu seminaritöö.. võrreldes temaga.


Pärast kaitsmist jooksen otse koju.. või siis võtan riided kaitsmisele kaasa, või kaitsen rahvariietes, mis oleks hullult lahe idee tegelt (praegu tuli pähe, kusjuures).


Mõned tantsud on ka vaja veel homme üle vaadata ja ülevaatlusel tahan olla hea! Seal pole nii nagu kooriga, et tõmbad 1-2 lugu ja esitad need, kõik tantsud tuleb ette tantsida.. huh, arvestades seda, kui "korralikult" on meie rühma neiud proovides kohal käinud, on lausa ime, kui kõik tantsud ilma suuremate vigadeta välja tulevad.


Täna selgus veel, et Piret on nõus mind ja Triinut kooriga ettelaulmisele laskma, ega ta polnud ka varem väga vastu, lihtsalt Jana kui dirigent peab asjad ikka üle rääkima. Seega me Triinuga peame otsima auto ja siis juhi lisaks ning laskma end sama päeva õhtuks Ahja jõe äärde mingisse punkti toimetada.. hetkel ei tea ma, kus me esimesel ööl peatume üldse, lisaks söögivarude jagamine ja kogu ülejäänud varustus... saab tore olema :D




Hetkel ei rõõmusta ma millegi üle, olen tööle suunatud ja pinges, samas on see fantastiline tunne, olla kogu pööriste keskel ja nüüdseks, kui on läbitud mitmeid ebamugavaid protsesse ning lisaks seiklusaineid.. tunnen väga tugevalt, kui hästi need protsessid on mind aidanud ja praegu on justkui kõik paigas ja fantastiline on olla.




Täna tuleb vaadata jälle mõnda vanemat Grey Anatoomia osa.. parim ravim.
Eilne esinemine läks väga tublisti. Nii hea on kooriga laval laulda.. meil on väga hea koor!