On inimesi, kes ei saa aru, miks nutetakse möödunud sõpruse pärast.
Need inimesed arvavad, et nutma peab ainult armastuse (mees+naine) pärast.
Aga nad arvavad valesti.
Väga valesti.
Minu jaoks on sõprus palju tähtsam.
Väga palju tähtsam.
Sest need, kes on sõbrad, jäävad alatiseks.
Isegi need, kes ei oska õigel ajal tegutseda ja ärkavad hiljem.
Jah, ma ei ole tundnud tõelist armastust (mees+naine variandis).
Kuid ma olen tundnud maalima parimat armastust sõpruse näol.
Ja inimesed, kes sellest aru ei saa, ei saagi ju mõista.
Kas pole mitte lihtne.
Minu halvim või parim omadus on see, et suudan end teise inimese olukorda kehastada.. kui vaja siis kogu olemusega. Tänu sellele suudan end teise inimese silmade, mõtete, tundmuste läbi end süüdi mõista. Vahel on see nii reaalne.. ja ma tunnen, et olengi süüdi. Mina olengi see paha, kes valesti asju tunnetab.
Aga ei.
Ei ole.
Läbi selle omaduse suudan ma mõista, miks läheb nagu läheb. Ja suudan mõista ka ennast. Sellest on kasu mulle. Sest, kui mind ei taheta kuulata.. kui mind lükatakse kohe alguses eemale, siis sinna ma lähen. Algul ehk üritan veel, kuid milleks..
..tuleb lihtsalt lahti lasta. Sest kõik sõprused polegi seda väärt. Ehk mitte nüüd. Ehk mitte kunagi. Kuid ehk ükskord.
Kõik peavad kasvama.
"Aga just see nõrk peab oskama olla tugev ja ära minna, kui see tugev on liiga nõrk ja oskab nõrgemat ainult solvata."
Vahtige.. vahtige aga nende pilkudega.. tehke aga nägu nagu oleksin nähtamatu. Kuid sellist argust ei ole ma ammu näinud.
Ja mis siis, kui ma ei ole ikka veel meelest lasknud.. tasapisi.. küll jõuab.
Otsides pindu teise silmast, ei näe palki enda omas.. just nii. Ideaalne lõpp.
Mina tean.
(ja kui nüüd on mühinaga naer, siis on tegemist rumala inimesega)
Need inimesed arvavad, et nutma peab ainult armastuse (mees+naine) pärast.
Aga nad arvavad valesti.
Väga valesti.
Minu jaoks on sõprus palju tähtsam.
Väga palju tähtsam.
Sest need, kes on sõbrad, jäävad alatiseks.
Isegi need, kes ei oska õigel ajal tegutseda ja ärkavad hiljem.
Jah, ma ei ole tundnud tõelist armastust (mees+naine variandis).
Kuid ma olen tundnud maalima parimat armastust sõpruse näol.
Ja inimesed, kes sellest aru ei saa, ei saagi ju mõista.
Kas pole mitte lihtne.
Minu halvim või parim omadus on see, et suudan end teise inimese olukorda kehastada.. kui vaja siis kogu olemusega. Tänu sellele suudan end teise inimese silmade, mõtete, tundmuste läbi end süüdi mõista. Vahel on see nii reaalne.. ja ma tunnen, et olengi süüdi. Mina olengi see paha, kes valesti asju tunnetab.
Aga ei.
Ei ole.
Läbi selle omaduse suudan ma mõista, miks läheb nagu läheb. Ja suudan mõista ka ennast. Sellest on kasu mulle. Sest, kui mind ei taheta kuulata.. kui mind lükatakse kohe alguses eemale, siis sinna ma lähen. Algul ehk üritan veel, kuid milleks..
..tuleb lihtsalt lahti lasta. Sest kõik sõprused polegi seda väärt. Ehk mitte nüüd. Ehk mitte kunagi. Kuid ehk ükskord.
Kõik peavad kasvama.
"Aga just see nõrk peab oskama olla tugev ja ära minna, kui see tugev on liiga nõrk ja oskab nõrgemat ainult solvata."
Vahtige.. vahtige aga nende pilkudega.. tehke aga nägu nagu oleksin nähtamatu. Kuid sellist argust ei ole ma ammu näinud.
Ja mis siis, kui ma ei ole ikka veel meelest lasknud.. tasapisi.. küll jõuab.
Otsides pindu teise silmast, ei näe palki enda omas.. just nii. Ideaalne lõpp.
Mina tean.
(ja kui nüüd on mühinaga naer, siis on tegemist rumala inimesega)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar