teisipäev, 2. november 2010

See oli nii raske.. vaimselt ja füüsiliselt nii raske.
Are ema
Roman, kes oleks pidanud olema juhendaja nagu meie Margega.
Teli, kes ei märka lihtsalt teatud asju veel.
10 tundi ja 20 kilomeetrit. Metsas ja metsast väljas.
Ööpimedus.
Puud, puud, puud.

Väga raske..

Aga kuramus, nii hea kogemus, mis sellest tuli.
See on väärtuslik.
Hindan inimesi, kes on valmis end proovile panema ja laskma end tavalisest olekust välja viia.. valmis proovima, katsetama, piire.. enese sees eriti ja enda ümber ka.
Hindan kõrgelt, väga kõrgelt seda.

Üha enam leian, et see, mis mu sees on olnud juba mitu aastat ja see, mis viimaste kuude jooksul on aina kasvanud, muutub peagi reaalsuseks ja ma viin oma mõtted ellu! Mul on ideed.. head ideed piiride ületamiseks ja enese arendamiseks.


Muide, kandideerisin Aida kohviku teenindaja kohale ja töövestlus läks väga kenasti. Täna peaksid tulemused selguma. Eks näis.
Kandideerisin ka VKA välissuhete assistendi kohale. Tükk aega kahtlesin, et kas tasub.. mismõttes, kas tasub?! Mitte midagi pole kaotada ja miks peaksin ma alati arvama, et ma ei sobi või ma pole valmis.. mismõttes. Proovida tuleb ja proovima peab. Mulle meeldib see seikluse idee.. ja mõte. Nii hästi mõjub ellusuhtumisele ja üldse.. elule.
Igatahes sinna viimasesse ma ei saanud, täna tuli kiri. Aga pole hullu, ma aimasin. Oluline on, et ma proovisin.

Täna saime Arega kokku. Raske on. Sügav analüüs käib siiani.


Homme lähen Tartusse ja siis Tallinnasse. Tähistame Robertiga aasta möödumist. Ma olen selle inimesega kokku kasvamas ja ma olen tema kõrval saanud targemaks.. see protsess on nii tihe.. pole mitme aastaga õppinud nii palju kui Robertiga selle ühe aasta jooksul.

4. maigutame suid oma osakonna õppeainete koha pealt. Midagi peab muutuma ja kuidas need asjad siis muutuda saavad, kui inimesed ise midagi ette ei võta.

5. on Euroopa Noorte tänupäev projekti tegijatele. Saan Tallinnasse ja plaanin sinna pikemaks jääda, et kõik inimesed ära näha, keda näha soovin.


Täna teeme soolaleiva peo ja täna koristan toa ära ning teeme süüa.
Hahaa, sain haridusfilosoofias A!
Selle laagripraktika B kõrvale oli too A lihtsalt parim, mis tulla sai. Ma olin enam kui kindel, et sealt A-d ei tule. Igati ärateenitud hinne..
Saaks nüüd tööle ka.. sest raha on vaja ja raha ei tule, kui ise ei teeni. Suht loogiline ning lihtne.


Hei, Kadi, sa hakkad vist suureks saama..
mhh?
Jah, hakkad küll

reede, 29. oktoober 2010

Viljandis. Matkakoti sisu on mööda põrandat ja muid mööbliesemeid laiali. Jah, veel praegugi, mis sest, et ma juba vähemalt 4 tundi (? - pole täpselt kindel. Ajataju on metsa poole..) toas olen istunud.
Enne matka olid väikesed plaanid, millega täna ühele poole soovisin saada. Ei, Lempsu ma ei plaaninud tegema hakata, nii hull ma pole.. vahel. Aga mõned asjad plaanisin küll korda sättida. Näiteks vastata kõigile neile, kes Tallinna suhtes mulle on vastanud. Aga seegi tundub hetkel liiga raske ja ajule koormav.
Lisaks oli tuba jääkamber kui sisse astusin. Kapis oli null söögiasja - vähemalt sellist, mida sooviksin hetkel süüa. Putrudest ja suppides on kõriauguni. Homme alustame niikuinii uuesti suurepäraste matkasöökidega. Masinatäis pessu ja täiskäik sisse ning poe poole ajama. Ma ei suutnud end tagasi hoida. Pitsa, üks kallis jäätis, mahlapakk ja muud head asjad potsatasid korvi ning pangakaart sai taas masinas ära käia.

Ja ma räägin sellest siin..

Uskumatu, kui palju asju see matk jälle andis. Mis neil väljasõitudel viga on, alati saab midagi juurde.. seekord jällegi hoopis midagi teistsugust. Üle pika aja oli tunne, et midagi selle aasta ainetest on siiski veel hea (lemps on mu päris suur lemmik). Tõsiselt hea. Asi polegi metsas või matkas. Minu jaoks pole. Rohkem need grupiprotsessid ja vaatleja roll ning sealjuures korraldaja ja läbiviija pilguga matkal osalemine.. väga väga väga arukaid asju sai selgeks õpitud. Vaimselt oli suur koorem. Nii palju õppida, suhetest eriti. Eriti suhetest. Mõru ja magus üheskoos.

Ja ma ütlesin täna tagasiside ringis, mis kestis vähemalt 3 tundi, et seikluses ongi olulised just raskused ja ebaõnnestumised. Matk pole õnnestunud siis, kui kõik täiesti kenasti ja pideva turvatunde saatel sihtpunkti jõudsid. PS. mitmed Ernaretke neidised arvasid esialgu, et see ongi õige matk, kus nad on tegijad ning suudavad väga hästi orienteeruda. Ei, see on Erna või kodutütarde teema. Matk seikluskasvatuses on õnnestunud siis, kui võimalikult paljudel tekib kartus, kõhedus, teadmatus, võõras ja tundmatu olukord, mis tuleb lahendada. See on seikluse point.. seikluse saamine, mille teeme võimalikuks meie. Kogemused ebaõnnestumiste, konfliktide kaudu. Pekki ja see analüüs seal lõpus on kirss! Kui meie erialal on midagi sügavat ja filosoofilist ning eriti loovat ja kirjanduslikku, siis on see mistahes analüüs või tagasiside ring, kus juht/-id peavad suutma grupile selgeks teha iseenda mõtted ja peegeldama grupiliikmetele ka neid endeid. Piret oskab seda väga hästi.

Mhh.. või et miniuurimuse kirjutamine oli paras võimlemine ning isegi mõttetu?
Võimlemine jah, aga avastasin täna, et mõttetu kaugeltki mitte.
Analüüsivõime paraneb jõudsasti. Just selline korrastatud analüüsivõime. Lõpule viimise oskus analüüsis. Tihti ei oska inimesed kohe midagi öelda, sest seedimiseks on aega vaja. Aga meie, huvijuhid, ei saa seda noortele kunagi öelda, kui tagasiside koht on ja mingi suur asi koos läbi elatud. Selle eest saadavad nad meid mõtetes kuu peale või siis ka sõnades.. mine sa tea.
Meie peame suutma kohe öelda. Analüüsida koha peal lõpuni ja kiiresti seoseid looma, mis tekitaksid noortes oma maailmapildiga ühisosasid.

Hah, hästi kukkus välja see. Üks õpitud asi on kirjas.
Mustmiljon veel peas ja ma ei tea, millal ma need saan kirja panna.
Kohe peaks, sest juba homsest algab uus seiklus ja uued lood.

Nii palju, mis oleks pidanud teisiti olema ja nii palju, mis tegi minu jaoks elamuspedagoogika taas säravaks.
Paremaks inimeseks teeb see kohe kindlasti.
Minna kirjutas facebooiks, et ta on õnnelik inimene, sest talle meeldib ta töö.
Ma tundsin matka ajal, et olen õnnelik inimene, kuna sain korraks aimu, mis mulle mu eriala juures väga meeldib :)

Hea on tunda, kuidas sisemiselt aina kasvan ja kasvan. See on üks parimaid.. see on kõige parem.. see on elu mõte üleüldse. Saada sisemiselt suureks ja mitte uppuda iseendasse. Nagu budistid.


Siiski, üks asi veel - I kursuse huvijuhid rokivad ikka täiega! Sellist kokkuhoidvat kursust ei ole ma enne kohanud meie koolis. Kümnenda klassi seltskond tuli meelde. Analoogne entusiasm ja ühtekuuluvus ning koos tegemise rõõm on neis ka.
Mis on selle juures kõige lahedam - konfliktid ei jää tulemata ja seikluses kasutatakse konflikte kenasti ära. Tavaelus ei taha keegi nendega kokku puutuda, mõned väldivad paaniliselt, lausa kardavad, teised näitavad, et ei karda, aga kardavad ka.

Jei, elamuses on konflikt vahendiks. Mõnes mõttes.
Oskuslik kasutaja suudab häid asju sellest välja võluda.


Ok, köögis on pidu.
Tsau

teisipäev, 19. oktoober 2010

Meil oli Margega täna tore vestlus

Muidugi mul ei ole motivatsiooni. Esiteks on selline periood, kus peaaegu miski ei paku enam rahuldust. Vajadused on suuremad, enam ei piisa ainult täis kõhust ja ema paist. Midagi enamat on vaja, et süda sees lööma hakkaks ja veri kiiremini liiguks. Midagi palju suuremat ja põhjapanevamat.

Ja kuidas.. kuidas me saamegi olla rahul, muidugi on kriis. Igaüks vaatab enda sisse, sest kuhu mujale siis vaadata. Budistid olid vist need, kes tahtsid, et inimene kõrgeima tasemeni oma mõistuses jõuaks. Kuidas saab meie ühiskonnas üldse midagi seesugust korralikult rakendada? Pidev põhivajaduste rahuldamine - söök laual, elamine olemas, soojad toad, riided seljas. Eesti inimene on justkui nurka surutud ja labidas kätte antud, et ta ometi töötaks, sest teisiti ju ei saa.

Ma mõtlen, et ei taha veel lapsi saada või peret looma hakata. Ma tahan veel iseendas ringi liikuda ja vaadata, kompida, leida võimalusi, et mingigi muu vajadus peale põhilise saaks toitu.

Mõtlen, et elu on nagu menstruatsioonivalud või sünnitus. On pikem periood, mil kõik on tavaline ja udune ning siis tuleb suur valu, mis kestab mõnda aega, aga pärast mida on alati natuke aega rahulolu hetk - see on nüüd möödas. Ja see käib nii edasi.. iga aja tagant valu ja üha pikema aja tagant udune periood.. selline normaalne.

Aga ma ei taha, et oleks udune ja tavaline, valmis! Ei ole valmis. See ei ole see, mida ma soovin. See, mis hetkel on ei ole see, mida ma tegelikult sisimas ihkan ja tahan.


Praegu on lihtsalt selline periood.


Ja vahel on suured valud, pärast mida lühikesed sähvatavad valgustushetked, mil tajud, et SEE ONGI SEE, MIDA MA TAHAN! Vahel harva tuleb neid ette.. mingi seletamatu segadus saab ühtäkki selgeks ja lahendus tuli sealt, kust ei osanud otsidagi. Mingi sisemine valmisoleks peab justkui olema. Selline, mida ise ei tajugi, kuid keegi või miski.. midagi.. paneb inimesed seda hetke nägema ja salvestama.


Jah, praegu on selline periood.


Ning muidugi on eestlased kurvad, kibestunud ja nii endassetõmbunud. Kuidas saabki teistmoodi olla. Ei saa olla nagu ühes heas filmis, kus räägitakse asjad KOHE selgeks ja pannakse paar kõvemat nooti oma kõris kõlama ning tehakse seisukohad selgeks.. ei saa olla, sest see pole aktsepteeritud, see on ebatavaline ja vastuvõetamatu ning ebastabiilse inimese tunnus. Ei saa olla kriitiline, märatsev, liiga aus, liiga siiras.
Aga üks noor inimene ongi pigem ebastabiilne kui stabiilne. Kuidas ta saabki teisiti olla, kui nii paljud asjad tema elus muutuvad ühel ja samal ajal ning väga teistsuguseks võrreldes sellega, milles oled harjunud elama.
Ühelt poolt nõuab kool, teiselt poolt riik ja kolmandad neljandad.. viiendad. Kurat! Ma tahan ise olla!

Ning noored omavahel ei mõista, ei saa üksteisest aru. Heidavad üksteisele ette.. teadmata, saamata aru, et me oleme kõik osakesed suurest pildist. Me oleme ise enda pusade sees ja teiste pusade sees, kuidas me saamegi siis üldse.. mõista üksteist. Ei saagi ju.

Ja ei saagi.


See on lihtsalt selline periood ja ta läheb mööda.
Midagi muutub inimese sees, midagi seletamatut ja katsu siis sellisest elust üldse aru saada, veel enam.. seda elada.

Mõni läheb ja joob sellise jutu peale paar pudelit.. ja mõtleb: midaiganes..
Mina mõtlen. Tahan suuremat pilti. Enam-vähem usutavat selgitust, mille talana maasse suruda, et sealt siis edasi minna juba selgemana.

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Motivatsiooni pole absoluutselt. Haridusfilosoofia essee ees võimlesin ja väänlesin eile kogu päeva ning alles õhtu viimastel tundidel suutsin mõtted kokku korjata. Peas reisivad aina jaburamad mõtted: milleks seda meile vaja on? milleks seda ainet vaja on? mis on meie essee eesmärk? miks ma pean seda kirjutama?

Nagu oleks tagasi põhikooli läinud, kus taolisi küsimusi sadas ühe päeva jooksul maha vähemalt 50.

Laagripraktika kaitsmise eel ei olnud mul isegi mitte ärevust sees. Tahtsin ainult kaelast saada seda nõmedat malevat.. ja mis naljakaid kilde komisjon viskas.
Üks uus tädi, keda ma varem kohanud pole küsis: Vaatasin su hinnangulehte ja märkasin, et tegevuste ettevalmistamise juures oled saanud järgmise kommentaari.. ta luges ette ja ütles siis.. mul tekkis küsimus, mispärast seesugune hinnang.. kuidas sa ise seda kommenteerid?

Mul tekkis täpselt samasugune küsimus ja mul on omad oletused.. Ja noh.. siis katkestas Piret meid ja ütles, et pole vaja täpsustada.

Vastik, et sellised olukorrad tekivad, aga samas mul on hea meel, et kõik on praegu normaliseerunud ning mingeid ebamugavusi ei ole.. samas.. pekki ma ei saa aru, mida kõik temas näevad?! Ta on kõigi sõber ja nii tobe vahepeal.. tihti. Tiina ütles minu üllatuseks ükspäev, et talle ka ei meeldi selline inimene.. lükkab pigem eemale, kui tõmbab ligi.
Oled sa kala või metsloom - otsusta.
Libe.

Nojah, nüüd on see läbi, õnneks!
Siiski, mitte mingisugust motivatsiooni uuesti laagrisse või malevasse minna ei ole.. malevasse ehk natukene on, aga noooh.. olgem ausad, ei ole ma suurem malevahunt, kes nädalast nädalasse lastega tralli lööks.
No, ei istu selline töö.

Ja see Lempsu tunnimudel ka. Motivatsioon on 0! Oleks siis mul mingigi loov idee nagu see õnne idee, millest ta viimane tund rääkis. Ma justkui tahaks oma teema ümber vahetada, samas vean selle lõpuni ja kunagi saan teha mingeid toredaid asju.

Vahel ei saa kohe üldse aru, mida ma siin teen
Limiit on täis või pigem tüdimus on peale tulnud
Pole justkui sädet selles erialas
Hale vari..
Ja mina, kriitiline, mis kriitiline. Aga üks tark naine ütles: millal siis veel olla kriitiline kui mitte noore inimesena. Mida vanemaks saad, seda enam harjud ja lepid olukordadega, aga noorena peabki kriitiline olema - sedasi sünnivadki head ideed.

Mu keha ei võta seda enam vastu
Tahan vaheldust, veel rohkem vaheldust
Esimsest korda tajun, et Priit teeb tõesti kõige õigemat asja üldse
Kui palju on neid huvijuhte, kes tõesti oma erialaga väga rahul on? Täpsustan: erialaste ainetega

Just, ained..
kräpp
kräpp
kräpp

Nagu oleksin ahelates
Kusagil sügaval minu sees on paar vastust
Ma veel ei näe neid selgelt, aga ma tean, et midagi muutub..



Kui päris aus olla, siis ma tahan kiiremas korras Tallinnasse saada! Mitmeks päevaks, et kohtuda LÕPUKS OMETI kõikide nende inimestega, kelle järele ma ammu igatsen või vähemalt.. neid näha soovin


Muust pole rääkida. Kuhugi pole rääkida :D
Ausalt, siin Viljandis pole mitte kuhugi oma juttudega minna!
Minul vähemalt mitte.
Juba 3 aastat pole õieti kuhugi minna.
Miski minus ei lase mul rääkida kõike nendele, keda ma lihtsalt natukene tean.. kuna see keegi on mu koolikaaslane või õpib sama eriala, mis mina.
Ümberringi jällegi.. näen ma seda nii palju. Nii palju, et ma kohe seda enam ei taha rääkida.


Nädalalõpus on 3 suursündmust. Sõbrad. Plaanid.
Nüüd hakkab kolmetunnine koor ja siis pea kahetunnine rahvatants.
Otsin köögist süüa.

reede, 15. oktoober 2010

Ma ei läinud täna koju, kuigi pidin. Ärkasin liiga hilja ja teine buss lahkus liiga vara ning liiga kalli hinna eest. Ptui, valetan. Ma ei soovi täna koju minna, mul on siin täitsa hea. Tahan nautida Grey Anatoomia uue hooaja uusi osasid ja mõtiskleda. Priit on ka veel siin, tõmbas mulle 1. ja 3. osa. Ülejäänu jääb vist detsembrisse siiski.
Kui ma sünnipäevaks midagi tahan, mis oleks asi, siis nendeks asjadeks võiksid olla Grey Anatoomia kõik hooajad. Jaan Kaplinski paks luulekogu ootab ka veel mu soovide listis. Poed on sellest raamatust tühjad.
Grey Anatoomia on kusagil netisügavustes olemas..

Agnes kutsus mind eile Tallinnasse. Mitte eilseks, aga üleüldse. Novembri alguses lähme vist.
Nüüd pean ahju kütma, külm on.
Täna plaanis veel hoolega õppida, aga enne teen neid asju, mis meeldivad on.

PS! Eile oli suursugune huvijuhtide pidu.. väga-väga muhe oli!
Kui enamus asju muutub aastatega siin Viljandis, siis akadeemia peod on ikkagi alati väga lahedad. Seda ei muuda miski.

teisipäev, 12. oktoober 2010

PS! Grey Anatoomia 7. hooaeg algab Fox Lifel 22. detsembril kell 20:50.
Ning neil kordadel olen ma teleka ees nagu viis kopikat, sest see on ka ainus eriline asi, mida ma üldse telekast vaadata soovin.

õnneks on sel ajal juba jõulupühad.. ja saab kodus telekat vaadata
september või oktoober, 2009

Tahan pidu, tahan rahvast, tahan uusi inimesi, tahan tegevust, tahan nalja ja naeru.. aga kui mul avaneks võimalus kõik see vahetada oma südamerahu vastu, ma ei mõtleks hetkegi. Mitte grammigi.

Kohati annavad need read minevikust mulle vastuseid mu enda kohta. Hea, et see oli minus siis ka olemas ja tundus väga eheda ning õigena.

esmaspäev, 11. oktoober 2010


Möödas on pikk ja väsitav nädal.
Nädala alguses oli päris keeruline, aga Tartus käik parandas nii mõndagi. Ükskord saab ikkagi kõik korda.
Kui aus olla, on väga hea olla. Väga hea on iseennast iseendas tund
a. Inimene ei tea pikka aega, kes ta täpselt on ja kelle jaoks vajalik ning keda tema täpselt vajab. Suurepärane, kui mingi aeg tuleb selgust üha enam juurde ja see vundament, mida igaüks meist endas ehitab.. aina kerkib ja kerkib.

