Jah.. murdsid oma sõna.
Katki tegid selle. Ja veel sellise rahuloluga nagu poleks sa kunagi nii suure suuga seda kõike lubanud.
Mis kõige iroonilisem.. jah.. ma ei ole irooniline parem :D
Minu jaoks igatahes, pole vabaduseta suhtel mitte mingisugust mõtet. Sõbrad peavad ka olema. Ja eks see oli üks põhjus, miks kõik läks nagu läks. Ja see, miks nüüd on meeletu mõttetut mõmin ja vastik käitumine (ignoreerimine) tuleb ju sellest, et ma ei lasknud sul endale haiget teha. Sest igakord, kui lubad, ei saa sõnu tagasi võtta.. suure suuga muliseda ja pärast mängida jõledat kannatanut. Sa lihtsalt ei oska sõprust hinnata. Jah.. küsisid, kas tean, mis on armukadedus?
Kas sa tead, mis on Sõprus? Kes on sõbrad? Need, kellega tuleb salaja suhelda? Need, kes tuleb alati viimasele kohale asetada? Need, keda ei mõisteta kui sõpru vaid kui.. kedagi teist.
Mhh.. juusiis on põhjust sinus kahelda. Miks muidu on nii :)
Nojah.. eks sa siple.
Eks me kõik teeme seda siin maailmas.
Usalduse puudulikkus. Jah, valus. Ja ma ei naera selle valu üle.
Mul on kahju.
Ja vahel täeisti kama.
Lihtsalt savi.
Aga sul veel rohkem. Paras. Sest see on eriti sitt tunne. Kõige nõmedam on täielik ükskõiksus. Täielik.
Ukse kinni tõmbamine ja võtme minema viskamine.
Mitte midagi ei võitnud sa sellega.
Kaotasid.
Sest jura käib edasi. Minuga või minuta. Nüüd oli iroonia.
Ukse kinni tõmbamise eest.
Muide.. homme on eesti keele olümpiaad Jõgeval. Merili tuleb ka siia. Ja projekt hakkab valmima.
Tulevikuplaanid liiguvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar