See nädal tööl on olnud kui üks suur rahulolu ja mediteerimine. Ükspäev rääkisime armastusest. Täiesti ootamatult ja juhuslikult.
Mõnel üksikul päeval on päike tuppa sisse siranud, et isegi ruloo tuleb ette tõmmata, et arvutiekraani näeks.
Tihti jätsin ruloo ülesse, et päike sisse lasta.
Tihti jätsin ruloo ülesse, et päike sisse lasta.
Lapsi käib vähe, aga see-eest saab iga päev ikka kas mõne ööülikooli loengu või mitu head artiklit läbi lugeda ja mõtestada.
Istume vaikuses ja leian end tihti omaette naermas.. naermas elu avastuste üle.
Ma olen õnnelik ja ma armastan elu väga.
Koju sõites loen alati raamatut või pühendan need 30 minutit unistamisele. Enam kahjuks merd ei näe, kuna juba pärast kuut on väga pime väljas.. imelisi vaateid avaneb teinekord.
Sel nädalal olen otsinud infot armastuse kohta. Kuulanud-lugenud, mida teistel on sel teemal kosta. Sain infot mitmest allikast, kuid lõpuks oli mul haardes ikkagi mu enda hea raamat, mille täiesti juhuslikult (või mitte) tädi poolt lõpetamiseks sain. Ta ei pruugi ise teadagi, kui suure kingi ta sellega mulle tegi. :)
Ja raamat kirjutab tarkusest ja saatusest.. nende suurimas tähenduses. Ma mõtlesin, et ei saa olla, et ta ei kirjuta armastusest. See pole mingi tarkus, kui ta ei kirjuta armastusest. Ning raamatu lõpus.. ta kirjutabki. Alustasin lugemist sealt, kust tema alustas kirjutamist armastusest.. otse armastusest.
Kuna ma loen ja leian mõtteid, mida oma sõnadesse ümber ei taha veel panna, siis, siin nad on:
"Tund on kõhklev ja arglik rändur, kes rõõmutseb või kurvatseb teda kostitava peremehe naeratuse või sünge pilgu kohaselt. Mitte tema ei too meile õnne; me ise oleme kohustatud õnnelikuks tegema tundi, mis tuleb varju otsima meie hingest. Tark on see, kel on alati soovida talle lävel midagi rahustavat. Tuleb kuhjata endasse lihtsaima õnne põhjusi. Ärgem kaotagem seepärast ühtki juhust, et olla õnnelikud. Püüdkem tunda alul kõigi inimeste kohast õnne, et eelistada talle hiljemini asjatundlikult endakohast õnne.
Sellega on samasugune lugu kui armastusega. Peab olema sügavalt armastanud, et teada, kuidas tuleks armastada siis, kui ei armastata enam. ..."
"Ka ei nimeta me targaks seda, kes näiteks tunnete alal ei lähe lõpmata palu kaugemale sellest, mida aru talle lubab, või mida kogemused soovitavad tal oodata, Ka ei nimeta me targaks sõpra, kes ei pühendu oma sõbrale seepärast, et näeb ette sõpruse lõppu, või armastajat, kes ei andu täielikult, kartes armastuses hävida.
Tuleb endale öelda, et sada õnnetut juhtumit röövib meie õnneenergialt vaid kaduvaid ja ülearuseid osi, ja tuleb möönda, et kogu tarkus on kokkuvõttes vaid nagu puhastatud õnneenergia. Tark olla täendab õppida õnnelik olema, et õppida samal ajal omistama üha vähemat tähendust õnnele omaette. On tarvilik, et inimene oleks niikaua ja niipalju kui võimalik õnnelik; sest et need, kes väljuvad lõpuks iseendast õnne värava kaudu, on tuhat korda vabamad kui need, kes väljuvad läbi kurbuse värava. Targa rõõm valgustab üheaegselt ta südant ja kogu ta hinge, seevastu kui kurbus valgustab sageli vaid südant. Inimene, kes pole tundund õnne, sarnaneb ränduriga, kes on reisinud elati vaid öösiti.
...
Õnnelik ei tule olla õnnelikkuse pärast, vaid selleks, et õppida selgesti nägema seda, mida varjaks meie eest alati tühine ja liiga passiivne õnne ootus."
