teisipäev, 22. jaanuar 2008

Tavaline päev

Agnes oli esimene:
http://www.youtube.com/watch?v=yj6cbM-h8xg
siis tuli sõnum ka.

Aitäh kõigile, kes meeles pidasid. Koolis. Kadri ja Gea, kes suure naerulaginaga mind kallistama tulid. Aitäh ÕE!

Aitäh lille eest Kertu (:
ja Harald (: (tulid minu pärast kooli ja kannatasid ära Aiaotsa jutustamise)
Tuuli (: - mulle väga meeldib, et võtsid vaevaks mulle midagi nii armast teha.
Kadri.. aitäh. Sa oled alati omamoodi tegelane olnud. Sinu kink ;)

Sõnumite eest. Kõnede eest. Ja siis need 2 kaarti, mis postkastist leidsin :) Üks sealt ja teine sealt.
Ja siis veel üks kaart lähemalt.

Aga päev on alles ees.

Aitäh tänava peal õnnitleja, Mihkel!
Ka orkuti ja rate.ee soovide eest :D

Aitäh pisikese peo eest. Teie, 4!
Maitsev kirsikook - Agnes, sa oskad nii hästi süüa teha!

Kallis vanaema, aitäh Sulle!

Ja.. Marita.

Mõtlesin hetkeks, et kopeerin kogu selle kirja siia. Kõik need sõnad. Sest Sina näed mind sellisena nagu ma olen. Õigemini.. Sa oskad seda nii hästi öelda! Liiga hästi. Mina nägin Sind täna koolis.. päris mitu korda. Nägin ka, kuidas sa kükitasid, hoides kätega pead kinni.. ja Birgit kummardus sinu poole.
Ma pole kunagi enda sünnipäevi eriti armastanud. Alates mingist ajast. Ja miks? Ma kardan, et minule kallid inimesed unustavad mu. Mis on loomulik, et sünnipäevi unustatakse. Ma tean, et see on päris normaalne nähtus, kuid siiski.. ma kurvastan alati. Alati, kui keegi oluline mind unustab. Mõistan, et 365 päeva on rohkem kui see 1 sünnipäev. Kuid see on Minu päev. Sest kui poleks olnud/läinud nii nagu läks :D ei oleks ka mind. Just seepärast..
Olen solvunud olnud, nutnud, kurvastanud..
..aga see aasta.
See aasta tuli sünnipäev teisiti.
Ma olen õnnelik, et mul on nii palju inimesi, kes minust hoolivad.

Aitäh nende paljude kallistuste eest!
Aitäh armastuse eest!
Aitäh aususe eest.

1 kommentaar:

Marita ütles ...

Sulle on kiri! :)