reede, 4. detsember 2009

Siiski, me võiks Kertuga raamatu kirjutada.. kasvõi iseendi jaoks..

Lootus on võimas, me kõik teame ja oleme seda tundnud. Täpselt analoogses olukorras viibinud ja ikka lootnud, mis sest, et kuramuse tume ja pime on kogu see maailm.. jah, suudame naeratada, tegutseda, suhelda, kuid midagi väga olulist on hinges puudu, katki, valutamas. Ja otsest vastust ju polegi.. kas on või ei ole. Aga seda me ju ei tea. Elu tahab ikka, et me aina piinleks ja õpiks ja piinleks. Miks? Ma arvan, et see on protsessist üks etapp jõuda lõpuks sinna, et tunda lõpuks seda, mida väärt oled! Seda, millest oled alati unistanud, lootes, et see üks inimene või see teine inimene ongi need, kes võiksid Sul olla. Võimalik, et ongi - võimalik, et polegi. Mina ka ei tea. See on vaid minu kogemus (igaühel on oma nägu.. kuid muster on sarnane.. ehk). Miks muidu inimesed vahetavad oma kogemusi ja leiavad nii palju ühist. Kellel pettis noormes, kes pettis ise jne jne. Sarnased, mustrid, isegi sarnased olukorrad ja põhjused.
Miski ei saagi vist kunagi valmis. Nii ei tohi mõelda, aga isegi, kui leiad Selle enda jaoks parima inimese, ei tea ju kunagi, kas elu lõpuni jäädakse kokku. Aga lootus on ometi alati! Ükskõik, mis inimesega..

Kunagi vaatame tagasi ja mõtleme, kui palju ikka üks inimene peab läbi elama oma südames, et leida midagi tõeliselt head enda südame jaoks.. või siis ei tulegi seda hetke (ma parem loodan, et kõigil tuleb) - tuleb siis, kui silmad ja süda lahti on! Sest kindlasti on neid, kes lasevad nö. õige hetke mööda.


Tead, kui kummaline on.. nii kummaline, et ma arvasin Teda olevat see õige ja parim minu jaoks! Ma tõesti südamest uskusin seda ja ma armastasin teda päriselt (kuigi ma ei taha seda sõna üldse ilmaasjata suhu võtta, inimesed isegi lörtsivad..). Ma olin nii õnnelik ja mõtlesin esimest korda elus, et Temaga ma võiks kokku jääda ja tahaks vanematele tutvustada. Mina, kes ma ei taha vanematele tavaliselt mitte midagi öelda (sest tegelt pole olnud õiged kaaslased või lihtsalt mina pole tahtnud).
Tagasi joonele.. ning nüüd, kui sellest on möödas natukene üle aasta.. ei suuda ma ära imestada, et maailmas võib olla keegi hoopis palju õigem mu südamele.. ja et Ta ongi selline.. et kõik iidsed ütlused ja müüdid armastusest, suurtest tunnetest, aususest.. ongi tõesed.

"Armastuses ei saa keegi teisele haiget teha; igaüks vastutab ise oma tunnete eest." - see meeldib mulle, mitte, et ta eelneva jutuga otseselt kokku jookseks :D

"Inimene, kes Sind tõeliselt armastab, ei pane Sind kunagi kannatama."
Alles nüüd oskan ma neid armastusfilme tõeliselt nautida.. hoopis teistmoodi vaatan neid. Justkui oleks uus uks elus avanenud sinna maailma, mida ma veel näinud polnud.
Alles nüüd oskan nautida neid laule ja hetki.


Mitte, et kõik ongi nüüd valmis ja tehtud.. mitte, et see peakski olema SEE MISKI TÕELINE..

Mina usun ja tunnen, et on. Ja ei suuda ikka veel uskuda, et tegelikult ka on.
Mitte selles ei tahtnud ma nüüd kahtlust tekitada :D


Elu ei saagi kunagi valmis.
On vajadus uuesti need vanad läbi loetud raamatud ja luuletused kätte võtta, sest nüüd on nad hoopis uues valguses.. mina olen avatum, teisem, parem. Ma mõistaks neid teisiti ja paremini ning mu maailm muutub avatumaks.



Elu on ikka üks imeline kingitus.
Elamine on kunst.
Mis kedagi õnnelikuks teeb.

Veel 1,5 kuud tagasi ei oleks ma neid ridu osanud mõista, kui keegi teine oleks need kirjutanud. Ma oleks aimanud, et "jah, ma saan aru küll, mida ta mõtleb ja tunneb.. ma tean, mis tunne see olla võib, sest mina ka ju igatsen.." aga tegelikult tean ma alles nüüd.. ja ehk ei tea ma nüüdki, ehk tean kunagi hiljem.

Veel 1,5 kuud tagasi oli mu elu nautimuseks projekt, seltskond, vajadus suhelda ükskõik kellega, ükskõik kui palju, põhimõtteliselt ükskõik, mis tasandil ja mis kellaajal.. ma olin üksi ja katki. Ma vajasin inimesi, vajasin pidusid, rõõmu, tantsu, naeru, nalja. Mitte, et ma nüüd ei vaja, aga see viib mõtted mujale, olgem ausad. See aitaski mul vastu pidada üldse.. igapäevaelus.

Võluv on see eluprotsess.
Ja õnn ei jää tulemata neile, kes on avatud südamega ja loodavad.. isegi halvimas, mis sest, et see lootus.. võib olla ka vaid lohutus.


Õnn on siiski olemas.

laupäev, 28. november 2009

Olen tänasest 6-tunnisest koori- ja orkestriproovist nii vaimustuses, et ei tea, kuhu see kõik toppida! Praegu tean vaid, et tühi kõht vajab täitmist.

Ei jaksa!

Igatahes, 19. ja 20. detsembril on kontserdid Tallinnas ning Viljandis. Olema saab see suurepärane ja rohkemgi veel..

esmaspäev, 23. november 2009

"Roos kui tähistaja on tühi, roos kui märk on täis, tal on mõte."

vähemalt sellest saan ma aru! :D

Olgu, üks oskus on teksti lugeda ja teine, sellest aru saada.
Aga, kui ma loen teksti ja saan sellest aru ning süvenengi täiesti üleni teksti mõtte sisse, siis..
..mingi hetk tuleb hämane seisund, kuna ma ei oska enam sügavamale edasi mõelda. Siin saan aru, et mu aju ei mõista ikka teksti mõtet täielikult, kuna mul puuduvad vastavad teadmised, vastav aluspõhi.
Mnjah.. aga huvitav on sellegipoolest. Loodan, et loengus läheb veelgi selgemaks ning ma saan aru ilma, et peaksin olema teatud aluspõhja omandanud. Ehk?

Jälle mingid piirid, mis ei lase maailma avaramalt vaadata, uurida, uudistada.
Aga noh.. kõike ei saagi ju mõista. Üleni ja täielikult ja ongi hea, kui kõik ei mõista ja teatud inimesed mõistavad.

Olgu, kogu mu sissekanne baseerub mingil imelikul kultuurisemiootika artikli lugemise lahtimõtestamises. Nüüd peaks justkui seoseid looma.. et kuidas see siis minuga seotud on?


Aga ausalt, ma ei jõua enam süveneda.
viie või kuue tunni pärast on juba äratus.. tere hommikust!
Tahan teksti edasi lugeda.. hommikuni. Kas mul homme õhtul on sama tuhin sees?


Tegime kodus jõululoosid ära. Umbes viiendal katsel ei tõmmanud keegi oma nime.
Hommikust saati kummitab peas "Sind otsides" saate 2 osa. Kaunis.
Aasta tagasi oli paks lumi maas ja ma käisin skatepargist pilte tegemas.. kõik oli teisiti.. teistmoodi õnnetunne. Jah see oli õnn. Aga kust oskasin mina teada, et õnn võib hoopis paremgi olla. Siinkohal lõpevad sõnad. Las luuletajad luuletavad sellest ja kirjanikud kirjutavad. Nüüd ma võin ehk isegi mõista, mida üks või teine öelda tahab.. ja ehk mõistan hoopis alles kunagi hiljem.
Nagu semiootika. Ega alguses ei mõistagi ju.. aga kui süveneda, siis midagi mõikab küll ja jääb külge. Selle sama maailma üks viis mõistmiseks.. maailma? Esialgu kasvõi üht lauset, pilti või sõna. Kuramus, see ei tule ju ka kohe.. ikkagi on mingit põhja vaja. Uskumatu, et mõned seda ülikoolis õpivad. Ma tunnen, et minu mõistus seda küll ei jagaks.. natukene ainult.

Ahjaa, suunaks oli ju nädalavahetus.
Isal on selg jälle valus.
Martin ja Kertu lähevad homme teatrisse.
Tuleviku mustad ja eredad plaanid keerlevad peas ringi, aga ma panen nad osavalt tagasi sinna, kus on praegu nende koht - peitu!
Emal on homme ka kontsert..


Kõht on tühi ja teksti lugemisest ei tule vist enam midagi välja.
Head ööd.

reede, 20. november 2009

Sa oled kaunis

Rääkisime täna Kertuga pikalt ja laialt.. kõigest olulisest.. kõige olulisemast siin elus. Sellest, kuidas praegusel ajal vastu pidada ja millest tegelikult kinni hoida ja sellest, kuidas me kõik kombime siin elus..

Kui ta uksest välja hakkas minema, ütles, et me võiksime raamatu koos kirjutada.

Muide, Egert tahab raamatu trükki saata. Minu arvates väga hea plaan!



Vaatan nüüd filmi edasi.
Õhtul loen filosoofiat, ausalt.

2 olulist asja veel: mu tädil on täna sünnipäev ning Keskööl tuli plaat välja ja 25. detsembril on üks neist või nad kõik "Jõulutunnelis"! Mul on nii hea meel :)

teisipäev, 17. november 2009

Väljavõte meie kursuse foorumist (koos omapoolsete täiendustega):


TO DO LIST!

24. november - Kultuurisemiootika: SEMINAR - lugeda Roland Barthes'i essee "Müüt"
24. november - Pärimuskombestik: 21:00 Kadripulma pidamine+õhtusöök.
25. november - Pärimuskombestik: 9:30 Viljandi Kaare koolis kadrisanditamine.
28. november - Segakoor: 9:30 eelproov koos orkestriga (õhtuni!).
29. november - Segakoor: 15:00 proov; 18:00 advendikontsert Viljandi Jaani kirikus.
30. november - Pärimuskombestik: SEMINAR (Õppejõud saatis kõigile kirja, kus on seminari teema(d) täpsemalt kirjas.) + KADRIPÄEVA TAGASISIDE
30. november - KÜLLI: Tabel täidetud kujul + ühest huvialakoolist kirjalik ülevaade (Küllil on ÕIS'is kõik vajalik olemas)
8. detsember - Kultuurisemiootika: EKSAM
9. detsember - Organisatsiooniõpetus: Oma grupitöö esitlus + selleks ajaks peab olema tagasiside vms antud teise gurpi tööle juba tehtud, EHK SIIS TEHKE VAREM ÄRA:)
14. detsember - Teadus- ja Loometöö metodoloogia: TEOREETILINE MINIUURIMUS
Moodles on info proovitesti, kontrolltöö ja eksami tarvis. Eksamiks saab registreeruda ÕIS´is.
16. detsember - Kultuurikorralduse alused: Eksam/Arvestus
16. detsember - AKADEEMIA JÕULUPIDU!!!
18. detsember - Noorsootöö alused: tunni raames väljasõit Narva, kell 6:30.
19. detsember - Segakoor: proovid Tallinnas (päev otsa); kontsert.
20. detsember - Segakoor: Kontsert Viljandi Maagümnaasiumi saalis kell 16:00.
4. jaanuar- Projektijuhtimine: projekti esitamise tähtaeg (taotlusvorm+eelarve+tegevuskava).
6. jaanuar - Pärimuskombestik: Kolmekuningapäeva tähistamine.
7. jaanuar - Filosoofia: järelloeng (võimalus vastata artikleid); filo eksamiks saab registreeruda ÕIS'is.
7. jaanuar - TLM: EKSAM
8. jaanuar - Pedagoogiline psühholoogia: 10:00, EKSAM.
8. jaanuar - Projektijuhtimine: tööde esitlemise päev.
11. jaanuar - Noorsootöö alused: Tutvustame intervjuu tulemusi.
11. jaanuar - Pärimuskombestik: Oma pere pärimuse esitamise tähtaeg.
21. jaanuar - Filosoofia ja esteetika I: EKSAM
22. jaanuar - Noorsootöö alused: ARVESTUS (väljasõit Tallinnasse organisatsioonidega tutvuma).
25. jaanuar - Pärimuskombestik: Jõuluaegse enesevaatluse esitamise tähtaeg. (Tuleb küsida, kas kirjalikult õppejõu meilile või kuidas.)

Aga saigi vist hetkel kõik kirja:D



Lisaks veel meie projekti aruanne koos lisadokumentide ja materjalidega.
Lisaks veel esinduse kultuurosakonna juhi üleasanded - TÜVKA JÕULUPEO KORRALDAMINE.
Neid lisasid on alati ja rohkemgi veel...
Rahvatantsu jätsin katki, kuna muidu võiksin kohe endale viienda ülikooliaasta päeviku osta.


Usun, et ka teised üliõpilased on ülekoormatud.
Sitta kah, me saame hakkama! :D



Neljapäeval teist korda veeniverd andma. Ja mina veel arvasin, et ei pea arste nii tihti külastama. Punaseid vereliblesid on valgetest rohkem, muidu pidi kõik korras olema. Loodan parimat!
"Sul on punaseid vereliblesid rohkem kuna oled väga armunud. Valged on kurjad, punased head."


Nüüd filot lugema!

pühapäev, 15. november 2009

APPPPIIII!!!

Olemas. Nii palju on õppida. Kool tahab ära tappa. Kahe ainepunktised ained on nii kuradima mahukad, et mine või Anzori jutule ja need ained, kus tööd on vähe, seal saab põhjendamatult palju ainepunkte.

Olen vist ülikooli sattunud.
Tere tulemast, Kadi! Kui Sa tähele pole pannud, siis oled täieõiguslik TÜVKA teise kursuse huvijuht-loovtegevuse õpetaja eriala tudeng. Kõlab päris uhkelt.

Kui jaanuarikuuni vastu pean ja täistambiga edasi õpin, olen tegija valmis.



Pigem suhtun positiivselt. Ma püüan!
Rahulikult.
Üks asi korraga.
Aja planeerimine on number üks praegu!



Olgem ausad, olen sel nädalavahetusel ikka ülemõistuse tubli olnud!
Aplaus mulle!
Premeerisin end täna kena kontserdiga Põltsamaa kirikus.
Tänase õhtu prioriteedid: asjad pakkida, pärimuskombestiku teema lõpetada, filot lugeda.


"Ära nii palju ka õpi, saad liiga targaks"

ei takista vallid , ei takista kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar!


Juhei!


Täna võin endale suure preemia teha.. mhh, tänane päev on juba öös. Teen homme endale preemia hoopis.

Miks?


Suutsin oma to do listist nii mõnegi mahuka ülesande maha kriipsutada. Vot! (miks ma ütlen to do list.. mul on lihtsalt üks list, lausa mitu, aga mitte to do listi nime all)

Teen ülesandeid ette ära, et tulevik helgem oleks ja saaksin rohkem pühenduda armsatele suurtele ja mahukatele kodutöödele ning kallitele inimestele.


Tõusin juba kell 10 ja olen põhimõtteliselt sellest ajast alates arvuti taga mässanud. Lisaks sellele, korrastasin eile kõik oma mapid ära. Küll mu riiul on alles kaunis nüüd. Kõik kenasti paigas.


Lisaks kooliasjadele ja projektile jõudsin isegi Irisega õuetiiru teha eile. Küll ma olen alles tubli neiu! Väga tegus ja sihikindel. Mis sa teed.. töö tuleb ju ära teha. Kasvõi öötundide arvelt praegu.


