esmaspäev, 4. mai 2009

Tulin ainult korraks. Jah, ma tean, et pean juba ammuilma sotsioloogia õpikut lugema. Kohe lähen. Ma olen tegelikult mitu korda mõelnud ühe asja peale. Nüüd tuli jälle meelde ja ma kirjutan selle seekord üles. Kui kaks inimest saavad kokku, siis alguses on mõlemad hästi ettevaatlikud. Kontrollivad, mida ja kuidas ütlevad ja ei taha teist inimest käest lasta. Ma ei tea, kas teistel on nii, minul küll on. Alguse asi.. tuleb ikka rahulik ja kannatlik olla ning nõme oleks ka plärtsuda inimesega, kes endale meeldib.. suurem oht kaotada, kui pole veel päris käes. Aga kui need kaks inimest hiljem juba suhtes on ja pikemat aega, siis julgevad juba mõlemad rohkem iseloomu näidata, viriseda, kurjema hääletooniga rääkida jne
Eks asi olenebki sellest, kas suhe on alguses või juba edasi arenenud, aga ma mõtlen praegu, et ma ei kujutaks küll ette, et ma piriseks ja poriseks oma kaaslasele nii palju, kui ma temaga juba suhtes oleksin. Ma arvan, et oleksin siis veelgi õnnelikum ja õrnem.. nojah, kalkun ka arvab. Inimesed on ka ju erinevad ja.. ahh, mida ma üldse selle jutuga öelda tahtsin. :D

Seda vist tahtsingi, et kui midagi väga tahad ja seda veel päris pole, siis hindad kuidagi rohkem, aga kui see juba on, siis enam nii väga ei hinda.. siis on see loomulik, et teine inimene on kõrval olemas.
Ma praegu hindan rohkem ja tahan, et ma hindaksin lõpuni välja ja et ma ei viriseks nii palju tulevikus oma kaaslasega. Ma ei taha armukadeduse tülisid tekitada ja kontrollifriigiks muutuda. Nojah.. kas mitte iga suhtesse astuja ei taha sama, aga pärast tuleb ikka muu välja? :D

Ahh.. hull jutt :D
Kuid ma tahtsin seda öelda.


Üks asi tuli veel meelde. Aga ma ei oska seda veel sõnadesse panna.

Kommentaare ei ole: