Kõigest nädal on möödas ja mul on tunne, et pole terve igaviku suhelnud. Raske on. Vahel on ikka nii raske, aga järgmine mõte mu peas on siis kohe: kõik saab korda, läheb paika tagasi. Ma lihtsalt ei näe muud teed ja ma tunnen, et kõik saab korda. Ma pean kannatlik olema ja kõik.
Panime täna siis plaani paika, mis päeval, millega tegeleme ja kogu suvi on paksult asju täis. Mina lootsin veel tööle saada.. lihtsalt tööle ja vahel puhakma. Praegu on seis selline, et projekt projekti küljes kinni, iseenesest hea.. selline tunne, et lõhkeme. Ma vajan und. Vajan Kultuuriantropoloogia õpikut ja und ja Sind vajan. Süüa tahaks ka.
Ma saan üksi hakkama küll, olen ju ennegi saanud, aga kui elus ja minus muutub miski, siis enam ei saa ilma. Ei saa ja ei taha.
Ei taha enam öelda.. ühtegi sõna ei taha öelda.
Lihtsalt istuda, kuigi peaks magama ja peaks õppima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar