teisipäev, 24. juuni 2014

Pikim päev aastas


Mu meel on mingis rahulikus meeleolus. Aega pole olemas, päev on pikaks venitatud, unetunnid mahuvad ja vahel ei mahu ka. Üks pikk päev.
Justkui oleks 3 pikka päeva selles juunikuus.
Laager Eyrarbakkis
Hetk Reykjavikis
Laager Läänefjordides.
Olen selles kolmandas praegu, aga mõtetega pooleldi veel esimeses..
Ei jõudnud läbi seedida kõike ja kõiki.
Ja nüüd varastan mitmeid õhtuid asjade ülesmärkimiseks..
(..sest 3 päeva puhkamiseks on liiga vähe)

Eile lamasin oma madratsi peal.. tunnikese omaette üle pika pika pika pika pika pika pika aja.
Lamasin, kuulasin muusikat ja sain aru, mismoodi mu mõtted hakkasid ühtäkki jooksma mingit teistmoodi rada.

Avastasin, et pole tähti ja kuud pikka aega näinud.
Neid lihtsalt pole näha selle päikesesira ja valgusega.
Tähed ja kuu.

Avastasin, et Eesti on kusagil seal eemal ja mu elu on siin.
Et on erinevad maad ja erinevad inimesed.
Ja see on okei,
et ma olen (praegu) siin.

Nüüd vist siis viimaks olen ma lõpuks omadega päriselt igas hetkes koha peal.. tegutsemas.
Et, kui on töö, siis on töö.
Ja kui on mõtted kodus, siis on kodus.
Ja, kui tuleb mure, siis on ka lahendus.
Et on keskendumine ühele asjale, mitte 125 erinevat 'ollust' korraga läbisegi.
Keskendumine olulisele.

Meie magala laagri alguses justkui Islandi maastik (13-inimesega, hiljem 6-inimesega)


 





Kuidagi ei küsi enam, et miks minuga juhtub üks või teine asi siin elus ja miks küll on raske ja siis jälle - kuidas küll nii palju rõõmu ja head, miks ja miks ja miks.
Ei ole enam sugugi nii palju küsimusi.
Kõik lihtsalt on ja ainus, mida tegema peab - on toime tulla iga olukorraga.
Ilma sajatuhande miksita..
..leida jõudu ja nautida elu.
Kõige kiuste, kui tarvis.
(kusjuures, just kõige kiuste, kui kõik asjad on vastu ja takistavad, just siis ja ainult siis on väga selge see, et AINUKENE variant on leida jõudu ja edasi minna)

Kuidagi veider, et jõuan ikka ning jälle selle sama punktini - peab olema raske, et oleks kerge.
Peab armastama palju, et oskaks armastada, kui tundub, et pole midagi armastada.
(alati on)












Tõsi.
Olen kohanud ja koos elanud ning suhelnud ligi 100 uue inimesega.
Kõik ilusad omal moel.
Ja kõigiga on võimalik suhelda, koos elada.
Viimse kui ühega neist!
Ja siis on need mõned, kellega on kuidagi väga hea.
Saan olla mina ise. Ei pea midagi varjama, kuidagi käituma või mitte käituma. Ütlema või ütlemata jätma.
Palju ilusaid inimesi.

Hea tunne. Tekitab usaldust maailmas toimuva vastu (sest need inimesed siin - kõik tahavad ainult head).
Kuidagi tean, et asjad saavad korda ja paika.
Varem või hiljem.
Kuidagi tean, mida väärt olen.
Ehk ei oska alati kohe eneselegi teadvustada.
Aga head inimesed.. nad õpetavad, õpetavad palju
Ausus ja siirus.
Südamlikkus.

Neil üksikuil hetkeil, kui saan olla mina ise ilma liigse 'millegita' .. aeg seisab
Minus on suur tänutunne.
Mu elu on muutunud nii palju alates sellest, kui Eestist ära lendasin.
Hirmus ja kõhe.
Palju, palju ja korraga.



♥

reede, 6. juuni 2014

...

2:45
See päev, see päev ei lõppegi kunagi ära

Käisin udu sees pilte tegemas
500-elanikuga "linn"
on nii tasane
Ookean
on nii vali
justkui möirgaks kusagil hüdroelektrijaam. Aga ei
Ookean

Kas on hommik ja uni jäi vahele?
On unetus ja jäin mõtete vahele
lõksu


Head "ööd"
Ööd on head

neljapäev, 5. juuni 2014

Hea



***

Olen ajaarvamisest väljapoole sattunud, kus minutid enam ei jookse ja päeval ega ööl pole piire. Kõik on üks ja see sama päevöö, ööpäev.

Meie majutaja siin Eyrarbakkis on üks ütlemata armas inimene.
Eile külastasime tema kodu, sõime aias jäätist ja imetlesime tema naise maale ning käsitööd.
See paik siin on lõõgastumiseks loodud.
Meie magala akendest näen otse ookeanile.
Täna külastasime kohalikke muuseume ja õhtu lõpetasime joogaga. Esmaspäeval uuesti.

Homme lahkub pool meie grupist (mis on tore) ja 70-l haiglatöötajal tuleb pidu, mille jaoks ettevalmistusi teeme.
Vahel on siin tunne, et töötan koolis huvijuhina ja siis minu vabatahtlikud on õpilasesinduse liikmed, kes aitavad mul toole paika sättida..

hahaa..


Me ei plaani oma tööd siin kunagi. Geiri ütleb ikka, et pole mõtet planeerida, kunagi ei tea, mis homne toob. Teeme täna seda, mis täna teha saame. Homme muretseme homse pärast.

Väike looke kohalikus lehes:
http://menningarstadur.123.is/blog/2014/06/02/fjolgun-a-bakkanum-essar-vikurnar/

esmaspäev, 2. juuni 2014

Istun nagu boss Eyrabakki kultuurimaja juhataja kabinetis.
Olen surmväsinud, kell on liiga palju, et uneminuteid raisku lasta siin istumise peale.
Kuid ma PEAN välja kirjutama mõned asjad, sest lihtsalt ei ole kedagi, kellega siin JAGADA.
Alles esimene laagripäev..
Sellest tuleb kiire, lohakas ja unesegane postitus.


Olen tagasi vabatahtlikke koosviibimiselt, mis oli.. vabastav, emotsionaalne, siiras.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.

Midagi ON sellel pildil valesti, kui..

..meil on valida kolme erineva toa vahel, kus on 5 voodit, 2 voodit või 2 voodit ja üks särtsakas kreeka neiu pakub välja lahenduse - naised koos, mehed privaatselt (kuna meid oli 5 ja noormehi 4), mille peale mina automaatselt eneselegi ootamatult lihtsalt nutma puhkesin.

..istume toas, vaja pakkida ja lõunat sööma minna, kuid Maria haarab must kinni ja nii me seal eneselegi ootamatult vaikides kallistades nutame.. lõunast jäime ilma aga kergem hakkas. 

..ma jooksen eneselegi ootamatult keset lõbusat klaverimuusika, laulu ja hularõngaid majast välja ning istun järve ääres soojade kivide peal.. et lihtsalt.. olla 

..pärast Reykjaviki jõudmist jätame head aega ning soovime üksteisele edu.. ning ma lihtsalt eneselegi ootamatult ei suuda "kodu" poole liikuda.. viskan kotid maha ja..

Me läksime mere äärde. Vihma sadas, kuid me istusime seal 2 pikka kaunist tundi.
Nad on ilusad inimesed ja me kogeme sama.


Tegelikult pole väga võimalik neid "asju" kirja panna ja ma võtsin pool võlu ära nende ülesmärkimisega. Kuna olen nad kõik kontekstist välja rebinud.

Saaks siis isegi aru, mis see kontekst on.
Asjad juhtusid. 
Me kuidagi juhtusime olema teistmoodi kui muidu.
Vabamad.
Siiramad.
Avatumad.
Vaevatud.
Kurnatud.
Väsinud.
Rasked.
Kerged.


See aeg oli üürike, kuid me jagasime palju.
Ja need polnud sõnad.
Olen tühi, väsinud ja õnnelik avastuste üle.


Kodus saan eneselegi ootamatult teada, et minu laagriga liitub teine laager viieks päevaks (no muidugi.. väga taktitundeline samm; ideaalne võimalus grupitunde loomiseks-lõhkumiseks-loomiseks..).
ning mu Läänefjordide laager tühistatakse.
Ja öösel kell 3:20 tulevad peomeeleolus majakaaslased valju jutu saatel..

Ei mingit energiat, et liikuda edasi järgmisse laagrisse.
Ei mingit energiat millelegi üleüldse reageerida.





Ja siis naasen siia.. meeldiv vanem mees on meie tööandja (see sama kultuurimaja juhataja).
Tutvustab meile erinevaid maju, kus töötama hakkame. Kui küsin ühe kauni aiamajakese kohta, siis saan teada, et tema naine omab galeriid.. see on tema töökoda. Ta ise on praegu kopsuvähiga haiglas. Seisund on raske.

Ning toosama armas vanem meesteahvas on säravate silmadega, viskab nalja ning selgitab kohalikku elu-olu, ajalugu..

..mu mõtted ja tunded ja kogu olek keeras end eneselegi ootamatult ümber.
Füüsiliselt tundsin enese sees.



Kui tema suudab sellises olukorras säilitada inimlikku suhtumist ümbritsevasse, siis suudan minagi..
..koguda oma energia ja õppida seda vääriliselt jagama ning hoidma.





Ma loodan, et te tunnete mind ära, kui koju tagasi naasen.
Sest kõik muutub liiga kiiresti ja kogu aeg.
Ei mingit mugavustsooni.
Pidev paanikatsooni vahel jooksmine.








Seda ma otsisin ja ma saan siit seda, mida leida soovin.
Peaks kuidagi teisipidi postituse nüüd tegema, mis neid leidmisi peegeldab.
Aga kell on nüüd juba liiga palju - 6 tundi und pole palju.
Lähen oma madratsile magama koos teiste 12-ne laagrilisega.
Ookean on siin samas.
Homme kell 8 alustame esimese tööpäevaga.




Olen õnnelik otsija-leidja.
Ei ole kinni kasvanud järv..
..on voolav jõgi.

Ja kuhu ta voolab, pole sugugi tähtis.
Kuid, et ta voolab, on väga tähtis.

