Ja ongi käes viimane puhkepäev. Viimaste päevade ralli on väsitav, aga vajalik. Uni on kogu aeg, kõht on täis, aga ma söön ikkagi juurde.
Lõpetamist võin pidada edukaks. Tõesti, ilusad inimesed ja rõõmsad hetked. Lilled, lilled, lilled. Klassijuhataja sai meilt lapiteki, meie nimed peal ja lend samuti. Veel hankis Eva talle suure lillepoti koos imeilusate valgete ja siniste lilledega. Pildid on tulemas. Nii lõpupeost kui ka sellele järgnevast afterpartyst, mis kestis lausa 2 päeva, kui nii võin öelda (21. õhtu-23. varahommik). Omamoodi. Järgmine kord tean, et alati on kasulikum üürida suuremat sorti maja, et keegi ei saaks peitu pugeda. Erapidusid saab igaüks kodus ka korraldada. Saun oli ühine, grill samuti. Ka paadiga aerutasime Peipsi mere peal. Siret tegi imelisi fotosid.. üks asi vedas viltu. Mina.
Ikka ja jälle olen enda suurim vaenlane. Ärritun kiiresti. Ütlen selle käigus sõnu, mida ei tohiks öelda. Jah, tunne on närune ja peabki olema. Ma pean õppima ükskord selgeks, mida võib, mida mitte. Vaatasin Kodus ja Võõrsili.. lohutan end sellega, et seal lähevad nad alalõpmata riidu.. ütlevad sõnu, mida kahetsevad ja saavad andeks. Üritan seda võtta normaasena. Samas ma ei tohigi nii.. tunne on ikka näru. Sest ma ei tea, kas Sa annad mulle üldse andeks. Kuigi mu süda ütleb, et kui on tõeline.. siis kindlasti. Aga milleski ei saa ju kindel olla. Mitte milleski.
Andesta mulle.
23. hommikul sõitsime Tallinnasse jaane pidama. Esmakordselt tegime seda linnas. Sugulased koos, lõbu laialt. Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis siis.. palju rahvast, eriti välismaalasi, porine tee, hobused, mitu jaanituld, rahvatants, bändid, söögid, joogid - teistmoodi jaan, kui oleme harjunud. Tegelikult tahtsime kõik sisimas maale lõkke äärde.. grillima. Elmar käib üle õue ja meie naeru on kõik kohad täis. Oled nagu oled ja teed, mis sa teed. Hoopis teistmoodi ja nii kodune. Vanaonu Reinu oli ka tore näha. Ammu pole kohtunud. Uni on hommikusest äratusest saadik peal.
Mõtlen siiani Sulle.. anna mulle andeks, kallis.
Üks asi, mis mind natukene kurvaks teeb, on see, kuidas kõik lõppes. Möödas on nii palju aega, aga te kumbki ei lase mul seda unustada. Usun, et oleksin ammu kõik kõik seljataha jätnud, kui te vaid suhtleksite minuga normaalselt. Oleme klassikaaslased.. miks need asjad ei saanud varem arutatud? Miks peab seda kõike edasi lükkama tulevikku? Kõige hullem ongi see, et mina kraabin mineviku nii ehk naa üles. Varem või hiljem. Miks ei võinud te lasta seda KOHE siis teha?
Lollid idiootsed oleksid. Oleksid ei maksa midagi elus, mitte midagi! Juusiis teile meeldibki sedasi, ideaalseid ja korralikke inimesi mängida. ******** või asi.
Oeh. Teisest küljest.. õnneks on see viimaks läbi. Täeisti läbi. Ühel pool.
Otsingumootor jätkab otsinguid.
Homme tööle. Siis loodetavasti 3 päeva laagrit ning uuesti tööle (?). Juulikuu on alles ees. Sellega koos mitmedki huvitavad päevad seiklusi täis. Kavatsen millalgi Pärnu minna. Merili ja Mairi on nüüd mõlemad seal. Timo kutsus külla suvel. Killu rääkis, et võiks endiste ÕOV-liikmetega kokku saada. See oleks küll tore! Kontserte ei tohi ära unustada! Mõned tähtsad sünnipäevad on tulemas. Muide, Remol on täna. Õnne sulle! Suvi võiks nüüd suve moodi välja ka näha, siis on täitsa hea :)
Jah, juulis peame oma projekti ju jätkama. Loodan siiralt, et keegi teine võtab seekord asja kirjakastis üles.
Kõige raskem on
üldse seletada,
mis asi on sõprus.
Seda ei õpita koolis.
Aga kui sa pole
selgeks saanud
sõpruse tähendust,
siis pole sa tegelikult
elus mitte midagi õppinud.
/Muhhamad Ali/
Kui ma tunnen, et ei
suuda toime tulla
mõne ähvardava
raskusega, oled sina
seisnud mu kõrval
ja öelnud, et ma
saan hakkama.
Ja olengi saanud.
/Clara Ortega/
Igal inimesel
peaks olema
piisavalt suur
surnuaed,
kuhu matta
sõprade
vigu.
/Mark Twain/
andesta mulle
Juba oma loomu
poolest on sõprus
pettusest vabam kui
ükski muu suhe,
mida me võime
kogeda, sest sõprus
on side, mida kõige
vähem mõjutab
võimuiha, kehaline
nauding või
materiaalne kasu,
temaga pole seotud
mingid kohustused või
püsivuse tõotused.
/Francine du Plessix Gray/
Sõprade vahel,
kes on rasked ajad
koos läbi elanud,
on side,
mida kõrvalseisjad
iialgi
ei mõista.
/Pam Brown/
...ja veel ja veel ja veelgi rohkem veel...