Ma olen õnnelik, õnnelik ja rahul. Mida rohkem aeg edasi liigub, seda enam tean, et Tema ongi minu ja mina. Nii hea

Nädalavahetusel tantsisime rahvatantsu. Ma e
i oleks osanud arvata, et see on nii võimas, aga on. Eriti, kui kõik rühmad koos tantsisid ühistantsu.. vapustav! Hetkel ei suuda ette kujutleda suvist tantsupidu ja proove staadionil. Aga need on tulemas.. ma tõesti loodan ja arvan nii. Ning minu soov tantsu- ja laulupidu koos saada lähebki täide. See oli mu eesmärk ja ma teen selle teoks!

Täna, kooriproovis vaatasi sopranite ridu ja kõigil ol
id käes uued laulupeo laulikud segakooridele. Uskumatu.. läheb jälle lahti! See on midagi ülevat.. väga võimas..

Segadust on palju, väga palju, kuid ma tean, mida tegema pean ja see ongi tähtis.
Ma usun sellesse.

neljapäev, 16. september 2010

Uus peatükk, mida õppida.
Jääb küsimus õhku rippuma.

Which is more important - I or Us?


laupäev, 11. september 2010

2:30 minutist alates.
Just nii peabki!
Ei lepi vähemaga, tead, mis sa väärt oled.
Ilusasti öeldud, Meredith.


neljapäev, 9. september 2010

neela alla
ära ütle
reserveeritud ole
kogu aeg, mitte vahepeal
hoia madalat profiili
vasta ainult mhmh
ja jah
pigem ole sõber
ära palju kritiseeri
kellelegi ei meeldi kritiseerijad
aga "sõbrad" küll
ära ütle ausalt välja
hoia kõik endale
kogu kõik sellesse karbikesse, mis sees on
jah, sinna
kõik läheb sinna ja arva ära,
see polegi põhjatu karp
mis nüüd saab
peab hakkama rääkima
aga seda ei tohi sündida
seega vaikime

nii oled sa maailmale vastuvõetav


vaikus on alahinnatud



teisipäev, 7. september 2010

põhimõtteliselt olen ma sodiks.
on justkui üleminekuperiood ühest maailmast teise.
puudu on vaid.. ma ei oska minna. tean, et vaja on minna, aga ma ei oska.

miski siin ei klapi.
kuhu ma sattunud olen?!

ma ei tunne iseennast selles keskkonnas ära. Robert ütles, et olen introvertsete inimestega kokku sattunud ühe katuse alla ja see võib olla üks põhjustest. Ma ei tea, ausalt. Ei võta tõe pähe ka, aga jutus on iva.

ehk minu piisk karikasse ei tähendagi meeletut ausust ühekorraga ja julgust välja öelda. Seda oskan niigi. minu piisk karikasse mõjutab mind kuidagi teisiti, ainuke jama ongi, et ma ei tea, kuidas.

Ma pole nii halb, kui ma arvan. Olen lihtsalt paralleelmaailmas või kuidagi nihkes. Vastused ripuvad õhus ja ma ei saa neid veel kätte, sest ma ei tea, kuidas.


Marita, tule, räägime. Sa oled see inimene, kellest härra Lembit meile koolis rääkis.
Ta küsis, kas oleme tundnud sedasi, et mõne inimese juurest tulles oleme justkui innustust ja tahtejõudu täis ning kõik tundub võimalik ning teise inimesega vesteldes võime paari lausega juba täiesti tühjaksimetuna end tunda.

Sina oled minu esimene.
Teise variandi all ei oska absoluutselt mitte midagi öelda, aga Sina oled esimene.


Kirjutuslaud on ülimõnus ja suur.

esmaspäev, 6. september 2010

Meredith: "Are you in the dark place?"
Christina: "Yes"
Meredith: "Me too"
Üks suur pettumustejada ja kuidas saab siis maailma üldse värvilisena näha. Hall on, tumehall. Vihm on ilus ja isegi see külm ilm on oma kõledusega värvilisem ja ausam kui inimrotid.

Rottidest rääkides, vaatasin kanal kahest teist korda oma elus seda multikat, kus rotipoiss kokaks hakkas. Nii mahe ja hea. Multikatele annan ma andeks, kui nad ebareaalsed on, kuid filmidele mitte. Labane on, kui inimesed filmides üksteisele torte näkku viskavad või vale inimesega abielluvad, kuna too onu ähvardas kedagi olulist tappa. Hale.. isegi mitte naljakas, huvitav ammugi mitte. Sisutühi.

Täpselt nagu tänane noortekohvik kiriklas. Kus on meie noorsootöötajate silmad? Millega nad mõtlevad, mis on nende eesmärgid? Lihtsalt mage.. matused. Mitte mingisuguseid värinaid, mitte mingisugust kirge. Igav.. täielik jama, mis seal täna kokku aeti. Maavanem oli isegi kohale kutsustud, lihtsalt seepärast, et ta on maavanem, mitte et ta midagi vabatahtlikku tööst teaks noortele rääkida. Ja meie uus noortemaja, mis nii kaunis ja hiilgav.. hakkab detsembrist tööle vana ja puhastamata sisuga. Räpane ja olematu noorsootöö. Nojah, head võiks ka ju öelda, aga täna pole see päev. Pidin hädavaevu sõnad kurku tagasi litsuma, kui Heidi ütles, et praeguse seisuga uusi töötajaid pole plaanis palgata. Kui siis projektipõhiseid. Meil on uut verd vaja, uusi ideid, uut stiili.. vana ju ei tööta, miks peaks nüüd töötama. Hakkavad lihtsalt oma saunapidusid korraldama seal. Kui seda enne polnud, miks peaks nüüd. Muidugi olen pettunud. Ja ka seda pettumust ei hoia hammaste taga. Aus peab olema ja tegutsema, kui vaja, mitte nagu nemad.

Nimelt minu elamuspedagoogika seltskonna osaline koosseis.. saastsin õppejõule kirja, et olen temas pettunud ja ei lootnud, et ta nii võib käituda nagu käitus. Ütlesin ka teistele, mis õigeks pidasin. Ilusad kirjad tulid. Kusagilt pole kinni haarata, pahaseks saada ega midagi. Õppida on ainult. Ma oskan küll olla, olen õppinud. Õigel ajal tuleb tegutseda.. mitte passida.. südametunnistust kaotada.


Mis see siis olgu?!
Kas ma tahan vastuvoolu ujuda, kas mul on midagi viga, et ma rahul pole sellega, mis sünnib?!
Miks ma näen ainult rahulolevaid nägusid seal, kus neid ei peaks olema?!
Nagu oleks mingi halb unenägu, mingi vale paralleelmaailm, kuhu ma sattunud olen. Need inimesed pole enam samad.
Hakkab vastu, ei suuda enam sisse ahmida sellist laadi.. ma ei teeagi, kuidas seda nimetada.


Kus on elu?
Elu ongi hall, kui lasen tall halliks muutuda.
Ma tean, et mina selline inimene olla ei taha.. ma ei taha nüri noorsootööd teha, ei taha kergekäeliselt asjadele-inimestele lüüa seal, kus ei peaks.
Ma ei ole pohhuist, seepärast mind nii väga huvitabki ja kõigutabki.
Tahan sellest rämpsust välja ja lähengi.
Kusagil on see, mida ma otsin ja mis peab olemas olema.
Nagu tõeline armastus ja printsid ja õnnelikud lõpud.

laupäev, 4. september 2010

Praegu on see tunne: tahan väga aidata, aga ei saa mitte midagi teha.. täiesti õudne.
Kõige valusamad ja õnnelikumad sündmused juhtuvad alati ootamatult. Alati.
Mõtlen Su peale nii tihti, iseeneslikult.

Elu ikka näitab, kes on need inimesed, kellele saab loota.

"Mul polnud aega sellega tegeleda" - aitäh, vähemalt annad mulle võimaluse iseennast paremini tundma õppida. Kus on südametunnistus, kus on kiire reageerimine, kus on mõistus..?


Phäh, isu kaob ära.
Söögiisu on juba tagasi, mis sest, et ajasime päev otsa kõike head ja paremat näost sisse. Vanaema tuli külla ja Merili tähistas oma sünnipäeva. Maale lähen alati parimal meelel. Seal on kodutunne.


Mäletan, ta ütles mulle kunagi, et siin maailmas pole enam midagi, mida ta kardaks või mis talle väga valusasti haiget saaks teha..
Elu ei ole õiglane, kohe kindlasti mitte.
Seda ka, et poes pole minu seelikuid müügil. Ostsin abakanist riide, hakkan ise õmblema. Mingi suvakas riie on, aga ehk tuleb kena seelik.

Nägin linna peal seda sama neidu, kelle blogi nii vahvasati mu aega sisustas eelmisel aastal. Sõitis rattaga mööda, tundsin ta kaugelt juba ära. Päriselus näeb palju kenam välja kui piltidel.

Marita elab Roberti vennaga samal tänaval ja ma lähen talle kunagi veel külla.

Sõime selles Otepää lähedal asuva asula nimega sarnases restos pitsasid Roberti perega. Tähistasime kooli algust. Kõhud said punni söödud.

Robert toob mulle arvatavasti Lõunakeskusest selle mütsi ära, mida soovisin.

Seilasime Emajõel laevaga. Tasuta ja tund aega.

Öösel passisime Raini ukse taga (too Roberti sõber, kes aastavahetusel meid enda juures kostitas), ta ei võtnud telefoni vastu, uksekellale ka ei vastanud. Seega oli põhjust Merli ja Irise korterile pilk peale visata. Mõnus.. vanem, aga mõnus. Ma elaks seal küll, kui talvel sooja peab. Täiesti piisav. :)

Sõime hommikust Rahva Raamatu kohvikus.. ja tundsin end üle pika aja tudengina. Viljandis on tiba teine staatus. Uurisime raamatuid ja kui ma seal elaks, võtaks lausa päevi, et Rahva Raamatus uudistamas käia.

Tartus oli mõnus.
Robert on kallis.
Tuduaeg on käes.

Ahjaa, Marilasteaia värvipidu sai ka edukalt peetud. Kaunis ja rahulik, mulle meeldis. :)
Kõht siiani punnis.

reede, 3. september 2010

Esimene nädal Viljandis ja miks ma seda küll ei naudi..

Teen endale pai.
Suutsin Inglismaa reisi olukorras siiski rahulikuks jääda ja sisimas ei pea viha ega nuta selle reisi üle ka absoluutselt, mis sest, et mind jumala lampi maha jäeti ja ma selle täiesti juhuslikult esimeses loengus avastasin. Uurin rahulikult, mis toimus ja kuidas oli.

Pole üldse Kadi moodi, eks?

Kuri, vihane ja tusane ning räägib kogu aeg sellest reisist - nii peaks olema. Aga ma pole ja olen enda üle uhke. Teen tööd endaga.


Olen mitu head asja korda ajanud enda juures.
Kõik saab korda. See saab ka ja teised asjad ka.



Samas ma ei saa mitte mainimata jätta, kuivõrd viskas mul üle esimene lühike nädalake Viljandis. Algus oli hea, aga siis.. ma ei saa, ma ärritun ikkagi. Vannituba kola täis, köögis pilla-palla asjad. Keedukann kuid mustuse ja rõveduse ning katlakiviga üleni koos. Äädikas on selleks, kõigest 8,5o, isegi kallis Rimis! Ma ei saa sellega leppida. Vastik. Võin elada pisikeses ruumikeses või sellises korteris nagu Merlil ja Irisel on.. lihtsas majakeses, ilma luksuseta, kuid korrapäratust ühiskasutavates ruumides MA EI SALLI ABSOLUUTSELT! Mis siin ikka. Tuleb lihtsalt mööda vaadata. Kui keegi mu tuppa ei pasanda, ongi hästi ja nii tegingi. Uuel nädalal uue hooga. Mitte vanaga.

Meie oma tuba on ka veel nii poolik.. nagu kastides elaks. Pole veel mööblitki.. mis võiks olla. Nüüd saime kirjutuslaua ja ainult telekajant tuleb ühiselt selgeks ja kõigile sobivaks rääkida ning diivan tuleb meie tuppa smuugeldada.. või padjakesed.. saaksin ise õmmelda. Abakanis on sellised head asjad olemas.. Isegi lambipirni saime, mida Viljandist võimatu leida. Võin juba peaaegu rahul olla meie ruumiga.

Ema isa tahan 12. septembril Viljandisse ajada koos kõikide kaunite asjadega, mis mul Põltsamaal juba 2 nädalat pakitud on. Ideaalne plaan nad kontserdile kutsuda.


Homme maale. Merilil on sünnipäev ning üllatus-üllatus, vanaema tuleb hommikul bussiga Põltsamaale, et siis koos meiega Lemuverre minna. Jah, peame mitut sünnipäeva, sest mu vanaema sai 68 1. septembril. Ta on noor. Henrit näen ka.. maale on alati hea minna, alati..

Viskan asjad nurka ja lähen kätistele trukke õmblema. Pagan.. pean täna Grey Anatoomiat vaatama. Pole ammu näinud. Muide, avastasin eile õmblusmasina taha istudes, et TV 3 näitab sarja viiendat hooaega.. mul praegu neljas pooleli. Seega, on mida Viljandis neljapäeviti vaatama hakata. :)
23. septembril alustab 7. hooaeg.. hiljemalt septembri viimaseks nädalaks peab telekajant selge olema, muidu nutan patja või ostame Robertiga 1500 kroonise digiboxi ja siis maksame iga kuu 115,50 kroonile veel 35 krooni peale. Hõissa!

Jamajutt.

Milline totruse tipp! Nett ja telepilt majas olemas, digiboxid värgid-särgid, kuid ainult ÜHE teleka saab taha ühendada. Enne oli ikka nii, et kui taldrik või antenn katusel, võisid kasvõi 10 telekat tuppa seada ning igalt poolt nägid pilti. Nüüd digiboxita toad täis kalli raha eest või jäta telekavaatamine maha.