Ma ehitan ülesse oma unistustemaad :)

neljapäev, 29. mai 2014

siuh-säuh postitus

Laagrist siis.
Fun, farm & Animals in the South.
Me nimetasime selle ümber: Fun, farm & Animals Rocks in the South. Sest, kui aus olla, siis loomadega puutusime kokku harva. Hommikuti neid toites, õhtul internetti minnes kraaksus must ronk "Mjäu" ja "Hello", ühe korra pidime hobused nende aedikust uude aedikusse "juhendama". 3 pääses plehku.. jooksid mööda hoovi ringi, aga nagu treenitud hobustele kohane, kuuletusid peremehele ja olid peagi aedikus kinni tagasi.
Ma pole varem oma elus hobustega sedasi kokku puutunud. Hobune on võimeline raske metallaediku oma ninaga (meie hoidsime seda sama aedikut viiekesi vaevu püsti) lahti tegema ning siis kergejalgselt välja vupsama.. nagu poleks midagi olnud.
Targad loomad.



Ja kivid. Neid korjasime pea iga päev, igal võimalikul momendil, kui mitte midagi muud ei olnud teha. Vahel tundus, et nad kaevavad ekstra need kivid õhtuti välja, et meil oleks hommikul ometi midagi teha. Tõenäoliselt järgmised vabatahtlikud korjavad samu kive, mis meie maa alla ära peitsime. Sisuliselt tõstsime suuri kive õue peal vanast kohast uude. See on nagu too mäng, mis me Viljandis Rubeni (või hoopis see teine rahvatantsu õpetaja, kelle nimi mul praegu meelde ei tule) mängisime - sa võta siit see saabas ja anna edasi...





Viimane laager oli üks kõige raskemaid. Aga, et asi peab balansis olema, siis...




...homsest alates kolm päeva veedame õdusas atmosfääris koos teiste EVS vabatahtlikkega siin: https://www.facebook.com/heradsskolinn/photos_stream.
Võib-olla olen kunagi varem kirjutanud, aga see paik on üks paradiis.. külastasime sama maja eelmise koolituse ajal. Nüüd lähme ja jääme lausa kolmeks päevaks.
Sellest tuleb üks mõnus aeg.. ja puhkus. Omade inimestega..
Ja siis otse laagrisse. Järgmised 15 päeva.

***

Esmaspäeval käisin kontoris. 
Järgmine laager on samuti lõunas, umbes samas kandis, kus eelmine. Tõenäoliselt seepärast, et Mariale tuleb vend külla ja siis tehti vahetus minu ja tema laagriga.
Väga muud ei tea veel, kui et.. ookeani kaldal.. ja tore paik ja sõbralikud inimesed.
Eks siis paistab.

Ülejärgmine on see-eest Läänefjordides ja tegemist muusikafestivaliga. Oh! Missugune vaheldus! Hüppasin täna vist 5 korda vähemalt lakke, kui sellest kuulsin.
https://www.facebook.com/viddjupid

***

Panin laagrist midagi kirja (seda pole sugugi palju), aga kui aus olla, olen viimased 3 päeva lihtsalt mõnulenud ja nautinud.. ainus asi, mida arvutis tegema pean, on väike jutuke möödunud laagrist. Siis on kõik.
Elu tuleb elada, ei jõua lihtsalt kirjutama tulla. Kohe kuidagi ei vea välja..
Saan magama minna ja homme jälle pakkida.

laupäev, 24. mai 2014

Mõttepaus Reykjavikis

Mitte kuidagi ei jõua siin oma ridadega lõpusirgele, et üks postitus valmis teha.
Kui on rõõm ja rahulolu ning õhtu oli kaunis või päev emotsionaalne, ei jaksa mitte midagi kirjutada.
Pole seda vajadust.
Täna ärkasin kuidagi melanhoolses atmosfääris ülesse ja see saadab veel praegugi veidi.
Nüüd on isu kirjutada.

Julia kirjutas mulle äsja. Küsis, kuidas Reykjavikis pärast laagrit on.

Vastan siia samamoodi nagu vastasin talle.

Olen väsinud. Tahan magada palju, aga ärgates olen ikka kurnatud.
Täna on inimese moodi juba olla.
Ja nukker on, sest Stefan lahkus Islandilt, kui ma laagris olin.
Julia on tagasi kodus.
Maria, Diego ja Danny on laagris.

Võõras on. 
Siis jälle otsin kedagi, kellega saaks rohkem inimese moodi koos olla, juttu puhuda natukene vms.
Kuidagi, mul pole võimalik olla üleni mina-ise.
Selle töö iseloom siin paneb ikka proovile.

Ja siis, kui kohtad mõistmist, arusaamist - on see midagi väga erilist. Tõesti, see on nagu.. 
..uudis parima sõbranna emaks saamisest;
..päikeseline päev pärast tuulist ja vihmast kuud;
..lennupilet nädalaks koju;
..vabatahtlikest-sõpradega kohtumine matkates keset mägesid..

Jah, nii juhtus. Mu 15-päevane laager oli pea 10nda päeva peal, kui otsustasime minna Kuuma-Jõe-Matkale (ehk siis matkad ligi tund aega mäest ülesse ja siis edasi, kuni jõeni, millesse voolab kuum vesi ja külm vesi. Võtad riided seljast ja viskud jõkke pikali.. ja siis oled seal tunde, kui soovid. Sõltumata ilmastikuoludest, sõltumata seltskonnast.).



