laupäev, 30. mai 2009

30. mai juba

Olen igasugustele asjadele mõelnud.. näiteks see lause, et igale ühele antakse nii palju, kui ta kanda jaksab, aga mitte rohkem. Ja siis sellele, et iga asi on millekski hea.. ma proovin ka näha, mis minu ja Tema juures head oli ja kuidas see mind paremaks teeb, kuidas see Teda paremaks tegi. Ma tahan mõelda, et olen endast mingi märgi maha jätnud, midagi endast Tema sisse jätnud. Tahan tunda, et ma polnud Sinu jaoks mäng... et olin juba algusest peale see, kelleks mind pidasid ja kellena mind tundma panid. Tahan tunda, et mina olin see, kes Sind õnnelikuks tegi, kasvõi lühikeseks ajaks. Tahan tunda, et olin oluline. 

Muidu tundub kõik ühe tühja.. ajaraiskamise.. ja enesenüristamisena.. ning ma ei taha tunda, et nüristasin ennast või sind.. või, et Sina tegid seda.. või et Sa teadsid juba alguses, et ei saa asja, et pole õige aeg.. aga ütlesid ikkagi ja panid end sellegipoolest uskuma, panid mind uskuma, et ma võin tunda midagi püsivat, kellegagi, kes ei kao..

vahel tahaks vihata, eriti siis, kui kuulen selliseid laule, kus onud ja tädid laulavad selliseid ridu: 
"Dry your eyes mate
I know it's hard to take but her mind has been made up
There's plenty more fish in the sea
Dry your eyes mate
I know you want to make her see how much this pain hurts
But you've got to walk away now
It's over" 


või selliseid: "the hardest part was letting go not taking part
you really broke my heart.."


kui aus olla, siis on kogu muusika suure protsentuaalse ulatusega täis kõiki neid vastikuid laule, mis justkui kõik minu pihta käiksid ja käia tahavad. 
Tahan Sind vihata, kui ärkan hommikul jälle selle paha tundega.. külastad mu unenägu, aga ärgates Sind pole.

aga ma ei suuda Sind vihata, ei suuda sellele mõelda ka..
Kõige haigem ongi, et ei saa mitte midagi teha. Kohe mitte midagi ei saa teha, et kiiremini üle läheks, seest läbi või kuidas iganes. Et see valu ära kaoks. Ei ole rohtu. Ootama peab ja kannatlik olema. Ja tegelikult.. kuidas saabki midagi olulist nii kiiresti haihtuda? See olekski tobe, kui kõik nii kiiresti mu seest läbi käiks.. 

"aga....ok ta jättis mu maha et üksi olla ja sõpradega olla
aga leidis uue...see teeb juba haiget ja mitte kadeduse mõttes"

Kuidas mõni saab ja miks nii teeb.. ma tunneks end väga reedetuna. Kas on see üks viis edasi minna, üle saada.. lootes, et nii kiirendab ta protsessi? No sellest teadmisest olenemata on valus.

Tead, mida ma teen.. uputan end töösse ja proovin mitte mõelda, proovin mitte meenutada, mitte vaadata ja lugeda. Ma ei ole veel valmis oma telefonist kõiki neid sõnumeid ära kustutama. Proovin vaadata iga meenutavat asja kui asja.
Tahan olla lamp, mis valges ära kustutatakse ja pimedas põlema pannakse. Ma soovin sellist varianti.. olla pimedas kustunud ja valges põleda.



Kõige valusam on olla teadmatuses. Sa pole minuga juba kuu aega rääkinud. Mitte ühtegi sõna või pilku vahetanud. Mitte ainsamatki. Ma võin kõigest aru saada, võin seda ängi omaette läbi elada, kuid Sa ei saa olla nii ebaõiglane, et mind ilma ühegi selgituseta jätad.

Ootan edasi.




..ja nii me läheme oma koormatega, millalgi ikka jõuame ju kohale. Ma ei ole ju loodud siia ilma, et sedasi elada. Olen loodud ka õnnele ja õnnelik olemisele.
Pidi olema nii, et see teeb veel kaua haiget, kuid ma muutun tugevamaks ja kasvatan nahka ning lasen vähem inimesi endale ligi.Olen rohkem valivam ja enda suhtes parem.. ei taha oma südamele asjatuid kannatusi pakkuda. Nüüd peaks justkui see meel arenema, mis suudab paremini vältida
. 


Sisimas loodan ma siiani, et kõik võib veel pöörduda.
Miks? Sest vaikus annab variante ja ma pole veel suutnud õiget valida, kuna Sa pole veel suutnud mulle öelda, kas lootusestus või lootus.

3 kommentaari:

Biririririgit ütles ...

Paksu naha kasvatamine on vale.
See on justkui iseendale tunnete ja emotsioonide keelamine.
Enese ümber müüri ehitamine sildade asemel.
Kui oled kurb, siis ole nii kurb, kui sa vähegi suudad.
Ja lase sel siis minna.
Kui oled õnnelik, ole nii palju, kui sa vähegi suudad.
Ja kanna seda alati endas.
Kui oled armunud, ära karda, usu armastusse ja kõik läheb nii kuis peab.
Kui keegi murrab su südame, siis nuta, vihka, hala ja ole õnnelik, et said need tunded läbi elada.
Igasugused tunded on kui kingitus meile.
Ja sina said neist osa.
Õppisid midagi.
Ära keela endale lähedust.
Ole kui avatud raamat ja loe teisi kui avatud raamatuid.

Minu hea sõber on kirjutanud ühe asjaliku luuletuse selle kohta:

igaühele
mustad pilved on taevas
nende taga on päike
ta hakkab jälle paistma
pärast masendust
tuleb taas õnn
(ja pärast õnne masendus)
kui tundub et su olukorrast pole ühtki väljapääsu
tuleta seda meelde
aga kui oled õnnelik ole täiel rinnal
ja lase endast läbi voolata tundel, et oled igavesti
armasta kõiki inimesi
ja sa saad aru: nii on palju kergem elada
sa näed päikest ka läbi pilvede
ole siiras nii valus kui õnnes
ära karda sulle ei tehta haiget
jumala nähtamatud käed kaitsevad
sind
usu mind.

H. Valdmann

Võibolla on see kommentaar pisut kanti, kuid ehk mõtlemisaineks ikka ;)

Kadi Nool ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Vaba oma mõtetelt ütles ...

Aitäh, Birgit