Täna on selline teistmoodi päev olnud. Mitte kardinaalselt, aga siiski.. natukene teisiti.
Hommikul.. nojah, kui kella poole kaheteistkümne ajal ärkamist saab üldse hommikuks nimetada.. Ühesõnaga, ma ärkasin, tegin hommikusöögi, istusin teleka ette ja hakkasin sööma. Koristasime emaga päev otsa.. ja ta koristab siiani (vahepeal ta puhkas ka.. ei taha näida Emadepäeval ematapjana).
Kertu oli hommikul vara koogi valmis teinud (Anti ema retsepti järgi!), lilled ja vaas olid ka juba üle antud.. ma soovisin tühjade kätega head emadepäeva.. kallistuse kinkisin ka.
Vahtisin telekat.. nagu kõik eelnevad päevad. Ausalt.. ei ole üldse tuju sinna õue vahtima minna. Ma ei salli üksi linna peal kooberdamist.. jõe äärde istuma minemist.. selline üksik tunne, nagu oleksin juba pensionieas ja naudiksin viimseid päevi. Selline ängistav ja kurb.. mulle ei ole see kunagi meeldinud. Mitte, et toas on parem, lihtsalt õue minemiseks tuleb jälle riideid otsida, pea ära pesta, natukene end korrastada.. aga mille jaoks, kelle jaoks ma seda teen?
Täna, eile ega ka üleeile pole mitte mingisugust isugi end välja ajada.. üksi veel vähem. Minu jaoks on see sama hea kui toas passimine. Nii, et.. olgu kasvõi põrgukuumus ja misiganes pruunistav päike, mul on toas samaväärne olek. Ehk siis, sama igav.
Kodus olen vähemalt koristanud.. õppinud pole. Eksam on alles 30 mai. Homme hakkan vene keelt tegema. Kujutan endale ette, et mul on juba teisipäeval vene keele vastamine. Kui ilm on ilus, istun rõdule maha ja hakkan kirjutama. Homme on rahulik, kõik on ära. Kes koolis, kes tööl.
Mina olen JÄLLE kodus.
Käisime täna koera söötmas.. isa töö juures. Ja vaatasime superstaari saadet. Ma ei saa mainimata jätta, kui suur heameel mul on, et Eliis viimaks välja langes. See oleks olnud liig, mis liig, kui Artur oleks täna läinud. Õnneks..
ma ei taha küll õel olla, aga eks see ongi nii, et ühe õnn on teise õnnetus.
Kusjuures, nii ongi.
Praegu räägin Kaisaga juttu.. üks inimenegi, kes minuga suhelda jaksab! Kõigil teistel on nii palju tegemist.. jaaahh.. ma saan aru. Jah, ma virisen selle üle ikkagi, mis sest, et ma aru saan. Tõsiselt.. vahel on selline tunne, et inimesed ise ei võtagi ühendust.. enne, kui neil midagi vaja on. Ja siis lisatakse muuseas kirjale juurde..
"Kuidas Sul siis läheb?" Nagu inglaste viisakus.. küsivad
"How are you?" ja ennast ei huvitagi.. nojah, see on ju see meie viisakus.. lipitseme end verest välja ja oleme väliselt kõik kenad ja eelarvamustevabad.
Öäk!
Mulle ei ole see kunagi meeldinud.. neid inimesi on ka liiga palju, kes kõiki reegleid järgivad. Olgu.. ei kruvi end täna selle teemaga üles.
Vahepeal kaalusin telefoni väljalülitamist. Meel läheb nii nukraks lihtsalt. Tulevad lihtsalt sellised mõtted et keegi ei märkakski, kui ma ükspäev lihtsalt ära kaoksin. On ju sedasi. Kiire kiire kiire kiire kiire.. aga igal pool mujal on küll aega ringi hullata.
Ma tean. Ükspäev on mul endal NII KIIRE, et mul pole kellegi jaoks aega. Jah, ma soovin, et see päev tuleks. Üks päevgi võiks selline olla, kus teised helistavad mulle, alustavad ise vestlusi ja küsivad, kas mul on nende jaoks aega. Ja siis ütlen mina, et ei, mul on homme see ja teine kohtumine, see ja teine töö.
Nojah. Olen lihtsalt kuss ja ootan vaikimisi.
Ütlen ausalt: mul ei ole sellist inimest, kes öösel minuga õue tuleks või minuga rääkida tahaks, kui ma tunnen, et vajan. Ei ole. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen. Olen alati arvanud, et mul on neid toredaid inimesi päris palju. Ja ongi, jah on. Ja neid on jagunud isegi siis, kui on raske ja on kedagi vaja..
Kuidagi tühi on ikkagi. Ma ei tea, miks. On.
Olen vist liiga ekstreemne. Päeval, Kadi, päeval käiakse õues ja räägitakse jutte!
Järgmine nädal on viimaks ometi mul midagigi teha! Teisipäeval on klassijuhataja tund. Oletatavalt saame albumid, sõrmused kätte ning laulame sünnipäevalistele. Riido kingi peaks millalgi ära vaatama. Kolmapäeval lähen vist juuksurisse.. midagi ekstreemset (äkki?!), kui jõuan siis ka segakoori. Reedel kevadpeole ja Riido sünnipäevale ning laupäeval koosolekule. Tõotab tulla.. mitte nii väga igav nädal nagu praegune.
Ma lihtsalt ei suuda mitu päeva järjest kodus olla! Ei suuda tegevuseta ja rutiinselt elada!
IGAV! :D
Peaksin Stiinat lugema, ei tea, mida horoskoop ütleb. Oh, avastasin, et Stiinal on oma kodukas ja seal on horoskoop üleval. See horoskoop pole enne valetanud ;) Minu kohta räägib igatahes tõtt.
Kõik läheb mööda. Nii hea kui ka halb. Kui tunned end praegu kurvana, siis tea, et saabuvad paremad päevad, mil sa praeguse kurbduse põhjusti – tõenäoliselt – ei mäleta.
No, mida ma räägin! Tõsi, mis tõsi! :)
Ma ütlen, et horoskoop ei valeta!
Tsau