"Kui teid on petnud näiteks armastus, kas arvate siis, et teile oleks hüveline olnud uskuda kogu eluaeg, et armastus on see, mis ta pole, mida ta ei saa olla? Kas arvate, et seesugune illusioon ei võltsiks te tähtsamaid tegusid ega varjaks kauemat aega üht osa tõest, mida tahate saavutada?
...
Õppigem moodustama oma pettumusist salapäraste ja ustavate sõprade, eksimatute nõuandjate koondist. Kui mõni neist, julmemana kui teised, lööb meid hetkeks maha, ärgem öelgem siis ohates: elu pole nii kaunis kui me unelmad; öelgem selle asemel: meie unelmais puudus midagi, sest nad ei tõestunud elus. Lõpuks koosneb ka nii palju kiidetud tugevate hingede jõud vaid pettumusist, mida nad on lahkelt vastu võtnud. Iga pettumus, iga vastamata jäänud armastus, iga luhtunud lootus lisab teatavat kaalu teie tõe kaalule, ja mida enam illusioonid teie ümber langevad, seda üllamalt, seda kindlamalt ilmub suur tõelus, nagu päike, mida näeb selgemalt läbi talvise metsa lagedate okste."
"Olen näinud mitut armastuse tõttu murdunud elu, kuid on tõenäone, et kui lõhkujaks poleks olnud armastus, siis oleks sõprus, tüdimus, püsimatus, kõhklus, ükskõiksus, tegevusetus purustanud samad elud. Armastus purustab südames vaid hapraid esemeid ja kui purustab seal kõik, siis tähendab see, et kõik oli seal liiga habras."
"Jah, ma usun, et maa peal pole ihaldatavamat õnne kui võrratu ja kauakestev armastus, aga kui te teda ei leiagi, siis pole kõik see, mida olete teinud tema väärimiseks, kaduma läinud teie südamerahule, teie ülejäänud elu mehisemale ja puhtamale siserahule."
"...me võime alati armastada. Armastage omalt poolt võrratult ja teile saavad osaks peaaegu kõik võrratu armastuse rõõmud.
...
Ärge arvake, et ebavõrdse armastuse õnnetutel tundidel kannataks rohkem see, kes on õiglasem, targem, suuremeelsem ja suursugusemalt kirglik. Parem armastaja pole peaaegu kunagi haletsemisväärne ohver. Täielikumalt ollakse ohver vaid siis, kui ollakse oma vigade, oma eksimuste ja ebaõigluste ohver. Nii ebatäiuslik kui te oletegi, teie võite rahuldada iga imetlusväärse olendi armastust, kuid imetlusväärne olend ei rahulda teie oma, kui te pole täiuslik."
"Ja olgu teie südamesaatus milline tahes, ärge kaotage julgust. Kõigepealt ärge arvake, et kuna te pole tundnud armuõnne, et teile seepärast peaks lõpuni jääma tundmata inimliku olemasolu suur õnn."
/"Tarkus ja saatus"; Maurice Maeterlinck/
Armastus on.. kogu aeg olemas ja igal pool olemas. Ma ei arvanud nii mõnda aega tagasi.
Kui me teeme kõike armastusega, siis me juba tunneme armastust. Kui me ei karda haiget saada, siis me juba tunneme armastust.
Mees-naine vaheline armastus on vaid üks osa sellest suurest armastusest.
Kuna ta on nii intensiivne ja kui me tõeliselt armastame, siis me kogeme palju ja saame korraga palju, kuna anname palju..
..seepärast on ta ehk eriline ja alati ihaldatud olnud.
..sest kes on armastanud, on elanud.
Ma enam pole kindel, et elus on inimestel suurim ja õilsaim eesmärk pere luua ja järglasi saada.
Jah, elu õilis eesmärk on elu edasi anda-kanda. Aga anda-kanda saab mitmel moel. Saab aidata elule need, kellele on elu antud, aga nad on selle ära kaotanud.. armastust ja elu on meil võimalik edasi kanda igas oma tegemises.. igas kogemuses ja koosolemises teise inimesega.
Iga päev.
Iga minut.
Iga sekund.
Oled sa seejuures isekeskis või paaris või.. kuidas iganes.
Peaasi, et õnnelik ja armastad.
Jah. Need on mu selle nädala mõtted.