Olles sel samal matkateel, kohtasin täiesti juhuslikult (mitte midagi ebatavalist Islandi jaoks; sama ju ka Eestis) oma töökaaslasi teisest laagrist. Hüppasin neile lihtsalt kaela, ka 60-aastasele vabatahtlikkule Itaaliast. Vahetasime muljeid ja liikusime edasi, kes tagasi.

Kiket (EVS-vabatahtlik, kes töötab Punase Risti heaks Reykjavikis) nägin jõe ääres vahetult pärast, kui olime riided selga ajanud. Ma ei oska ise ka kirjeldada, mis tunne see oli - aga oleks nagu oma eesti sõpra kohanud seal või ema-isa-õde-venda. Kallistasin ja ei lasknud lahti. Rõõm oli ülev.. ma ei tee muidu sedasi. 

Lühidalt mainisin, kuidas kõik on väga väga äge mu laagris, aga inimesed on kuidagi kauged ja hea on kohata kedagi, kellele meeldib kallistada ja kes ei karda siiras olla. 


"People, open your minds!"

Muidugi, nad olid juba tagasiteel, kui Kike seda ütles.



Ja neist asjust ei saa aru, kui kogu aeg on see kõik olemas.



Kasvõi sellest, et neid inimesi on rohkem, kellega saab siiralt jagada kasvõi mõnda ühisosa. Et tegelikult saab inimestega jagada oma mõtteid ja soove ja rõõmu ja muret.
Ei pea end raamides hoidma, et selle jaoks on vaid pere ja lapsepõlvesõbrad.
(Ma ei mõtle, et pere ja lähedasi sõpru on võimalik asendada. Loodan, et saate aru, mida ma mõtlen!)

Maailmas on palju ilusaid inimesi.
Ma olen õppinud siin andma head kõigile, ka neile, kes ei oska vastu anda.
Ilma igasuguste ootuste ja lootusteta kellegi suhtes.
Lastes olla igal ühel nagu nad on.
Ja andes märku, kuidas minu arvates ei ole aus ja õige.
Peab andma teada teistele, kui tunned, et see pole õige.
Või vastupidi, et on õige.
Inimesed õpivad üksteiselt.
Ja kunagi ei tea, kes sinu teel on Su õpetaja või kellele Sa oled õpetaja.

Alati mitte kõigile.
Ja selles laagris kuidagi oli nii teistmoodi. Inimesed väga distantseerunult suhtlesid.
Kui natukene olin sõbralik ja osavõtlik, oli see mitmele neile liiga palju.

(mitte et see on tervikpilt, pigem minu vaatenurk ja kogemus)
Ameerika.
Teine kutluur.
Teine "planeet".
Ja nad saavad ise ka sellest aru.
Ja enamasti ei saa.
Mismoodi raha ja kultuuritus jätab su ilma igasugustest juurtest ja arusaamisest ning mõistmisest, et maailm ei tiirle vaid ümber SINU!
Naeratus ja nerulagin varnast võtta igas olukorras, aga kui Sa südamest ei naera/naerata, siis Sa tegelikult ei naernud.. üldse.

Õppisin palju neilt.
Nad on head inimesed, lihtsalt teises kontekstis üles kasvanud. Ja meie kõigi taustsüsteem paneb paika, kelleks me kujuneme.
Ning mul oli väga raske nendega mingitki ühist meelt-keelt leida.
Mitte, et võimatu. Ei. 
Aga ma pidin end niivõrd palju muundama ja muutma, et kuidagimoodigi klapituda.
Ja see pole enam õige..
..kui pead end kellegi teise pärast kellekski kolmandaks inimeseks muutma.
Et kui õhtul peeglisse vaatad, siis ei saa ise ka aru, kelle nägu sealtpoolt vastu peegeldab.


Õppisin, et oma väärtaeg tuleb pühendada inimestele, kes sinust lugu peavad ja kellest Sina lugu pead. Keda armastad ja hoiad ja kes Sind armastavad, hoiavad, mõistavad.
Ei ole vaja suhelda kõikide maailma inimestega. 
Inimestega on vaja suhelda, ka võõrastega. Nagu omadega. Sama lugupidamise ja hoolimisega.
Ei ole vaja OTSIDA inimesi.
Õiged inimesed tulevad Su teele ja Sina satud nende teele.

(Ei ole tarvis kinni hoida, kui on tarvis vabaks lasta!)

Ei ole tarvis reisida läbi kõik maailma kaunimad paigad. Ei ole tarvis ihata igale poole reisida.
Selleks, et nautida, puhata ja tunda end vabalt ning hästi. Ei ole tarvis reisida kuhugi ära.
Reisida on tarvis.
Aga, kui tahad vaheldust ja kui tahad endas midagi selgeks mõtelda, arutleda.
Piisab, kui valida üks paik, üks riik väljaspool oma kultuuriruumi.
Elada seal vähemalt kolm kuud.
Küsimused saavad vastused.
Ja lõpuks polegi enam küsimusi. Ongi vaid vastused ja elu ise.

