laupäev, 2. mai 2009
No, nüüd on asjalikum?
reede, 1. mai 2009
Mu vastik süda armus.. ja nüüd pean ma teda sedasi reetma. Kas see on kättemaks, et olen ise tavaliselt teisi jätnud?! No Sa ei jätnud.. aga väga raske on ka lootusrikas olla.
Kõik kohad on Sind täis.. vastik unistaja ja emotsionaalne silt on igal asjal küljes. Vahel tahaks, et see kõik käiks lihtsalt minust läbi nagu liha hakkliha masinast.. sisse ja valmis. Korras. Tehtud. Olemas. Aga ei.. ei käi..
arvestades seda, kuidas ma tookord üle elasin.. seda reetmist.. appi.. mis minust saab. Olen ju nüüd targem ja parem ja saan endaga hakkama.. jah, pean saama. Ma tõesti ei tea praegu, kuidas. Tahaks lihtsalt magada.. ja mitte kunagi ärgata, sest hommikud on kõige vastikumad. Kõhtu tuleb selline torkav tunne ja ma vähkren ja unistan, et võiksin olla koomas. Ma tahan ja ei taha neid projekte teha. Tahan ja ei taha Prantsusmaale minna. Tahan ja ei taha suvel tööd leida/teha. Tahan ja ei taha mitte midagi.
Palun, ära mine.. ära mine ära. Jää veel. Palun, tule tagasi ja painuta see õhkurippunud küsimärk südameks ning kingi mulle tagasi.
Sina andsid mulle oma südame ja mina sulle enda.. lubasime neid vastastikku hoida. Mina hoian, sest ma ootan Sind, ma annan sulle aega.. aga sina..
Milline emonurk..
Homme teeme Tuuliga projekti ja ülehomme oleme Viljandis maja üle andmas.. ja siis hakkan õppima ja siis lähen välja ja õpin veel ja pakin ja õpin ja pakin ja käin väljas ja.. ma ei TOHI SULLE MÕELDA!
Ei näe praegu ühtegi väljapääsu.
Ma loodan ja kurvastan üksteisevõidu. Vahel on lootus suur ja seest enam ei värise.. täna rääkisime Maigiga koolist ja suvest ja kunstist ja igasugustest asjadest ning mu mõtted läksid mujale. Ma tahan neid peita ja ei taha sellesse süveneda. Samas tahaks tõesti kellegagi seda arutada ja hingelist ravi saada.
Tahan terveks saada.
Ma ise ka ei usu, et ma seda nüüd ütlen: ma olen Sinusse armunud ja Sina oled minu südames. Mitte keegi pole sedasi mulle mõjunud.
Ütle mulle, et see on vale ja ma usun Sind.. senikaua kuni mul on veel lootust, ma ei jäta seda. EI JÄTA, KUULSID? Ma lihtsalt ei anna alla. Minupärast võta see aeg kasvõi pooleks aastaks kui vaja. Kui vahepeal keegi mu südant ei võta, siis ma virelen edasi. Jah.
Ma arvasin, et olen Sulle suurepärane kaaslane. Arvan siiani, sest sa ei ole seda öelnud ka, et ma pole. Ma ootan Sind.
Kui hästi läheb, saan juuli alguses Gran Canariale. VOHH! Oleks esimene linnuke kirjas.. Juventuse alt noortevahetusele minna.. priske linnuke :)
Aitab.. hullem jutt.. kunagi hiljem ma seda lugeda ei julge.
neljapäev, 30. aprill 2009
teisipäev, 28. aprill 2009
Hakkab minema..
esmaspäev, 27. aprill 2009
Armastus ei ole vist minu jaoks
"Kõik suhted on kordumatud. Tead ju seda küll. Ükski suhe, mis sul kellegagi on, pole kunagi täpselt samasugune nagu mõni su teine suhe. Sama moodi, nagu pole kunagi kahte ühesugust inimest. Niiet kui sa leiad endale kellegi, kellega sul osutub olema mingi eriline kontakt või kui su teele satub keegi, kellega miski sinust kuidagi sobib... ja sa sellest ilma jääd... Siis sa võid olla täiesti kindel, et midagi niisugust ei leia sa enam kunagi. See oli nüüd ära. Lõpp sel lool. Mis teebki minu jaoks igast siuksed asjad raskeks. Sest ma tean, et suhe oma ainulaadsuses ja kordumatuses on kaduma minnes täiesti kadunud. Ongi läinud. Ma tean küll, seal võib tulla veel terve kari toredaid inimesi ja kindlasti saab olema veel terve kari erilisi ja häid suhteid. Igast vahvaid asju võib veel tulla ja asjad võivad veel igatmoodi minna. Aga ma tean ka täiesti kindlalt, et midagi sellist, nagu juba oli, enam mitte kunagi ei tule. Võibolla tuleb isegi midagi paremat. Aga kohe kindlasti ei tule enam mitte kunagi midagi just sellist... (kolm punkti on alati nii diip asi, mida panna.)"
Mida paganat! No mida kuradit! Ma mõtlesin, et ei kirjuta siia ja ei hala ja ei nuta siin, aga ma siiski pean.
Jah, olen õnnelik, et mu süda on tulvil neid imelisi kõdistavaid olendeid, mida armumise märkideks peetakse. Jah, ma võiks ju rahul olla ja rohkemgi veel, aga midagi kraabib.. kraabib juba mitu head päeva.
Jah, laupäeval oli meil ääretult tore koos. Unustasin kõik mõttetud mõtted ja oma väikesed arusaamatused. Kõik oli meelest pühitud. Keskendusin ainult meile kahele ja tundsin end kuradima õnnelikult ja hästi!
Ning eile.. ja täna hommikul.. APPI, MIS KURAT ON MUL VIGA!? Ma igatsen Sind nii väga! Nii väga, et see ei mahu enam minu teadvusesse ja südamesse ära. Mida ma tegema peaks? Minema nii edasi nagu alguses? Lihtsalt nautima seda õnne.. aga kui ma ei oska, sest eks suhegi ju muutub ajaga.
Vahel mõtlen, et mis suhe? No, mis suhtest ma siin räägin.. elame sadade kilomeetrite kaugusel teineteisest ja kohtume heal juhul üle kahe nädala (õnnelik juhus kui varem ka näeme). Jah, mulle sobib see.. sobib väga hästi, aga praegu on selline periood, kus mul on eksam eksami otsa ning ma ei talu seda, kui pean AINULT eksamiteks õppima ja mitte ühtegi muud tööd, kohustust, projekti pole. MA EI SUUDA NII OLLA! Tunnen, et olen nii ribadeks.. nii emotsionaalne, nii ülemõistuse hulluks minemas.
Jah, ma kirjutan nüüd selle ka välja. Saadan talle sõnumi ja ta lihtsalt ei vasta. Saadan teise ka - mitte midagi. Miks? Miks ei võiks ühegi smssi saata.
Ja miks mul seda nii väga vaja on?!
Kõige haigem meie suhte juures juures on see, et ma ei SUUDA ja ei TAHA Sinust loobuda. Ma VAJAN Sind ja ma ei taha lihtsalt ära minna. Ma ei saa.. ma ise võtsin selle pähkli närimiseks. Ma teadsin, kuidas asjalood on, ma teadsin kõike, olin nõus selle läbi tegema teades, et algus ongi raske. Ma teadsin ju seda.
Kas ma olen selleks valmis? Kas mul on tõesti sellist suhet vaja? Jah, sest ma pole veel enne nii õnnelik kellegagi olnud. Ei, sest ma ei pea taluma Sinu kohatist ükskõiksust ja kiiret elu.
Ja ometi ma ei suuda jätta.. ei suuda lahkuda.. sest ma tunnen, et oled siin, minu jaoks. Ma pean vastu, ma saan hakkama, ma pean saama. Ma ei tohi mõelda. KES VÕTAKS MUL MÕTTED PEAST?! Mõni psühholoog? Sõbrad.. sõbrad.. mul on vaja rääkida.. rääkida ja nõu kuulda.
Kas see on normaalne, et alguses on selline õnnetunne, et ise ka ei usu, et nii õnnelik võib üks inimene olla ja mingi aja möödudes ei olegi kõik enam nii lilleline. Jah, suhe on ja õnn ka, kuid on mingid häirivad tegurid.. mis tekivad oma peas ja ei lase enam samamoodi olla.
Ometi ma tean, millesse end mässisin.
Rohkem ei taha midagi öelda.
Tahan paremini toime tulla.
Kell ei ole kümmegi ja mul on uni läinud.
esmaspäev, 20. aprill 2009
Leidsin midagi head.
pühapäev, 19. aprill 2009
Sina oled minu süda
Lubasin ühel päeval siia parimad palad panna. Kui saaks, paneks terve selle osa.. Pean mainima, et mitte kõik parimad palad pole siin, aga need on mu lemmikumad.
Preston: "Christina, võiksin lubada Sind hoida ja jumaldada.
Võiksin lubada olla olemas haiguses ja tervena.
Võiksin öelda, et kuni surmani,
aga ma ei tee seda.
Need vanded on optimistlikele paaridele, kes on täis lootust.
Ja ma ei seisa oma pulmapäeval siin optimistlikuna või täis lootust.
Ma pole optimistlik ega lootust täis.
Olen kindel ja stabiilne.
Ja tean, et olen südamemees.
Võtan neid tükkideks ja panen kokku.
Hoian neid käes.
Olen südamemees.
Selles olen ma kindel,
et Sa oled mu partner, mu armastatu, mu parim sõber.
Mu süda tuksub Sinu jaoks. Ja meie pulmapäeval luban ma Sulle, et asetan oma südame Sinu kätesse.
Luban Sulle enda anda."
***********************Rebecca: "Because medically I have no reason to stay. Medically."
Alex: "Oh, well, I am going to check this card, and think what we could..."
Rebecca: "Damn it!"
Alex: "What?"
Rebecca: "Do I have to spell everything out? Did you smell glue when you were a child? I am asking here from you something!"
Alex: "What you want from me?"
Rebecca: "I want you to give me a reason to stay. A real reason from you."
**************************
"Look at me. You suck!"
ja parim...
"Meil pole piiramatult võimalusi saada asju (inimesi), mida (keda) tahame. Ja seda ma tean. Pole hullemat, kui jääda ilma võimalusest, mis oleks võinud su elu muuta."
laupäev, 18. aprill 2009
reede, 17. aprill 2009
Gray Anatoomia on mu vaieldamatu lemmik! Pühapäeval ärkan kell 10, et seda osa uuesti vaadata ja säravamad mõtted üles kirjutada.
See abieluvanne, mille Preston opi ajal ette luges.. oeh. Ma pean selle pühapäeval üles kirjutama.. pean selle osa linti võtma :D
Parim osa on siin:
"You suck"
"...you can't leave life-changing opportunities on the table"
Jälle üks emoperiood
Peaksin vist Marita laenatud raamatu lõpuks käsile võtma. Jah, see seisab mul siiani riiulis.. kuidas kõik teised jõuavad raamatuid lugeda ja mina lihtsalt ei leia nende jaoks oma päevakavas kohta ega aega.. masendav ju!
Täna on see päev, mil nukrutsen ja emotsen omaette toas.
Kuu aja pärast saan ka lõpuks piiri taha
ja vahepeal..
vahepeal tahan end tööga ära tappa, õppimisega hulluks ajada ning joonistamise uuesti käsile võtta.
Heade asjade nimel tuleb ikka vaeva näha.
Kes see tark oli ja ütles, et ei pea vaeva nägema ja kõik hea tuleb kergelt?! Ei tule!
5 kuud, aga see on nii ääretult ebaoluline number ja maht.
Olen õnnelik inimene, kõigest halvast olenemata.
Peagi hakkab Gray Anatoomia, silme eest on udune ja Arles Kangus laulab oma Leinapeni laulu.
Jah, minu emoperiood on taas siin, minuga. Arvan, et vahel on neid vaja, et oma elu üle järele mõelda. Ma mõtlen tegelikult tihti oma elu üle.
Üks asi, milleni täna jõudsin, on see.. et kui ma näen, et mind pole vaja, et ma ei kuulu või pole piisav, siis ma ei võitle ka oma õnne nimel ja lasen sel minna. Ma ei tea, kas see on halb või hea, aga ma olen alati uskunud pigem teiste kui enda õnne.
Olukord on minu jaoks täiesti uus. Seni, kuni saab ja annab ja tohib, ma võtan kõik, mis võtta annab. Kartus on sees, väike kartus ikka peab olema.
Kui mul on midagi nii erilist ja väärtuslikku käes, siis peab ju alati väike kartus sees olema. Miks inimesed siis värisevate kätega kuldmedaleid vastu võtavad või oma vastsündinud last nagu kullatera hoiavad. Väike kartus peab olema.
Nädal on olnud ju väga särav - olen näinud, kõiki, keda tahan. Jah, mõnda ainult näinud, kuid hea, et sedagi.
Ei viitsi praegu vaadata, mida postkast mulle toonud on, ei taha ja ei viitsi. Vaatan õhtul või öösel. Meil on ju veel mitu head päeva, et see projekt võimalikult ilusaks lihvida.
Aitab.
Kui läheb hästi, saan täna õhtul rääkida. Kui ei, siis ei saa ja olen oma emomõtetega üksi :)
Jäääär - Viimane Tramm
Kõik saab korda
Süda
kolmapäev, 15. aprill 2009
Tegus, huvitav ja õnnelik
Kui ma mõtlen tagasi nendele päevadele, ei tule kohe meeldegi, mis, kus ja millal toimus.. väga palju toimus!

laupäev, 11. aprill 2009
Tihe
neljapäev, 9. aprill 2009
töötöötöötöö
pühapäev, 5. aprill 2009
Mõtetega Berliinis
Ütelge mulle, milline loll istuks kella ühe ajal üleval ning kirjutaks oma referaati, mille tähtaeg ei ole mitte 6. aprill, vaid 20. aprill?!
Mõtlen praegu kahe nädala jagu ette. Tegusten vastavalt plaanile, mille endale koostasin. Jah, rabangi end täna ja homme pooleks, kuid tänu sellele saan rahus nautida tulevaid (loodetavasti väga suurepäraseid) nädalavahetusi!
Eile sain teada, et 10. lähme kallitele sugulastele külla. Viimati käisime seal uut aastat vastu võtmas.. aeg käib kiirelt.. loomulikult tahan väikest Henrit näha!
Nüüd tuttu ja homme on äratus kell 10:00
Juhei!
Just nagu Tuuli, nii küsin ka mina: "Kes see tarkpea ütles, et ülikoolis läheb kergemaks ning aega on rohkem?!"
S***a ta on! :D
Ilusat võistlust Sulle homseks, õigemini tänaseks.
pühapäev, 29. märts 2009
Mu vend on väga pikaks kasvanud.. uskumatu
esmaspäev, 23. märts 2009
Ma ei usu siiani..
Olen praegu megahoos (mingi imelik sõna).. tegin nädalavahetusel palju koolitööd ja otsisin igasugu võimalusi, kuidas nädalavahetust sisustada ja üldse suve ning tulevat puhkust. Fun! Fun! Fun!
Loodan, et mõni asi neist ikka õnnestub ka.
Teen sõrmusetrikki ja saan teada, mida alateadvus mulle ütleb. Õnnestub või ei :D
Uskumatu, et see toimib! Isegi Priit usub seda (Priit, kes muidu ei usu üldse müstikasse). Kui alateadvust saab üldse müstika alla liigitada. Vist mitte.
Olgu, tõusen 5,5 tunni pärast. Marss voodisse!
kolmapäev, 18. märts 2009
"...ja õnn võib olla..."
reede, 6. märts 2009
Vahel ei suuda uskuda, et just minuga...
neljapäev, 26. veebruar 2009
Ning elu ongi täisväärtuslik. Ja eluõnne pole vaja mägede taha otsima minna.. kuigi tahaks ka seda :D
esmaspäev, 23. veebruar 2009
Üks suur väljakutse, jah, sina oled väljakutse
TEMA JA 4-MEETRINE PALK.. TA ON PÖÖRANE!
SEE KÕIK ON ÜKS SUUR MUINASJUTT. Ma pole veel aru saanud, mis rolli ma selles etendan ja kes on tema, kuid varsti peab kõik selgeks saama. Täiesti selgeks.. või siis.. väike segadus võiks alati jääda, kuid roll peaks selgeks saama.
SA OLED TÕESTI HULL, VÄGA HULL! KUIDAS MUL ON VEDANUD, ET SINUSUGUSE PÖÖRASEGA KOHTUSIN..
MULLE MEELDIB, ET OLED TIHTI ÄRA, ET MA IGATSEN SIND TAGA JA ET SA OLED SELLINE SEGANE NAGU MINAGI. VEEL SEGASEM. SA EI MÕTLEKSKI NAGU.. LIHTSALT TEED. Mu armas sugulane on öelnud: "Kui midagi head pähe tuleb, peab selle kohe teoks tegema. Planeerimine rikub kõik ära."
Antud olukorra puhul on tal täielik õigus!
Ma ei tea siiani, mis saab.. aga ma lasen sel lihtsalt minna. Süda aimab head.. aimab head, head, head.
Ma ei taha tõesti haiget saada.
Kuidas saab üks asi nii õige tunduda?!
Sa ajad minu ka hulluks. Ei ole enne veel nii tundnud. Sellist pöörasust.
Me polegi ju nii sarnased tegelikult. Oled päris palju minust erinev.. miks ma tahan alati raskemat teed pidi minna?! Aga, mis väljakutse see muidu oleks.. kättesaamatud panevad südame kiiresti võbelema. Mul küll. Ei pea pipardajaid silmas.. lihtsalt.. me oleme nii erinevad, aga ometi see just paelubki, kuna siis õpin ma ju kõige rohkem.. siis on mul terve elu avastamist.
Appi, mis juttu ma ajan.. täiesti loll peast :D
Kohe magama!
esmaspäev, 16. veebruar 2009
Iga päev on sõbrapäev
"Puhh," sosistas notsu.
"Mis on?" küsis Puhh. "Ei
midagi," vastas notsu ja
võttis Puhil
käpast. "Lihtsalt
kontrollisin, et kas
olemas oled".
Sõbralikku sõbrapäeva!
01:51:15
16.02.2009
Sulle ka, Sõber.
Igavesti, isegi 20-ne aasta pärast. ;)
* * *
PS. Mäng käib edasi. Segadus, rõõm, nostalgia ja unistused.
Täiskäik edasi!
neljapäev, 12. veebruar 2009
See ongi see?!
Ütle mulle.. tahan vihjeid, sest iga päevaga hullun üha rohkem ja rohkem ning kui kõik valeks osutub, saan palju haiget.
Ma näen Sind isegi unes :D
JUBE!
esmaspäev, 9. veebruar 2009
kohe plahvatan
Miks mul on tunne, et kui sa räägid kellestki temast, siis olen see justkui mina?!
Kas tegemist on eksliku sisetundega või räägid sa minust?!
Appi, kui põnev ja kui valus, kui mu sisetunne petab mind.. kui valus..
Aga sa oled tagasi.. ja ma ei saa sind minema lasta!
Ma ei saa ju küsida: Kas see olen mina?!
Ükski narr ei küsiks nii :D
laupäev, 7. veebruar 2009
K
Seepärast ka nii hiline tõus.
30 minuti pärast astun
ma välja autost mis
peatub põltsamaa ristis, et
hääletada edasi tallinna
Ei no, õige aeg, et välja hüpata, noormees.
Eks ma ju teadsin, et sa pole kuhugi kadunud, kuid ma ei saa ju loota, et pettuda.
Ometi on lootus tagasi.
Ning mu teine paar kindaid läkski Tallinna poole teele. Nii hea oli sind näha, mis sest, et nägin välja nagu viimane peletis.
Andsid inspiratsiooni ning täna ei lähe ma enne magama, kui see välja elatud.
Tule nüüd tagasi, palun.
Ma ootan.
Üritan mitte loota ja elada mõttevabalt.
Siiski.
Mis mul viga on?! See tundub nii õige!
Kas tõesti pole?
:D
neljapäev, 5. veebruar 2009
Öö laul
Sa tegid haiget.. ei mingeid lubadusi ei mingeid kohustusi, ma sain lihtsalt haiget. Sest kõik lõppes nii kähku.
Ja ma pean sellest üle saama. Ning ma tahan edasi minna ja ma sööngi ehk oma sõnu, olen õel ja kuri ja vastik ja samal ajal sõbralik ja hea, ehk ei oskagi ma vihata. Aga ma tunnen end nii paremini.
Ja ma nutan ja naeran ja vihkan ja armastan ja tantsin ja suhtlen ja ei mõtle mingitele tagajärgedele. Olen vaba, iseenda pärusmaa. Ei ole rumal ja ei tee lollusi, kuid elan oma elu.
Tahaks end nädalaks pööningule kinni panna, muusika kaasa võtta ja maalida, meisterdada, joonistada.
Ma saan elult inspiratsiooni. Kui ma nii mõtlen, elangi oma armetut elu päris hästi.
"..ära pühenda oma elu mingitele nolkidele, pühenda see kunstile.."
Need mingid nolgid on ka kunst.
Rääkides kunstist, siis pliiatsit ei viska ma nii pea nurka ja kavatsen edasi luua.
Halvad asjad panevad looma.. aga kui sul pole enam inspiratsiooni, oled kadunud hing. Olen kadunud hing.
Kings of Leon - Manhattan
Head ööd!
teisipäev, 3. veebruar 2009
Kuu
Kaugele, kaugele, kaugele..
Liiga vähe aega on möödas. Võiksin olla kadunud ja kui inimesed mind uuesti näevad, siis nad ei ütle lihtsalt tsau, vaid kallistavad ja tunnevad huvi, kuidas elanud olen, sest nad pole mind nii kaua näinud.
Olen edasi liikunud, aga ikka paigal.
Ma tean, et iga asi võtab aega.
Kannatlik tuleb olla.

.
Tuleb vist su oma seest ja peast välja visata.. no nii kiire sul ikka pole, et kirjalegi vastata ei jõua. Uskumatu..
Kadi on ikka üksik hunt, juhei!
Aga nii armuhull ja paanikas ma ka pole, et ei oska üksi olla ja iga suvalise dressipükslasega käima hakkan.. :D
Nägin unes, et ma olin kellegagi koos ja see polnud keegi, keda ma praegu tunneks või teaks. Olin õnnelik. See tähendab, et ükskõik, kes võib minu pea segi ajada ja minusse armuda.. need ei pea olema praegused tuttavad.. vaid võib olla hoopis keegi kusagil mujal. (PS. Unenäos oli suveaeg).
Olen korduvalt mõelnud, et mis kevade armastustest inimesed räägivad? Kevadel on pea segi ja kõik puhkeb õide.. midaiganes :D
Mina näiteks olen kogu aeg armunud ainult talvel või siis just jahedal ajal, mitte kevadel, kui kogu maailm on justkui valla ja tahaks just oma sõprade ja heade tuttavatega ringi käia. Kellel kevadel armuda vaja on, kui kogu loodus ärkab? Talvel on inimene ikka rohkem üksi..
Ja kui ükskord kõik käes, siis võib iga aastaaeg uuesti ja uuesti oma kallimasse armuda.
Mida ma üldse pläkutan sellest siin?! Kuradi armastus, armumine.. kogu aeg on sant tunne, kui annad endast palju ära, avad end teisele inimesele ja siis tema hoiab lihtsalt eemale..
See ongi armastus?!
Ning nagu ma enne mainisin, siis iga viie minuti tagant ei kavatse ma ka uude inimesse armuda ja iga suvalisega flirtida nii, et.. olengi siis nagu olen.
Koolis, huvidega, sõpradega, kodus.
Olengi naiivne jobu.. minu jaoks ei ole armastus pidevad tülid ja korduv lahku-kokku jooksmine.. see on lolli mängimine. Jah!
Parem olengi üksi, sest ma ei sure enne kui olen elu eesmärgi täitnud.
Do not piss me off!
neljapäev, 29. jaanuar 2009
.
Õnneks on mul praegu labidas olemas ja tööd on rohkem kui küll. Liiga palju, millele mõelda, liiga palju, milleni pürgida. Vahel tundub, et seda kõike on liiga palju.. samas pole justkui mitte midagi.
Nii palju võimalusi, et unustan hingamisegi ära. (Söömine on juba ammu ununenud. Teen seda siis, kui nägemine kaduma hakkab või kui laisklen.)
Nii palju on selles ühes väikeses inimeses. Vahel on lausa õudne, mida pea suudab toota. Kui mõtted võtaksid reaalse kuju, oleks juba mitu planeeditäit prahti koos. No, head ka.
"...või nagu ütles Urmas Sisask - mõtelda on mõnus, rääkida on raske, ärge selle pärast kohe pead norgu laske..."
Väärtuslikud mõtted sinu suust.
Aitäh.
Nüüd tööle! Kõigest 1,5 päeva veel.
Eile öösel oli fantastiline! FANTASTILINE!
Kui värvid ja pintslid oleksid inimesed, siis ma lihtsalt abielluksin nendega ja elaksin elu lõpuni õnnelikult.. paratamatus on see, et nad pole ning veelgi hullem fakt, et ma vajan inimesi. Inimesi, kes mind vajavad.
Praegu lohutan end pintslite ja värvidega.
Ei ole õnnelik, ei ole.
Varsti ei tea enam ise ka põhjuseid.
Ei ole maailmalõpp, veel mitte.
Nii paljud unistused on veel täitmata.
See ei ole see.. ei ole
Kõik saab korda, peab saama!
kolmapäev, 28. jaanuar 2009
Täna on parem
Peagi on see valmis.. pöidlad pihku ja täiskäik edasi!
Mul ei ole aega sind igatseda.. see polegi päris igatsus, mida tunnen - arusaamatus ja väike segadus. Jah, jälle need tunded.
"Palun ära ära mine, ära palun ära mine..
jää veel.."
Ma ei tea, kas siin on su tee, kas peaksin sind hoidma enda sees, kuid ma ei saa sinust lihtsalt niisama lahti lasta.
Lasen sul natuke aega hingata.. sest mina tean, mis on vabadus ja kui raske on elada hapnikuta suhtes!
pühapäev, 25. jaanuar 2009
Täna soovisin esimest korda, et lumi kaoks
aga ignoreerimist ma ka ei talu.
Liiga pikad pausid.
Kas..
Kusagil läks valesti või
olin ise valel ajal vales kohas?
Miks ihkab süda alati kättesaamatut?
Ja see, mis kergelt tulnud, kergelt läeb.
On kõik okei
või ei?
Aga süda sul sees aina kiiremalt taob
mida võtta või jätta kõik läheb ja kaob
kõik libiseb mööda kui sirutad käe
mõned näod jäävad meelde, kuid sajad ei jää
tahad haarata küll, aga krabad vaid tuult
...
Tõnis Mägi
Täna tajun piiri ja lähen õigel ajal magama.
Täna ei nuta end puruks.
Vahel mõtlen, et ehk on tahtmine suurem kui tema ise väärt on.. kättesaamatu.
Need kindad ei jää siia ja see pilt ka mitte.
Ma ei oska üksi olla.
Leiutan igasugu jobususi välja.
Pärast selgub, et tegin end lolliks.
Juba leiutangi.
Head ööd..
NOORMEES,
TE OLETE MU SÜDAMES!
Hoopis kusagilt mujalt ja kaugelt nii nagu mulle meeldib!
Jääge siia, palun,
isegi harva armun.
kuulan Tõnis Mäge
Ma nutan.
Mida mina, loll, armastusest tean? Julgen veel nutta siin.. oma kodus. Täiesti pöörane ju!
Kas tõesti jäävad teised kindad ka koju seisma? Kogu minu töö ja vaev.
EI TOHI NII MINNA!
(vastikud kaks punkti mu poolikute lausete lõpus. Olen äge nüüd?!)
Kõledus tuleb peale kui sellele tühjusele mõtlen. Ise arvan veel, et minu elus on ka nüüd keegi.
Loll.. idioot.
Olen mitu korda mõelnud, et armastust poelgi olemas. Inimesed lihtsalt arvavad, et on armunud ja armastavad. Tegelikult on see mingi muu, järjekordne haiget tegev tunne. Mina tean, et on sõprus, aga armastus? Ei tunne seda inimest, kes minusse peaks armuma.
laupäev, 24. jaanuar 2009
Ihkan..!
Tahan siit lõpuks minema saada ning see aeg ei ole enam kaugel. Lähen ja kaon.
Ma ei saa sinna mitte midagi teha..
loll süda, loll pea, loll mina - mida ma õieti arvasin endast?! Et olen nii ilus ja tark ning tore ja kohe armutaksegi minusse. Juhei! :D
Dream on..
neljapäev, 22. jaanuar 2009
Tavaline päev
The end of the world
Skeeter Davis
Why does the sun go on shining
Why does the sea rush to shore
Don't they know it's the end of the world'
Cause you don't love me any more
Why do the birds go on singing
Why do the stars glow above
Don't they know it's the end of the world
It ended when I lost your love
I wake up in the morning and I wonder
Why everything's the same as it was
I can't understand, no, I can't understand
How life goes on the way it does
Why does my heart go on beating
Why do these eyes of mine cry
Don't they know it's the end of the world
It ended when you said goodbye
Why does my heart go on beating
Why do these eyes of mine cry
Don't they know it's the end of the world
It ended when you said goodbye
kolmapäev, 21. jaanuar 2009
laupäev, 17. jaanuar 2009
Heihopsti!
Uni on peal.. eks viimastel päevadel on kõvasti tööd ka tehtud - lõpatsime eile projekti kirjutamise, panime teele ja nüüd ootame, mis saama hakab. Lootus on suur ja ootused kõrgel!
Igatahes veetsin eelmise nädala reedest kuni pühapäevani Tallinnas aega. Esimesel päeval külastasime Sandrat ja hullasime linnas ringi, õhtul suundusime Remo juurde, tegime pannkooki ja mängisime Aliast.. vahva! Hiljem Nimetasse ning siis koju. Sandra voodisse langedes tundsin, et väsimus on suur.. viimaks oli mul uni! Kahjuks pidime hommikul vara tõusma (9:00 - see on ju vara!), et koolitusepaika jõuda.
2 toredat päeva projektide keskel - hullumeelsus, aga huvitav!
Igatahes kujunes Tallinnas käigu naelaks meie laupäevaõhtune seiklus kesklinna. Nimelt avastasime laupäeval end hotellist logelemast.. endal oli ka imelik seal passida.. viibisime ju pealinnas, kus ei tohiks kunagi igav olla! (väikese irooniaga)
Eeltöö tehtud, leidsimegi end õues bussipaviljoni eest.. loomulikult läks viimane buss meie nina eest minema, mis siis muud kui kesklinna poole sammu marss. Õnneks ei pidanud kaua kõndima, uues paviljonis olid uued bussiajad, üks neist viis meid kesklinna kohale. Öine Tallinn on ilus.. eriti kui oleks veel oma korter ka ja sõbrad või noormees.. ilus ilm.. palju tegureid, miski ei sobi :D
Igatahes pidime öösel jalgsi hotellini kõndima - see teeb täpselt 8 km, läbisime vahemaa 1,25 tunniga, langesime laipadena vooditesse ning otseloomulikult pidime hommikul äratuskella peale tõusma.. ebaõnn. Vale ajastus.
Esmaspäevast kuni eilseni olen üleni projekti sees olnud, paljas mõtlemine sellele kirjatööle paneb aju jälle valutama. Las ta praegu jääda sinna paika.. varsti korjan niikuinii üles.
Täna magasin kaua.. ei tahtnud voodistki tõusta.
Homme on sama teema.
Järgmine nädal tõotab tulla mitmekülgne, seiklusterohke ja fun! fun! fun!
Timol läheb sõjaväes hästi.
Soetasin endale täna The Sun'i uue albumi!
GEO ajakiri seisab riiulis ning ma ei ole jõudnud seda veel lugeda.. häbilugu.
Sama võin öelda Marita laenatud raamatu ja Uku tunni kirjanduse kohta. Juhei! Olen nii tubli lugeja!
Pärast uut aastat on rahulolu mind vallutanud. Kauaks? Ei tea. Praegu on ta minu sees.
Et mul tuleks siis nii tegus, armastuserohke ja aktiivne aasta nagu näitajad ütlevad! ;)
Soovin sünnipäevaks lund, lund ja lund.
Noormees, homme võtan ühendust!
Tuuli!
Taliharjapäev ehk kanutipäev on eesti rahvakalendri tähtpäev, mida tähistatakse 14. jaanuaril.
Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo.
Taliharjapäeval peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.
Soomlased ja karjalased on väitnud, et karu pöörab siis teise külje ning hakkab teist käppa imema.
PS. Homme on Tõnisepäev. Tõnisepäeval tuli treppi pesta, siis pidi pärast talve rikkus majja tulema.
kolmapäev, 7. jaanuar 2009
pühapäev, 4. jaanuar 2009
kvaliteetaeg..
Ausalt öeldes ei mäletagi, mida reedesel päeval tegin. Tean, et mul oli närune olla (vastikud lahendamata asjad), praegu on see kõik settena põhja vajunud.. jalalabadesse, kui nüüd seda reaalselt ette kujutada. Kõndinud olen ma küll palju, kuid jalavalu ja väsimuse üle ei nurise. Kõht on kergelt korrast ära ja pea natukene uimane, küünarnukk kukkumisest valus, muidu on hea. Jah, hästi!
Reedese päeva tipphetk: sain õunakoogi valmis! See rõõm polnud nii suur kui piltide joonistamine on olnud.. ei saagi kunagi olema.
Kuid mul polnud mingit tahtmist hommikul vara ärgata ja bussiga Tallinna poole loksuda, eriti veel, kui peale iseenda raskuse pean vedama veel mitmeid teisi füüsilis raskusi.. pika vaagimise peale vedasin oma kompuutri kaasa, nüüd tean öelda - mõttetu tegu! Bussis oli väga ebamugav midagi trükkida ja ma ei olnud üldse projekti lainel, ei olnud Tallinna lainel ka, unistasin, sest.. kuidas saakski bussis midagi teha, kui õues on nii ilus ilm!? Kunstiteos! Viimati oli päike sel päeval, kui Marita juures käisin, tänase seisuga siis nädal aega tagasi.
Kohtusin Agnesega, sisustasime kogu aja istumise ja rääkimisega ära ning oligi aeg bussiga sündmuspaika liikuda.
Mustmiljon peatust ja siis.. Pihlaka! Bussist välja ning kohe majade vahele nagu oleks mul igas olukorras priljantne mälu..
Toas istusid kaks võõrast nägu ja nemad. Viimaks oli kogu elamine rahvast täis ning joogid-söögid nina all, jutuvada suur ja üldine lõbus meeleolu. Timo segas banaani.. mis selle nimi nüüd oligi.. no igatahes oli vähese alkoholiga eksootiline väljamõeldud jook, vihmavarjuke tegi selle veelgi meeldivamaks. Põhimõtteliselt kui klaasid tühjad, toodi kohe juurde. Korralik teenindus. Mängisime pokkerit: õiged žetoonid, kaardid, alus jne. Sain natukene rohkem sellest mängust aimu. Seltskond oli väga huvitav, kirju. Mina teadsin osasid ainult, kuid sellest polnud midagi. Sel ajal, nende inimestega koos olles, tundsin, et ma olen Sulle oluline ja me suhtleme veel ja veel, isegi kui meie teed on alati nii lahus olnud. Tõsi see on, et enam ei saa ma Sinuga siis rääkida kui tahan ning ma ei tahagi enam nii palju kirjutada Sulle.
Igatahes oli mul väga tore ning aeg õnneks venis. Mul polnud õrna aimugi, kas jään Tallinna ööseks või lahkun viimase bussiga. Igaks juhuks võtsin kogu kraami kaasa.. kes teab, mis saab. Üldine mõnus olek lõppes kauaoodatud protseduuriga: Timo patside maha ajamine.. ja mina lootsin, et need jäävad talle pähe. Avasime šampuse ning ütlesime toosti Timo juuste terviseks, juhei! Ta oli väga löödud.. kogu elu oleks justkui nendes juustejublakates.. olen alati tundnud, et mul on temaga mingi hingeline side. See on ehk rohkem minupoolne, kuid olemas ta on. Kui enamus viskas selle kõige üle nalja, siis minul tikkusid vägisi pisarad silmadesse.. vend sai õiguse esimese patsi lõigata, siis Kairit ja siis teised.. ja mina ja.. kõik said.
"Te olete südametud, õelad", nii ta meile ütles "...aga ma armastan teid kõiki." Kairitil ja minul olid silmad vett täis, kuidagi väga raske oli ja kurb. Püüdsin end tagasi hoida, aga silmad olid ikka märjad.
Protseduur tehtud, pildid ka ning melu käis endist viisi edasi. Siim küsis, mis ma nüüd selle patsiga peale hakkan.. mina ütlesin, et hoian alles. Selles on ju ka kogu minu piltide vägi ja meie suhtluse algus ning etapid, hing on ka. Igaüks usub midagi või kedagi. Vot, nüüd võin öelda, et mina usun selle patsi hingeellu.
Olgu, nüüd läks väga isiklikuks kätte ära. Remember the name: Vaba oma mõtetelt.
Rahvas hakkas ära valguma, kes koju, kes Riiga, kes Lõuna-Ameerikasse.. kell oli juba 23, kuid mul polnud mingit tahtmist bussile minna, tegin näo nagu oleks mul ööbimiskoht olemas. Istusime, sõime, jõime, mängisime, rääkisime. Olin üks kahest, kes ööseks jäi.. sain pisikese aseme ning magamine toimus suure norskamise saatel, kuid ma olin rahul. Hommikul esimene lahkuja.. alati, kui hüvasti jätan on kurb, seekord pidin muidugi libeda jääga maha kukkuma, õnneks keegi ei näinud ja vahel tulebki unistustest maa peale kukkuda!
Pikk retk koju võiski alata. Nutt tuli vägisi peale, kuid seekord hoopis teistsugune. Kõik on muutunud ning ma olen sellega rahul. Eks ma ei harju nii pea Sinu kaugusega, kuid minust on siiski mingi revolutsioon läbi käinud.
"Kui keegi mängib meie hingekeeltega, muutub maailmapilt automaatselt."
Mis tunded mind valdavad? Millest see tuleb? Proovin oma peas lahti mõtestada emotsioone, mis minus on. Uku tunnid mõjuvad juba pikemat aega nii, aga see pole halb. Olgu, praegu ei suuda ma midagi konkreetset välja tuua. Teda nähes on lahkumise tunne alati üks ja see sama - nukker ja mõtlik, kuid mis on muutunud - mina. Tunnen kohe enda sees, et olen palju suuremaks saanud ja Sa mõjud nüüd pigem turgutavalt kui melanhoolselt.. no tegelikult on need kaks asja alati koos olnud, lihtsalt täna oli teistmoodi, sest viimane kohtumine muutis palju. Meie suhtlemine on hoopis teine. Ma ei tea, mis meid seob ning kui sellele mõelda, siis on pea võimatu midagi sõnadesse panna. Olen korraga kaotanud ja võitnud. Olgu see on täna õrn teema.
On hetki, mida ei saagi kellegagi jagada, sest muidu annaks ma justkui kõik ära ja eriti valus on kui inimesed sinust aru ei saa.
Hingelisus.
Pool maailma läbi rännanud pats seisab kodus riiuli peal. Milline rõõm ühest juuksepahmakast! :D
Selle kõige keskel mõtlesin palju Sinu peale.. me pole ammu suhelnud, aga ma tahan seda. Isegi väga. Kärsitus ei saa sel korral minust võitu. Olen vana rahu ise.. uskumatu, aga tõsi. Noormees, te röövite mu südame!
Nemad on õnnelikud ja mina jagan seda rõõmu. Mul on siiralt hea meel. Ta on imeline neiu!
Homme olen asjalik, täna plaanin vaadata oma filmi: "10 põhjust, et sind vihata". I just love it! Labasest komöödiast on asi kaugel.. see on kuidagi teisem. Minu jaoks.
http://noteretali.blogspot.com/2008/01/thats-way-it-should-be.html - milline kokkusattumus!
Aitäh.
..pikk tee on veel minna. Ükskord olen mina ka nii õnnelik, et tunne mahu iseenda sisse ära!
Konarlik tekst, kuid olen hetkel liialt laisk, et seda viimistlema hakata.
reede, 2. jaanuar 2009
a little bit sad
So you better listen up,
You better listen close
I don't think so
Millise õunakoogi ma peaksin tegema, homme vaatan.
kolmapäev, 31. detsember 2008
Plärts!
Appi, kuidas ma ei viitsi siia kirjutada.. selline tunne, et laon oma mõtted ja tunded siia maha ning kõik kaob.. nagu Helgi Sallo ütles, et tahad hoida mõtteid ja sõnu enda teada, kui sa kord selle välja lased ega siis sõna enam kinni püüa. Hea on olnud. Alustades 28. detsembri külastusest ning pikast jalutuskäigust Põltsamaa tänavatel ja lõpetades vanaema külastamisega.
Erilised hetked eriliste inimestega.
Täna lähen maale ja kavatsen veeta parima aja parimatega..
Muusika on eriline, Vahur Kersna saade oli eriline ning Sina ütlesid mulle täna ilusasti: tahan sinuga kohe väga rääkida
Mina ka!
Ma ei tea, kas see soov püsib minus ka aastate pärast, kuid praegu tahan elada nagu Jaan Tätte - mina olen siin ja Tema on seal ning kui me näeme, siis armun ma üha enam. Jah! Olen nii vastandlik.. juba oma olemusest leian vastandusi. Mulle meeldiks, et mu sõbrad oleksid rohkem olemas kui ma neid vajan. Samas hindan ma väga seda vähest aega, mil saame koos olla. See inspireerib!
Teinekord olen väga pahane, et ei saa ringi uidata, inimestega suhelda, seltskonnas olla, uusi mõtteid ammutada.. ja vahel tahan just üksi olla nagu Jaan Tätte. Joonistada oma pilte ja maalida merd, loodust, tundeid.
Kersna ütles loomise kohta hästi: pliiats lihtsalt kirjutab ning mingi vool tõmbab teda, sina püüad tal lihtsalt kannul püsida.
See, mis saab maise kuju.. peidab endas midagi ebamaist, samas loomulikku. Vahel on hea, kui ainult ise saan aru, mis see on, aga teinekord tahan, et teine saaks ka. Tema sai.. ning hea, et neid on veel, kes saavad.
Süda ütleb, et olen leidnud midagi uut ja head.. kellegi, kes võiks minust aru saada ja sooviks minuga oma mõtteid jagada.. ja.. no.. kuidas ma seda ütlen: armumine on ilus!
Mulle sobiks pikamaa suhe.. ma ei tea tegelikult seda, aga elu on näidanud ja süda ka sees.
Uuesti ja uuesti ja uuesti. Selleks pean veel palju elama. Midagi nii puhast ja hingele vajalikku ei saa justkui kohe ühe hetkega tulla, selleks tuleb vaeva näha.. no mitte vaeva, aga keha ja vaim peavad justkui valmis olema või, ma ei oska seda kirjeldada. Olen vist kogenematu ja rumal, aga ma usun suurde armastusse, sellisesse, kus tuleb see üks ja Sa tead, et ta on õige. Kuigi elu tõestab vastupidist - me ei tea kunagi, kas just Tema on See õige.
Ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust - armastus peaks olema justkui midagi sellist, mis aja jooksul kasvab mitte ei tule ühe hetkega ja ongi päral.. Inimene ei ole ka kohe inimene ning puu ei ole algusest peale puu.
Eks iga inimene, kui ta armub, arvab, et see ongi see! Õige tunne ja inimene.. ma tunnen, et see peab olema justkui midagi muud.. ma võin olla mitmeid kordi kiindunud, suurt hingelist sidet tunda, aga kui sellest jääb midagi puudu.. mingi osake.. siis see pole armastus, on hoopis midagi muud.
Appi, ma ei tea.. ma tõesti ei tea. Tean vaid, et mul on täna hea olla ning parim on alles ees.
Püüan võimalikult vähe mõelda sellele halvale neile, kes mind sisimas vihale ajavad.. keskenduda nii nagu kooliaasta alguses - mina ja olulised inimesed. Muu on vaid närvikulu ja.. kui arengut ei toimu, siis tõesti.. kaua ma luban enda hinge ja närvidega mängida.. kaua.. miks ma seda üldse teen? Sest ma ju teen. Lasen endaga mängida. Annan liiga kergesti andeks või polegi siia koer maetud?
Iga asi omal ajal.
Kirju postitus, ma saan vist üksi ainult selle igast tahust aru.. aga las siis ollagi nii. Täna on nii.
Ilus on ja täna ajab see mind nutma.
Väikesed asjad!