Ma ei saa Su pilte vaadata, sest siis kipun kohe joonistama. Ma ei taha veel, tahan ja ei taha ka. Ema pesi eile (või oli see juba üleeile), eile vist.. ta pesi voodipesu ära ja kõik need asjad, mis mul Viljandis olid ja ütles: "Nii hea, nüüd on need asjad kodulõhnaga ja võõrast lõhna pole." Mina ei taha seda voodipesu ja seda padjapüüri näha.. Sinu lõhna enam pole, aga Sina oled ikka. Ja siis need riided, mis mul seljas on olnud, kui me kohtunud oleme.. mul on palju riideid tegelikult.. isegi hea, et me nii tihti näinud pole, ma pole jõudnud kõiki asju kanda.. teksaseid olen, aga õnneks on pluuse palju. Ma ei taha neid riideid selga panna, kui Sina meelde tuled. Või tahan.. ei taha ja tahan ka. Ma ei saa oma telefoni vaadata, ei saa postkasti vaadata, ei saa msnni vaadata.. Sa oled seal. Sa oled tegelikult igas minu mõttes natukene. Saad aru kui raske see on tegelikult.. Isegi kui mu ema ja isa on koos, tuled Sina meelde, täna, sünnipäeval oli armas sugulane koos.. seal.. ja ma mõtlesin esimest korda, et Sinu julgeks ja tahaks ma küll nende juurde viia.. ükskõik siis, millal. Ma tean ju tean, et mulle endalegi ei meeldi liiga kiiresti liikuda ja kohe kõigiga tutvuda, kuid Sind ma viiks.. sest ma näen meid koos.
Mu vastik süda armus.. ja nüüd pean ma teda sedasi reetma. Kas see on kättemaks, et olen ise tavaliselt teisi jätnud?! No Sa ei jätnud.. aga väga raske on ka lootusrikas olla.
Kõik kohad on Sind täis.. vastik unistaja ja emotsionaalne silt on igal asjal küljes. Vahel tahaks, et see kõik käiks lihtsalt minust läbi nagu liha hakkliha masinast.. sisse ja valmis. Korras. Tehtud. Olemas. Aga ei.. ei käi..
arvestades seda, kuidas ma tookord üle elasin.. seda reetmist.. appi.. mis minust saab. Olen ju nüüd targem ja parem ja saan endaga hakkama.. jah, pean saama. Ma tõesti ei tea praegu, kuidas. Tahaks lihtsalt magada.. ja mitte kunagi ärgata, sest hommikud on kõige vastikumad. Kõhtu tuleb selline torkav tunne ja ma vähkren ja unistan, et võiksin olla koomas. Ma tahan ja ei taha neid projekte teha. Tahan ja ei taha Prantsusmaale minna. Tahan ja ei taha suvel tööd leida/teha. Tahan ja ei taha mitte midagi.
Palun, ära mine.. ära mine ära. Jää veel. Palun, tule tagasi ja painuta see õhkurippunud küsimärk südameks ning kingi mulle tagasi.
Sina andsid mulle oma südame ja mina sulle enda.. lubasime neid vastastikku hoida. Mina hoian, sest ma ootan Sind, ma annan sulle aega.. aga sina..
Milline emonurk..
Homme teeme Tuuliga projekti ja ülehomme oleme Viljandis maja üle andmas.. ja siis hakkan õppima ja siis lähen välja ja õpin veel ja pakin ja õpin ja pakin ja käin väljas ja.. ma ei TOHI SULLE MÕELDA!
Ei näe praegu ühtegi väljapääsu.
Ma loodan ja kurvastan üksteisevõidu. Vahel on lootus suur ja seest enam ei värise.. täna rääkisime Maigiga koolist ja suvest ja kunstist ja igasugustest asjadest ning mu mõtted läksid mujale. Ma tahan neid peita ja ei taha sellesse süveneda. Samas tahaks tõesti kellegagi seda arutada ja hingelist ravi saada.
Tahan terveks saada.
Ma ise ka ei usu, et ma seda nüüd ütlen: ma olen Sinusse armunud ja Sina oled minu südames. Mitte keegi pole sedasi mulle mõjunud.
Ütle mulle, et see on vale ja ma usun Sind.. senikaua kuni mul on veel lootust, ma ei jäta seda. EI JÄTA, KUULSID? Ma lihtsalt ei anna alla. Minupärast võta see aeg kasvõi pooleks aastaks kui vaja. Kui vahepeal keegi mu südant ei võta, siis ma virelen edasi. Jah.
Ma arvasin, et olen Sulle suurepärane kaaslane. Arvan siiani, sest sa ei ole seda öelnud ka, et ma pole. Ma ootan Sind.
Kui hästi läheb, saan juuli alguses Gran Canariale. VOHH! Oleks esimene linnuke kirjas.. Juventuse alt noortevahetusele minna.. priske linnuke :)
Aitab.. hullem jutt.. kunagi hiljem ma seda lugeda ei julge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar