esmaspäev, 25. mai 2009

Süda on raske, oot.. kus on mu süda?

Jah, tuleb jälle üks nutulaul..

Ütle mulle, mismoodi saan su enda jaoks selliseks muuta nagu olid eelmise aasta augustis? Lihtsalt, ütle, kus on see nupp ja ma vajutan ning kõik on nii nagu augustis. Kõik on lihtsalt endine ja ma olen rahul ja ma ei oskagi siis muud tahta ega soovida.

Näpistan ennast ja see ei ole unenägu. Ei ole. Ma ei taha kinniseks ja kalgiks muutuda. Minu süda teeb valiku ja ta tõesti ju uskus, et teeb õige valiku ja.. usun ju siiani, et Sina oled.. parim. Kõige sellega, mis sinu juurde kuulub.. kogu oma olemusega. Oled. 

Kõik need sõnad ja vestlused ja.. miks.. kas see oli mingi tobe õrritus.. elu poolt mulle. Ma ei taha selliseid trikke, ei taha selliseid mänge. Kui on, siis on ja kui pole, siis oleks juba alguses võinud kõik nii jääda nagu oli. Miks me siis edasi liikusime.. mis vägi see meid kokku viis.. ja miks me nüüd sedasi kildudeks puruneme.. ahh.. küsin neid küsimusi, aga sisimas ma ju tean.

Elu tahab mulle öelda, et pole käes minu aeg ja et mu süda on võimeline tundma midagi väga erilist? Või tahab ta öelda, et kannata ja sa saad, mida väärid?
Mida SA TAHAD MULLE ÖELDA?

Ole ükskõik kui hea ja tore ja 'mina ise', ära ole võlts ja valelik.. ikkagi.. ikkagi jääb midagi puudu ja ma ei sobi. Ma tean.. tean, et see polegi ehk mina, kes ei sobi.. või kes vale oleks.. Sina.. sina hoopis oled kadunud ja ei ole valmis ja.. jah. Ma ju mõistan.
Tunne on siiski räbal.. nagu mingi.. ei ütle parem. Väga risu olek. Lapin veel mitu head kuud ennast kokku. Ja kes on süüdi? Mitte keegi pole süüdi.. minu süda.. minu loll süda, et sa pidid siis just nüüd ja temasse.. oleksin võinud ju seda ette näha, et nii läheb. Kuidas ma oleksin saanud?! Sa ütlesid, et meil on tulevikku ja.. igasuguseid asju ütlesid.. miks need sõnad.. need tühjad sõnad.. praegu ju enam ei loe. 

Siis oli kõik ehtne. Kas juba siis vale?


Mis on kõige haigem selle juures.. kõige tapvamalt piinavam.. ma usun siiani. Usun ikka veel. Täiesti jobu, mis? :D


Nii ei minda minema, ei minda ära, ilma midagi ütlemata, selgitamata. Lihtsalt.. nagu oleks kõik olnud üks tühjus. Ei olnud ju.



Lihtsalt nii ei minda minema.
Ma ei nõua ju palju.
Ma ei..


aitab.. noormees, ütlege siis vähemalt, et ma olin mingi suvaline juhuslik juhtum ning ma leian vähemalt põhjuse, et kurb ja pahane olla. Ütlege seda, kui nii on. Ma usun ja elan selle läbi ja lähen edasi.
Aga praegu.. ripun ma õhus.. tean, kus on mu süda, aga ei saa midagi teha. Olen vangis. Töötan nagu masin ja arvan, et nii peabki. 



Läheb veel kaua aega, enne kui ma korda saan.
Aga ma olen tubli ja ma olen tugev ja ma saan hakkama. Ma muutun veel kinnisemaks ja ma lasen.. kui ma üldse lasen.. kedagi enda sisse.. ma ei suuda praegu ja läheb veel kaua, kui suudan, kui üldse suudan.



Olen siiani valmis ootama. Sina oledki ju see. Miks teed nii..
Ma tahaks sind vihata, aga ma ei oska ja ei saa.



Homme inka eksam ja projekt. Ma ei tea, mis minust saab. Ei suuda praegu endaga tegeleda. Kõnnin katkisena ringi. Las olla.. las siis olla nii.. praegu.

laupäev, 23. mai 2009

Ma saan hakkama

Today's fortune: A good time to finish up old tasks.

Kui ma jõuan. Väga palju on teha. Homne päevakava ei ole mitte hõredam kui tänane.
Täiesti lõpp.. mu riiulil ootavad piletid. Uskumatu!


Ma lükkan Sind edasi nii kaua, kuni veel kannatab ja kui tunnen, et nüüd, siis ongi NÜÜD.
Parim, mida tahta.. nad laulavad laule, et "sul pole minuga vedanud.." ja selliseid laule, et 'kuidas ma küll sulle ütlen, et sind armastan' ja siis laulavad nad veel selliseid laule, et 'saavad nüüd tugevamaks ja tal polegi seda teist vaja'.

Oleks siis nii, et ma saan öelda või sina saad öelda "naine, sul pole minuga vedanud.. kallis naine, saage minust aru, pole käes meie armude aeg" ja siis lisaksid, et.. Oleks siis nii. Aga pole ju. Ära kõnni minema.. ära mine nagu poleks see midagi olnud.. Ja siis nad laulavad, et nad ei oska öelda.. mina tahan öelda, aga ma ei saa! Appikene.. inimesed.. kui teil on igal õhtul kellegi peale mõelda.. see üks inimene, siis, kuidas saab üldse maailm enam pime olla?! Siis ongi ju hea.

Mina olen maast lahti ja ma kuulun siia ja mitte kuhugi. Kusagil mujal on parem kui siin. Ma leia üles selle, mis mulle parim. Leian ka põhjuse, et öösel naeratus suul uinuda.


I can tell that it's gonna be a good day...


"Rohkeid tõotusi sõnuda teile, tõesti tahaksin, aga ei saa.. päike soojendas maailma eile ja maru on rüüstanud maa.."
"südant kinkida, pole mul südant.. naine, teil pole minuga vedanud, aeg on üles harida muld.."
"kui te suudate, oodake palun, kui ei suuda, eks minge.. head teed. HEAD TEED!"

Oleks siis, et ta ütleks nii.. et ta ütleks sedasi.. ütleks need sõnad.
Miks?
Ei jää vastuseta see küsimus.

neljapäev, 21. mai 2009

Saab korda, peab saama!

Olen nii lootusetult lootusrikas, kas tasub?
Tunnen, et laguneb koost. Ei tea, kas kurvastuseks on tarvis aega võtta või rühin edasi oma kiire
tempoga.


Kui pea selge ja projekt taas rööpas siis mõtlen, mis saab edasi.
Kuidagi peab saama ja midagi tuleb teha.



Tahan ära.. minema.. ära.
5 nädalat ja 4 päeva veel.

Tahan noortevahetust.
Tööle.
Projekte ja inimesi, et unustada korrakski..

kolmapäev, 20. mai 2009

Rütmitu

Ei ole aega nutta, ei ole aega kurvastada, ei ole aega Eurovisiooni vaadata, süüa, magada, ei ole aega isegi reisimuljeid siia ritta seada.. aega jagub praegu ainult õppimiseks.
Sätin end tagasi rööpasse.. ja mõnes mõttes sellest lahti. Kodus olles oled veel lähemal.. ja see võiks nii mitte olla, kuna..

..peagi saab kuu täis ja sa pole siit kuhugi kadunud. Ning mina pole ikka veel lootust kaotanud.


Jagan paar märksõna: Eiffeli torn on minu poolt vallutatud, pikim rongisõit tehtud, Püreneed nähtud.

pühapäev, 10. mai 2009

Ma ei anna alla. Ei anna alla. Nii kergelt see ära ei kao.
Miks ma mõtlen alati negatiivse peale, miks ma ei võiks mõelda positiivselt.. et kõik lähebki ju hästi?! Sada erinevat mõtet ühel päeval peas.

Ma saan hakkama ja ma ootan veel.

Koomas

Seisund pole muutunud. Olukord on sama, mis varem. Ma tahan sellest koomast üles tõusta, mingid tüsistused on kindlasti, aga vähemalt oleksin ma ärkvel, elus.. ma ei tohi karta. Ma usun.

Natukene veel ja ma lähen.
Olen nõus selle mineku koomast ülestõusmise vastu vahetama.


See ei tohi nii lõppeda.
Olen pausi peal 

neljapäev, 7. mai 2009

"Tell me taht you have open your eyes.."

Kõigest nädal on möödas ja mul on tunne, et pole terve igaviku suhelnud. Raske on. Vahel on ikka nii raske, aga järgmine mõte mu peas on siis kohe: kõik saab korda, läheb paika tagasi. Ma lihtsalt ei näe muud teed ja ma tunnen, et kõik saab korda. Ma pean kannatlik olema ja kõik.

Panime täna siis plaani paika, mis päeval, millega tegeleme ja kogu suvi on paksult asju täis. Mina lootsin veel tööle saada.. lihtsalt tööle ja vahel puhakma. Praegu on seis selline, et projekt projekti küljes kinni, iseenesest hea.. selline tunne, et lõhkeme. Ma vajan und. Vajan Kultuuriantropoloogia õpikut ja und ja Sind vajan. Süüa tahaks ka.

Ma saan üksi hakkama küll, olen ju ennegi saanud, aga kui elus ja minus muutub miski, siis enam ei saa ilma. Ei saa ja ei taha.
Ei taha enam öelda.. ühtegi sõna ei taha öelda.

Lihtsalt istuda, kuigi peaks magama ja peaks õppima.

kolmapäev, 6. mai 2009

Segasumma!

Plaan oli kell 00:00 magama heita, aga eks see lükkub vähemalt tunni võrra edasi. Plaan on homme 7:30 tõusta ning see plaan ei TOHI edasi lükkuda. Pean end ikka enne ärasõitu sotsioloogia õpikuga harima. Panen padja alla, kannan peas, kui vaja, lähen duši alla sellega, peaasi, et sotsioloogia õpik mul hiljemalt pühapäevaks läbi oleks! Siis võin kogu materjali lennukisse kaasa võtta ja igal vabal momendil lugeda.. kuigi ma tean ju, et alguses ehk loen, tagasitulles olen ju laip! Ma kardan seda eksamit! Sest mul kaob terve nädal.. 
..samas on see ainukordne võimalus. Eks ma vaatan, mida ma 19. päeval teen.. olen kultuurišokis ja eksamihirmus läbisegi. Mustmiljoni emotsiooniga. Oh sa vana.. ma parem ei mõtle nii ette :D

Päevik on taas kohustusi täis. Õnneks on enamus neist meeldivad. Ainus, mis ei meeldi, on Külli loll muusika B-osa küsimuste vastused. Juhei, ma pole seda talle veel saatnud, venitan.. homme PEAN ära tegema.

Pean loobuma Gray Anatoomiast.. seepärast.. sajast muust heast saatest. No, pean.

Oh, ma saan hakkama. Mul on aeg planeeritud ja tekitan endale koolipäevad. Ärkan igal hommikul enne kaheksat ja kell 8 hakkavad tunnid. Sotsioloogia konsultatsioonid :D

Lisaks veel 100 projekti, mis tuleb korda seada.
Suvel tahaks tööle ka saada ja.. üldse see suvi.. kaob vist käest täiesti ära!
Appi, juba on mu peas mustmiljon asja.. kõik tuleb korraga nagu laviin!

Ma pean nüüd pea tühjaks tegema, magama minema ja siis homme ükshaaval, järjest tegelema kõikide tegemistega, mis mul on. Ei tohi mitu kuud ette mõelda, neiu! Kas sa saad!

Mu pea on juba sadu asju täis (Juventuse kodukas, kanaarid, suvine projekt, tähed särama, noortevahetus, meie grupp noortevahetusel, eksam, Viljandi uus kodu, folk, Prantsusmaa, Tema, noortevahetusega seonduv.. kogu see suur vastutus, rõõm ja kohustused, kohvrid, pakkimine, käsipagas, söömine, mul on nälg!, Viljandi uus kodu, 7000.-, suvine töö, pooleldi õmmeldud püksisääred..) ma pööran ära kui kohe voodisse ei lähe! Kui ma kohe süüa ei saa ja voodisse ei lähe, siis ma pööran ära. Lähen hulluks ja olen homme esimene, kes tahab hullumajja saada. :D


MARSS KLAPP KINNI JA MINEMA!


Noormees, ma ei saa Teid oma seest välja. Ma ei taha ka. Kas te kuulete, ma tunnen, et teie oletegi mu teele sattunud, et jääda? Olgu see tee ükskõik, kui keeruline, ükskõik, kui piinav, aga ma olen õnnelik. Olen praegugi õnnelik, sest Sa oled olemas.
Üks sisetunne ei saa nii vale olla. Olen ju ennegi õigesti tundnud.


Süda.
Ma hoian seda.




esmaspäev, 4. mai 2009

Tulin ainult korraks. Jah, ma tean, et pean juba ammuilma sotsioloogia õpikut lugema. Kohe lähen. Ma olen tegelikult mitu korda mõelnud ühe asja peale. Nüüd tuli jälle meelde ja ma kirjutan selle seekord üles. Kui kaks inimest saavad kokku, siis alguses on mõlemad hästi ettevaatlikud. Kontrollivad, mida ja kuidas ütlevad ja ei taha teist inimest käest lasta. Ma ei tea, kas teistel on nii, minul küll on. Alguse asi.. tuleb ikka rahulik ja kannatlik olla ning nõme oleks ka plärtsuda inimesega, kes endale meeldib.. suurem oht kaotada, kui pole veel päris käes. Aga kui need kaks inimest hiljem juba suhtes on ja pikemat aega, siis julgevad juba mõlemad rohkem iseloomu näidata, viriseda, kurjema hääletooniga rääkida jne
Eks asi olenebki sellest, kas suhe on alguses või juba edasi arenenud, aga ma mõtlen praegu, et ma ei kujutaks küll ette, et ma piriseks ja poriseks oma kaaslasele nii palju, kui ma temaga juba suhtes oleksin. Ma arvan, et oleksin siis veelgi õnnelikum ja õrnem.. nojah, kalkun ka arvab. Inimesed on ka ju erinevad ja.. ahh, mida ma üldse selle jutuga öelda tahtsin. :D

Seda vist tahtsingi, et kui midagi väga tahad ja seda veel päris pole, siis hindad kuidagi rohkem, aga kui see juba on, siis enam nii väga ei hinda.. siis on see loomulik, et teine inimene on kõrval olemas.
Ma praegu hindan rohkem ja tahan, et ma hindaksin lõpuni välja ja et ma ei viriseks nii palju tulevikus oma kaaslasega. Ma ei taha armukadeduse tülisid tekitada ja kontrollifriigiks muutuda. Nojah.. kas mitte iga suhtesse astuja ei taha sama, aga pärast tuleb ikka muu välja? :D

Ahh.. hull jutt :D
Kuid ma tahtsin seda öelda.


Üks asi tuli veel meelde. Aga ma ei oska seda veel sõnadesse panna.

Today's fortune: Hope is necessary in every condition.

Noortevahetus on juba silme ees. Koorem hakkab vaikselt õlgadele tulema ja jaksu jagub ning tahtmine on oi-oi-oi, kui suur.
Muidugi on veel sotsioloogia, KOP, Tähed Särama ja ülejäänud 3 eksamit.

Saame hakkama. Peame saama.


Minuga saab korda. Pooleldi hea ja pooleldi halb. Teadmatus, aga see on ju normaalne, et ei tea, mis saab. Lootus peab jääma. 
Kõik saab korda. 

Aitäh. :)

Heidil on nii suur kõht juba. Üliarmas. Saime noortekast nänni ka.. nüüd tuleb mõelda, kust raha saada.. keegi on nõus mulle 5000.- laenama? :D
Kätemeri
Peaks juba magama. Tahan rääkida, aga kedagi pole enam siin, kellega võiks rääkida. Olen viimasel ajal nii hoogu läinud selle blogide teemaga. Kannan sisse ja loen. Kogu aeg on hullult vaja kirjutada ja lugeda. Nii hea hakkab. Vahepeal arvasin, et ega see blogimine enam ei tõmba, aga tõmbab ja veel kuidas.

Teen siin nüüd selle töö ära, mida tavaliselt enne magamajäämist teen, ehk siis panen asjad paika.
Esmaspäevast kuni reedeni.. vähemalt - õpin üleni sotsioloogiat.
Homme noortekasse, 2 projekti ja luban endale veel natukene puhkust.. või jah.
Teisipäeval tuletan emale 10 asja meelde, mida ta tegema pidi minu heaks (aitäh!).

Ja siis vist lähebki.
Ahjaa.. seepe ei tohi vaadata ja Gray Anatoomiat ka mitte, sest siis ei tule mu õppimisest ikka mitte midagi välja. Eks ma püüan, tuleb ehk ikka.

Ja mis põhiline, hing tuleb korda saada. Selline tunne, et olen juba vähemalt 2 nädalat sellises olekus olnud.

Nii, nüüd plaanid paigas, magama. Loodan, et homne hommik on kergem, milles ma muidugi sügavalt kahtlen. Usun ikka, et võiks olla.
"Milleks mulle inimene, kes paistab elavat ainult minu jaoks. Muidugi on üks tähtis näitaja inimese juures see, mida ta minust arvab. Aga see pole kõik. Kui mulle keegi meeldib, siis ikka selle pärast, kes ta ise on, mitte selle pärast, mida ta minu pärast on valmis ohverdama. "Sa tead, et võid talle alati helistada - isegi öösel. Ta on alati nõus Sind kuulama, kui kiire tal ka parasjagu poleks. Sina oled tema jaoks palju tähtsam." Mismõttes? Kas tal endal siis ühtegi huvi ei ole? Kas teda miski muu ei kotigi? Ma küll ei taha kellegi elu ainus mõte olla. See on täiega kurnav, kastead. Ja siis ma veel arvan, et selle 'unelmate mehe' ülesanne ei ole mind armastada ükskõikmis ja tingimusteta. See on mu vanemate töö. Ma lähen ju üleni hukka, kui mul pole põhjust kellegi tähtsa pärast pingutada. Sellel tähelepanuväärse taguotsaga lauljal oli kunagi mingi siuke koht laulus, et 'I find a reason to shave my legs'. Kui ennast aegajalt kokku ei võta, siis mandud ju ära."

Kas mulle tundub või keegi oskaski minu ammused mõtted praegu sõnadesse panna ja päris tabavalt veel ;)

pühapäev, 3. mai 2009

Loen oma öökapiraamatut (ohoo, Kadi loeb raamatut!) ja kuulan neid.. no ma ei taha, et mu ankrutrossid katkeksid.

Nii palju, mille üle mõelda. Homsest algab asjalik töönädal. Olen juba liiga pikalt laiselnud.. tegelikult mitte, aga no töökas pole ka eriti olnud.
Olen siin.. NOT! Tätte ja Matvere laulavad omaette. Vaatasin siis Eesti Laulu saadet ka ja nii palju isamaalisi laule. Nüüd tuli küll kurvastus peale.. kui juulis läheb nagu läheb, siis pean ju valima, kas Eesti muld ja eesti süda või Atlandi ookean.

:)

Ma ei ole täna eriti midagi jõudnud, aga vähemalt tundsin end natukene inimesena.

Ahsoo.. peaaegu oleks meelest läinud. Andsime täna siis Viljandi elamise üle ja Maarja kinkis meile ühe paksu raamatu kolme peale. Täitsa põnev kohe. Isegi pilti tahtis teha: Tuuli, Laur ja mina. Päris huvitav viis head aega öelda. Ta ongi selline omamoodi tädi.

Iga vesi

Vahur Kersna tegi järjekordse hea saate, seekord Jaan Tättest. Alati on meeldinud ja meeldib siiani. Lihtsalt nii hea ja mõnus. Viimati nägin ja kuulsin teda 13. augustil Tallinnas. Olime siis Tuuliga. Otsisin ema plaadiriiulilt Tätte ja Matvere plaadi üles, isegi plakat on mul toas seina peal.. aga mitte see..
mitte see..

Viimari kirjutasin Tättest siin kui ma rääkisin suhetest ja sellest, kuidas mina tahaks, et mul oleks. Oli ju selle moodi.. aga nüüd. Ma ei tea, ei räägi ka.

Võtan kõik laulud arvutisse ja loen seda blogi ja kuulan Tättet. Tegelt peaks oma melanhoolsest meeleolust mingiks ajaks üle saama. Sotsioloogia ootab tegemist ja no.. tegelt on mul mingi 100 asja vaja teha, muidu läheb samamoodi nagu psühholoogiaga. Halvasti ju ei läinud, aga noh, läks kuis läks. 

Lähen ja olen nüüd natukene asjalik ja siis tulen ning kuulan ja kui mingit head filmi ei tule, siis jäängi siia. No iga asi ajab nutma, mis sa teed. Piripill on minu sees ja veevalaja on mu õige nimi.

laupäev, 2. mai 2009

No, nüüd on asjalikum?

Agnes kirjutab...

kirjutab ja mina loen seda, mida ma olen juba mitu head tundi lugenud. Kas mul tõesti puudub oma elu.. aga ma tunnen, et tal on nii mõnus. Jah, raske, keeruline, aga kellel poleks. Tal on lahe elu ja ma oleksin väga uhke kui mul oleks ka sedasi. Veel jõuan.

Vahel mõtlen, et kirjutaks talle anonüümselt, et.. ma imetlen teda. Loen ja imetlen ja mõtlen, et selliseid inimesi võiks maailmas, meie väikeses Eestis rohkem olla. Mitte samasuguseid, aga need omadused.. lihtsalt, ta meeldib mulle. Ja kui ma saaks, istuks temaga ja ajaks juttu, kui see sobiks.


Mul oleks ka vaja sellist päeva, kus ma korjaks 1000 natsissi või siis 300 või rohkem, peseks autot, mis õhtuks ikka nii puhtaks ei saanud, teeks akrobaatikat ja sebiks mööda kasvuhooneid ja inimesi ringi.
Ma v a j a n palju vaheldust ja palju liikumist. Ma nutan liiga palju. Nutmisest ju pole kasu, homme on sama raske ja samad asjad ajavad nutma. 

Loen seda blogi edasi, mõtlen esmaspäevale, et saaks juba Maritaga kokku.. saaks juba rääkida.. ma nii vajan seda. Loodan, et meile piisab sellest ajanatukesest, mis meil on.. ma proovisin ju selle noorteka asja edasi lükata, aga ei.. ainult mina ka siin ei otsusta ja ei loe.


Tuleks siis sellest igavesest jurast pusast midagi head välja. Kogu see katkiolek pidi ju hea olema ja sada asja inimesega tegema. Eks ma siis olen siin ja mõtlen iga päev, et mida head kogu see lõhkine oleks mulle lõpuks tuua võib. Palju head ma siis endaga kaasa saan võtta siit.



Oleks juba juunikuu.. saaks lõpuks rabama hakata nii et veri ninast väljas.
Loen edasi.
Lihtsalt.. ta on nii mõnus, et ma pean lugema.


Ma mõtlen, et nad võiksid olla koos.
Siis oleks paigas.
Minul ka.
Saaks paika.
Praegu on nii katki kui olla saab ja ma olen tegelikult enda üle uhke, sest ma olen nii tubli selle sees olnud. Kuigi tegelikult on vale, et inimesed ei tegele oma hingega ja arvavad, et see läheb mööda, aga kui neil on hammas katki või jalas haav, siis kutsuvad arsti, siis parandavad. Miks keegi enda hinge kunagi ravida ei taha?

Ööülikoolist saan vahel päris head mõtlemisainet.

Mina tahan oma hingearsti.. mulle on seda praegu nii vaja. Inimesi. Rääkimist.

No jälle ma ulun.
Agnes kirjutab...
Peaks rohkem raamatuid lugema hakkama. No peaks ju. Tahaks ka, aga alati tahan midagi muud enne seda ja..



Tegelikult mu juuksed meenutavad ka Sind. Tegin sinised salgud täpselt 2 päeva enne seda kui sa esimest korda tulid.. vastikult head mälestused. Nii vähe on neid, aga sellest piisab.. piisab, et.. ma ei või. Miks ma pidin selle siia vahele nüüd lükkima. Just hakkas hea postistusena välja nägema kogu see jutumöla, mis mul siin on.



Homme Viljandi maja üle andma.
Agnes kirjutab ja mina loen..


Hakkan magama sättima. Vaatan end peeglist ja arvan, et olen ilus. Jah, olen päris kena. Hea on sedasi peegli ees end tunda.
Võtsin teise peegli ees meiki maha ja mõtlesin, et ma võiksin ta isegi jätta. Oli selline tunne.

Nüüd.. kui saan kinnitust, et meie korter on ikka superpisike ja kui ma tahangi omaette poole ööni üleval olla, siis peaksin suurele rõdule neljanda toa ehitama.. tunnen, et ma ikka ei suuda Sind jätta.
No oled siin südames, mis ma teha saan. Ei saagi midagi teha.
Ei saa?
Kõik peab hästi minema.
Süda ei tohi lõhki minna.
Tahan hommikul inimese kombel ärgata.
Kõik saab korda.
Ära mine ära.

reede, 1. mai 2009

Ma ei saa Su pilte vaadata, sest siis kipun kohe joonistama. Ma ei taha veel, tahan ja ei taha ka. Ema pesi eile (või oli see juba üleeile), eile vist.. ta pesi voodipesu ära ja kõik need asjad, mis mul Viljandis olid ja ütles: "Nii hea, nüüd on need asjad kodulõhnaga ja võõrast lõhna pole." Mina ei taha seda voodipesu ja seda padjapüüri näha.. Sinu lõhna enam pole, aga Sina oled ikka. Ja siis need riided, mis mul seljas on olnud, kui me kohtunud oleme.. mul on palju riideid tegelikult.. isegi hea, et me nii tihti näinud pole, ma pole jõudnud kõiki asju kanda.. teksaseid olen, aga õnneks on pluuse palju. Ma ei taha neid riideid selga panna, kui Sina meelde tuled. Või tahan.. ei taha ja tahan ka. Ma ei saa oma telefoni vaadata, ei saa postkasti vaadata, ei saa msnni vaadata.. Sa oled seal. Sa oled tegelikult igas minu mõttes natukene. Saad aru kui raske see on tegelikult.. Isegi kui mu ema ja isa on koos, tuled Sina meelde, täna, sünnipäeval oli armas sugulane koos.. seal.. ja ma mõtlesin esimest korda, et Sinu julgeks ja tahaks ma küll nende juurde viia.. ükskõik siis, millal. Ma tean ju tean, et mulle endalegi ei meeldi liiga kiiresti liikuda ja kohe kõigiga tutvuda, kuid Sind ma viiks.. sest ma näen meid koos.

Mu vastik süda armus.. ja nüüd pean ma teda sedasi reetma. Kas see on kättemaks, et olen ise tavaliselt teisi jätnud?! No Sa ei jätnud.. aga väga raske on ka lootusrikas olla.

Kõik kohad on Sind täis.. vastik unistaja ja emotsionaalne silt on igal asjal küljes. Vahel tahaks, et see kõik käiks lihtsalt minust läbi nagu liha hakkliha masinast.. sisse ja valmis. Korras. Tehtud. Olemas. Aga ei.. ei käi..
arvestades seda, kuidas ma tookord üle elasin.. seda reetmist.. appi.. mis minust saab. Olen ju nüüd targem ja parem ja saan endaga hakkama.. jah, pean saama. Ma tõesti ei tea praegu, kuidas. Tahaks lihtsalt magada.. ja mitte kunagi ärgata, sest hommikud on kõige vastikumad. Kõhtu tuleb selline torkav tunne ja ma vähkren ja unistan, et võiksin olla koomas. Ma tahan ja ei taha neid projekte teha. Tahan ja ei taha Prantsusmaale minna. Tahan ja ei taha suvel tööd leida/teha. Tahan ja ei taha mitte midagi.

Palun, ära mine.. ära mine ära. Jää veel. Palun, tule tagasi ja painuta see õhkurippunud küsimärk südameks ning kingi mulle tagasi.

Sina andsid mulle oma südame ja mina sulle enda.. lubasime neid vastastikku hoida. Mina hoian, sest ma ootan Sind, ma annan sulle aega.. aga sina..


Milline emonurk..
Homme teeme Tuuliga projekti ja ülehomme oleme Viljandis maja üle andmas.. ja siis hakkan õppima ja siis lähen välja ja õpin veel ja pakin ja õpin ja pakin ja käin väljas ja.. ma ei TOHI SULLE MÕELDA!

Ei näe praegu ühtegi väljapääsu.
Ma loodan ja kurvastan üksteisevõidu. Vahel on lootus suur ja seest enam ei värise.. täna rääkisime Maigiga koolist ja suvest ja kunstist ja igasugustest asjadest ning mu mõtted läksid mujale. Ma tahan neid peita ja ei taha sellesse süveneda. Samas tahaks tõesti kellegagi seda arutada ja hingelist ravi saada.

Tahan terveks saada.

Ma ise ka ei usu, et ma seda nüüd ütlen: ma olen Sinusse armunud ja Sina oled minu südames. Mitte keegi pole sedasi mulle mõjunud.
Ütle mulle, et see on vale ja ma usun Sind.. senikaua kuni mul on veel lootust, ma ei jäta seda. EI JÄTA, KUULSID? Ma lihtsalt ei anna alla. Minupärast võta see aeg kasvõi pooleks aastaks kui vaja. Kui vahepeal keegi mu südant ei võta, siis ma virelen edasi. Jah.

Ma arvasin, et olen Sulle suurepärane kaaslane. Arvan siiani, sest sa ei ole seda öelnud ka, et ma pole. Ma ootan Sind.

Kui hästi läheb, saan juuli alguses Gran Canariale. VOHH! Oleks esimene linnuke kirjas.. Juventuse alt noortevahetusele minna.. priske linnuke :)



Aitab.. hullem jutt.. kunagi hiljem ma seda lugeda ei julge.

neljapäev, 30. aprill 2009

Ära mine, jää veel..

teisipäev, 28. aprill 2009

Hakkab minema..

On olnud imetoredad kaks päeva. Eile tegime eksami ära. Sain Külliga ühele poole. Nüüd on kõigest 4 eksamit veel.

Kolisime täna oma Papli Põrgulikust Paleest välja. Praegu on hea kodus olla. Varsti hakkan igatsema seiklusi, pidusid, mujal elamist.. jätkuks mul ometi palju tegevust ja kannatust.

Eile, kui me öösel randa otsustasime minna, siis Pille sõnad tegid mind rõõmsaks. Ma tunnen, et räägiks temaga rohkem kui me ometi nii kaugel teineteisest ei asuks.

Ma tahan samas meeleolus nüüd nädalalõpuni spurtida. Oma asjad koju ära mahutada, kirjad ära saata, nooretavehtusega järe peale saada.. õppimisega algust teha. Pisitasa.


Olgu, ei jõua enam.
Ma tahan vaid, et mul oleks kiire. Sest, kui mul on kiire, tunnen, et elan ja tunnen, et mu asjad on korras, sest nad ju ongi.
Ma ei talu üksindust.. liigset üksindust. See muudab mind emoks ja depressiivseks. Vuih!


Ta oli pildi üle väga õnnelik.
No kui ma Teda joonistan, siis peab Ta ju midagi olulist olema!


Kallis!

esmaspäev, 27. aprill 2009

Armastus ei ole vist minu jaoks

Leidsin taas midagi, mis mulle meeldib:

"Kõik suhted on kordumatud. Tead ju seda küll. Ükski suhe, mis sul kellegagi on, pole kunagi täpselt samasugune nagu mõni su teine suhe. Sama moodi, nagu pole kunagi kahte ühesugust inimest. Niiet kui sa leiad endale kellegi, kellega sul osutub olema mingi eriline kontakt või kui su teele satub keegi, kellega miski sinust kuidagi sobib... ja sa sellest ilma jääd... Siis sa võid olla täiesti kindel, et midagi niisugust ei leia sa enam kunagi. See oli nüüd ära. Lõpp sel lool. Mis teebki minu jaoks igast siuksed asjad raskeks. Sest ma tean, et suhe oma ainulaadsuses ja kordumatuses on kaduma minnes täiesti kadunud. Ongi läinud. Ma tean küll, seal võib tulla veel terve kari toredaid inimesi ja kindlasti saab olema veel terve kari erilisi ja häid suhteid. Igast vahvaid asju võib veel tulla ja asjad võivad veel igatmoodi minna. Aga ma tean ka täiesti kindlalt, et midagi sellist, nagu juba oli, enam mitte kunagi ei tule. Võibolla tuleb isegi midagi paremat. Aga kohe kindlasti ei tule enam mitte kunagi midagi just sellist... (kolm punkti on alati nii diip asi, mida panna.)"

Mida paganat! No mida kuradit! Ma mõtlesin, et ei kirjuta siia ja ei hala ja ei nuta siin, aga ma siiski pean.
Jah, olen õnnelik, et mu süda on tulvil neid imelisi kõdistavaid olendeid, mida armumise märkideks peetakse. Jah, ma võiks ju rahul olla ja rohkemgi veel, aga midagi kraabib.. kraabib juba mitu head päeva.
Jah, laupäeval oli meil ääretult tore koos. Unustasin kõik mõttetud mõtted ja oma väikesed arusaamatused. Kõik oli meelest pühitud. Keskendusin ainult meile kahele ja tundsin end kuradima õnnelikult ja hästi!

Ning eile.. ja täna hommikul.. APPI, MIS KURAT ON MUL VIGA!? Ma igatsen Sind nii väga! Nii väga, et see ei mahu enam minu teadvusesse ja südamesse ära. Mida ma tegema peaks? Minema nii edasi nagu alguses? Lihtsalt nautima seda õnne.. aga kui ma ei oska, sest eks suhegi ju muutub ajaga.
Vahel mõtlen, et mis suhe? No, mis suhtest ma siin räägin.. elame sadade kilomeetrite kaugusel teineteisest ja kohtume heal juhul üle kahe nädala (õnnelik juhus kui varem ka näeme). Jah, mulle sobib see.. sobib väga hästi, aga praegu on selline periood, kus mul on eksam eksami otsa ning ma ei talu seda, kui pean AINULT eksamiteks õppima ja mitte ühtegi muud tööd, kohustust, projekti pole. MA EI SUUDA NII OLLA! Tunnen, et olen nii ribadeks.. nii emotsionaalne, nii ülemõistuse hulluks minemas.

Jah, ma kirjutan nüüd selle ka välja. Saadan talle sõnumi ja ta lihtsalt ei vasta. Saadan teise ka - mitte midagi. Miks? Miks ei võiks ühegi smssi saata.
Ja miks mul seda nii väga vaja on?!

Kõige haigem meie suhte juures juures on see, et ma ei SUUDA ja ei TAHA Sinust loobuda. Ma VAJAN Sind ja ma ei taha lihtsalt ära minna. Ma ei saa.. ma ise võtsin selle pähkli närimiseks. Ma teadsin, kuidas asjalood on, ma teadsin kõike, olin nõus selle läbi tegema teades, et algus ongi raske. Ma teadsin ju seda.
Kas ma olen selleks valmis? Kas mul on tõesti sellist suhet vaja? Jah, sest ma pole veel enne nii õnnelik kellegagi olnud. Ei, sest ma ei pea taluma Sinu kohatist ükskõiksust ja kiiret elu.


Ja ometi ma ei suuda jätta.. ei suuda lahkuda.. sest ma tunnen, et oled siin, minu jaoks. Ma pean vastu, ma saan hakkama, ma pean saama. Ma ei tohi mõelda. KES VÕTAKS MUL MÕTTED PEAST?! Mõni psühholoog? Sõbrad.. sõbrad.. mul on vaja rääkida.. rääkida ja nõu kuulda.


Kas see on normaalne, et alguses on selline õnnetunne, et ise ka ei usu, et nii õnnelik võib üks inimene olla ja mingi aja möödudes ei olegi kõik enam nii lilleline. Jah, suhe on ja õnn ka, kuid on mingid häirivad tegurid.. mis tekivad oma peas ja ei lase enam samamoodi olla.


Ometi ma tean, millesse end mässisin.
Rohkem ei taha midagi öelda.
Tahan paremini toime tulla.


Kell ei ole kümmegi ja mul on uni läinud.

pühapäev, 26. aprill 2009

"Kui sa päriselt armastad, siis see armastus armastaks sind vastu.."

pühapäev, 19. aprill 2009

Sina oled minu süda

Lubasin ühel päeval siia parimad palad panna. Kui saaks, paneks terve selle osa.. Pean mainima, et mitte kõik parimad palad pole siin, aga need on mu lemmikumad.


Preston: "Christina, võiksin lubada Sind hoida ja jumaldada. 

Võiksin lubada olla olemas haiguses ja tervena. 

Võiksin öelda, et kuni surmani, 

aga ma ei tee seda. 

Need vanded on optimistlikele paaridele, kes on täis lootust. 

Ja ma ei seisa oma pulmapäeval siin optimistlikuna või täis lootust. 

Ma pole optimistlik ega lootust täis. 

Olen kindel ja stabiilne. 

Ja tean, et olen südamemees. 

Võtan neid tükkideks ja panen kokku. 

Hoian neid käes. 

Olen südamemees. 

Selles olen ma kindel, 

et Sa oled mu partner, mu armastatu, mu parim sõber. 

Mu süda tuksub Sinu jaoks. Ja meie pulmapäeval luban ma Sulle, et asetan oma südame Sinu kätesse. 

Luban Sulle enda anda."

***********************

Rebecca: "Because medically I have no reason to stay. Medically."

Alex: "Oh, well, I am going to check this card, and think what we could..."

Rebecca: "Damn it!"

Alex: "What?"

Rebecca: "Do I have to spell everything out? Did you smell glue when you were a child? I am asking here from you something!"

Alex: "What you want from me?"

Rebecca: "I want you to give me a reason to stay. A real reason from you."

**************************

"Look at me. You suck!"

ja parim...

"Meil pole piiramatult võimalusi saada asju (inimesi), mida (keda) tahame. Ja seda ma tean. Pole hullemat, kui jääda ilma võimalusest, mis oleks võinud su elu muuta."

 

Mõtlesin, et mu päev lõppebki sedasi masendavalt, aga ei. Kuulasin muusikat ja sattusin millegi vana peale.

Mõtlemisest - Gunnar Aarma
"jätsin Sulle oma südame, kuid kas Sul tõesti on seda vaja?!"

laupäev, 18. aprill 2009

Rääkisime kella poole neljani hommikul. Tahaks veel. Ma nii tahan praegu rääkida. Ei taha tööd teha, endale tegevust otsida, tahan rääkida.

Samas tahaks ainult tööd, tööd, tööd, tööd.. tahan end sellega ära tappa.

Tänane päevaplaan:
-raamat
-joonistamine
-projekt
-essee üle lugeda
-kiri kirjutada
-netis sobrada
-rääkida.. keegi ju peaks ikka olema.

Mul on pisike hirm

reede, 17. aprill 2009

Gray Anatoomia on mu vaieldamatu lemmik! Pühapäeval ärkan kell 10, et seda osa uuesti vaadata ja säravamad mõtted üles kirjutada.

See abieluvanne, mille Preston opi ajal ette luges.. oeh. Ma pean selle pühapäeval üles kirjutama.. pean selle osa linti võtma :D

Parim osa on siin:

"You suck"
"...you can't leave life-changing opportunities on the table"

Jälle üks emoperiood

Ma arvan, et see neiu on lihtsalt jubeandekas ja tal on väga lahe väljendusviis. Võiksingi tema blogi lugema jääda.. ja loengi, juba mitu head tundi loen. Samal ajal keerleb kogu mu enda elu silme eest mööda ja peast läbi.
Peaksin vist Marita laenatud raamatu lõpuks käsile võtma. Jah, see seisab mul siiani riiulis.. kuidas kõik teised jõuavad raamatuid lugeda ja mina lihtsalt ei leia nende jaoks oma päevakavas kohta ega aega.. masendav ju!

Täna on see päev, mil nukrutsen ja emotsen omaette toas.
Kuu aja pärast saan ka lõpuks piiri taha

ja vahepeal..
vahepeal tahan end tööga ära tappa, õppimisega hulluks ajada ning joonistamise uuesti käsile võtta.

Heade asjade nimel tuleb ikka vaeva näha.
Kes see tark oli ja ütles, et ei pea vaeva nägema ja kõik hea tuleb kergelt?! Ei tule!

5 kuud, aga see on nii ääretult ebaoluline number ja maht.
Olen õnnelik inimene, kõigest halvast olenemata.

Peagi hakkab Gray Anatoomia, silme eest on udune ja Arles Kangus laulab oma Leinapeni laulu.
Jah, minu emoperiood on taas siin, minuga. Arvan, et vahel on neid vaja, et oma elu üle järele mõelda. Ma mõtlen tegelikult tihti oma elu üle.
Üks asi, milleni täna jõudsin, on see.. et kui ma näen, et mind pole vaja, et ma ei kuulu või pole piisav, siis ma ei võitle ka oma õnne nimel ja lasen sel minna. Ma ei tea, kas see on halb või hea, aga ma olen alati uskunud pigem teiste kui enda õnne.

Olukord on minu jaoks täiesti uus. Seni, kuni saab ja annab ja tohib, ma võtan kõik, mis võtta annab. Kartus on sees, väike kartus ikka peab olema.
Kui mul on midagi nii erilist ja väärtuslikku käes, siis peab ju alati väike kartus sees olema. Miks inimesed siis värisevate kätega kuldmedaleid vastu võtavad või oma vastsündinud last nagu kullatera hoiavad. Väike kartus peab olema.

Nädal on olnud ju väga särav - olen näinud, kõiki, keda tahan. Jah, mõnda ainult näinud, kuid hea, et sedagi.

Ei viitsi praegu vaadata, mida postkast mulle toonud on, ei taha ja ei viitsi. Vaatan õhtul või öösel. Meil on ju veel mitu head päeva, et see projekt võimalikult ilusaks lihvida.

Aitab.
Kui läheb hästi, saan täna õhtul rääkida. Kui ei, siis ei saa ja olen oma emomõtetega üksi :)


Jäääär - Viimane Tramm

Kõik saab korda

Üldse on täna kõige mõistlikum olla omaette isiklike unistuste ja lootuste maal ning vaadata su ümber tiirlevale ja trallitavale maailmale muiates ja läbi sõrmede. Eks jõuad veel piisavalt lasta end sellest karnevalist ära petta ja lollilt haneks tõmmata.

Süda

kolmapäev, 15. aprill 2009

Tegus, huvitav ja õnnelik

Olen praegu täiesti juhtmes.

Referaadi sain õnneks valmis, homme plaanin esseed teha ja muud kooliasjad on ka korras. Kuupäevad paigas..

aga süda on nii rahutu. Ma tean küll miks.. see läheb üle. Nii ma loodan.


Igatahes oli Tallinnas väga tihe ning kiire, aga iseenesest huvitav.. sotsiaalses mõttes.

Kui ma mõtlen tagasi nendele päevadele, ei tule kohe meeldegi, mis, kus ja millal toimus.. väga palju toimus!

Pühapäeval jõudsin neljaks Tallinna. Seiklesin mööda linna (nagu turist, kes ei oska kuhugi minna). Lõpuks leidsin end sadamast 3. korruse katuselt tulevaselt Suveterassislt. Kaunis vaade oli. Kohtusin siis viimaks Ukuga - päris tore noormees.
Kui tulevasel Suveterassil toimetused lõpetatud, suundusime minema.. kuhu.. ega mina ei teadnudki, olin nende voolus ja tegin seda, mida nemad.

Teised läksid mujale, aga meie puhkasime jalgu Linnah
alli katusel. Vaatasime merd ja olime. Otseloomulikult oli meil selleks vähe aega ja pidime peagi edasi ruttama.. külastasime Levikat.. omapärane koht. Puhkasime ja suundusime taas uude sihtpunkti - Sandra töö juurde. Kohtusin ka Madisega.
Suurepärane, suurepärane, SUUREPÄRANE!

Õhtul leidsin end kellegi Renee juurest. Sain viimaks oma salatikarbi lahti teha ja sööma hakata. Jutlesime, vaatasime filme ja kuna mu asjad jäeti muidugi Uku poole, pidime öösel tagasi põrutama. 

Hommikul suundusime kesklinna - mina Õpetajate majja inf
opäevale, tema Rapla uisutama. Õhtu oli mul juba praktiliselt sisustatud: kohtusin Timoga ja vestlesime pikalt ning palju. Kas me oleme üldse Temaga enne nii mõnusasti juttu saanud ajada? Kindlasti, aga iga kord on järjest parem. Väga mõnus oli.

Kadri, hea sõber, lubas mul enda juures ööbida. Maitsesime imehead koka valmistatud õhtusööki ja veetsime ühe toreda õhtu lõõtspilli saatel. Kesköö saabudes jõudis ka neljas inimene uiskude vihisedes pärale ja ei kulunud palju aega ning kõik 4 unimütsi magasid sügavat und.

Minu suurest ja ideaalsest plaanist hommikul kell 5:30 tõusta, et Viljandisse arvestusele jõuda, ei tulnud midagi välja. Magasin magusasti kella kaheksani ja tõusin suure ehmatusega. Õnneks on lugupeetud Külli väga mõistlik ning ma saan oma asjad hiljem ka ära teha. See-eest sain veel 2 tundi lisaund Tema kõrval. Otsustasin veel üheks päeva
ks Tallinna jääda, Agnes ja Laili ju puha külastamata veel.

Lõunaks olid meesterahvad majast läinud ning meiegi sättisime sammud kesklinna suunas. Kadri läks kooli, mina kohtusin Agnesega ja hiljem Lailiga. Nägin siis mõlema elamised viimaks üle ja veetsin mõnusalt aega. Õhtu veetsin Madise ja Sandra seltsis. Nad tegid minu külaskäigu puhul imearmsa söögilaua ja juttu jätkus kauemaks..

Kui kell oli piisavalt palju, otsustasin jalgsi kesklinna tagasi vantsida, et Kadriga kokku saada. Õhtuks olime parajad laibad ning vajusime peagi vooditesse.


Nüüd olen siis viimaks Põltsamaal. Imekombel olen suut
nud ära teha kõik asjad, mida tänaseks plaanisin, mis sest, et alusasin alles õhtul.
Homme lähen samas rütmis edasi - essee ootab tegemist. Reedel projekt ning laupäeval.. üllatus, üllatus - lähen jällegi Tallinna.

Tõotab tulla järjekordne huvitav, kuid seekord teistmoodi ja hoopis teises kohas, nädalalõpp. Seekord ei tohi ma esmaspäevast referaadi ettekannet maha magada!


Olen rahul, kuna sain mitu head päeva Internetist, kodustest töödest eemale. Kohtusin oma eriliste inimestega, vaheldusrikas aeg.
Samas sain kinnitust, et Tallinn on väga jube ning lärmakas l
inn, eriti siis, kui seal niisama aega veeta. Kui mul oleks töö, mida armastan ja elamine, mis meeldib, siis ma isegi elaks seal, aga praegu piisas mulle nendest päevadestki.

Olen täiesti laip. Sissekanne on paksult sõnakordusi täis, lauseehitustest ei tasu rääkidagi, kuid mu sees on nii palju emotsioone, justkui oleks üks pikk noortevahetus möödas - palju uudiseid, huvitavaid elamusi, inimesi, jutte, nalja, lugusid, üllatusi!
Vajan korralikku und.


Ma olen kannatlik, sest see on parim. Jah, olen päris veendunud, et paljud ei peaks vastu.. aga minule sobib just nii nagu on, mis sest, et ma vahel (eriti täna) väga väga väga igatsen. Pea on mõtetest paks, aga süda teab, mida tegema pean.


Ma ei kujutaks end enam ilma Sinuta ette ja sellest piisab, et kannatlik olla.
Oled südames, armas!
Ma tean, et oleme õigel teel.

laupäev, 11. aprill 2009

Tihe

"Kadi, kuidas sul läheb?"

3 märksõna, mis iseloomustavad minu elu:

"Tegusalt, huvitavalt ja õnnelikult"


Olen rahul, kuigi vahel tahaksin rohkem vaba aega, et lihtsalt magada. Täna ärkasin lausa kell 2, kuna kogu aeg on olnud palju tegemisi ja vähe und. Ei pane enam tähelegi, et keha nii üleväsinud on.



Olen rahul. Kevad on ka käes ja homme saan Tallinna.. loodetavasti jään sinna tiba pikemaks ajaks.

neljapäev, 9. aprill 2009

töötöötöötöö

ORAV RATTAS, MUUD EI OSKA MA KOSTA.
JUBA KOLMAS NÄDAL..

varsti on sessiaeg, siis peaks kergemaks minema.. natukenegi. Ning nädalavahetused.. ootan neid.


Tuuli, kui me sedasi jätkame, kas oleme siis veel 20-ne aasta pärast elus? :D

pühapäev, 5. aprill 2009

Mõtetega Berliinis

Ütelge mulle, milline loll istuks kella ühe ajal üleval ning kirjutaks oma referaati, mille tähtaeg ei ole mitte 6. aprill, vaid 20. aprill?!

Mõtlen praegu kahe nädala jagu ette. Tegusten vastavalt plaanile, mille endale koostasin. Jah, rabangi end täna ja homme pooleks, kuid tänu sellele saan rahus nautida tulevaid (loodetavasti väga suurepäraseid) nädalavahetusi!

Eile sain teada, et 10. lähme kallitele sugulastele külla. Viimati käisime seal uut aastat vastu võtmas.. aeg käib kiirelt.. loomulikult tahan väikest Henrit näha!

Nüüd tuttu ja homme on äratus kell 10:00
Juhei!
Just nagu Tuuli, nii küsin ka mina: "Kes see tarkpea ütles, et ülikoolis läheb kergemaks ning aega on rohkem?!"
S***a ta on! :D

Ilusat võistlust Sulle homseks, õigemini tänaseks.

pühapäev, 29. märts 2009

Mu vend on väga pikaks kasvanud.. uskumatu

1. Meie noortevahetuse projekt sai rahastuse. 11-20 august läheb märuliks! Üks suurimaid saavutusi minu praeguses elus.
2. Möödunud koolinädal oli nagu noortevahetus.. väga huvitav ja mitmekülgne. Unustasin lausa ära need igavad ja mõttetud loengud, mis tunniplaanis domineerivad.
3. Suurepärane nädalavahetus.. Kadri üle on mul ka hea meel. :)

Täna mõtlesin.. millal ma viimati üldse nutsin? Ma ei mäletagi seda päeva. Tavaliselt nutsin tihti.. igasuguste juhtumite pärast.. aga kui Sina minu ellu tulid, vajusid kõik pahad asjad settena põhja.. sina kerkisid pinnale.

Aitäh. Mu elu on värve täis, rohkem kui oleksin osanud loota.

Iga päev pean endale tunnistama, et see imeline tunne on siiski olemas. Ning kui see on juba olemas, siis oled maailma kõige rikkam ning mitte ükski muu asi, ese, olukord ei suuda seda üle trumbata. Tänu sellele tundele on kõik muu ka parem ja ilusam. PS. Ma ei kõnni pea pilvedes, mis sest, et olen metsikult armunud.


Nii.. nüüd peadpidi kultuuriantropoloogiasse ning enne nina paberitelt ei tõsta kui inglisekeelne 19-leheküljeline ülimalt kirves tekst 2-leheküljeliseks konspektiks on koondatud.
Kadi, you can do it!

Muide, tegin endale põhimõtteliselt kooliaasta lõpuni süsteemi, millal midagi õpin. Need kuupäevad on kõigutamatud. Nüüd on hea olla, sest kord on majas ja ei ole paanikat, millal midagi tegema pean. Võimalik, et hindan end üle :D
Kuid selline tunne on, et kõik asjad poolenisti tehtud juba.
Vot, milline mõju on aja planeerimisel ja organiseerimisel.




Elame hetkes.
Fakk, mask on juba ligi pool tundi näos kinni..

esmaspäev, 23. märts 2009

Ma ei usu siiani..

"Tahan, et sa oleksid minu päikesepaiste"




Olen praegu megahoos (mingi imelik sõna).. tegin nädalavahetusel palju koolitööd ja otsisin igasugu võimalusi, kuidas nädalavahetust sisustada ja üldse suve ning tulevat puhkust. Fun! Fun! Fun!
Loodan, et mõni asi neist ikka õnnestub ka.
Teen sõrmusetrikki ja saan teada, mida alateadvus mulle ütleb. Õnnestub või ei :D

Uskumatu, et see toimib! Isegi Priit usub seda (Priit, kes muidu ei usu üldse müstikasse). Kui alateadvust saab üldse müstika alla liigitada. Vist mitte.


Olgu, tõusen 5,5 tunni pärast. Marss voodisse!

kolmapäev, 18. märts 2009

"...ja õnn võib olla..."

Olen valinud raskesti katki hammustatava pähkli.. kuid on, mille kallal pureda, sest sisu on magusamast magusam.

Olen nagu katseajal. Kas nii peabki olema, kas see on aus minu suhtes.. ei ole mõtet nii mõeldagi, kuna ilma temata oleksin väga kurb.

Kannatlikkus on praegu parim relv. Sa annad mulle nii palju. Ma ei saa seda ära rikkuda. Oma unistusi minema visata.




Mu elu on põnevust täis. Olen väga rahul ja õnnelik ning aina õnnelikumaks saan.
Täna on siis esimene esinduse koosolek. Sukeldun viimaks millessegi, mis mind köidab ja ei tölla lihtsalt koolis.. vajan seda.
Üllatusi tuleb veel :)



♥!

laupäev, 7. märts 2009

"Liiga kaua pole hoolinud, liiga kaua.."

reede, 6. märts 2009

Vahel ei suuda uskuda, et just minuga...

Timo helistas täna. Empaatia.. ma saatsin päeval sõnumi, aga tal ei ole mu nubritki telefonis.. ma ei tea, vahetab neid telefone nii sageli. Tundis mu sõnastuse järgi ära.

Kõne ajal oli ta just 2 tundi tagasi sõjaväest lahti saanud. Mitte lihtsalt nädalavahetuseks koju, vaid täitsa minema kohe. Kaks kuud oli ja siis rääkis onud pehmeks ja sai vabaks. Ma ei tea, kuidas Temal see alati õnnestub.. elada nii nagu ta ise tahab, teha nii nagu talle meeldib, muutes süsteemi, eirates reegleid. 
Igatahes jagasin oma rõõmu ja tema ütles, et oleme koos rõõmsad, elu on ilus.
Ta rääkis, et kavatseb oma elu täielikult muuta - uus elukoht, töö.. ning plaanib lähitulevikus siit taas mingiks ajaks minema sõita. Kahtlustan, et Austraaliasse. Suurepärane! Ta on ikka ja alati Tema ise! Unistustele järgneja. Oma Loo järgija. Timo on üks hea raamat, kus leidub palju elutarkust, mida endalgi hea meeles pidada ning kasutada.
Nii hea on tema häält kuulda ja rääkida, rääkida, rääkida. Ta on tõeline sõber. :)
Kõne lõpus palus ta mul ema-isa ja õde-venda tervitada.. nagu ikka. Timo on nagu vend..
Igatahes, kui ma märtsi lõpus Tallinna lähen, siis helistan talle kindlasti. Veel tahan Agnese, Kadri ja Sandraga kokku saada.

Võib juhtuda, et sätin end Kertu klassiga samale ekskursiooni bussile ning külastame ka Vahur-Pauli Uus Vana Teatrit.. mõnus! Päev oleks mul vaba ja õhtul teater.


Kui aus olla, olen igasugu hullusi korda saatnud. Mõnda neist ei räägi kunagi kellelegi.. mõni juhtum on lihtsalt suurepärane.

Võin vist öelda, et olen õnnelik. Olen õnnelik inimene ning üha vähem tahan oma mõtteid siin avaldada, kuna ma ei tunne vajadust Temast siin rääkida. Lihtsalt ei taha.. sest see on päris minu oma tunne. Inimesed, kellega suhtlen, aimavad või teavad midagi, see on normaalne, kuid mul ei ole justkui põhjust sellest kõigest siin rääkida.



Läheb paremaks, teisiti pole võimalik.

kolmapäev, 4. märts 2009

Kõigest 16 päeva.
See pole võimalik, et just minuga..

neljapäev, 26. veebruar 2009

Teate, kui see tunne peale tuleb, siis on kogu elu seiklus ja kõik on võimalik ja hing ning süda on vabamad kui üldse olla saab.. ma ei osanud seda unes ka näha. Kõik mu vajadused on justkui asendunud selle ühe ainsa olendiga ja tundega.

Ning elu ongi täisväärtuslik. Ja eluõnne pole vaja mägede taha otsima minna.. kuigi tahaks ka seda :D

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Üks suur väljakutse, jah, sina oled väljakutse

TA ON TÄIESTI HULL!
TEMA JA 4-MEETRINE PALK..
TA ON PÖÖRANE!
SEE KÕIK ON ÜKS SUUR MUINASJUTT. Ma pole veel aru saanud, mis rolli ma selles etendan ja kes on tema, kuid varsti peab kõik selgeks saama. Täiesti selgeks.. või siis.. väike segadus võiks alati jääda, kuid roll peaks selgeks saama.

SA OLED TÕESTI HULL, VÄGA HULL! KUIDAS MUL ON VEDANUD, ET SINUSUGUSE PÖÖRASEGA KOHTUSIN..
MULLE MEELDIB, ET OLED TIHTI ÄRA, ET MA IGATSEN SIND TAGA JA ET SA OLED SELLINE SEGANE NAGU MINAGI. VEEL SEGASEM. SA EI MÕTLEKSKI NAGU.. LIHTSALT TEED. Mu armas sugulane on öelnud: "Kui midagi head pähe tuleb, peab selle kohe teoks tegema. Planeerimine rikub kõik ära."
Antud olukorra puhul on tal täielik õigus!

Ma ei tea siiani, mis saab.. aga ma lasen sel lihtsalt minna. Süda aimab head.. aimab head, head, head.
Ma ei taha tõesti haiget saada.

Kuidas saab üks asi nii õige tunduda?!
Sa ajad minu ka hulluks. Ei ole enne veel nii tundnud. Sellist pöörasust.
Me polegi ju nii sarnased tegelikult. Oled päris palju minust erinev.. miks ma tahan alati raskemat teed pidi minna?! Aga, mis väljakutse see muidu oleks.. kättesaamatud panevad südame kiiresti võbelema. Mul küll. Ei pea pipardajaid silmas.. lihtsalt.. me oleme nii erinevad, aga ometi see just paelubki, kuna siis õpin ma ju kõige rohkem.. siis on mul terve elu avastamist.

Appi, mis juttu ma ajan.. täiesti loll peast :D
Kohe magama!

esmaspäev, 16. veebruar 2009

Iga päev on sõbrapäev

"Puhh," sosistas notsu.
"Mis on?" küsis Puhh. "Ei
midagi," vastas notsu ja
võttis Puhil
käpast. "Lihtsalt
kontrollisin, et kas
olemas oled".
Sõbralikku sõbrapäeva!

01:51:15
16.02.2009

Sulle ka, Sõber.

Igavesti, isegi 20-ne aasta pärast. ;)

* * *

PS. Mäng käib edasi. Segadus, rõõm, nostalgia ja unistused.

Täiskäik edasi!

neljapäev, 12. veebruar 2009

See ongi see?!

Palun, ära piina mind enam.. ei möödu päevagi, mil ma ei mõtleks 7895 korda, kas on siis või ei?!

Ütle mulle.. tahan vihjeid, sest iga päevaga hullun üha rohkem ja rohkem ning kui kõik valeks osutub, saan palju haiget.

Ma näen Sind isegi unes :D
JUBE!

esmaspäev, 9. veebruar 2009

kohe plahvatan

APPI, MA OLEN KÕRVUNI SEES!
Miks mul on tunne, et kui sa räägid kellestki temast, siis olen see justkui mina?!
Kas tegemist on eksliku sisetundega või räägid sa minust?!

Appi, kui põnev ja kui valus, kui mu sisetunne petab mind.. kui valus..

Aga sa oled tagasi.. ja ma ei saa sind minema lasta!


Ma ei saa ju küsida: Kas see olen mina?!
Ükski narr ei küsiks nii :D

laupäev, 7. veebruar 2009

K

Tõusin täna pool viis õhtul! Eile oli väga vahva õhtu, öö. Pole kaua aega nii head sauna saanud. Mõnus!
Seepärast ka nii hiline tõus.


30 minuti pärast astun
ma välja autost mis
peatub põltsamaa ristis, et
hääletada edasi tallinna

Ei no, õige aeg, et välja hüpata, noormees.
Eks ma ju teadsin, et sa pole kuhugi kadunud, kuid ma ei saa ju loota, et pettuda.
Ometi on lootus tagasi.

Ning mu teine paar kindaid läkski Tallinna poole teele. Nii hea oli sind näha, mis sest, et nägin välja nagu viimane peletis.
Andsid inspiratsiooni ning täna ei lähe ma enne magama, kui see välja elatud.


Tule nüüd tagasi, palun.
Ma ootan.
Üritan mitte loota ja elada mõttevabalt.

Siiski.


Mis mul viga on?! See tundub nii õige!
Kas tõesti pole?
:D

neljapäev, 5. veebruar 2009

Öö laul

...hoidke teda - haiget saab ta väga kergesti, ehkki ei näita seda välja.
Sa tegid haiget.. ei mingeid lubadusi ei mingeid kohustusi, ma sain lihtsalt haiget. Sest kõik lõppes nii kähku.

Ja ma pean sellest üle saama. Ning ma tahan edasi minna ja ma sööngi ehk oma sõnu, olen õel ja kuri ja vastik ja samal ajal sõbralik ja hea, ehk ei oskagi ma vihata. Aga ma tunnen end nii paremini.
Ja ma nutan ja naeran ja vihkan ja armastan ja tantsin ja suhtlen ja ei mõtle mingitele tagajärgedele. Olen vaba, iseenda pärusmaa. Ei ole rumal ja ei tee lollusi, kuid elan oma elu.
Tahaks end nädalaks pööningule kinni panna, muusika kaasa võtta ja maalida, meisterdada, joonistada.
Ma saan elult inspiratsiooni. Kui ma nii mõtlen, elangi oma armetut elu päris hästi.

"..ära pühenda oma elu mingitele nolkidele, pühenda see kunstile.."
Need mingid nolgid on ka kunst.
Rääkides kunstist, siis pliiatsit ei viska ma nii pea nurka ja kavatsen edasi luua.

Halvad asjad panevad looma.. aga kui sul pole enam inspiratsiooni, oled kadunud hing. Olen kadunud hing.

Kings of Leon - Manhattan

Head ööd!

teisipäev, 3. veebruar 2009

Kuu

Põgenen oma mõtete eest!
Kaugele, kaugele, kaugele..


Ma ei ole veel õnnelik. Mitte veel.
Liiga vähe aega on möödas. Võiksin olla kadunud ja kui inimesed mind uuesti näevad, siis nad ei ütle lihtsalt tsau, vaid kallistavad ja tunnevad huvi, kuidas elanud olen, sest nad pole mind nii kaua näinud.

Olen edasi liikunud, aga ikka paigal.
Ma tean, et iga asi võtab aega.
Kannatlik tuleb olla.

.

Tuleb vist su oma seest ja peast välja visata.. no nii kiire sul ikka pole, et kirjalegi vastata ei jõua. Uskumatu..

Kadi on ikka üksik hunt, juhei!
Aga nii armuhull ja paanikas ma ka pole, et ei oska üksi olla ja iga suvalise dressipükslasega käima hakkan.. :D

Nägin unes, et ma olin kellegagi koos ja see polnud keegi, keda ma praegu tunneks või teaks. Olin õnnelik. See tähendab, et ükskõik, kes võib minu pea segi ajada ja minusse armuda.. need ei pea olema praegused tuttavad.. vaid võib olla hoopis keegi kusagil mujal. (PS. Unenäos oli suveaeg).

Olen korduvalt mõelnud, et mis kevade armastustest inimesed räägivad? Kevadel on pea segi ja kõik puhkeb õide.. midaiganes :D
Mina näiteks olen kogu aeg armunud ainult talvel või siis just jahedal ajal, mitte kevadel, kui kogu maailm on justkui valla ja tahaks just oma sõprade ja heade tuttavatega ringi käia. Kellel kevadel armuda vaja on, kui kogu loodus ärkab? Talvel on inimene ikka rohkem üksi..
Ja kui ükskord kõik käes, siis võib iga aastaaeg uuesti ja uuesti oma kallimasse armuda.

Mida ma üldse pläkutan sellest siin?! Kuradi armastus, armumine.. kogu aeg on sant tunne, kui annad endast palju ära, avad end teisele inimesele ja siis tema hoiab lihtsalt eemale..
See ongi armastus?!

Ning nagu ma enne mainisin, siis iga viie minuti tagant ei kavatse ma ka uude inimesse armuda ja iga suvalisega flirtida nii, et.. olengi siis nagu olen.

Koolis, huvidega, sõpradega, kodus.

Olengi naiivne jobu.. minu jaoks ei ole armastus pidevad tülid ja korduv lahku-kokku jooksmine.. see on lolli mängimine. Jah!
Parem olengi üksi, sest ma ei sure enne kui olen elu eesmärgi täitnud.

Do not piss me off!

esmaspäev, 2. veebruar 2009

"Tunded ei ole naeruväärsed, isegi kui nad pole vastastikkused."