Sama on ju ka inimestega.. kui oled leidnud kellegi, kellega tahad veeta oma elu, jagada armastust. Kogete kõike koos ja samal ajal õpite teineteiselt kõike seda, mida sajad-tuhanded inimesed siin maailmas ei oleks Sulle osanud õpetada.
Elu rullub Su ees lahti.
Ja selleks ei ole vaja näha kõike ja kõiki.
Ei ole vaja hüpata alla 5-meetriselt kaljuservalt alla jõkke, tõestamaks, et oled julge.
(käisime raftingul ja meil oli võimalus hüpata 5-meetriselt kaljuservalt alla jõkke)

Ma ei ütle, et ei tohi ja et ei või.
Ma ütlen, et nii palju on neid asju, mida lihtsalt ei pea.
Ja pole tarvis. Ükshetk.
Need üleliigsed "asjad", millega end defineerime, kukuvad küljest ära.
Alles jääb - Sina ise nii nagu Sa oled.

Nii vähe on vaja.
Peaaegu mitte midagi käega katsutavat ei ole vaja.


***


Olen pidevalt omaette. Vaimselt. Sees on mingi tühimik, mingi kummaline tunne - ebamugavustunne. Auk. Nagu auk oleks. See on pidev. Minu enda suhtumine on muutunud. Ma ei keskendu sellele ebamugavusele, augu suuremaks kaevamisele. Pigem ikka kõigele sellele, mida siin avastan ja mida saan armsaks pidada.
Sest see saab kord otsa.
Naudin ja elan!

Ma kuulan palju Vaiko Eplikut siin.. ise ka ei tea, miks.
Tõenäoliselt selle eesti-suvise-meeleolu tõttu, mida tema lood tekitavad.

Samal ajal, kui kogu Euroopat on tabanud kuumalaine, on Islandil ikka sama lauluviis - 10-12 kraadi sooja, ja tuul ei lahku iialgi sellelt maalt.
Kannan rohkem riideid, kui Eesti pakaselisel talvel.

Tööriietus farmis:
2 pusa
3 pikkade varrukatega pluusi
sukapüksid
teksapüksid
soojad jalanõud (Stefan andis, meeste omad, nr 42 ja väga mugavad!)
sokid
müts
tuulekindel jakk
vihmakindel keep
kummikindad
töökindad (soojad suusakindad - vabandust ema)




Ka raskuses olen õnnelik.
Kallistada tahan. Rohkem kui kunagi varem.


Ma teen laagrist eraldi postituse koos piltidega.


Sigur Ros
(vahel ka Eesti Klassikaraadio)
Maria viirukid (vabandust!)
paar kohustuslikku kirjatööd laagrist
mõned meeldivad üleskirjutused headest raamatutest (muide, Valdur Mikita "Lingvistiline Mets" maitseb siin kaugel maal hoopis teistmoodi.. kodus ma tõenäoliselt seda ei loekski)
jalgrattatiir linnas
ja siis ehk õhtu toob midagi veel.



Siis, kui 7. mail Julia ärasaatmispidu oli ja me.. ah, niisama

esmaspäev, 19. mai 2014

esmaspäev, 5. mai 2014

Järgmine peatükk / Next chapter

Hommikul ajasin end vara ülesse, et üle pika aja kontorisse esmaspäevasele infotunnile minna. Postkaart Minnalt - aitäh, ilus päeva algus!

Sain infot oma esimese välislaagri kohta (70 km väljaspool pealinna, edela-Islandis, 16 km Selfoss'st). Tõenäoliselt toidame küülikuid, ratsutame hobustega ja aitame koos 7-me laagrilisega ilmale tuua nii mõnegi vasika ning lamba.. vabal ajal reisime ringi ja kui ilm pole vastav.. reisime ikkagi. Ei mingit ühistransporti, võib-olla on internet ja telefonilevi.

Kasutan järele jäänud vaba aega omaette olemiseks. Viimased 5 päeva on mul olnud luksus nautida eratuba, kuna kõik mu toakaaslased on laagrites. Viimati sain sedasi olla jaanuarikuus. Neli kuud on möödas viirukite põletamisest.. kõhuli põrandal lebamisest ja muusika kuulamisest.. mõtisklemisest ja nautimisest. On aega keskenduda ja süveneda ja lihtsalt olla, mitte midagi tegemata. Hommikuti teen lisaks viiele tiibetlasele nüüd ka muid harjutusi, mis kohalikust raamatukogu raamatust välja olen noppinud. 

Teate, kui mõnus on iseendale jalatalla punktmassaaži teha?! Väga mõnus! Märkan rohkem oma keha ja panen tähele uusi asju. Püüan oma harjutustekava mingil moel ka laagritesse üle viia.. muidugi mul pole õrna aimugi, mis kell me seal ärkama hakkame ja kuidas programm välja näeb.

Ühesõnaga, katsetan mingit teistmoodi rütmi. Toitumises samamoodi.


Ärevus on. Selline tunne, kui vaatad kaljuservalt alla ja hirm poeb naha vahele.. hüpata või mitte? Palju juhtub ja ma ei suuda mitte midagi kontrollida, peale iseenda - mis ongi peamine. Õpin iseennast kontrollima, sest liiga palju muutub iga päev. Mitte kunagi ei tea ette mitte midagi. Pole võimalik enesekontrollita, fookuses püsimata. Peab olema usaldus ja julgus.. lihtsalt hüpata üle kaljuserva.



Mis saaks minna valesti - hüpates üle metafoorse "kaljuääre" nende võõraste jalgadega? 
Sest pole aega mõteldagi, kas on nüüd õige või vale või, kuidas see on seotud minu elu ja tuleviku ja bla-bla-bla-bla-blaga. Kinnismõtted, mis muidu kummitavad.

On aega vaid elada siin ja praegu. Ohh, mis oligi ju üks minu Islandile tulemise eesmärke.


Õhus on kevade lõhn.
Ainult mina (tundub nii) sõidan veel villase salli ja kampsuniga jalgrattal nagu talvejumalanna keset neid suviseid lühikesi varukaid..
Homme poodlen ja pean väikest plaani puhkuste osas.. (muide: www.skyscanner.net - võib anda häid ideid reisiplaanide tegemiseks). 
Sünnipäev ajab sünnipäeva taga.
Lahkumispidu lahkumispidu.
Lõpuks justkui polegi vahet - niikuinii on sedasi.
Ülehomme on teistmoodi..
esimest korda lahkuvad kaks inimest, kellega me pea üheskoos alustasime - Julia ja Stefan.
Mina ka koos nendega, samal ajal.. ainult, et teise kohta.

Uus peatükk on algamas ja see tunne on.. oh, oh, kui.. hea


:)



Maria, Stefan, ma ja Juditka (kaamera taga)

***



In the morning I woke early, to take part in Monday office meeting. Postcard from Minna - thank you, beautiful beginning of the day!

I got information about my first camp outside (70 km from capital, south-west of Iceland, 16 km from Selfoss). Probably we feed rabbits, ride horses and help with 7 volunteers to deliver calves and sheep.. on our free time we travel around and if weather is not good.. we still travel. No public transport, maybe there is no internet and phone connection.

I will use left free days for being with myself. Last 5 days I have had luxury to enjoy private room, cause all my roommates are off to camps. Last time I had this change in January. For months have passed from burning the incenses.. laying on the floor and listening music.. dreaming and enjoying. I have time to concentrate, look deeper inside of me and just 'be' by doing nothing. In the mornings I do for addition to five Tibetans as well other exercises, which I searched out from local library book.

Do you know, how pleasant is to do footmassage/point massage for yourself?! More than pleasent! I notice more in my body, new things. I try to integrate my exercises to camps as well.. of course I have no idea, what time we will get up and how the program will look like.

Anyway, I practice some other kind of rythm. As well as making new kind of food.

I am excited. This feeling, when you look over the edge of gliff and feel fear under your skin.. jump or not? Lot's of things are happening and I can not control anything, but myself - which is main. I learn to control myself, cause too much is changing too often, every day. You never know anything about future. So, it is not possible without selfcontrol, keeping focuse, keeping energy. I must have trust and courage.. just to jump over the edge of gliff.


What could go wrong - jumping over metaphorical "gliff" and with this strange legs (on the picture)?
Because I don't have time to think at all, is it right ot wrong or how this all is connected with my life and my future plans and with other bla-bla-bal-bla-bla. Stuck-ideas, obsessions, which normally are hunting all the time.

I have only one choice - to live here and now. Ohh, which actually was one of my purpose to come Iceland.


Smell of spring is in the air.
Only me (it seems so) ciycle with woolen scarf and pullover as goddess of winter in the middle of those short-sleeved-summerclothes..
Tomorrow I will go to shop and make small plan for my vacations.. (by the way: www.skyscanner.net - can give you good ideas for travelplans).
Birthday after birthday.
Farewell party after farewell party.
Eventually there's no difference - it's all the time as it is.
Day after tomorrow it is different..
first time are leaving two persons, with whome we started our journey almost same time - Julia and Stefan.
I leave with them, same time.. but, to another directon.

New chapter is about to begin and this feeling is.. oh, oh, so.. good

reede, 2. mai 2014

Ole pehme.
Ära lase maailmal muuta end kõvaks.
Ära lase valul tekitada vihkamist.
Ära lase kibestumisel röövida oma magusust.
Ja isegi, kui kogu maailma karmus pole sinuga nõus, usu, et maailm on imeilus paik.

- Kurt Vonnegut

***

Be soft.
Don't let the world to change you tough.
Don't let the pain to create hate.
Don't let the bitterness to steal your sweetness.
And even, if the harshness of the whole world doesn't agree with you, believe, that world is still wonderful place.

- Kurt Vonnegut

laupäev, 26. aprill 2014

Hullumaja in Niceland

Nüüd on selge. Ma/me elame hullumajas.

Esimene hääl, mida laupäevahommikul ärgates kuuled on ülemuse hõiked, et kas ikka teised (meie) ka aitavad pakkida nõud-rätikud-seebid? - tema uue kodu tarvis.
Unes või ilmsi?
Ilmsi - ülemus kolib homsest alates kogu oma perega kõrvalmajja elama.

See väike majake renoveeriti hiljuti ja läheb kasutusse kui uute vabatahtlikke kodu. Ta  tahab olla kindel, et kraanid töötavad ja dušist ikka soe vesi jookseb.. enne, kui keegi sisse kolib.
Lisaks kõigiga tuttavaks saada, mis tõenäoliselt tähendab igapäevaseid külaskäike meie 'koju'.
"Hei, Sul on juba pere - lase meil me vabal ajal olla ka inimesed"


Väga kohusetundlik, motiveeritud töötaja ja soe suhtumine
või lauslollus, mõistmatus, kogemuse puudulikkus - mis on tema jaoks:

kodutunne?
empaatia?


Nii palju seda olulist on puudu ja ...


Ohtlik on elada inimestega, kes ei mõista vahet teha puhkusel ja tööl, empaatial ja ületurvamisel.


Täieneb...

kolmapäev, 23. aprill 2014

Olin teisel ringil Hvervisgata ja Miklabraut'i majade vahel, et oma elamine koju tagasi vedada. Kuulasin, nagu ikka, Islandi raadiot. Ja kui üle selle tuulise ja lageda muruvälja sammusin oma hiigelsuure matkakotiga, tuli raadiost mõnus sünge.. miski.




Avastasin täna Islandi artisti Mammut, kes mulle tõesti meeldib.
Muidu siin ikka väga toredaid ja enamasti kõik meeldivad, kuid Mammut kuidagi.. sobib mulle, selline natukene kurvameelsem meloodilisem ja ka äkiline muusika. Vastandub ja harmoniseerub. Selline.. piiripealne. Ootusärev.

Klassikalise kõrval.
Aga samu asju hindan - äkilisust, muutlikkust ja seda miskit püsivust.. Sigur Rosil on see, Tüüril on see.
Miski, mis minuga sisemiselt harmoniseerub.

Täna lõppes mu viies laager.
Ükskord varem juba kirjutasin, mismoodi iga grupp on oma nägu. Kuidagi kujuneb sedasi..

1. Rõõmsad
2. Lõbutsejad
3. Tundlikud
4. Hullud
5. ...

See viies on.. kodune oli. Mõnus ja hubane. Töö polnud nagu töö. See voolas käes. Nii vist ongi siis, kui on hea. Vahelduseks on vaja selliseid päevi. 
Laagrite keskel on alati murrang, kus midagi ei taha, kuhugi ei taha ja kohe üldse vot ei tahagi mitte kedagi kusagil ega kunagi näha, kuulda, vaadata.
Ja siis pärast poolt laagrit kujuneb välja see õige grupiloomus.

Ükspäev käisime mööda rannaäärt jooksmas. Kaua sa jaksad toas istuda! Energiaülejäägid, keha on füüsiliselt haige juba.. ma pole ammu jooksnud sedasi ja laagri ajal on keeruline oma harjutustekavaga rütmis püsida. Prantsuse noormees liitus minuga. Esimese otsa liikusime ühtlases tempos, viga tuli sisse siis, kui otsustasime muru sisse pikali visata ja enam mitte tõusta. Tõstsin vaid pead, et ookenit vaadata. Mõnus, siin on tegelikult lihtne kuhugi ära minna, peitu pugeda mingiks hetkeks. Istuda pingi peal omaette ilma, et keegi mitme tunni ulatuses mööda kõnniks. (pikalt ei saa, tuul viib minema)

Ma ju tean, et jooksmine on mõnus ja viimati tegin seda korralikult tõenäoliselt siis, kui Tuuliga Põltsamaa Kuningamäel igapäevaselt tiirutasime.. siis kui mõlemal olid pead paksud küsimusest: Mis edasi?

Nüüd, kui mul on taas pikemalt vabam ja majas liiga palju energiat, lähen jooksma. 


Mõne asja tunned kergesti ära - kas on oma või mitte.
Arutelu teemal "Maavarad saavad kohe-kohe otsa, mis edasi" - väga ei võngu..
Prügi sorteerimine - jah, loomulik, et peab
Liigtarbimine - ostmise põlvkond - jah, nojah..
Vaalade valepüük Islandil - keeruline..
Psühholoogiline situatsioon - ojaa!
Mingi tehniline vigur arvutis, kuidas pileteid broneerida ja mitte seejuures pead kaotada - jah!
Plastiliinist loomade voolimine tagasisidemeetodina - jah, oma!
Matkakotiga üle tuulise välja kodu poole - jah!
Väike kuusepuudest metsake keset Islandi avarat maastikku - kodutunne.. jah, oma!

Progress.



Tänasega on paigas - 8. mail sõidan rohkem lõunasse, mitte väga kaugele Reykjavikist, esimest korda üksi laagrisse. Farm ja loomad ja laagrilised. Olen seda kaua oodanud - omaette keset loodust, teraapia, aeg mured minema muretseda. 

Väike võbin on sees - tähendab, on õige.
Võbin peab olema, siis on ka põnevus ja uued väljakutsed. Kui isegi võbinat ei ole.. siis justkui pole mõtetki.. millelgi.

Homme puhkame. Kutsusime end ise meid naaberkvartali majja külla. See paik, kus ükskordki õhtust sõime ja rohke privaatsuse üle õhkasime..

Aga et mis ma sel vahepealsel ajal ette võtan. Raporteid pidin kirjutama hakkama. 3,5 kuud möödas, tuleks mingid kokkuvõtted vormistada.