Kui Urmo ütles, et tal on pea kogu järgmise aasta algus täis planeeritud, siis ega minagi maha jää.. mõni tegevus on lausa märtsikuusse juba kinni pandud.



Tegin ohverdusi, tegin peas selgust,

Igatahes. Soovin endale palju õnne!





Tahan jõule, sest siis saan sugulasi ja vanaema näha!

Ei taha jõule, sest siis tulevad pahad eksamid.. ja suured kodutööd tunduvad nii lähedal olevat.

Homme ka varajane tõus ja produktiivne päev. Valleraa!


Lendan nüüd Tõnise imetrummivaibaga kaissu.

Head ööd :)

Kõht on tühi. Tuleb vist väike köögitiir teha. Loodan, et kass mind ei märka, muidu ei saagi öösel magada. Tal on kogu aeg kõht tühi, isegi siis, kui on täis.

esmaspäev, 9. november 2009

praegu näiteks mõtlen seda ballaadi kuulates, kuidas ma Sinuga selle järgi tantsin,
on õhtu,
suured rõduklaasuksed lasevad läbi õhtuvalgust,
Sinu valge siidisall langes põrandale,
tõukad õrnalt jalaga eemale ümber läinud tühja veini klaasi, milles väike tilk veini jääb põrandale sätendama

järgmine pilt on hommik,
istume veranda trepil,
kaugelt lainete ja laiu tagant tõuseb päike,
tõmbad kampsuni varrukad käte ümber, sest tõesti jahe on,
ja käte vahel aurab kuum teetass,
ma tulen ka verandale ja võtan Su ümbert kinni,
need on pildid meie saarelt keset ookeani


Muide, sain oma kõnekaardi esindusest ja raamat on hoopis Põltsamaal. Kummaline, ma ju mäletan, kuidas Egert seda nädal aega tagasi lappas.. nojah, juusiis on kodus.



Ja ma ei kahtle ja ma ei kiirusta.
Kõik on täpselt nagu peab.
Täiendav.
Täiustav.
Vaatan nüüd ETV-d, lürbin teed ja.. siis hakkan lugema. Tuleb kergemat sorti gripilaineline nädal.

neljapäev, 5. november 2009

Ta läks täna Soome ja siis tuleb tagasi ning läheb uuel aastal Taisse. Kurb natukene, samas..

ma kaotasin oma Kadripäevakombestiku raamatu ära
kaotasin oma sim-kaardi ära
kaotasin oma kõrvarõnga, mille Tuuli leidis üles :)

aga ma leidsin iseenda üles.
Vähemalt hakkan leidma.


Kuigi ma ei saa mainimata jätta, et nii palju on õppida ja tunnen, et hõljun liiga tihti pilvedel.. kõik koolitööd on justkui.. polekski neid, samas nad ju on :D




Lähen käin nüüd seal tobedas poes ära ja vaatan, mida nad mu kaardi kohta kostavad.

pühapäev, 1. november 2009

Vahel sa kummitad mind.
Ja jäädki.. täpselt nagu sa täna ütlesid. Me jäämegi teineteist kummitama. Ja mingi õhkõrn lootus jääb meie vahele ikkagi alles. Ning.. see, mida ma varem soovisin.. saab nüüd ehk alles tõeks ja kas ma tahangi enam, et nii läheks. Pean silmas seda, et sa kahetsed.. ja saad ka haiget. Ma uskusin, et kõik tuleb tagasi. Jätta ju võib ja peabki, kui peab! Kuid jätta teine inimene ootama.. see on suur apsakas.. ometi ma mõistsin seda ka..
Jah.. elu on ikka üks kummaline.. müsteerium.
Samas nii selge.


Jah, ma tean, et mu elus on uus rada lahti ja ma soovin sellel astuda rohkem kui kusagil mujal.
Kuid esimene tõeline armastus.. ei unune.
Pikka ning piinavat valu teeb ju ikka see, mis on reaalselt ka toiminud.. kui üks ilus muinasjutt, millel ei pidanud olema õnnelikku lõppu.. aga seda ju ei näe, kui suhe algab ja kestab.. kestab kuid.. Siis on valus. See on valu. See on agoonia.

Armuda võib ju alati.. ja neisse, kes ei vasta või kellel pole tõsiseid kavatsusi ja kes ei alusta millegi enamaga.. see on ka valus.. jah.

Kuid siiski.. millegipärast muutus mu elu ikkagi alles pärast tõelise tunde kaotamist.



Olen õnnelik ja nukker ühekorraga.
Tema kohta mu südames ei saa kunagi keegi hõivata. Eriliseks jääb ta ikkagi ja õnneks me saame nüüd normaalselt suhelda.. taas.




Aga ma soovin siiski oma uut rada avastada.. ja koos oma hingesugulasega. Ma tõesti usun ja loodan, et see kõik, mis nii ilusasti algas.. on ka see, mida ma tunnen üleni oma olemusega.
Hah, nii hea tunne.
Nii hea tunne on homme Viljandisse sõita, mis sest, et kodutööd poolikud ja palju tegemata.


See ongi meie maailm..
meie ookean.
Lähme unistama!

laupäev, 31. oktoober 2009

SÕNADEST JÄÄB PUUDU!
SEE EI MAHU MU SISSE ÄRA!


Meil on oma saar.
Fantaasiamaailm ja reaalsus.
Ma ei usu!
Et see ongi SEE päris tunne, mis olema peab!
Armastus on vähe öeldud.. ma ei nimetaks seda nii.. ma ei nimetaks seda kuidagi!
ning ühe hetkega on pilt selge..
pilt, mis nii kaua oli hägune.. kuramus.. ta on ju tegelt pea kogu see aeg hägune olnud kui ma arvasin, et üks või teine on SEE tunne, SEE vajadus, rõõm, õnn.

Meil on oma saar.
Me elame päev korraga


Lihtsalt ükspäev tunned, et keegi näeb Sinu hinge nii nagu sinna varem pole vaadatud. Keegi peegeldab sind.. naerab samade naljade üle, näeb su hinge, mitte sind ennast, näeb sügavamale. Tunned, et saad enda seest rääkida kõike, mida oled alati rääkinud ning tema tunneb, et See, mida mõtlesid, on parim, mida ta kuulnud on. Müsteerium!

Mis on ikkagi kõige kummalisem.. me näeme seda filmides ja loeme raamatutest ja näeme unes ning unistustes. Me teame, milline see olema peaks, selline tunne, et ma justkui saan aru, aga tegelikult ma ju ei tea, mismoodi see olek küll välja näeb!
Ja ei teagi.
Nüüd ma tean ning see ongi vist õnn.
Päris minu enda isiklik õnn ja avastuste rada.
"Ma tahan Sinuga koos seda maailma avastada!"
Igal ühel on hingepeegel.. küsimus peitub oskuses tähele panna ja mitte oodata.


Täna istusime Rivaalis ning ma rääkisin Temast, kasutasin sõnu "alati", "kogu aeg", justkui oleks see juba ammu alanud..




Homme olen asjapulk

reede, 30. oktoober 2009

Nagu ikka, nii ka seekord, juhtuvad parimad asjad ootamatult.

Ma tajusin, et midagi hakkab kohe-kohe juhtuma.
Eile tegime ööülikooli.. rääkisime ööst hommikusse. Uskumatu, kuidas läbi kellegi teise leiad endas üles need niiöelda Pestalozzi (pesta lossi) põhitõed. Inimesele ei tule teadmisi anda, need on temas juba olemas. Silmad peavad särama lööma. Minu silmad lõid särama. Juba varem, jah.. kuid ta korjas mu üles ja leidis, et ka tema leiab minust enda peegelpildi. Pagan.. oleks see siis nii, et mina siin üksi sõnastan neid hetki ilusate sõnadega.. Tema sõnastab neid nii. Ja ma olen nagu filmis, kus kõik sõnad õigel ajal välja tulevad. Täiesti õiges sõnastuses.

See ei mahu minusse ära!
Uskumatu, et inimesed peavad nii palju otsima ja nuhkima ja nad leiavad, et see peab raskelt tulema.. või.. et kui tuleb raskelt, siis ongi õige.. aga valu ei peaks olema.. nii suur või siis üldse mitte olema.
Möödas pole kolme päevagi ning mul on tunne, et oleme ajatus olekus liikunud miilide viisi edasi.
Ühtäkki on kogu pilt selge ja siit algab juba filosoofia ning muinasjutuline reaalsus.

Ning ma ütlen neid klassikalisi lauseid: "näpista mind", "ma ei usu, et see kõik minuga juhtub", "ma ei usu seda" ja lasen end klassikalistest võtetest võluda..
Ometi on neid aastaid öeldud, kuid selleks, et uskuda, peab ikkagi omal nahal läbi elama.


Mul on nii palju öelda ja kirjutada, kuid praegu pole piisavalt aega.
Hakkame peagi Viljandist kodu poole sõitma.


See ongi see!
Ilma vaeva ja valuta.. täielik üksteise peegeldamine.

esmaspäev, 26. oktoober 2009

Tuleb 4 tundi und, aga ebamugavasse olukorda panek tasus ära. Need tasuvadki end ära. Peaaegu alati. Ei tulegi praegu pähe näidet, kus ei tasuks.

Pea 3 kuud.. see teeb ju siis august, september, oktoober.. hea, et ma varem teada ei saanud, hea, et alles nüüd. Ehk ongi nii, et.. kui valmisolek lubab, siis võib justkui uue hoobi saada. Juusiis mu valmisolek on juba valmisoleku moodi.

Aga mitte veel valmis olek.
Kuid ma ei nuta lahinal, isegi pisarat ei jookse. Paar tükki tuli. Seda nimetan ma arenguks, edasiminekuks. Mitte, et nutmine oleks alati nõrkuse või valu tunnus..

Ma olen tubli!
Olen ikka kuramuse tubli.. ja kiidangi, sest pean. Sest olen selle ära teeninud.


Sellest poolest aastast, võtsid sina oma kolm kuud ja läksid. Minu jaoks kestab veel mõnda aega see agoonia.
Mis uss mind küll hammustamata jättis, aga.. mul on Su üle hea meel.

Pole ma midagi nii õel ja vastik.


Ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle, ei mõtle!
Kohe voodisse.
Hull nädal on tulemas. Jumal tänatud, et ta nii tihe on. Keda ma selle eest tänama peaksin.. iseennast.
Aitäh Kadi, et end hullumise asemel tegevusse uputad.
Jah, ma oleksin hull ja armuvalus pisarais katkine narts.

Ma tunnen, kuidas ma tõusen, kuidas see kogemus mind tugevamaks on teinud ja edasi teeb.
Janel oli õigus.

