Uks on kinni ja lukus, võti ära peidetud.
Sel juhul otsustasin siia kirjutada. Ma ei tea, kas juhtud seda lugema, aga siia see tuleb.
26. mai 2006
Rääkisin, et mul on nii hea tuju (Kaisal oli ju sünnipäev), et võiksin hetkel ööläbi juttu rääkida ükskõik kellega. Ta ütles, et seda me võiksime teha. Aga suvel. Istuda lauluväljakul ja lihtsalt juttu ajada (minu suureks üllatuseks). Muidugi! Miks mitte. Ma olin nõus. Nii see jäi. Tookord ma ei teadnud veel midagi. Aga oktoobris sain teada.
0ktoober 2006
Pikk suvi oli möödunud. Vahepeal ei olnud kummalgi meist mahti seda öövestlust ette võtta. Aga pole hullu, see oli ju lihtsalt üks ettepanek. Jah, mul tekkisid tunded. Millalgi kevadel.
Istusime lauluväljakul.. mäletad Marita? Ja ma rääkisin Sulle neist. Mina, kes ma nii harva sedasi tunnen, tundsin tookord NII! Imeline tunne. Lootus ja ka teadmine, et ma ei pruugi saada vastu tunnet.
Me saime kenasti läbi. Nagu ikka. Koolipäevad möödusid nagu kõik teisedki. Täis rõõmu ja häid emotsioone.
02. November 2006
Ning ühel päeval.. Sa pakkusid välja, et võiks sõitma minna. Ööläbi. Eestimaa peal. Muuskat kuulata ja sõitma minna. "Suvel teeme nii,ma luban." Muidugi ma olin nõus! Meie suvine rääkimine jäi ära, aga sõit tuli asemele. Ja seekord tundus asi tähtsam olema. Sa lubasid, seepärast. Ja nii meie plaanid liikuma hakkasidki. Jah, ma tundsin ka siis veel. Ma polnud päris kindel, aga teadsin, et midagi.. midagi teistsugust ma tunnen. Midagi, mida pole ammu tundnud.
"Luban kõige nimel."
Mida tähendab Sinu jaoks lubadus?
Minu jaoks on see lubadus.
Sinu jaoks..
Sa said mu tunnetest teada. Ma ei suutnud neid enda teada jätta. Ma pidin need välja saama. Koos enda tunnetega - minu nõrk koht selles olukorras - olin üliemotsionaalne. Sa aitasid mind palju. Ma palusin, et sa selle enda teada jätaksid. Ma tegin end selgeks. Ütlesin, et mina Sinu suhteid ei riku. Ma tean, kuidas asjad on, ja need olid sedasi. Ma olin sellega leppinud, aga süda veel mitte. See võttis kaua aega. Ja sa aitasid mind. Aitasid palju. Sellega, et ei keeranud mulle selga. Rääkisime ja teadsime, et ükskord saab kõik olema hea. Sa ütlesid nii. Ja ma uskusin. Sul oli õigus. Kõik SAAB olema hea! Jah, ikka veel usun ma seda. Sest nüüdseks on see möödas. Nüüd on midagi muud.. viltu.
Mina sinu asemel ei oleks vist seda välja kannatanud.. nii nagu mina tundsin.. ma ei oleks.. oleks end halvasti tundnud. Eks sa tundsid ka.. ja see oligi kõige vastikum. Kuid me saime hakkama. Olime vagusi. Sa aitasid mind ja mina vähkresin veel kaua. Kaua-kaua.
Mäletan, kuidas Ta (neiu) küsis.. kas peab minu suhtes ettevaatlik olema? Kas minust on ohtu? Me tegime aulas mingeid eesti keele kavasid. Siis rääkisime. Ma ütlesin, et ei. Ta arvas, et olen noa selga löönud. Keegi pani ta kahtlema. Ja ma vist tean, kes see oli. Enam pole sel vist tähtsust. Aga siiski. Ja ma ei valetanud Sulle. Ei valetanud. Sest me leppisime kokku eelnevalt (noormehega), et ei räägi sellest kellelegi. Et tema hoiab selle enda teada. Usun, et ta pidas sõna. Ja mina teadsin, tundsin ja ütlesin ka, et ei sega end kellegi vahele. Ma vihkan sellist asja! Mulle ei meeldi sellised suheterikkujad. Seepärast ma ise ka nii ei tee. Ja ma pidasin oma sõna. Ma ei palunud teda, et ta minuga koos oleks, kuna teadsin, et tal on südames keegi teine (või keegi kolmas.. ka sellel pole enam vahet, aga siiski). Ühesõnaga, tal oled südames Sina (neiu).
Ja ma ei näinud põhjust, miks peaksin rääkima seal aulas.. üldse.. kus iganes enda tunnetest, kui sellest ei ole midagi tulemas. See on vaid minu takistus ja õppemoment. Ma ei tahtnud tekitada Sinus vältimise reaktsiooni enda suhtes. Ei tahtnud. Sest kasu poleks sul sellest teadmisest olnud, pigema kahju sulle endale. Mina saan hakkama, mõtlesin. Sain.
Jaanuar 2007
Pärast vaheaega hakkame raha koguma. Sinu suurepärane idee. Algul olin vastu.. et kuidas me siis sedasi raha kogume, kui Sina ainult maksad? Ma tahan ju samamoodi minna! Võitluses enda tunnete mahasurumisega, üritasin seda sõitu võtta kui nö. sõbrad kahekesi lähevad. Sellisena sai see idee ka alguse ju ;) ööläbi rääkimise näol. 2 inimest, kellele meeldib suhelda, lähevad koos rääkima. Jah. See tuli mul välja. Sest suvi.. suvi ju nii kaugel ees.. olin kindel, et selleks ajaks mu tunded kaovad.. muutuvad tagasi sõpruseks. Ja nad tasapisi hakkasidki seda tegema.
5.- iga päev ja alates teisest poolaastast. Ning panime vankri liikuma. Iga päev sain sinult 5.- Ja kui vahel puudusid sina või puudusin mina, siis arvutasime summa ja sa andsid selle. Vahel vähem, kui saiakesi ka tahtsid. Nii me kogusime. Mina sain raha, korjasin kokku ja tõin koju karbi sisse. Arvutasime, et päris korraliku bena raha saame.
Millalgi sel hetkel.. kui asi juba nii kaugele jõudis areneda (meie idee!), ma küsisin.. kas Sa ikka tahad minna? Ütlesin, et saan aru, kui Sa ei tahaks.. Saan aru, kuna minu asemel peaksid minema ju oma neiuga.. miks minuga? Olen ju lihtsalt sõber/tuttav. Aga Sina ütlesid, et tahad minna. Et miks ei peaks tahtma. Jah, me kumbki ei rääkinud sellest minekust. Sina ei rääkinud oma neiule ja see ei olnud ammugi mitte minu kohus. Pigem sinu. Minu jaoks oli see normaalne, et 2 sõpra lähevad koos rääkima. Et 2 sõpra saavad kokku ja räägivad juttu! Isegi ööläbi kui vaja!
Kolleriga on meil nii olnud :) mis sest, et tal on oma neiu.. meie oleme ju sõprad. Ja miks tunda armukadedust, kui minust pole mingisugust ohtu. Võrgutada ma ei oskagi vist :D Ja ma pean seda alatuks ning nilbeks! See poleks mina! Vot.
Aga seda, miks sina ei räägi.. ausalt öeldes.. ma ei mõelnudki siis sellele. Ja miks oleksingi pidanud? Jah, miks. Kui mina ei näinud probleemi.
Ja sa vaikisid. No, eks me teame ka, miks.. sa olid siis segaduses. Kas tema või tema või tema jne. Ja mul vist isegi vedas, et mina olin sõbra staatuses :)
Nii on vabadus suurem!
Tean rohkem, kui pealtnäha paistab.
Tänu oma tunnetele, häiris mind, et Sa neidude südamtega mängid. Sa teadsid seda ise ka. Ma ei mõistnud sind hukka. Üritasin aidata ja suunata.. et.. mis on see, mida Sa tegelikult tahad. Jah. Sa olid segaduses. Ja seda raskem mul üle saada enda tunnetest. Aga see oli ainult minu mure. Minu tunded.
Ja sina võtsid vabatahtlikult ülesandeks mind aidata.
Jaanuar 2007
Tunnetekeeris võttis hoogu. Ei, mitte mina.. teised. Ja mina sunniviisiliselt koos nendega ja ikkagi eraldi.
Sa aitasid mind edasi. Kogu aeg.. vabatahtlikult. Aitäh selle eest. Vahel soovisin, et mind per*e saadaksid.. aga see oleks olnud veel raskem. Just nii oligi kergem. Kergem endast võitu saada.. tasapisi.
Sa ei saatnud ka. Sa ei tahtnud. Ei tea mina, miks.