:D

laupäev, 28. august 2010

Täna käisin lasteaias seinu värvimas. Hea, et läksin. Väga meeldis.
Asjad on peaaegu pakitud. Mina lähen Viljandisse ja ülejäänud pere läheb Tallinnasse. Tahaks ka.
Viljandisse tuleb Mairi. Mulle külla ja pühapäevahommikul tuleb Robert.

Suutsin kooririiete elemendid valmis teha, riideid õmmelda.
Osad asjad ripuvad ikka veel õhus, kuid.. kamoon!
Ükskord saavad niikuinii tehtud, kui vaja.

Ei taha
ma-olen-lahe-usalda-mind-usaldan-sind rahva sekka tagasi minna.
Sorry, Viljandis olen neid liiga palju kohanud, seepärast olengi pigem tigediku staatuses, kui armas tore ja päikeseline Kadi.

Mida ma olen niikuinii, kõik ei pea teadma.

Samas.. kamoon, keda huvitab!
Igaüks ajab oma asja.

Täna pean veel natukene laule üles märkima ja siis natukene sarja vaatama.


Siin on üks laul kahelt esitajalt, kelle avastasin ühest kohast.
On selline imelik, aga ma pole ennast ka eriti normaalseks inimeseks pid
anud.


neljapäev, 26. august 2010

"The people who suffer the most, are those who don't know what they want"

kolmapäev, 25. august 2010

Mmmm.. Grey Anatoomia muusika..
Jaa.. vihma sajab, toad on peaaegu pimedad.
Pesin juukseid, nad on sassis, aga puhtad.
Ise olen natukene.. käest ära.
Eile jõime ja lõbutsesime Viljandis, õigemini täna. Rokkisime tagasitulles autos.
Millegipärast on mul tunne, et 1/5 minust on tagasi kümnendas klassis ja selles tunnetetohuvapohus, mida ma endas kogesin.
Mitte tunnetetohuvapohu mõttes, vaid ma justkui tahaks olla seal, kus ma tundsin, et ma ei tea, kellele oma süda anda ja eriti, kuidas seda teha.

Thrill on puudu.

Mul jäi vahele see osa, kus ma oleksin pidanud oma armastuses selgusele jõudma ja kus ma oleksin pidanud Temast unistama, ilma et oleksin talle öelnud, et ta mulle meeldib. Ta isegi mitte ei meeldinud mulle nii, et kananahk üle ihu jookseks. Kananahk jooksis üle ihu, kui ma olin ootamatult temaga Statoilis ja ta ostis mulle kakaod ning istus siis oma mersusse. Siis tundsin end pisikesena ja ülepeakaela vati sisse mähituna ning ootusärevana, sest ma ei teadnud, millest me rääkima hakkame ja et me kella seitsmeni hommikul kusagil mujal maailmas viibisime.

Mis mul viga on?
Ma justkui igatseks teistmoodi algust, samas kõik on olemas ja kas ta pidi siis raskelt tulema. Priit ütleb alati, et asjad ei pea raskelt tulema.


Ma pole Meredith.. jee right
Dark and Twisted.





Praegu on lihtsalt selline periood.
Robert, Sulle: Ma olen ehitanud pool enda toast. Olen praegu seina värvimise juures.

teisipäev, 24. august 2010

Läksin hommikul pool 5 magama.


Ning ma ei oska panna teksti videost allapoole, kuigi vahel tahan.


Ma ei leia üht head lugu üles.. pealkirja ei tea, viisi ei mäleta.

Homme saan õue!

Täna käis Margus meil külas.
Täna tegin ma end üle pika aja pealaest jalatallani korda.
Täna magasin jälle vähemalt üheni.
Täna sain mitmed asjad korda aetud.
Täna istusin jälle arvutis, sest ma ei oska üksi õues olla.
Täna ei jõudnud jälle linna.
Täna sõin veel ühe keedumuna.
Täna tundub, et homme saab välja minna.
Täna nägin Õhtusöök viiele saates Pamela-Mariat (Parts oli ta varem). Too neiu, kes kõnevõistlustel alati säras.
Täna lähen pool 3 magama - varakult magamaminemise rekord.
Täna lõpetan oma õhtu jälle Grey Anatoomiaga.
Mingi asi oli veel täna.. aga ei meenu. Mingi ilgelt hea point pidi olema, aga ununes ära või sai juba kirja pandnud.


MA OTSIN LAENUKS VALGEID PIKKI PÜKSE!!!
Kuramuse valge kooririietus.. bläää, viimane kord, kui lasen sel juhtuda.


esmaspäev, 23. august 2010

http://www.youtube.com/watch?v=G9xQAn1cHwk&feature=related

Hea, ma tean, et on.
Laulu ajasin taga, kätte sain.
Seal maal olen ma oma vaatamistega. Uskumatu, et youtubes on pea kõik olemas, mis ma näinud pole.

Mnjaa, ma elan selles maailmas.. päriselt ja mängult

meenutusi Võsu koorilaagrist






pühapäev, 22. august 2010

just nimelt, Grey Anatoomias olen jälle.
See mitte lihtsalt ei meeldi mulle või ei köida pluss kõik muud head sõnad, mis iseloomustavad kiindumust..

mina olen selles.
nii on.
füüsiline keskkond on teine, kuid nii tuttav on kõik.. justkui pidev valgustuse moment (ma mõni aeg tagasi rääkisin sellest siin)



reede, 20. august 2010

Mul on ka midagi sellist vaja.
Ma mõtlen nii palju nii palju nii palju.
Mida rohkem ma seda sarja vaatan, seda enam tunnen, et elan selles.. pigem, et mu elu on ka selline nagu seal.

Ma olen mõtleja.

Täna proovin..
muide, Gil vastas ja hästi pikalt, aga ma tõesti ei jaksa täna.. hetkel sellesse süveneda. Ehk öösel, kui mitte, siis homme. Huuh.. ma ei jõudnud täna jälle õue. Homme lähen päevikut ostma. Homme pean õue minema!


kolmapäev, 18. august 2010

Olen kordamööda ametis paela punumise ja digimaailma uurimisega. Viimast ei uudista ma teps mitte ülehomme aset leidva ühtelaulmise pärast. Kusjuures, minu arvates on see natukene tobegi.. kolime digimaailma elama kõigega, mis meil veel ilus on.

Igatahes, punun siin koorivormi jaoks ajaloolist seelikupaela. Mina olen esimene, kes seda kannab ja siis läheb mu pael koos teiste praeguste koorinaiste poolt punutud paeladega akadeemia arhiivi.
Praeguseks olen lülitanud end ümber digimaailma sisemuse avastamiseks. Nimelt andsin täna oma esimese digiallkirja. Praegu ei oskagi öelda, kas andsin või "andsin". Programm, millega allkirja andsin, ütleb, et allkiri on olemas ning andmebaas ka kinnitab seda (olen vähemalt 5 korda kontrollinud), aga dokumendis pole väliseid muudatusi nähagi. Mitte pisemat märgetki. Ehk on digiallkiri seal kusagil olemas, aga ma lihtsalt ei näe seda või ei oska lugeda. Samas peaks asi olema lihtne, nii väidab ka id.ee. Aga mine sa tea, ehk peab dokumendi välja printima ja triikrauaga üle käima nagu piimasalakirjaga seda teha saab.
Kuna unisuse skaala on tõusnud väga kõrgele ja püsib seal juba viimased kaks tundi, leidsin, et abistavale e-mailile on siiski kasulikum kirjutada kui msnnis inimesi pead murdva küsimusega piinamas käia.

Kirjutasin täna ühe aegade parema kirja. Iga mõte oli omal kohal ning selgesti väljendatud, sedasi, et väliseid tähti ja sõnu polnud nähagi, nii eredalt paistsid mu mõtted sellest kirjast läbi. Sellega seoses meenuvad kultuurisemiootika loengud tähistajast, tähistatavast ja märgist ning kui ma nüüd tõlgin, siis puudus mu kirjast tähistaja.

Tundsin enda sees, mismoodi valgustusmoment toimib. Ma ei mäleta, kas see oli filosoofiakursus või miski muu, kus keegi tähtis onu ütles, et me elame udus ja läbipaistmatuses (Heiddegger), sipleme selles ning ei mõista, mismoodi üks või teine asi on nagu ta on või ei ole nagu peaks olema. Samas, teinekord on meie elus eredad hetked, mis löövad pildi kasvõi ainult sekundiks selgeks ja me näeme, milline on läbipaistmatu maailm, kuhu poole igaüks meist oma segaduses püüdleb Me näeme maailma, kus pole märke ja ei pea tähendusi välja lugema. Mina olin täna ühes sellises hetkes.
Kas see oli nüüd too tark onu või mina, kes ütles/mõtles, et taolised valgustuslikud hetked tuleb salvestada, siis läheb pilt selgemaks ning tihti on neid raske salvestada.
Ma ei salvestanud korrektselt. Sain vigase faili.

Jess, filosoofia õppimisest on siiski kasu olnud!
Noppisin hetk tagasi ühe väikese veerandvalmis vilja oma puult.

Igatahes tean, et maailm on palju selgem, kui ta praegu on. Mida rohkem endast aru saada, seda selgemaks muutub maailm.
Oi-oi-oi, kui segane ta on. Nii sassis ja ekslik.

Filosoofia tekitab külmavärinaid.
Hea on.


Vihm meeldib mulle.
Tahan head filmi näha. Pole ammu vaadanud.
Homme lähen päeviku-, pluusi- ning seeliku- jahile.

Kui oled kaelani s*ta sees, pole mõtet pead norgu lasta!

Käisime täna juuksuris, seda ka ema tungival soovil. Ärkasin selle jaoks üles kell pool 7. Rekord!
Sain uue soengu.
Külastasime tagasiminnes vanaema, kes tegi meile pannkooke. Head olid! Nüüd ei saa keegi öelda, et me pole ammu käinud-näinud. Üks sugulaste pusa peab vist igas suguvõsas sees olema. Üks vähemalt.
Kertu sai kooli sisse. Tal olid kõige paremad tulemused üldse :)
Käisime emaga vastasmaja kaltsukas.. viimati külastasin seda uberikku vist siis, kui olin põhikooli ealine. Võin valetada praegu.
Igatahes sain endale väga kena mitte läbikumava kardina 40-krooni eest!
Sain ka armsa punase kupliga öölambi 38-krooni eest!

Seelikut ja pluusi ei leidnud.
Küll saab.

Kõige tipuks saatsin Portugali(sse) meie reisidokumendid ära, kuna kõndisin hambaravi uksest mööda ja plaanisin ükspäev sinna niikuinii kontrolli minna, otsustasin kohe sisse hüpata.
Ei möödunud minutitki ja ma lamasin juba selles imeliku kujuga rohelises toolis.
Nad arvasid, et vaatavad mu suu kohe üle, mis seal ikka oodata.
Avastasid vana plommi, millest pool on juba mu kõhus või solgiaugus..
Sain teada, et viimati parandati mul hambaid 2004. aasta augustis. Hõissa! Midagi head, mis mulle geenidega kaasa anti :)
Panid siis uue plommi ja.. lihtsalt tegid korda, keegi ei küsinud midagi ja ma ka arvasin, et mis see siis ikka maksab. Mõtlesin, et nad oleksid ju küsinud, kui oleks kallis olnud.

Lõpuks keerasid mulle 603 krooni (ilma tuimestuseta kusjuures!!?) ja mina läksin rahajahile.
Eriti vahva on see, et olen 975,5 krooniga miinuses. Ma ei tea, kes minu ülejäänud Tšehhi osamakse kinni taob. Kirjutasime küll projekte nii, et veri ninast väljas.. mitte muhvigi. Vastu taevast.. ja muidugi pidi "tore" akadeemia töötaja ka veel kütust juurde lisama, et meie kooriprojektirakett veel kõrgemale taevasse saaks lennata.


Elu on ilus.
Vähemalt on mul muinasjutuline suhe, millest palju tuge ja energiat saan..
Elu on ilus!

laupäev, 14. august 2010

minu elu on midagi sellist nagu tal..
..kas ma elangi selles sarjas või ma elan ikka siin, kus ma elan?

Igatahes on mu elu selline.. kõik need suvehommikud, mis vahel dejavudena minuni tagasi jõuavad on selles sarjas olemas. Ehk olen ma õnge läinud, aga mu elu on midagi sarnast. Vähemalt täna öösel ma elan nii.



Siin maamunal on vähemalt üks, kelle ma oma mõttelainelt leian. :)


7. osa juures






peaga mööda seina!

'i can't sleep my heads all full'

'It's called thinking, go with it'



guess what.. I am watching Grey's Anatomy first episode of first season.









kolmapäev, 28. juuli 2010


http://noteretali.blogspot.com/2009/07/paabel-kus-kaisid-sa.html


Täpselt nii ka sel aastal.
Väljaarvatud need viimased mõtted.

Uskumatu, et aasta tagasi veel täiesti sassis olin omadega.
Lood said tõmmatud - ahh, kui magus!

Olen viimased pool aastat vähemalt ainult Grey Anatoomia tunnuslugusid kuulanud ning eimidagi muud. Mõni eesti lugu mahub vahele, kuid seda harva. Pop-muusikast ei tea ma enam halligi. Kunagi ammu teadsin kõike. Siin peitub mingi võlu ja vägi. Mu lemmiksari sai läbi sel nädalal. Kuuldavasti peaks oktoobris 7. hooaeg hakkama. Elab, näeb.


Puistaks paar folgipilti ka:
Kulno Malva diplomikontsert vol.folk

teised ei taha tulla, ma ei tea, miks.



Kertule meeldisid kõrvarõngad, mis talle kinkisin.

Ja tegelikult ma isegi tahan homme vanaema juurde minna. Nii harva käime seal.. suvel natukene. Ma lihtsalt ei oska vanaema külastada. Nagu ei soovi ja ei taha ja ei taha.. peab ilusat nägu tegema ja naeratama. Ei saa olla mina ise kohe päris-päriselt. Nii need asjad juba kord on. Siiski on hea minna.. kasvõi harva.

Olen täna söönud paar võileiba ja 3 rullbiskviidi viilu. Näljatunnet isegi mitte pole. Segane on olla. Tahan.. oeh, ei viitsi maurata, aga juba laupäeval peab uuesti hakkama. Kas reisieelne tüdimus poeb taas vargsi mu sisse või jah..


Me hangime suurema voodi, paar riiulit, teleka jaoks peab ka midagi välja mõtlema. Muidu on täitsa kodu juba meil.


Deemit, need lood on nii head!!!
Ei ole paremat, ei ole paremat, ei ole paremat hetkel nautida.
Kuigi üks soome grupp oli ka, kellest ma folgil nii suurde vaimustusse sattusin, et kohe olin.. plaati ei saanud, üks viiuldaja küll lubas tuua, aga sinna see jäi. Ehk tuuakse kunagi aita.

Lingi viskan ka, sest tõesti, see oli midagi muud.. mitte Zetod, mitte Vägilased, mitte midagi sellelaadset, lihtsat. Natukene keerulisemate klassi kuulus - Suumi Sound System.


Head ööd







selline armastus ongi kusagil olemas

teisipäev, 27. juuli 2010

Hetkel on mu ees kolm läpakat. Siin hakkan laule kuulama ja laen maleva pulmapilte üles.
Vanas koduläpakas tõmban uusi laule.
Oma läpakas on nimekiri osadest lauludest, mis sinna on kogunenud, kuid tuleb ka ära tõmmata. Kuna maleva pildid on mälupulgal, siis ei saa ma hetkel midagi ümber tõsta.


Viimaks tõmban ma endale uusi lugusid. Viimaks ometi on mul asjad lahti pakkimata (tavaliselt pakin kohe pärast tulekut asjad lahti).


Homme läheme vanaemale külla. Ei tea veel, millal, aga läheme. Ööseks peab vist jääma. Hea
Samas Portugali reis on nii paganama lähedal ja ma ootan mitmeid vastuseid veel ning kui ma homme ka veel ära kaon, siis neid vastuseid ma enne ülehomset ei saagi.


Naaberarvutid hakkavad juba pilti taskusse viskama, selge märk sellest, et pean nüüd nautima hakkama.

Muusikat!

pühapäev, 18. juuli 2010

Puhkus ongi pärale jõudnud. Uskumatult hea tunne. Ei oleks osanud arvata, et naudin rannas lebotamist ja mitte millegi tegemist nii väga. Võin varsti sõrmedele varbad appi võtta ning kokku lugeda kõik jõed-mered-järved, kus selle aasta kevadest kuni tänase päevani ujumas olen käinud. Just nimelt, ujumas. Minu puhul on taoline vesitegevus küllaltki harukordne, aga sel suvel võin end küll lastebasseinis sulistaja staatusest välja arvata. Päris pommi ma vette hüpata ei julge, kuid jalge alt põhja kadumist ma enam nii väga ei pelga.

Jah, puhkus on käes. Samas on veel osad poolkohustuslikud asjad. Suurim neist Portugali noortevahetuse ettevalmistamine. Kokkusaamine leidis aset selle nädala teisipäeval, kuid mina jõudsin alles nüüd netti ja olen tänase päeva jooksul valmis kogu asja korralikult käsile võtma. Ausalt, hoian siit sadade miilide kaugusele. Malevast alates (juba 1001. kord kui ma seda mainin, eksole) olen netita elamise endasse harjutanud ja kusjuures - saab hakkama ideaalselt! Suvel on siin istumine lausa patt. Msnnis eksisteerimine ja ringi uudistamine.. kes siin kõik on.. kellega saaks rääkida.. oi, temaga pole ammu vestelnud.. kui päris aus olla, siis pole ma ammu enam msnnis pikki vestlusi maha pidanud. Absoluutselt ebaoluline.. kuidas küll.. olgem ausad, päris elu on ikka huvitavam. See, mida oma silmaga näed ja oma nahal koged vestlustes, looduses, inimestega koos olles. Hoopis midagi muud.

Samas pean tõdema, et päris mõnus on praegu siin kükitada. Pidin tund aega tagasi juba oma eelarvet kokku lööma. Meisterdasin lausa listi, mis kõik vaja teha veel on.. lõpuks on kell ikka öös ja mina pole kõiki asju valmis teinud. Samas.. mitte miski ei jää katki ka sellest. Appi, kui hea tunne ikka! Kui me kolm päeva Pärnus olime, ütles Tuuli ühe õhtuse supluse ajal, et oleme siin olemise täiega ära teeninud, kuna maikuus õppisime end filost hulluks! Siis ei saanud kohustuste eest põgeneda, sundseis oli. Nüüd saan lihtsalt homsesse lükata ja mitte midagi ei muutu halvemaks!

Täna varahommikul jõudsin koju. Mõtlesin küll, et ei heida magama, aga.. sõin kõhu täis ja pugesin kaissu (Sälli väljend magamise kohta, hea mu meelest). Millalgi tegin silmad ema kõnetamise peale lahti. Nad läksid isaga Kamarisse.. kas ma magasin edasi või ei?

Peesitasime ligi 2 tundi seal ja nüüd olen umbes nii pruun nagu siis, kui isa juures tööl käisin (juba 1001. kord, kui seda mainin). Jah, mulle meeldib pruun olla, sest nahk läheb nii kauniks, et minusugusele on päike lausa naharavi eest. Robertile määrati ka valgusravi - palju päikest ja soolast vett. Mis siis muud kui puhkama! Seda me tegimegi.. kolm päeva Pärnus ja peagi 10 päeva Portugalis.

Isa ja ema tapeedivad meie tuba ning mina ootan Grey Anatoomiat, mis varsti-varsti meie uhiuuest laiekraanist mängima hakkab.

Ahaa.. FOLK tuleb!!!
Ja Mairi helistas mulle täna, kui Kamaris olime. Ütles, et soovib külla tulla. Nüüdseks on pikad mõttetalgud maha peetud ning Mairi tuleb 21. augustil Viljandisse külla mulle :)
Loodan, et midagi ette ei lipsa, ehk külastan minagi City-klubi ära.




Puhkus on käes ning pooled asjad jäid kirja panemata.
Tegin eile toa mööbliasetuse plaani.. peame Robertiga päris palju mööblitükke tooma, kuid mu lootused on kõrgel :)