Kodu peale mõtlen. Enam polegi niiväga raske, kuid heameelega põikaks mõneks päevaks Eestisse ja oleks inimestega koos.. metsas. Ehk on liiga vara veel.. :)

teisipäev, 15. aprill 2014

Kõik on uus, miski pole sama / Everything is new, and nothing is same

Täna on päev otsa sadanud lund ja vihma, päike paistnud. Seda juba kümnendat tiiru..
Samamoodi minu sees toidust ja üldse.
Ei saa öelda, et on segadusse ajav. Ei ole.


Raske on. Ei, kerge.
Raske.
Veider ja imelik.
Nii vist peabki olema.
Ümberkasvamine.
Uuesti sündimine.


Hea aeg küsida eneselt olulisi küsimusi.
Kes ma olen?
Kas ma tahan siin olla?
Mida ma siin teen?
ja miks?


Hea aeg midagi eneses muuta.


Ootan ja kardan Reykjavikist välja minemist ja ihuüksi olemist. Pigem ikkagi ootan.
Sellest saab minu teraapiasessioon. Suvine värskus.
Midagi peab ju saama!


Viimane keskkonnateemaline laager enne suve.
Õhtusöök on tõenäoliselt juba tulel.. peab minema.
:)


***


Today has been snowing and raining, sun has shining. All this tenth round for now..
Same inside of me, caused by food and other.
Can not say, that it is confusing. It is not.

It is heavy. No, light/easy.
Heavy.
Strange and wierd.
Perhaps it has to be like this.
Re-growth.
Re-birth.

Good time to ask from myself important questions.
Who am I?
Do I want to be here?
What I am doing here?
And why?

Good time to change something inside myself.

I wait and am afraid go out of Reykjavik and being all alone. I rather wait.
It will be my therapy session. Summer freshness.
Something has to become!

Last environmental camp before summer.
Dinner is probably ready.. have to go.
:)

esmaspäev, 7. aprill 2014

Kolm kuud tagasi

http://heli.er.ee/helid/oy/OY2008_Doris_Kareva_Onne_opikoda_sepikoda_trepikoda.mp3 


Üsna sageli kõmiseb minus üha enam ja enam Doris Kareva mõte sellest, et me sünnime siia ilma mingi konkreetse põhitunde tooniga ja misiganes meiega elus juhtub, me ikkagi tuleme tagasi oma tooni juurde. Keskmesse.

Osadel on see toon rõõmsakõlalisem, teistel kurvakõlaline. Ja kõik, mis teeme, kogeme, samastame oma tooniga. Paneme kõik teised toonid resoneeruma iseenda tooniga.

Igal ühel on oma toon.. mm.. see aitab mul kuidagi aru saada, miks me seal samas, kus nii sarnaseid vajadusi kanname, ikkagi nii erinevad oleme.

Me kogeme seda, mille me endaga kaasa oleme võtnud.
Me võime reisida läbi kogu maailma paigad, kuid kogeme alati seda, mida parasjagu endas kanname - kes kui sügavalt ja mida läbi on mõtestanud, tunnetanud ja siis kas laseme end mõjutada uuel kogemusel või jätkame vana rajaga.

Me oleme selles osas erinevad.
Erineva tundlikuse astmega.

Kui panna grupp inimesi üheskoos vabatantsu tantsima, mingeid silmad-kinni harjutusi tegema, siis saab üsna kiiresti selgeks, kui tundlik keegi on ja mis viisil. Millal on küllalt ja millal jääb vajaka.

Siit edasi võiksin jätkata.. aga olen ise ka alles teel :)

***

Eile naasime reisilt Islandi läänepoolselt poolsaarelt - Snæfellsnes'lt. Kõige raskem hetk oli vast teise päeva esimene pool, mil läbisime ligi 2 tundi kruusarada ümberringi mäed, ookean, jõed, kosed. Pruun, must, beež, valge, hall, pruun, must, beež, valge ja hall.

Õõvastavalt suur, lõputu ja igavene, kivikõva, raske maastik.


Ma ei saa öelda, et tühi, aga seda ta mingis mõttes kindlasti oli. Ja tegelikult ei saa ma öelda ka kõva, kuna kõik need korrad, mil auto peatasime, et loodusesse astuda, tundsin jalge all ainult pehmet vetruvat maapinda. Põhimõtteliselt võib pea igale poole külili visata ja magama jääda..


Mõned mäeharjad on nagu teatrisaalid, valid endale sobiva mätta ja istud maha, et looduseetendust jälgida.
Kui vaid tuul minema ei puhu.. seda ta ilmselgelt teeb.

Aga raske ja kõva oli see maastik eile pärastlõunal. Siis mõtlesingi, et kannan seda iseendaga kaasas.
Üksindustunnet ja suurt.. soovi välja pääseda iseenda piiritletusest.
Seepärast ma ju tegelikult tulingi siia.
Täpselt kolm kuud tagasi.

Läbisime 662km kahe päevaga.
https://www.google.is/maps/ms?msid=213896814298827402002.0004f673b56165f668e0b&msa=0&ll=64.595914,-22.625462&spn=1.454088,4.938354&dg=feature
Mingi hetk saan jagada ka pildimaterjali.


Jah.. sööma tuleb minna nüüd!