reede, 2. november 2012

Täna on ju hingedepäev!

Juba mitmendat tundi olen justkui mingis teises dimensioonis. Tohutult hea on olla. Suur rahu on sees. Nüüd peaks justkui olukorda ära kasutama ja midagi imelist looma.

Projekt, mille lootsin täna enamuses valmis saada, muutis vormi ja suurendas end vähemalt 2/3 võrra. Olukord, kus oled millegagi algust teinud ja tunned, et asi on suurem, kui esialgu arvasid. Seega, kui on soov areneda, midagi uut õppida, tuleb väljakutse vastu võtta. Võtmed: positiivne meelestatus tehtava suhtes ja usk.

Ma ei karda.
Ma armastan.


Kõik algab alati sisemisest tasakaalust või tasakaalutuse märkamisest, ehk siis ikkagi tasakaalust.


Ma tahan hõisata! Mul ei jagu sõnu selleks.
Võibolla rõõmustab mind hetkel äratundmine, taaskohtumine selle olekuga, mis valdas mind veel 3 nädalat tagasi.

Et tegelikult ka on nii.. kui oled liikunud edasi ja hoiad oma seisundit, kas pead siis jätkama mingeid harjutusi või misiganes mõtted-tegevused toetavad su oma seisundi püsivust.. on võimatu liikuda tagasi. Sa oled juba edasi astunud tohutu sammu.


Ja hea, kui saan teisi aidata.
See on nii hea.


Olgu, viimane energia läheb täna projekti peale.
Ma armastan elu.
"Our great goal in life is to love. The rest is silence."

Juba mõnda aega tähendab armastus minu jaoks.. midagi täiesti teistsugust, mida ma pole kunagi kogenud.

laupäev, 27. oktoober 2012

Üks eriskummaline arginädal on läbi saanud. Algas justkui mitu kuud tagasi..

Mu telefon varastati tööl ära.

Ühel hommikul lasi elektrik kella, tuli tuppa, kontrollis näitusid ja lülitas voolu välja.
Õhtuks oli see õnneks tagasi.

Retsepti ja rohtude tagaajamine on nüüdseks vilja kandmas. Kurk hakkab paranema. Hääl on kähe juba kolmandat päeva ja see meeldib mulle.

Eile närisin niisama midagi suus ja esihambal tuli väike kild ära..

Täna oli seni üks rõõmsaim tööle mineku päev, mis sest, et tuuline ja tuisune. Lumi sadas maha koos lehtedega. Esimese asjana tööle jõudes panin asjad käest, haarasin kaamera ning jooksin õue pildistama.. isa viis lapse kelgutama.. lumega tuleb alati soe tunne.


Ning paistab, et ma lendan nädala pärast Gruusiasse.



Vahel inimesed annavad Sulle kõik vastused ja sa oskad need õiges mahus isegi omaks võtta. See on õnn.


Eriskummaline nukrus on.
Kõik on uus.
Absoluutselt kõik.
Harjun iga asjaga iga päev.



Tegelikult on.. nii nagu peab.
Homme läheme mööblit vaatama ja tooma. Just, tooma. Püüame võimalikult vähe osta.


Iga õhtu enne magama minekut loen ma Alkeemiku raamatust esimese sissejuhatava teksti.


...In the silence of our hearts we know that we are proving ourselves worthy of the miracle of life. Each day is part of the good fight....

Rohkemat ma ei jõua praegu lugeda.
Ei joonistada.
Ega isegi mitte harjutusi teha.

Kuulan ööülikooli loenguid.. tööl esimeste ja viimaste tundide ajal, kui kedagi pole.
(püüan end lohutada, et olen jätnud pausi peale end õnnelikuks tegevad asjad)

Hetkel nõuab materiaalne elu paika panemist.
Käisin viimati juuksuris vahetult enne lõpetamist.


Olen õnnelik. Iga päev. 
Sest olen teel

kolmapäev, 24. oktoober 2012

Ilus hommik on. Kuulan head muusikat ja naudin kaunist vaadet, mis aknast avaneb. Esimesed kaks tundi on rahulikud - vaikne aeg iseenda jaoks.

Või nagu Fred Jüssi - kui sisemine heli hakkab kaduma, siis ma tean, et pean tõusma püsti ja minema välja. Jääma seisma. Või tagasi. ..

Natuke võõras on veel, aga ilusat on rohkem

reede, 12. oktoober 2012

"Kas on võimalik vältida valu? Jah, aga siis ei õpi sa kunagi midagi. Kas on võimalik midagi teada, kui sa pole seda kunagi kogenud? Jah, aga see ei saa kunagi tõeliselt osakeseks sinust."

Coelho ja tema "Aleph"


Head ööd

teisipäev, 9. oktoober 2012

Ma leidsin täna Alkeemiku inglise keelse raamatu ülesse. See oli teiste raamatute taga.
Viimased päevad on toonud aina uusi uudiseid ja tänane polnud erand.

Ma pole kuhugi veel allkirja pannud, aga põhimõtteliselt on mul nüüd töö ja elukoht.

Liigun vaikselt edasi.
Iga päev on uus.



Vahel on hirm.
Muututuda tagasi ärevaks.. sest eesootav eluetapp lubab hulganisti uut, millega tuleb uuesti harjuda.
Ma ei taha end selle sisse kaotada.


Sigur Ros
Nii palju eest on tänulik olla.

kolmapäev, 3. oktoober 2012

Ja nüüd ei ole mul tegelikult midagi öelda, ometi ma ei maga veel ja istun üleval. Lubasin endale juba teist päeva, et lähen normaalsel ajal magama.. 

Draama-komöödia, vahelduseks:


Juba mitmendat õhtut on mul isu veini juua.. ei imesta üldse, miks.


Istuks kusagil seltskonnas, naeraks kõhud kõverasse ja lihtsalt oleks.
Võib-olla seepärast ma ka vaatan seda igal õhtul.

teisipäev, 2. oktoober 2012

Ma ütlen ikkagi

Võibolla ainuke lahendus armumise tagasilöökide tagajärel mitte kurvaks saada ja jääda (ning mitte sama mustrit korrata iga kord, kui keegi ei vali mind kui mina valin teda) ..

..on hakata ennast armastama.
Leida armastus enda sees iseendale.

Kõik hea on selle taga kinni.

Kui vähetähtsaks muutuvad siis need armumised..
vb avastame, et me ei jää neisse enam kinni.
Vähemalt mitte nii nagu varem.


Olen vanast harjumusest kurb.
23. aasta jooksul on kujunenud mul mitmeid käitumis-, reageerimis-, mõtlemisemustreid.

Ja kui mingist harjumusest lahti saada.. selleks kulub mul võib-olla sama pikk aeg, loodetavasti lühem. Mõne raamatu järgi on uue harjumuse kujundamiseks vaja vaid 21 päeva. Valem: regulaarsus + tahe.

Inimesed tegelevad enamjaolt kõige muu kõrvalt iseenda ümberehitamisega.
Kes siis, mis suunas seda teeb.


Lihtsalt.. 

Ei ole Jumalat,
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise
***
teispoolsus on peegel,
milles mulle vaatab otsa
mu oma hirm oma suurte silmadega
ja selle hirmu taga,
kui ainult hoolega vaadata,
on rohi ja õunapuud ja päevalill,
mis tasapisi pöörab end päikese poole
Jumalata, lavastajata, dirigendita.

J. Kaplinski

Ma ei ütle midagi muud


esmaspäev, 1. oktoober 2012

Õues on talve lõhn. Sulailma lõhn, aga siiski talv.
Ma teen seda ikka. Igal õhtul nuusutan värsket õhku oma aknast. Olen seda aastaid teinud.

Ja asjad juhtuvad. Aina. Kogu aeg. Ning ma näen, et ma suudan mitte mures olla. Üldse mitte muretseda.

Eks tööle minnes on need protsessid topeltkiiremad ja loodetavasti suudan ma seal sama moodi. Võtta üks asi korraga. Üks eesmärk korraga. Üks väike samm üheks päevaks. Ükshetk suudan teha mitu väikest sammu.


Täna on esimene päev, kui ma jätan harjutuste tegemise vahele. Pühapäev. Kõik on hommikust õhtuni kodus. Ma mõtlen kõik - Kertu ja Martin ka. Võimatu leida üksiolemise ruumi 20 minutiks.

Ja täitsa inimese tunne on.
(ei tasu hirme õrritada)

pühapäev, 30. september 2012

Suutsin end õhtuks kokku võtta, et teha algust otsingute ja otsustamisega.
Homme teen rohkem tööd selle nimel.

Nüüd avasin "Taevase ettekuulutuse" kõrval ka ühe teise raamatu - "Aleph" (P. Coelho). 

ja ta kinnitab üht mõtet. Sul on kõik olemas, aga ometi ei tunne sa õnne ja rahuldust.

"Sa reisid, aga samal ajal pole kodust lahkunud. Niikaua kui me koos oleme, jääbki asi nii, sest sul on kõrval keegi, kes sind tunneb, ja see annab sulle vale kodususe tunde. Sul on aeg üksi jätkata. Sa võid leida, et üksindus on rusuv, et sa ei suuda seda välja kannatada, aga see tunne järk-järgult kaob, kui tutvud teiste inimestega"

"Ja kaks reisi samal Teel pole samuti sarnased. Kui me jätkame koos reisimist, püüdes sobitada kõike oma maailmavaatega, ei ole meist kummalgi sellest kasu."

Nii ütles naine mehele.
Ma mõistan seda.

Ma olen seal kusagil rusuva üksinduse lõpusirgel ja uute tutvuste alguses.



Ja jälle on mu peas Euroopas hääletamise mõtted.
Ma näen selgelt, mismoodi ma elan juba varsti ühes teises riigis, mille nimi pole Eesti ja kus ma teen midagi, mis mulle väga meeldib.

Nii saab olema.

Mõnda aega tagasi, septembri alguses püüdsin Robertile kirjeldada, mis minuga toimub. Mäletan, et lugesin samal õhtul lõpetamiseks kingitud raamatut, kus oli sama mõte, mida päeval selgitasin. Täpselt see sama: "Nad tunnevad üht osa oma tulevikust, sest nad on juba ise osa sellest tulevikust. Neil on usaldus endasse, sest nad teavad juba täna, milleks sündmused nende hinges muutuvad."

Robert mõistab. Iga kord.


Siin ma istun ja olen. Kodus. Pinnapealselt vaadates võiks igasugu silte endale külge panna.
Aga ma olen õnnelik. Iga päev, iga hetk üha enam.
Kui sa midagi koged, avaneb uus tee ja tagasi minna on võimatu. Iga tee on ainult hea avastamiseks.

Võimatu on mitte teada, kui sa oled juba teada saanud.

reede, 28. september 2012

We don't love people, because they are perfect. We love people because they are

Kõik, mis meiega juhtub on meie äratamiseks, et me hakkaksime märkama midagi enda ümber. Inimesi, ennast, oma lähedasi inimesi. Oma perekonda. Sõpru. Märkama!

Kõik, mis juhtub, on meie äratamiseks. Et me ei läheks samamoodi edasi nagu varem, et me muudaksime endas midagi. Sest me ei ole need, kes me oleme praegu. Mitte täielikult. Ja me mõistame seda ise ka, sest muidu me ei tunneks end võõralt ühes või teises olukorras. Ebamugavalt.

Kõik halb, mis juhtub, on selleks, et me leiaksime hea ülesse. ..
Iga sündmus on märk. Inimesed on keskendunud oma elude mugavamaks tegemisele ja me oleme unustanud, miks me siia maailma üldse sündisime.

Me juhime oma tähelepanu kõrvale, taandades elu praktilistele küsimustele. Loen uut raamatut: "Taevane ettekuulutus". Ma haarasin selle enda kätte umbes aasta tagasi, aga polnud valmis veel lugema. Ei köitnud ja jäi pooleli kohe alguses. Nüüd on see mul uuesti käte vahel. Ja ma loen ning see, mida seal kirjutatakse, on see, mismoodi ma elu kogen, mille poole kasvan. Ei saa olla, et ma usun millessegi, mis on väljaspoolt mulle peale surutud, kui see tuli mu seest. Ja ei saa olla, et autor kirjutab mingist jaburast asjast seiklusjutu vormis ning võime kohe öelda, et see pole päris. Kui ta kirjutab samast, mida ta elus näeb, mida ma tunnen, et ma ka näen. See peab olema siis päris! 

Oleme unustanud elu väärtuse.

Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud surmale. Ja positiivsetes toonides. Mul meenub enda õppejõu üks loeng, kus ta mainis surma öeldes, et inimene lepib sellega ja see pole mingi hetk enam hirmus, vaid me teame, et see on elu osa. Ning lisas:
Te olete veel noored, teie jaoks on see veel hirmus. Te ei pea sellele veel mõtlema.



Kindlasti ei tea ma lõpuni, millest räägin, sest ma pole kõike kogenud.
Aga on mõnda, mida ma tean. Olen avastanud ja kogenud.



Täna vaatasin Grey Anatoomia üheksanda hooaja esimest osa. Naine, kes kirjutab seda sarja, tal on alati midagi olulist öelda. Igal reedel olen ma teatris, oma arvuti taga. Ma naudin seda ja mõtlen alati pärast seda.

Elu peegeldus.


Ma armastan oma elu ja ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma sellest nüüd teada sain, mitte 20 aastat hiljem.

Iga päev äratame end uuesti. Üks hetk me avastame, et olemegi ärkvel. Püsivalt. Võimalik, et see on võimalik. Ma usun elu võimalikusesse.

Elu on liiga lühike, et vihata, peita end musta masenduse taha. Aga mitte kunagi pole see raisatud aeg, kui me avastame pärast kõike seda midagi uut ja head. See ongi mõtte.
Mitte ignoreerida viha või pettumust.. et see läbi elada ja sellest välja tulla. Uuena.

(ma ei jaksa neid kirja- ja komavigu parandada)

esmaspäev, 24. september 2012

Praegu tunnen end nagu jogurt, mis on kinnise kaanega mikrolaine ahjus.. ja PLAHVATAB!
Emotsioonid ei kee üle ega midagi, lihtsalt.
Praegu pole mu päev.

10 000 mõtet rändab peas ringi ja tahab mind hulluks ajada!
Nii, et tekib põgenemise soov.
Tahan ära minna!
Seljakott selga ja minema!


Ma pean harjutusi tegema. Need jäid vahele täna


Justkui võõrutaksin end elust ja kui taaskord tüüpiline inimeste loodud 'kaunis' maailm reaalsuseks osutub, olen ma täiesti lolliks minemise äärel! Sest minu reaalsus ei tunnista enam seda omaks, milles varem elasin, milles enamus inimesi elab kogu oma elu aja, teadmata, et see pole mingi elu.. ja see viimane ei ole isegi mitte minu asi.


Mina olen võtnud eesmärgiks end ellu äratada ja nüüd ma lähen. Panen dressid selga ja lähen jooksma!

reede, 21. september 2012

Täna aasta aega tagasi: killuke seiklust.

Paslik on siinkohal postitada ka meie projekti täispikk film: 


Nagu ma meie projektigrupi foorumis postitasin: kõik on muutunud ja samas miski pole muutunud.

On olnud imelisi päevi. 

Täna panin oma asjad uude kotti, mis paistab täiesti kasutuskõlblik. Olen rahul!
Hommikune harjutuste tegemine on isegi parem kui õhtul. Täna ei mõelnud ma hetkegi töö peale (väljaarvatud nüüd). Ma tegelesin asjadega, mis mul tänases päevas tegemist ootasid.

Sisimas ootan pühapäeva, et minna maale üle pika-pika aja.
Muide, sõitsin oma täditürega Tallinnast Põltsamaale. Ta tuli Soomest töölt. Arvestades seda, et 3/4 ajast rääkisime sellest, kuidas tööd pole ja mismoodi Eestis elamine on võimatuks tehtud, oli mul ütlemata hea meel just Temaga koju sõita.

Hea, kui on lapsepõlvest häid inimesi, kellega siiani suhelda saab.

***

Kuulan Sigur Rosi, nende muusikapagas on nii põhjatu, et võimatu on iga päev midagi uut ja head mitte leida.

Jälle ma teen ühepajatoitu oma postitusega.

"Kerge on raske olla, raske kergeks saada."
Selle viimasega ma tegelen iga päev. Või nagu Erkki-Sven Tüür ütles oma uues loengus taas: kui tood vett, siis too vett. Lisades, et ei ole kerge olla 'siin ja praegu'. Aeg-ajalt tuleb endale meelde tuletada: Hei! Ma elan praegu ja siin! Takistada oma mõtteid rändamast kord minevikku ja siis tulevikku, aga teadvustamata praegust hetke siin ja nüüd.

Tahtsin ühe Kaplinski luuletuse panna, mis peegeldab seda, mida ma usun. Aga see tundub praegu kuidagi liiast.

neljapäev, 20. september 2012

me oleme nii teised
teisiti kui varem
mu kõht valutab
kas nüüd seepärast
aga miks mitte
õnneks
harjutused ootavad tegemist

vahel ei saa ma üldse aru..
tegelikult olen ma lihtsalt väsinud. Öö on, ammu uneaeg.


Emotsioneerimise seisund tuleb lausa peale, aga ma ei jaksa neil võita lasta. Enam ei jaksa neil võita lasta!
Marss harjutusi tegema!

PS! Kas te teadsite, mis on wacom inkling? Sain täna teada ja SEDA on mul vaja: 



teisipäev, 18. september 2012

You had to decide something?
many things
Good! Hope they are great things

I decided to be happy
to draw again
get a job

Lähen homme tööd saama.
Jätkan õnne valemi otsimisega (see on olemas!)
ja lõpetame Pille ärasaatmispeol.



Üks päev korraga.
Need harjutused aitavad.. elus hoida. Kõige olulisemat. Armastust.


Soovitan:

Täiesti juhuslikult avastasin:
19. septembri õhtu on sisustatud. Just mõtlesin, et kus seda filmi veel näha saaksin.






Come to here is important.. but not so important that moment

pühapäev, 16. september 2012

See on mingi filmi jaoks, Robert salvestas oma kursakaaslasega:

 

Täna käisime taas jooksmas. Nüüd oleme kaks santi, kellel esmaspäevast pole enam tervisekindlustust.
Tuulil on jalg valus, mul alaselg ning jalad on puupakud.
Olenemata sellest on ikkagi hea!



Rahu on. Mul saab kott varsti valmis. Iga päev on tegelikult midagi teha.

laupäev, 15. september 2012


Ma joonistan
Hah..
Nii hea on!

reede, 14. september 2012

Täna käisin väljas. Tegime Tuuliga mitu jooksuringi Kuningamäel. Oli viimane aeg end õue seada ja sain veel 'sabast' kinni.

Saatsin oma Portugali koolituse pakkumise pikalt ning olen taas teel.

Joosta oli nii hea!

Mul on plaan. Joonistada täna öösel. Selline tunne on sees, et kohe nüüd algaks pihta, aga kell on veel liiga vähe. Kõik ei maga veel. Lisaks on allkorrusel millegipärast väga vali muusika (21:47!), mis ei lase kohe kuidagi end vaikusesse matta. Isa ütles, et öörahu on vist 23:00 (tund aega pean vastu pidama). Jah. No jah.

Istun diivani peal, kõrvaklapid peas, aga tunnen oma keharakkudega muusikamüra võnkeid. Võeh..
Vesi koosneb kristallidest ja kui kraan lahti keerata ja vesi pärast pikka teekonda torudes klaasi voolab, on tema kristallid katki. Tuleb veel lasta natuke seista, et kristallid oma kuju võtaksid.
Inimene koosneb ka.. on õrn.





Ma armusin ära:


Öös ikka on.. nii palju.

Eilne leid: Ondine
ja
Sigur Ros



Kõik inimesed su teel on õpetajad
Ma saan sellest aru nüüd.

Ma ei mõtle filmi ega Sigur Ros'i.
Hah, kuidas saab. Kui üldse, siis see on mu südamemuusika.



Täna tegin neljandat õhtut harjutusi. Enam ei käi pea ringi.
Ja rahu tuleb sisse.



Natuke kurb on täna.
See on vist armastusest.
Seal on kõik koos.

**

Mis ma olen tähele pannud enda juures, mis on erinev varasemast. Ma ei taha enam lärmi. Mitte, et ei taluks, aga ei taha. Televiisorit vaadates panen reklaami ajal hääle maha. Kogu aeg. Kui keegi vaatab mingit saadet, milles pole.. midagi. Ma teen oma parima, et seda mitte üldse tähele pannagi. Siis võtan oma koti ja õmblen seda.

Et mulle meeldib vaikus ja rahu. :)
Väga!

esmaspäev, 10. september 2012

Emal ja isal on täna pulma-aastapäev. 24 minu teada

Teist päeva õmblen endale kotti. Teist päeva ei saa väga magada. Hommikuti just.. läheb uni ärevaks. Taustaks Vennad ja õed. Panin ükskord salvestama ja avastasin nüüd, et mitu head pala on kokku salvestunud.

Ma näen igal pool armastust.
Igas asjas, mida puudutan või vaatan. Näen esimesena armastust ja siis alles kõke muud, mis on nii muutunud. Nii palju paremaks ja on nii teistmoodi, et hirmust üksi jääb väheks.

Justkui oleksin ma leidnud enda jaoks mingi turvalise ala, kus jalad täistallaga maha suruda. Nädal aega tagasi sulgesin ma värava ja astusin sellele alale. Seal värava taga käivad igasugused elukad mind piidlemas, aga nad ei pääse sisse. Esimest korda, on selge piir minu ja nende vahel. Nägemus elust.

Esimest korda on armastus päriselt nii suur.. aeg on endale kinnitada, et see ongi nüüd see, kus ma hakkan toda satiiblset ala suurendama.


Ma usun armastusse.
Elu on praegu sõda minuga. Iga päev.


Ja ma küsisin endalt ja ma küsin veel. Aga need on head küsimused.

pühapäev, 9. september 2012

kolmapäev, 5. september 2012



Olen hoolega tööd otsinud ja kandideerinud. Võiks öelda, et hästi on läinud, sest kohad, kuhu kandideerisin, olen pea igale poole vestlusele saanud ja kahes kohas oli mitu vooru, jäin teiseks või nelja hulka. Enamasti luges see, et kogemust polnud. Aga inimesed on ikka toredad. Lubasid mu cv'd edasi saata jne.. Ja need kohad, kuhu ei osanud saadagi, seal läks veel kõige paremini. Hea enesetunde annab tegelikult.. näed, et ikka vaadatakse inimest või.. kuidagi pole vaja karta, et ainult CV ja motivatsioonikirja järgi otsustatakse. Kui nii on, siis pole see töökoht mu jaoks.

Viimased 3 nädalat oli masendus.



Elamist polnud. Tööd. Suhted kannatasid. Lõpuks ütlesin osad vestlused ära, sest lihtsalt ei suutnud enam otsustada, aru saada, mida tahta. Ootasin abi teistelt, ei osanud end ise aidata. Ei tahtnud. Püüdsin, aga loobusin, sest mõtlesin - miks?! 




Leidsin rahu mõnda aega tagasi. Nüüd on seis sama, elukohta pole, tööd ei ole. Aga hingerahu on kasvanud. Ses mõttes on põnev aeg. Muutused.. ja ebastabiilsus panevad ikka mõtlema ja tundma ning iseennast avastama.




Homme lähen töövestlusele ja elu viib mind arvatavasti Tallinnasse. Süda kutsub välismaale. Vabatahtlikuks. Aga lasen elul viia end, olles ise selle juures täiel teadvusel. Püüan südamega otsustada, mida tegin ka varem, aga praegu.. sellises situatsioonis tajun reaalselt, mismoodi mõistus lihtsalt ei tööta ja töötab vaid siis, kui süda juhib.

Õpin tundma armastuse erinevaid tahke. Elu = armastus = hingestatus = edu = maailma tajumine ka sealpool piire.

Olen sellest lugenud ja olen seda avastada püüdnud igal oma sammul need viimased 3 aastat eriti. See murrang ja muutus, millest olen rääkinud ja mida olen tundnud, et see tuleb ja peab tulema.

..on nüüd väga lähedal. Enam pole tagasiteed. Ainult edasiminek.
Mu teadvus avardub ja see.. on nauditav.

Me pärineme kosmosest. Me ei pärine siit.



Sõnad on kõhedad. Need annavad palju võimalusi eksimiseks. Ma tunnen kõhedust, kui ma räägin. Sest kas me alati teame, mida me tegelikult ütleme?



Armastan elu.

teisipäev, 4. september 2012

Eile võtsin taas mediteerimise käsile. Kuigi täna on sellest saanud jälle asi, mida peab homme alustama. Pinnas on habras, kogu elu on habras.

Olen nüüd mõned päevad täitsa normis.


as spiritual beings it's not our destiny to carry around negativity.

Praegu on see aeg, kus kõik võib muutuda nii kiiresti. Ma ise ka. 

Vägisi kisub nutt jälle peale ja esimest korda on see rõõm ja kurbus korraga. Tobe rõõm, et elul on mulle enamat pakkuda. Ma olen seda väärt. Isegi, kui ma sellesse veel päris üleni ei saa uskuda.


Otsin korterit. Ja tööd. Läbisegi mõlemat.
Süda kisub mind üldse siit ära minema. Üha enam.

Aga mõte Tallinnasse kolimisest on ka tegelikult juba täitsa tore. Kui korter on elamisväärne ja mõnus, siis on juba algus tehtud.

Ma otsin seda raamatut. Põltsamaa raamatukogus ei ole:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/siin_ja_praegu_kohaloleku_j%C3%B5ud/32766

Huh, see blogimine vist ikkagi ei sobi mulle.



Find yourself Kadi and talk whithin you. See what you have to say to you and don't be afraid of the answer. Accept and you' ll be the happiest person. 


Hah, see on ju veel paremgi:



pühapäev, 22. juuli 2012

Täna oli kolmas hommik, mil pärast silmade avamist surusin oma näo uuesti padja sisse, tõmbasin teki veel sügavamini üle kõrvade ning soovisin, et uni jätkuks. Kuigi isegi uni ei tee enam vabaks. Unes on sama, mis ärkvel olles. Samasugune mittetahtmine. Miks?

Ja kui ma nüüd targa inimese kombel vastan sellele. Mul on depressioon, nii on selle nimetus, aga sisult on midagi muud. Sest, kes üleüldse oskab erinevaid tundeid ja kogemusi alati sõnadega lahterdada.


Janunen: 


sädemete järele; kui ma ei ole suutnud nüüd pikka aega öelda kõva häälega välja, et olen õnnelik, ÕNNELIK! siis ma pean midagi muutma. Ja praegu ongi ju see aeg. Kool sai läbi. Mis muud, kui lasta janul end kanda. Täiesti piiridest lahti lasta.. teadmata, mis see tegelikult piirab ja kus on see koht.. õige koht.

laupäev, 21. juuli 2012

Nukrus ja kerge masendus on mul juba teist päeva külas. Viimati olin sedasi nukker pool aastat tagasi. Enamiku oma ajast istun toas, kus täna viitsisin natukene koristada. Pakkima laagri jaoks hakkan alles homme. Mängult olen ma Lätis, kus kuuldavasti kõik ei läinudki päris nii nagu pidi minema. Ja ega mul kodus olleski ei lähe nüüd kõik nii nagu mõtlesin, et peaks.

Uut tööd on vaja otsima hakata ja kas ma tegelen sellega? Ei. Vaatasin eile Seks ja linna viimast hooaega ja täna eelviimast. Hetkel kirjutan internetist maha veregrupile vastavat sööginimekirja. Ehk üks (mitmest) asi, mille ungarist kaasa võtsin, oli see, et kõik, mis suu sisse läheb, ei pruugi mu kehale sobida.

Tahan kodust minema saada. Allkorrusel laseb teismeline oma hüppivat muusikat.. liiga vähe avarust ja liiga palju ruumi masenduse jaoks.


Kui aus olla, siis olen elanud must-valges-maailmas küll. Olen kurb ja nukker kasvõi veel ainult selle nädala lõpuni. Siis enam pole aega.

No ma ei tea. Ehk olen liiga kaua elanud mugavustsoonis, arvates, et see ongi mu elu. Tüdimus on, aga julgus kardiaarselt midagi muuta.. olematu. Ainult siis ei pea sa välismaale põgenema, kui sul on eestis piisavalt finantsi ja elukaaslane (korterikaaslased - kellega sa tõesti tahad koos elada), kellega koos elades saab jalad alla küll.

Ja praeguses seisus.. kui ma oleksin kaaslaseta. Ei jääks mul muud üle kui välismaale minna. Sest, mida sa teed üksiku inimesena Eesti Vabariigis?! Üürid üksi korterit? Ei, nalja teete või.


See selleks. 


neljapäev, 19. juuli 2012

Tõesti, hästi öeldud:

Inimese läheduses, kes ennast ise hoiab, on hea olla.
Tema ümber pole miinivälja, mis ettevaatusele sunniks. Miiniväli tekib selle inimese ümber, kellel on minevikust kaasa võetud palju materjali, mille ta on jätnud teadvustamata ja läbi töötamata. Kui juhtud midagi valesti ütlema või valesti toimima, astud psüühilisele miinile. Miin aktiveeritakse ja see paneb inimese reageerima üllataval ja kohatul moel.

— Tommy Hellsten


Must-valges maailmas olen ma endiselt töötu, koduta, teadmata. Õnneks ma ei ela selles. Töövestlused on andnud kogemusi ja enesekindlust kohe kindlasti. Positiivne meel on säilinud.

Minus on kaks poolust. Seiklusjanu ja rahu-saavutamise-vajadus. Kui meie üks kasvatajatest rääkis joogalaagrist, kus ta ise õpetaja on, teadsin, et peab minema kuhugi sellisesse kohta end toitma.


Nädalalõpuplaan oli Riia. Enam ei tea. Eks ma ole väsinud ka. Inspiratsiooni pole. Peaks end sunniviisiliselt kuhugi ängistusse viima.. piire murdma, laiendama. Olen liiga mugavaks läinud, lasen elul end kanda, ei uju ise enam. Justkui. Ühest küljest tundub paigas olevat, teisest küljest see pole ikka see. Muidu oleksin ma ju täiesti korras ja teviklik. On nii ja naa, aga peaks olema mingigi pind.

Tündinenud olen. Heas mõttes. Lihtsalt. Palju mu ümber ammendab end juba eos. Ei oma väärtust ja ei omagi tegelikult. Julgus lahti lasta.. vat ei tea, mida siis peaks. Vastus on siinsamas: sisemine hääl. Pean end rohkem kõnetama.


Augustis tahame ungari rahvaga kokku saada. Hea plaan ja ma olen vaimustuses sellest!
Soov avastada inimesi.
Loen aegamisi üht raamatut. Soovin mõned mõtted kirja panna.


Kõigil inimesil on sama teadvusetuse pärand; kuid osa sellest alast asetseb siinpool, ja teine sealpool normaalset teadvust. Enamik inimesi ei lähe üle esimese ala piiride, kuid need, kes armastavad tarkust, ei rahune seni, kuni nad pole avastanud uusi teid, mis viiksid teisele. // Meie ei välju kunagi teadvusetusest, kuid me võime alaliselt parandada selle teadvusetuse väärtust, mis meid hõlmab.

***

Surm, vägivaldne ja oodatud, astus talle vastu, enne kui ta oli käinud poole oma teekonnast selleks, et meile õpetada, et väga sageli neis inimese ja saatuse vahelisis imelisis kahevõitlusis pole tähtis päästa mitte meie keha, vaid meie kauneimate tunnete ja meie parimate mõtete elu. 




Mis loevad aga mu parimad mõtted, kui mind ennast enam pole? ütlevad mõned;
Mis jääv aga minust järele, kui mu elu säilitamiseks peab mu südames ja vaimus hukkuma käik, mida armastan? vastavad neile teised.

Ja eks taandu sellele valikule peaaegu alati kogu inimlik kõlblus, kogu voorus, kogu kangelaslikkus?
Maeterlinck, M. "Tarkus ja saatus"



***

Tark on see, kelles kurjus ise on sunnitud toitma armastuse tuleriita.

***

Rohkem ei jaksa kirjutada. Keha on ära väsitatud. Kõik muu on ka väsinud. Hea söögi isu on.
Homme saame heale lõunale minna. Ei pea ise tegema ja on kingituseks.

teisipäev, 5. juuni 2012

Hea on olla katsumuste teel. Täna leidsin endas uut ja vana.
Viimane koolitöö on kaitstud.


Avastatud.
uued avastused.


Edasi.. minna ja aina edasi.

esmaspäev, 28. mai 2012

Täna jõudsime kooriga Pärnust rahvusvaheliselt kooride festivalilt tagasi. Puhkuse päevad üle pika-pika aja. Minu viimane ühine laulmine selle koori koosseisus ja 2 Steffani pitsa külastust kolme päeva jooksul on rekord. Jalutasin esmakordselt üle Pärnu silla.. nostalgiline tunne on juba mitu päev-ööd.

Grey Anatoomia kaheksas hooaeg sai läbi ja üheksas (tuleb!) alles sügisel.
Oma Kodu ühiselamu suve alguse koosviibimine kolmapäeva öösel. Esimese kursuse mälestused ja gümnaasiumiaegne muusika.
Eile õhtune ühine eurovisiooni vaatamine. Vist üks mu toredamaid ja lõbusamaid, olenemata rohketest sääskedest.

Kõik, millega olen harjunud, tahab vägisi ära kaduda ja end vabastada minust või mina sellest kõigest.

Seikluste vajadus ja suhtlemise vajadus. Lobiseda tahan ja inimesed on sümpaatsed. Nostalgiline, justkui tahaks olla armunud ja ise ka ei saa aru, millesse, mis ajahetkesse. Meeldida või ma ei tea ise ka.
Kummaline on olla.
Kool saab läbi ja seda üsna varsti. 17. juuni on lõpetamine. Juuksuriaeg on paigas.

Vahepeal on palju vett merre voolanud. Esitasin oma viimase koolitöö ära, mis ei tahtnud sugugi valmis saada, aga lõpuks ei jäänud tal ega mul muud üle. Akadeemial olid suured juubelipidustused, mille raames esinesime ja järelpidu pidasime. Kaotasin oma telefoni ära, õigemini unustasin akadeemia järelpeole. Loodetavasti saan selle homme juba tagasi.

Homme jätkan.. mõtisklustega, aga millegagi pean jätkama.

IX Pärnu Rahvusvaheline Koorifestival

Maa ja Ilm, juuli 2011

TÜ VKA Vilistlaste päev, 19. mai 2012




Kurb on ja rõõmus ka.
Rohkem nukker ja mõtlik.

Kirjutamisest on mõneks ajaks küll.. villand. Sel semestril olen kirjutanud kokku üle 100 lehekülje teksti. Lugenud artikleid-raamatuid, kuulanud ööülikooli-vaadanud saateid. Seostanud, analüüsinud, mõtestanud, setitanud.

Pausi tunne on ja see on täitsa hea tunne :)
"Ma pole enam see inimene, kes ma olin neli aastat tagasi"
"Teooriaid on mitmeid, aga need ei selgita ära seda, mis tegelikult ON, aga selgus ei tule ilma mõtlemata ja mõtisklemata, ilma põhjani tunnetamata. Selleks on vaja viibida teooriatega koos, aga mitte kinni jääda" - hea on olla pidevas-konstantses selguses ja taibata, et enam ei ärrita pisikesed plekid. Olla teel.

See hirmu surin teadmatuse ees.. on hea.
Pika vestluse isu ja mul ei ole kahjuks veel siia pilte panna, need on Pille kaameras.

kolmapäev, 2. mai 2012

Nii. Ma olen alustanud! Viibisin eelmisel nädalal Tallinnas, käisin väljas ja tegin tööd. Sain vist oma peatükid paika alles eile hommikul, seega ma olen nüüdseks juba kusagil poole peal.


Uhamine ja puh(k)amine käsikäes.


Eile täitus Ungari grupp ja mulle jõudis lähemale teadmine, et järgmise nädala neljapäeval lendan ma Budapesti.
Mis omakorda tähendab praegu rohket uhamist.


Välise maailma protsessid tahavad kiiresti ja ruttu inimesi järgmiste ja üha järgmiste tegevuste juurde suunata. Aga ma pole veel valmis. Tundub, et keegi pole ja mingi hetk seisab igaüks endaga vastamisi ja küsib: kes ma olen? miks ma olen? kuhu olen teel? kust pärinen?


Kui juba mingid vastused on, ei kisu väline maailm kuhugi.. siis kisub sisemus.
Hetke tuleb nautida.
Täna sõin trepi peal apelsini ja nii hea oli.


Jah, tööle tagasi!

teisipäev, 24. aprill 2012

Olen alamotiveeritud oma tööd kirjutama.
See tundub lausa naljanumber, justkui teine lõputöö.


Tuba on pooltühi ja hea, kui seal magadagi tahan.
Stress on vist. Ma ei saa aru ka. 
Selline tunne, et mis siin ikka kooli lõpetada, mis edasi.
See on ainult tunne, ega see ei tähenda midagi tegelikult. Juba homme ei tähenda.


Naljakas. Midagi ootamatut tuleb teha nüüd, mitte kuhugi ära vajuda.
Näiteks.. mõtlesin täiesti lampi Tallinnasse sõita ja seda juba täna. Lihtsalt lähen ja sõidan! Võtan kõik oma vajalikud asjad kaasa ja siis.. õpin seal.
Kas täna või homme.


Robert ütles, et helistab nelja tunni pärast ja siis küsib, kaugel ma olen ning käseb poodi magusa järele minna. Tund on sellest möödas.


Pagan, süüa tahaks küll. Midagi head, mida ma pole kunagi veel saanud.




Kui see stress välja jätta, olen heas meeleolus ning entusiastlik ja põnevil tuleviku suhtes :)

kolmapäev, 11. aprill 2012


Vaatasin mingeid vanu märkmeid ja leidsin:

Inimene on õnnelik, kui ta saab aru, et ta pole ainult keha, vaid ta on ka muud. Me ainult asetseme kehas.
Me oleme piirideta, lõpmatud...

Kõht on tühi, ma tahan magusat süüa.. mine vüi statoili kell 3 öösel veel


teisipäev, 10. aprill 2012

peaaegu võin öelda, et 2/3

Ja täna tuli ära. Üle pika aja 2 kriitikanoolt. Suhteliselt neutraalsed teised, kuid märk sellest, et uni on.. jah, uni on süüdi.


Kell on 4:20 varahommikul.
Küünal põleb, joon vett.
Ei maga veel.
Õues on -4 kraadi külma.
Täiskuu paistab.

Täna kirjutasin töö valmis.
Homme teen natuke mõnusama päeva.

Palju häid mõtteid ja suur väsimus.
Nüüd lakkas pea töötamast.



Mõtlen, et sinna töödesse kirjutan ma igasuguseid asju, aga siia ei oska kohe midagi kirjutada.
***
Aga täna vist ongi selline õhtu.
Kui ikka kirjatuju pole, siis ei tasu vist siia niisama lobisema ka tulla.


Samas teinekord on hea siia vaikselt istuma ja lobisema tulla.
***


Siin siis viimase kolme nädala mõtted.

4.3. Mina seiklusjuhi ja õpetajana


Ülo Vooglaid puudutab oma loengus Kas ja miks on mõtet käia ülikoolis (2010) ka õpetajaks olemise tunnetust – inimese maailm avardub uute kogemuste kaudu eelkõige siis, kui juhendajal endal on loome-, uurimis- ja tunnetuskogemus ükskõik mis vallas. Kui kogemused puuduvad, siis ei suuda ka õpetaja innustada ja vaimustada noori uuringutele ja loomingule. Ma lähtun õpetamisel ja juhendamisel oma väärtustest ja tõekspidamistest. Selleks, et mitte takerduda piiridesse ja põhimõtetesse ning olla avatud meelega, pean oluliseks enese täiendamist. Enesetäiendamise all pean ma silmas igasuguse huvipakkuva kirjanduse lugemist, loengutel osalemist, etenduste külastamist. Olen täheldanud, et eraldatus viib hukule ja taandarengule ning tegelikult on kõik omavahel seoses. Seikluskasvatuslikke protsesse ei kirjelda, selgita ega põhjenda vaid pedagoogika, psühholoogia, grupiprotsessid ja erialased pädevused (turvalisus, kogemused), vaid ta hõlmab endas ’kõike’ – filosoofiat, kunsti, ja ka muusikat.

Ehk kõige olulilisemaks pean ma praktiseeritud tegevuste juures võimalust tajuda loodusruumi enda ümber, metsade suurust ja erinevaid hääli selles. Tänapäeva inimesed, sealhulgas noored, viibivad enamasti kunstmüra sees ja ükshetk, kui nad satuvad helide keskele, saavad nad tundma elust pakatava vaikuse mõju. Tihti olen seiklustegevustes kokku puutunud väidetega, et looduskeskkond on nö ’harjumatu’, tavapärasest erinev keskkond, kus saame osa erinevatest seiklustegevustest. Sisuliselt see nii ongi, kuid ometi on tegemist keskkonnaga, mis on olnud meile omane kauem kui linnaaelu. Fred Jüssi on oma loengus „Vaikus kui loodusvara“ (2000) välja toonud, et eestlastel kui metsarahval on loodushäälte väljendamiseks mitu iseloomustavat sõna nagu näiteks tuul vihiseb aknapragude vahel, undab telefonitraatides, paneb metsa mühisema, kohisema, sahisema. Võrdlusena toob ta vene keelest sõna – шумит, mis kannab endas kõikide tuult iseloomustavate sõnade tähendust. Sellel on ka oma loogiline põhjendus – tegemist on suures osas stepirahvaga. Neid varjundeid, mida eestlane metsas kuuleb, ei kuule kõrbes elav inimene, sest puuduvad kajad, „ruum“. Seda kogemust, mida pakub mets ja loodus üleüldse, püüdsin ka mina seiklusjuhina noortele propageerida – matkategevustel rabas, soos, metsas ja vees.