Üks eriskummaline arginädal on läbi saanud. Algas justkui mitu kuud tagasi..
Mu telefon varastati tööl ära.
Ühel hommikul lasi elektrik kella, tuli tuppa, kontrollis näitusid ja lülitas voolu välja.
Õhtuks oli see õnneks tagasi.
Retsepti ja rohtude tagaajamine on nüüdseks vilja kandmas. Kurk hakkab paranema. Hääl on kähe juba kolmandat päeva ja see meeldib mulle.
Eile närisin niisama midagi suus ja esihambal tuli väike kild ära..
Täna oli seni üks rõõmsaim tööle mineku päev, mis sest, et tuuline ja tuisune. Lumi sadas maha koos lehtedega. Esimese asjana tööle jõudes panin asjad käest, haarasin kaamera ning jooksin õue pildistama.. isa viis lapse kelgutama.. lumega tuleb alati soe tunne.
Ning paistab, et ma lendan nädala pärast Gruusiasse.
Vahel inimesed annavad Sulle kõik vastused ja sa oskad need õiges mahus isegi omaks võtta. See on õnn.
Eriskummaline nukrus on.
Kõik on uus.
Absoluutselt kõik.
Harjun iga asjaga iga päev.
Tegelikult on.. nii nagu peab.
Homme läheme mööblit vaatama ja tooma. Just, tooma. Püüame võimalikult vähe osta.
Iga õhtu enne magama minekut loen ma Alkeemiku raamatust esimese sissejuhatava teksti.
...In the silence of our hearts we know that we are proving ourselves worthy of the miracle of life. Each day is part of the good fight....
Rohkemat ma ei jõua praegu lugeda.
Ei joonistada.
Ega isegi mitte harjutusi teha.
Kuulan ööülikooli loenguid.. tööl esimeste ja viimaste tundide ajal, kui kedagi pole.
(püüan end lohutada, et olen jätnud pausi peale end õnnelikuks tegevad asjad)
Hetkel nõuab materiaalne elu paika panemist.
Käisin viimati juuksuris vahetult enne lõpetamist.
Olen õnnelik. Iga päev.
Sest olen teel
Mu telefon varastati tööl ära.
Ühel hommikul lasi elektrik kella, tuli tuppa, kontrollis näitusid ja lülitas voolu välja.
Õhtuks oli see õnneks tagasi.
Retsepti ja rohtude tagaajamine on nüüdseks vilja kandmas. Kurk hakkab paranema. Hääl on kähe juba kolmandat päeva ja see meeldib mulle.
Eile närisin niisama midagi suus ja esihambal tuli väike kild ära..
Täna oli seni üks rõõmsaim tööle mineku päev, mis sest, et tuuline ja tuisune. Lumi sadas maha koos lehtedega. Esimese asjana tööle jõudes panin asjad käest, haarasin kaamera ning jooksin õue pildistama.. isa viis lapse kelgutama.. lumega tuleb alati soe tunne.
Ning paistab, et ma lendan nädala pärast Gruusiasse.
Vahel inimesed annavad Sulle kõik vastused ja sa oskad need õiges mahus isegi omaks võtta. See on õnn.
Eriskummaline nukrus on.
Kõik on uus.
Absoluutselt kõik.
Harjun iga asjaga iga päev.
Tegelikult on.. nii nagu peab.
Homme läheme mööblit vaatama ja tooma. Just, tooma. Püüame võimalikult vähe osta.
Iga õhtu enne magama minekut loen ma Alkeemiku raamatust esimese sissejuhatava teksti.
...In the silence of our hearts we know that we are proving ourselves worthy of the miracle of life. Each day is part of the good fight....
Rohkemat ma ei jõua praegu lugeda.
Ei joonistada.
Ega isegi mitte harjutusi teha.
Kuulan ööülikooli loenguid.. tööl esimeste ja viimaste tundide ajal, kui kedagi pole.
(püüan end lohutada, et olen jätnud pausi peale end õnnelikuks tegevad asjad)
Hetkel nõuab materiaalne elu paika panemist.
Käisin viimati juuksuris vahetult enne lõpetamist.
Olen õnnelik. Iga päev.
Sest olen teel








