Jah, tuleb jälle üks nutulaul..
Näpistan ennast ja see ei ole unenägu. Ei ole. Ma ei taha kinniseks ja kalgiks muutuda. Minu süda teeb valiku ja ta tõesti ju uskus, et teeb õige valiku ja.. usun ju siiani, et Sina oled.. parim. Kõige sellega, mis sinu juurde kuulub.. kogu oma olemusega. Oled.
Kõik need sõnad ja vestlused ja.. miks.. kas see oli mingi tobe õrritus.. elu poolt mulle. Ma ei taha selliseid trikke, ei taha selliseid mänge. Kui on, siis on ja kui pole, siis oleks juba alguses võinud kõik nii jääda nagu oli. Miks me siis edasi liikusime.. mis vägi see meid kokku viis.. ja miks me nüüd sedasi kildudeks puruneme.. ahh.. küsin neid küsimusi, aga sisimas ma ju tean.
Elu tahab mulle öelda, et pole käes minu aeg ja et mu süda on võimeline tundma midagi väga erilist? Või tahab ta öelda, et kannata ja sa saad, mida väärid?
Mida SA TAHAD MULLE ÖELDA?
Ole ükskõik kui hea ja tore ja 'mina ise', ära ole võlts ja valelik.. ikkagi.. ikkagi jääb midagi puudu ja ma ei sobi. Ma tean.. tean, et see polegi ehk mina, kes ei sobi.. või kes vale oleks.. Sina.. sina hoopis oled kadunud ja ei ole valmis ja.. jah. Ma ju mõistan.
Tunne on siiski räbal.. nagu mingi.. ei ütle parem. Väga risu olek. Lapin veel mitu head kuud ennast kokku. Ja kes on süüdi? Mitte keegi pole süüdi.. minu süda.. minu loll süda, et sa pidid siis just nüüd ja temasse.. oleksin võinud ju seda ette näha, et nii läheb. Kuidas ma oleksin saanud?! Sa ütlesid, et meil on tulevikku ja.. igasuguseid asju ütlesid.. miks need sõnad.. need tühjad sõnad.. praegu ju enam ei loe.
Siis oli kõik ehtne. Kas juba siis vale?
Mis on kõige haigem selle juures.. kõige tapvamalt piinavam.. ma usun siiani. Usun ikka veel. Täiesti jobu, mis? :D
Nii ei minda minema, ei minda ära, ilma midagi ütlemata, selgitamata. Lihtsalt.. nagu oleks kõik olnud üks tühjus. Ei olnud ju.
Lihtsalt nii ei minda minema.
Ma ei nõua ju palju.
Ma ei..
aitab.. noormees, ütlege siis vähemalt, et ma olin mingi suvaline juhuslik juhtum ning ma leian vähemalt põhjuse, et kurb ja pahane olla. Ütlege seda, kui nii on. Ma usun ja elan selle läbi ja lähen edasi.
Aga praegu.. ripun ma õhus.. tean, kus on mu süda, aga ei saa midagi teha. Olen vangis. Töötan nagu masin ja arvan, et nii peabki.
Läheb veel kaua aega, enne kui ma korda saan.
Aga ma olen tubli ja ma olen tugev ja ma saan hakkama. Ma muutun veel kinnisemaks ja ma lasen.. kui ma üldse lasen.. kedagi enda sisse.. ma ei suuda praegu ja läheb veel kaua, kui suudan, kui üldse suudan.
Olen siiani valmis ootama. Sina oledki ju see. Miks teed nii..
Ma tahaks sind vihata, aga ma ei oska ja ei saa.
Homme inka eksam ja projekt. Ma ei tea, mis minust saab. Ei suuda praegu endaga tegeleda. Kõnnin katkisena ringi. Las olla.. las siis olla nii.. praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar