Kõik, mis meiega juhtub on meie äratamiseks, et me hakkaksime märkama midagi enda ümber. Inimesi, ennast, oma lähedasi inimesi. Oma perekonda. Sõpru. Märkama!
Kõik, mis juhtub, on meie äratamiseks. Et me ei läheks samamoodi edasi nagu varem, et me muudaksime endas midagi. Sest me ei ole need, kes me oleme praegu. Mitte täielikult. Ja me mõistame seda ise ka, sest muidu me ei tunneks end võõralt ühes või teises olukorras. Ebamugavalt.
Kõik halb, mis juhtub, on selleks, et me leiaksime hea ülesse. ..
Iga sündmus on märk. Inimesed on keskendunud oma elude mugavamaks tegemisele ja me oleme unustanud, miks me siia maailma üldse sündisime.
Me juhime oma tähelepanu kõrvale, taandades elu praktilistele küsimustele. Loen uut raamatut: "Taevane ettekuulutus". Ma haarasin selle enda kätte umbes aasta tagasi, aga polnud valmis veel lugema. Ei köitnud ja jäi pooleli kohe alguses. Nüüd on see mul uuesti käte vahel. Ja ma loen ning see, mida seal kirjutatakse, on see, mismoodi ma elu kogen, mille poole kasvan. Ei saa olla, et ma usun millessegi, mis on väljaspoolt mulle peale surutud, kui see tuli mu seest. Ja ei saa olla, et autor kirjutab mingist jaburast asjast seiklusjutu vormis ning võime kohe öelda, et see pole päris. Kui ta kirjutab samast, mida ta elus näeb, mida ma tunnen, et ma ka näen. See peab olema siis päris!
Oleme unustanud elu väärtuse.
Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud surmale. Ja positiivsetes toonides. Mul meenub enda õppejõu üks loeng, kus ta mainis surma öeldes, et inimene lepib sellega ja see pole mingi hetk enam hirmus, vaid me teame, et see on elu osa. Ning lisas:
Te olete veel noored, teie jaoks on see veel hirmus. Te ei pea sellele veel mõtlema.
Kindlasti ei tea ma lõpuni, millest räägin, sest ma pole kõike kogenud.
Aga on mõnda, mida ma tean. Olen avastanud ja kogenud.
Täna vaatasin Grey Anatoomia üheksanda hooaja esimest osa. Naine, kes kirjutab seda sarja, tal on alati midagi olulist öelda. Igal reedel olen ma teatris, oma arvuti taga. Ma naudin seda ja mõtlen alati pärast seda.
Elu peegeldus.
Ma armastan oma elu ja ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma sellest nüüd teada sain, mitte 20 aastat hiljem.
Iga päev äratame end uuesti. Üks hetk me avastame, et olemegi ärkvel. Püsivalt. Võimalik, et see on võimalik. Ma usun elu võimalikusesse.
Elu on liiga lühike, et vihata, peita end musta masenduse taha. Aga mitte kunagi pole see raisatud aeg, kui me avastame pärast kõike seda midagi uut ja head. See ongi mõtte.
Mitte ignoreerida viha või pettumust.. et see läbi elada ja sellest välja tulla. Uuena.
(ma ei jaksa neid kirja- ja komavigu parandada)