Veelgi enam.. ma tahan kiiremas korras raamatukokku minna! Mul on vaja lugeda end sellest kõrgemale, et paremini mõista.
Nüüd saan magada vähem kui 4 tundi. :)


PS. tahan näha seda inimest, kes käituks nii nagu ma tegin. Elame-näeme.
Olen täitsa hull :D

Different names for the same thing

mhhh.. ma ei nuta täna öösel. Olen üksinda toas, kuulan päris nukrat laulu, aga ei nuta.
Paranemine on siiski võimalik.
Mis on mind muutnud? Mis on mu mõttemaailma muutnud? Mis või kes? Kas üldse?

Analüüs. Analüüs. Analüüs.
Aastaga on palju muutunud. Mul on huvi nii mõnegi uue asja vastu.


Aga kuramus, Sind igatsen ma ikkagi. Oled mu südames väga erilisel kohal ning kui need kuupäevad lähedale jõuavad.. küll ma siis memoreerin. Ei mõtle.



Olen ikka väga tubli!
Suutsin täna nii paljudel rinnetel tubli olla. :)

laupäev, 24. oktoober 2009

Tule mu unne, et sealt ära lennata

Kopsus on valus tunne, kui köhida. Väga võõras igatahes.. Nagu kuuliauk oleks sees. Robert tõi šokolaadi ja pliidipuid. Küttis pliidi soojaks ja siis tegime teed.
Vaatasime seda head Risteede filmi.. mkm, ei olnud Britney film. Palju parem oli. Olen seda varem näinud, teised ka. Hiljem rääkisime loomadest ja maaelust ning panime paika, et Egerti juurde minek on raudne mats. Tal saab saun millalgi valmis. Ja siis me läheksime viiekesi :) Ta ei taha väga palju inimesi.
Egert elab sellises kohas, mida meie lapselapsed loevad raamatutest. Just nagu Robert ütles: linnalaps ostab piima nagu mahla, maalaps teab, mis on selle tegemise taga. Tal on meeles värskelt lüpstud soe rammus piim. Kui tobe.. ma kirjeldan mingit sellist olukorda, mida kirjanikud oma raamatutesse armastavad panna. Geniaalne.. jõuda kogu uurimise lõpuks ikka tagasi algusesse ja näha teistmoodi. On neid, kes oskavad.. selline tahe on iseendas ka juba pikemat aega.

Ma ei läheks homme koju kui ma saaks. Läheks jooksma kui ma saaks.
Ma tunnen, et läheb.. et kerkin küll.

Igavene saatan.. räbaldunud, puudub pind, mille pealt tõusta.
Hakin.
Hekseldan.
Lõigun.
Analüüsin.
Tunnetan.
Elan läbi.
Elan veelkord läbi.

Miski nii ehe, peab olema armastus. Mis muud see on
Kas tõesti tuleb päev, mil see möödub
Täna ma juba võin uskuda,
sest ma ammutan mujalt.. ma pean peale laduma.
Seda teeb kogu Viljandi iseenesest.
Täna oli ka tore, näiteks.
Ning ma olin tubli.


Kõik saab korda.
Ükskord küllastun.. nii, et on, mille pealt tõusta.
Et diskussioon võib olla midagi enamat, midagi palju sügavamat..
..imeline tundmus ja arusaam, kas pole.
Selle pealt lähengi minema.

Vahur-Pauli noateral kõndimise jutt.. kuidas see tera on nii kitsas.. nii kitsas, et enam rohkem ei annagi minna ning päris noa otsas saab saltosid visata. See on omaette kunst.
Noatera, seda noatera me kõik otsimegi ju!
Elu on ikka palju sügavam.. ja mõtted võivad olla veel sügavamad kui nad eales on olnud.
Midagi peab ju ette võtma.. miski peab ju särama lööma, et saaks areng toimuda.
Pean tunnistama, et teine kooliaasta siin, Viljandis on siiski midagi sellist, mida ootasin ja lootsin saada. See on alles algus.
Ükspäev oled minu jaoks selline, kes ei anna, ei tekita tunnet, et ma olen keegi.. ma lihtsalt leian, et.. sõnad ei suuda seda ära kirjeldada.

Pagan, pean ikka raamatukokku minema!!
Head ööd.
Põltsamaani

(ps. esimest korda üle pika aja tunnen, et saigi nii kirja nagu tahtsin, et sõnad ei piira mõtet)
Arendav on.

kolmapäev, 21. oktoober 2009

http://www.youtube.com/watch?v=qzYwoKu619w

2007. aasta november, Beti Alveri päevad Jõgeval.
Eelnes noorte bändide õhtu Viljandis.
Järgnes.. omamoodi põrgu.


Priit läks küll ära, aga see-eest tuli Rein üleeile Islandilt tagasi.
Mis ma kostan.
Paras hullumaja on. :D

esmaspäev, 19. oktoober 2009

Blogi pidamise juures on üks väga hea külg.. mitte üks, aga üks vähemalt on. Võrdlemine aastataguse ajaga. Ma näen, mismoodi mu mõttemaailm on laienenud või kuidas ma ise olen arenenud. Peaks ehk need punktidena iseenda jaoks kirja ka panema.

Olgu, kähku voodisse. Ma täna ei tee seda pöördumatut käiku, kuid millegipärast on mul tunne, et varsti teen.

Tean.. olen kindlameelselt jabur.
Päris palju postitusi on mustanditesse kogunenud. Jah, ma ei ole neid postitanud, sest millegipärast lean alati pärast valmis kirjutamist, et pole mõtet. Ja polegi. Selle kohta käib üks hea lause ka. Jätan ütlemata. Tõesti on hea.

Aga mida ma tegelikult öelda tahtsin.. seda oligi ju arvata. Läheb ikka vana viisi. Uut vana viisi pigem. Kui arvad end leidvat juba midagi, mis lööks maailma uuesti särama, kukub see kokku. Ja kui väga aus olla, siis tegelikult jääb ka selle teise asjaga nagu jääb. Nojah. ning mõnest asjast pole mõtet rääkidagi.

On küll justkui ilmatu aeg mööda lennanud, ometi leian end vahel õhtuti väga melanhoolsest olekust. Kuramuse röövel.. läks ja jäi. Ning mina, mis vägi see on, mis ei lase enam elada!

Tahan pidu, tahan rahvast, tahan uusi inimesi, tahan tegevust, tahan nalja ja naeru.. aga kui mul avaneks võimalus kõik see vahetada oma südamerahu vastu, ma ei mõtleks hetkegi. Mitte grammigi.


Minna voodisse või teha üks haige liigutus?
Kisu või lõhki end.


Mhh.. ja mööduski ilma pisarateta.
Saavutus.

laupäev, 26. september 2009

Olgu, mõtlesin, et hakkan nüüd kirjutama siia Leedust ja reisist ja inimestest ja sellest lahedast projektist, aga kui see kast ette tuli, kadus ka igasugune isu.

Imehea nädal oli, tõesti, väga hea nädal.
Esimest korda tunnen pärast projekti, et tahaks nende inimestega kohe VÄGA edasi suhelda.
Mulle nii meeldis see.. kogu meie tegevus ja grupp.
Kõik meeldis, isegi see, et hommikuti sai piim otsa ja kellelgi ei olnud sellest sooja ega külma ning.. üldse.. mingid korralduslikud viperused jätsid lõppkokkuvõttes külmaks. Viskasime nende kulul nalja ainult ja olime positiivsed ning rõõmsad edasi.
Sain üht teist kõrva taha panna.. tõesti, meetodid, kuidas meeskond paremini toimiks.. võiks toimida. Kõik oleneb eelkõige inimestest ka.

Ahh, armas.
Reisides õpitakse inimesi paremini tundma. Mul on ääretult hea meel, et mul õnnestus Reinu uuesti tundma õppida. Seekord oli tegemist positiivse kogemusega. Vahel on negatiivne ka olnud.
Aga negatiivne saab ka ükskord positiivseks. Väga vajalik on mõista, kus on su tugipunktid.
Rein ütles häid asju, mida tuleb elus meeles pidada.

Jah. Ma tunnen ise ka, kuidas see paks nahk kasvab. Tuleb kasvatada. Hea on, tegelikult.
Nii ei tee iga väiksem ja suurem asi enam hullumoodi haiget ka.
Õppima peab. Protsess on. Ega siis kohe ei saagi.


Ma ei tea, mis saab, kuid korda saab ükskord ikkagi.
Kõik asjad on siiani väga sassis. Kogu sisemus on sassis.
Vahel on selline tunne, et see, mis ma teen, on kellegi teise poolt tehtud.
Väga kaootiline on see elu juba pikemat aega olnud.

Igatahes, ma ei oleks osanud loota, et nii hea ja mõnus nädal saab olema. Sai ning ma jään seda rõõmsalt taga igatsema.
Aga ma tunnen, et nahk kasvab juba pikemat aega.

Raske oli Eestisse tulla.

reede, 18. september 2009

MA LÄHEN KOHE HULLUKS!

Eile tegin paar kasti aruandes ära. Kodutöö on peaaegu valmis, bussis saadan ära ning..

TAHAN KIIREMAS KORRAS SIIT MINEMA SAADA!
KOHE SAAN!

TA AJAB MU LIHTSALT HULLUKS!


:D

neljapäev, 17. september 2009

Üks väga hea päev Tallinnas. Pole ammu nii tundnud. Kaua tehtud kaunike.
Sain Agnesega kokku ja siis Sandraga. Tema beebi on nii armas.

Ja Tema!
Kruvib mu lootused nii lakke kui vähegi saab.
Need kallistused on ju samad, mis siis. Isegi paremad.
Ja see lause..


Mina ei tea. Olen õnnelik ja ei hõlju pilvedes. Samas loodan ikkagi, kuna mul on ju võimalus. Kasvõi kunagi tulevikus, aga on. Kui ma tahan ja jõuan, siis on.


:)

Palju õnne sünnipäevaks!

laupäev, 12. september 2009

sest see katkine oleks segab

Südant kinkida, pole mul südant.

Aeg on üles harida muld.

Päike paistis ja ilm oli ilus.
Nüüd vaid vähesed taimed on elus..


Ahh, ilus.



Ja siis ta tuleb ning viskab selle küsimuse lauda ning mina peaksin justkui vastama. Ning siis ta tuleb ja ütleb, et tema on nii ja naa ning mina ei oska enam olla.

miks mitte kohe?
või, et huvitab..
või, et lausa hoolib..
mis sul mureks?
või et ei tüüta..

imelik, kuidas need õiged sõnad tulevad just siis kui ma ikka väga väga tahan öelda täpselt nii nagu on. Samas.. imelik, kuidas need valed sõnad tulevad just siis kui ma ikka väga väga tahan öelda nagu on.
Aga vot, täna tulid õiged.

surnud ring, ometi on ikka elu ka.


Tahan homset päeva ja õhtut ja siis tahan tagasi Viljandisse.. kodus on ka hea. Täna on kuidagi mõnus õhtu.



Hea on teada, kes jagavad sama, mida ise jagan. Sama ühisosa. Kindel.
Haige, kuidas see lootus jälle kasvab.
Ma ju tean, et see on surnud ring.
Praegu manasin silme ette olukorra ühest meditsiinisarjast, kus inimene kaotab elu, masin on ühtlase, pideva piiksu peal ning üks inimene püüab paaniliselt lamaja elu päästa. teine seisab kõrval ja vaatab vaikides pealt. Ta teab, et nüüd ongi ju kõik ja see ei aita enam.

Mul on sama. Lamaja on see, mis elu raskeks teeb (eks selle kohta saab erinevalt öelda). Elustaja olen lootuses mina ja pealtvaataja olen teadlik mina.

Vastik ikka.


Nohu on.
Juba vähemalt seitsmes haigutus oli ja vähemalt viies "Aed".
Magama.
Voodi on Viljandis.

pühapäev, 6. september 2009

param-param-param-pa-pa

kui oled korraks üksi on kleepekad kohe küljes ja lahti ei saa

tulevad lihtsalt juttu vestma ja siis ei taha pärast ära minna

ega nad oma nr kitsid kül ei ole



Ütle mulle, kus leidub veel selliseid? Mina ei ole neid veel kohanud. Vaatasin eile filmi "21 grammi" ja ma tundsin seal kohati ennast ära. Ja nii ju ongi, nii ju ongi.. ning siin ei puutu asjasse see, millised on su põhimõtted või soovid ja tahtmised.. siin pole kasu isegi mitte kogemustest või näpunäidetest, mida üks või teine on jaganud. Inimene õpib iseendast kogu elu.


kas ma tohin ise sulle teha süüa ?

ma siin mõtlesin et peaks rääkima sulle

oot ma mõtlen kuidas seda õelda



ma tahaks, et see msn kaoks siit vahepealt minema ja et ma saaks sinuga päriselt rääkida

ma tahaks sulle silma vaadata ja siis sinuga rääkida



Ütelge mulle, et maailmas on veel selliseid ning ma ei usu teid. Ma võin ju sisendada, et on, aga pole. Millal hakkan ma nägema teisi..

Mu peas kummitab juba mitu kuud ja pidevalt üks Jane öeldud mõte, mille nüüd poolenisti oma sõnadega kirja panen: "Kui see ei ole armastus, mis siis veel on? Üht inimest ei saa nii igatseda ja teda taga nutta kui ta pole tõeline tunne, kui see pole tõeline armastus!"





Ja nii ongi. Auk on või.. lukk on ees või.. ma ei tea, kuidas kõige õigem oleks seda öelda. Ma memoreerin, ei nuta, aga memoreerin nii, et ei oska praegu sellest seisundist välja ka tulla. Selline tunne, et kõik on praegu nii nagu oli siis. Täpselt selline tunne.


Ma tõesti ei tea, kus leidub selliseid, kes hingata lasevad, selliseid, kes ei piira ja ei muutu läägeks oma meelituste ja komplimentidega, selliseid, kes pole ülikorralikud ei oma riietuses ega tegudes, kes on valmis kohe ja nüüd midagi uut proovima, selliseid, kes ei flirdi igaühega, mis/kes vähegi liigutab või paljastab oma keha, selliseid, kes ei mõtle kohe täna kodu loomise mõtteid ja ühist laste kasvatamist, selliseid, kes ei keeruta tühjast tüli üles kui ma tahan 2 päeva järjest tegeleda ainult oma asjadega ning ei leia tõesti muu jaoks aega, selliseid, kes ei nori iga pisiasja kallal, kelle jaoks pole oluline, milline ma välja näen, kes ei jäta mind maha kui ma homme oma juuksed tahan maha ajada või siniseks värvida, selliseid, kes ei küsi iga asja peale minu nõusolekut või arvamust (kas sulle ikka sobib nii, kuidas sa ise sooviksid, kas see pluus või too pluus, kas ja kas ja kas ja kas) - ma ütlen selle peale: MA POLE SU EMA! Otsusta ise, oled juba päris suur. :), ehk siis selliseid, kes ei taha minust hommikust õhtusse sõltuda nagu oleksin ma tõesti toit, hapnik, vesi ja muud eluks vajaminevad elemendid, selliseid, kes teevad spontaanseid telefonikõnesid ja ei saada igal õhtul kohustuslikku head-ööd-smssi, aga sellest olenemata ikkagi hoolivad ja väga! Võiks öelda, et lausa armastavad! Selliseid, kes hindavad, mida ma teen ning väärtustavad mu panuseid, kuid ei pillu ülemäära kiitvaid komplimente (näiteks mõne raske eseme - kapi või laua - ühest kohast teise asteamine ei ole minu silmis küll tegevused, mida ülemäära kiitma peaks hakkama).



Ma tõesti ei tea!

Kaua veel võtab aega surnud ringist väljasaamine.

Niikaua, kuni terveks saan.

Juhei, milline ilus vastus.



Olgu, nüüd küll sööma ja kohe!