Sina võitlesid oma segadusega. Tema kannatas. Sina kannatasid. Ja veel teisi ka oli neid.. kes kannatasid. Ma ei saanud ka neid hätta jätta. Uskudes, et kõigil saab olla üheaegselt hea.. olin vist rumal. Aga saabki. Teil ongi nüüd.
Mäletad (neiu) rääkisime Sinuga suvel.. ligi 3 tundi. 2007 aasta suvi. Ma ütlesin, et sa kirjutaksid minu sõbrale.. et te klaariksite oma asjad ära. Sest ma uskusin, et kõik saab olema hea! Nii, et Sina ja Tema olete koos. Ja ka mina tulen ükskord välja enda asjadest.. siis oli see juba möödumas. Võiksin öelda, et läinud.. vaid väike värelus, mis sõpruse koju üha enam ja enam võttis.
Sa kirjutasid.
Ja te hakkasite korda saama.
Vaikselt, aga siiski.
Mul oli hea meel.
Ja ma lootsin, uskusin, et nüüd läheb kõik paika. Sest kellelegi pole vaja mingeid mõttetuid jamasid.
Veebruar 2007
Jah.. ma olin tunnetekeerises. Tänu enda tunnetele teadsin kõiki teisi.. nägin seda, mida paljud ei osanud aimatagi, et ma tean. Ainult seepärast, et ise tundsin Sinu vastu tundeid. Pidasin seda esialgu karistuseks.. hiljem mõtlesin, et see ongi minu proovikivi. Minu ülesanne.. aidata teid! Sest teie olite selles keerises.. ja seal võis neid veel rohkem olla. Ehk oligi. Mina olin enda tunnete pärast pealtvaataja.. vahekohtunik.. kellel sõnaõigust polnud. Raske oli see aeg. Igaüks püüdis omal moel välja tulla. Ma lootsin, et leiad oma tee.. selle tundeni, mida Su neiu sulle pakkus/pakub. Ja vahepeal ma olin su peale kuri! Sest sa tegid haiget.. neile.. ja ka mulle, kuid see polnud oluline tol hetkel!!! Ei olnud. Sest Sinu tunded.. Sinu segadus.. ja nemad. Ja segadused. See oli raske. Ja ma püüdsin Sind mõista. Panustasin suve sõitmise peale.. et siis, kui mu oma tunded kadumas või kadunud, siis ütlen, et ma tean.. et ma tean, mis oli. Isegi kui arvad, et ma ei tea. Ja ma ei mõista hukka Sind.. ainult palun leida endas selgus.. sest muidu kannatavad paljud.
Sa teadsid seda isegi. Et asjad on nässus. Ja teadsid, et ma ei mõista Sind hukka.. kuigi kartsin nende pärast. Sinu pärast.. natukene enda pärast ka. Aga ennast ma tunnen. Ma teadsin, et pean vastu. Kusagil sisimas ma teadsin seda.
Keerulised ajad olid.
Iga päev. Koolis. Pärast kooli.
Viha. Tunded. Armumine. Mõistmine. Mittemõistmine. Pisarad. Naer. Kurbus. Tühjus. Tunne, et tahan aidata.
Liiga palju erinevaid tundeid ja tahteid ja mõtteid korraga ühes hetkes. Korraga domineerimas.
Võitlus iseendaga, et võidelda end sellest ringist välja.. mul oli tunne, et olen eksinud võõrasse klassi. Ja seal toimub kaklus, mingi tüli ja kuna ma sinna sattusin, pean aitama. Pean! Sest ignoreerimine on mitte aitamine, selja keeramine, näo tegemine, et kõik on korras.
EI! EI! EI! ja veelkord EI! Ma ei ole selline.. ma tahtsin olla vahel.. palju tahtsin olla! Aga ma polnud. Pole. Lihtsalt ei saa olla keegi, kes sa pole. Mina ei saa.. ma ei oska.
Vahel oskan, aga siis meelega. Aga ka see on võlts.. ja viskab varsti üle.
Märts 2007
Mina ja minu kannatamatus.. minu segased tunded ja ma kurnasind Sind meeletult. Tahtsin, et see juba läbi saaks. Et kõik oleks normaalne. Ilma nende tunneteta, mis mind ainult piirasid. Mis tundusid nii üleliigsed.. nii üleliigsed. Oleks kõik enda südamest igal võimalusel välja rebinud. Ma kaotasin vahel.. palju enda ära.. ja ma olin vastikult tüütu.. sina seda nii ei näinud. Mina tundsin, et olen.. igasugused halvad mõtted..oeh.. ei taha sellest rääkida.
Aprill 2007
Mind oli ajanud segadusse üks inimene.. üks inimene väljaspoolt. Ta rääkis nii.. et.. ma peaaegu uskusin teda. Ja uskusin, et Sa oledki paras idikas! Aga ma ei tahtnud seda uskuda, kuna olin näinud ju midagi hoopis paremat. Kedagi hoopis toredamat. Seda, et Sa pole selline, nagu Tema rääkis. Ja ta rääkis mulle veel.. ja tahtis teada ka (aga ta ei saanud). Kuid rääkis. Te kandsite seda raskust edasi.
Tema lisas õli tulle.
Ta õpetas Sind, mis vihastas..
Ärritas mind.. sest äkki ongi tal õigus? Küsisin Sinult samal õhtul, mis värk on.. ja Sa ütlesid.. ja ma uskusin Sind taas. Sest tean, et Sinu sees on midagi head. Aga seda Tema (kes rääkis) ei näinud. Ei näe siiani. Minuga oli teisiti. On siiani. Kuid kas ma enam seda hindan? Ei usu.
Uskusin Sind.
Piinasin iseendaga. Piinasin iseennast. Aga uskusin edasi. Kõik muutub.. ja muutub nii, et tunded kaovad mu seest.
Mina ja minu kannatamatus.
Suvi 2007 täpsemini august ja ka augusti lõpp.
Terve suvi oli läinud. Tunded kadumas. Asendumas sõprusega. Algasend. Imeline suvi. Üks mu parimaid! Meie kogutud raha minu karbis. Ja sõit veel tegemata. Teadsin, et sul kiire. Aga küsisin ja uurisin asja. Tundsin, et mul ei olegi äkki õigust minna mitte kuhugi. Et see on juba väljapressimine.
Ja sina: "emm...ei ole mõtet mõelda asja üle.Ni nagu nad ei ole."
Minu jaoks oli see reaalne, et sõit jääks ära.. ja Sina: "ma pole selline naq sa arvad"
Mina:
"Minu jaoks oleks reaalselt mõeldav see, et sa ei taha enam minna, kuna kui mina panen end sinu asemele, siis ma ei tea, kas ma läheksin kellegi.. klassikaaslasega sõitma, kui mul endal on nii kena neiu"
Sina:
"sa oled mu sõber"
Mina:
"Ma tean.."
Sina:
"ja ............... on mu tüdruk"
Sina:
"need on kaks eri asja"
Jah, minu mõtted ju! Täpselt nii tunnen ju mina ka. Lihtsalt ma märkasin, tajusin (vist valesti.. aga nüüd näen, et ei.) et Sa võid ümber otsustada. See oleks olnud täiesti normaalne.
Ma andsin Sulle võimaluse lahti öelda enda sõnast.
Aga sa jätsid selle.
Ja ma tundsin, et juusiis.. tundsin, et nii ongi siis hea. Ja ma ei pea kartma.
September 2007
09.09. - Noorsoovahetus oli peaagu algamas. Sa helistasid tol päeval. Ütlesid, et pole ära unustanud meie sõiduplaani. Ütlesid, et sel nädalavahetusel sa ei saanud, et järgmisel võiks. Mina ütlesin, et mul siis noortevahetus käsil. Aga pärast seda teeme ära. Üha rohkem uskusin, et sa siiski soovid veel minna. Ja meie plaan on sama, mis ta oli 2006 mai. Imetore.. mis sest, et vahepeal nii palju juhtunud oli. (:
Noorsoovahetus lõppes. Ja päevad läksid. Kahtlused tahtsid uuesti tulla, kuid lootus ja kinnitused olid, aga..
Oktoober 2007
..siis muutus kõik. Nagu välk selgest taevast laekus mu postkasti kiri.. et võiksin Kadriga hoopis minna, kuna tead enda aega jne jne.. ja raha võin ma endale jätta.. kui helde.
TÄIELIK SEGADUS!
Ainus küsimus:
Miks alles nüüd?
Kus olid Sa varem?
Olgu.. sellest ei räägi enam.. sellest segadusest.. sellest olen ma rääkinud, olen nutnud.. ja Sa ei mõistnud minu segadust.
Usu.. ma tean, et sa sisimas tead ise ka.. äkki tead.. et ma saan aru, et Sa viimaks (vist) jagasid, et Sa armastad oma neiut! Sul olid äktselt mingid põhimõtted tekkinud.. Ma seletasin oma segadust. Sa ütlesid ainult: et las jääda nii, las olla nii. Las raha jääb minu kätte.
Mis raha? Sinu raha? Meie sõidu raha? See on nüüdsest vaid Sinu raha. Sinu asjade jaoks.
Poetasin selle sulle ümbrikuga koolikotti, kui sööma läksid. Said selle kätte, loodan. Ja loodan, et oled ka ära kulutanud. Kuid loodan, et sa ei ostnud midagi püsivat.. sest muidu tuletab see iga kord meelde Sinu Suuri Sõnu.
Mis kõik olid ühe hetkega valeks muudetud.
Kuna sa ei andnud mulle võimalust otse rääkida.. sa ei andnud. Saatsin kirja. Ja sa vastasid.. minu küsimusele, kas su neiu teiab KÕIKE?! Täpselt nii NAGU ASJAD OLID?! Ütlesid, et jah. Ma olin segaduses. Jah.. uskusin, et ta võib pahane olla.. sinu peale ja minu peale ka.
Aga et ta on siiani pahane.. Et Sa oled siiani külm. Sellest ajast alates. Ütlen ausalt, ma lihtsalt ei usu..
olen sellest nüüd üle.. üha rohkem.. tänu Maritale, kes on minuga olnud alati! Alati! ja tänu teistele sõpradele.. kes.. igaüks omal moel mind aidanud on.
Ma lihtsalt ei usu, et Sa tead KÕIKE. Ka sina panind ukse kinni minu nina all. Ja sulgesid end sellesse ruumi.
Jah, ma ei käi peale.
Ma ei saada sulle kirja.. kirjutan siia. Kõik on lagedal. Ei ole mdagi varjata.
Ma ei ole Sulle nuga selga löönud.
Minu tunded kadusid suve jooksul.
Ja see sõpruse tunne muutus kübemeks oktoobris. Midagi on siiski alles. Enam mitte viha ja arusaamatus ja valu.
Suvel kadusid.
Ja need ei olnud kunagi põhjuseks, miks me sõitma plaanisime minna.
Idee algas 2006 mai.. 10. klassi lõpp. Siis. Ja aluseks oli suhtlemine, sõprus. Ei midagi enamat.
Ma lihtsalt ei usu.. mida enam ma mõtlen selle üle.. ma ei usu, et Sa tead kogu tõde. Lihtsalt ei usu.
Raha kogumine.
Öösel vestlemine.. tol hetkel ei puudutanud see tegelt kedagi. Üldse kohe mitte polnud kellegi asi.
Sõidu idee tekkimine.
Ei, ta ei ole Sulle seda nii rääkinud nagu mina siin.
Või on?!
Kui on, siis ma vist tõesti ei ole Sind kunagi tundnud.. ja see austus mis mul Sinu vastu oli, oli puhas lurr.
Ei, ma ei usu seda.
Jah.
Ja kui sa teadki kogu tõde nii nagu see oli.. siis palju õnne mulle.. olen siiski elus ja ei surnudki sõbra kaotuse kätte. Ja selle vaenulikkuse kätte.
Minu jaoks oleks võinud kõik edasi minna..
Oleks te vaid mind ära kuulanud..
...
Lükkasite mind minema!
Aga ma pole üksi!
Ja aitäh selle sita õppetunni eest.
Sest ma olen nüüd hoopis targem.
Jah.. Sina mu sõber.. kes sa seda olid ja korrutasid ja tõestasid ka. Sina, kes sa lubasid ja lubasid ja ei taganenud. Sina, kes sa aitasid mind minu tunnetes.. usu või ära usu.. see on su enda valik:
MINA OLEN SINUST AMMU ARU SAANUD. Isegi su käitumisest mõistan ma vahepeal. Suudan end Sinu asemele panna. Kurb on see, et Sina mitte.
Sina ei ole minust aru saanud. Ja kas üldse kunagi saad aru, mida sa tegelikult tegid. Ei, ära tunne end süüdi. Ole õnnelik. Aga ära mängi. Tea, et see ei vii sind küll mitte kuhugi. Kui sa praegu ei mõista siis ükskord.
Tundub, et kõik on korras.. teil.. aga vahel.. vahel on mul lihtsalt kahju. Ausalt on.
Ja nüüd.. kui mind on minema visatud, elan ka mina edasi.
Aitäh.
(aitäh selle raamatu eest, Marita)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar