pühapäev, 31. mai 2009

Mille peale ma praegu tulin..

eelnevas postituses kirjutasin, et on selline ütlus: igaühele antakse täpselt nii palju kui ta kanda jõuab. Ehk siis see, mida elu annab (murekoorem, raskused, takistused jne).

Ning ma leian, et lähtudes sellest teooriast leiavad need, kes palju kanda ei jõua, kiiresti oma eluõnne, leiavad kiiresti selle, keda armastavad ja kellega koos tahavad olla. Nad ei kannata ehk nii palju mahajätmiste ja armuvalu käes. Võib ju nii olla? Täiesti vabalt võib.
Ja äkki need, kes lasevad kõik valusad kogemused endast kui hakklihamasinast läbi, on ka tugevamad ja elu viskab neile üha enam kogemusi ette.. sest nad suudavad nende tunnetega toime tulla? Kuigi vahel tundub mulle, et osad meist kannavadki rohkem seda "maailma valu", teised vähem. Mõned lasevad end rohkem mõjutada ja  mõned tahavadki vahel kurvad olla.. mitte emod, aga vahel lihtsalt on vaja olla kurb ja masendunud.

Nii, et ma peaksin vist rahul olema, et tiba tugevamana olen siia ellu lahti lastud. :)


Selline jobu teooria siis. Minu meelest päris tabav.



Olgu.. väsimus tuleb peale tegelikult.. peaks paar rida veel lugema, siis ära tuttu.

Kommentaare ei ole: