neljapäev, 27. august 2009

Mitte et ma arvaksin, et kõik meesolevused peaksid läbi tegema mingisuguse lollaka ”kaas ma toohiksin teeeile ühe jooogi osta, palun” ja siis kolm nädalat ilusti käituma ja õigete intervallidega õigeid telefonikõnesid tegema ja teadküll seda masendavat värki. Minupoolest võib kogu rituaali või kombetalituse võõraste vastassoost inimeste vahel hoopis tempokamalt ja loomingulisemalt läbi teha. Lissalt meetod, mis seisneb suvalise tantsiva tšiki enda vastas kinnihoidmises ja siis täiesti arusaamatult talle kõrva lalisemises... see pole päriselt see enese-esitlus, mis mul põlved nõrgaks võtaks.

Hahaa, eksole ju hea?! Minu meelest on väga hea ning ma leian nii palju sarnasusi selles, mida ise tahan.

See juhtub siis, kui rööpad ei jookse kokku ja inimesed ei tea tagamaid ning teineteise sügavusi. Siis see juhtubki. Haiget tegemine ja mööda rääkimine ja vale häälestus.

Marita ütles selle kohta ilusasti ükspäev.
Ma arvan sama :)

reede, 21. august 2009

Oeh, nii suurepärane hullumaja oli, et raske on sellest lahkuda.
Istume siiani noortekeskuses.

reede, 7. august 2009

Mis teha, täna olen nii õnnelikult armunud, et ise ka ei usu.
Võiks justkui kurb ja masendunud olla.
Täna ei taha. Täna ei oska.
Ei taha imeda kõike endasse nagu käsn.
Sest iga asi ei ole seda väärt.
Ning ma arvan, et ma pole ka.

Olen fantaasia!

teisipäev, 4. august 2009

Tagasi folgile!

Ma ei suutnud seda geniaalset põdra pilti välja jätta!
Minu teine jaanituli sel suvel




Andekad poisid, vot




..siis oli seal veel kaks vanameest

ja eesti neiu Katariina











Üks koer ka..



andekas lahendus




BANANABANANA!







suleme silmad ja avame silmad

TULGE VAATAMA!








Lõke oli ikka ilus..











naljakas :D


sedasi istusimegi



ja siin oli meie pesa






Nimekirjas seisab:
-Kätrini kirjale vasata
-päevakava läbi vaadata + grupid

lisaks on seal VEEL mitu asja, aga kõik on juba mõnele muule päevale ära lükatud, sest kannatab veel oodata. Veel kannatab.
Olen täna palju teinud. Teen endale pai selle eest.

Praegu panen asju kokku, hiljem tulen tagasi ja näitan folgijärelpidu. Pildid on lihtsalt nii fantastilised, et ma ei saa neid siia panemata jätta.


Nii, asjad on koos, kuid kell super palju.. nüüd uuesti programmi kallale. Juhei!

esmaspäev, 3. august 2009

Parem hilja kui mitte kunagi.
Sain oma vastuse.. jah, sain :)
Kõik saab ükskord ikka korda.
Peab saama.

pühapäev, 2. august 2009

laupäev, 1. august 2009

see on sinust nii armas et sul mu poja sünnipäeva meeles pidasid :)

Sa oled mu juba kord hulluks ajanud, heas mõttes.
Ja oled mu hulluks ajanud, halvas mõttes.
Ma olen juba justkui otsustanud, et pean edasi liikuma, et nendest mõlemast hullusest pääseda ja siis..
..jah.. ma ju ise algatasin.
Seekord ajan end ise hulluks?
Või peaksin ikka hullustest pääsema?
FAKK!

Ma olen kätest ja jalgadest seotud ning sõnadest pole kasu, kui teha nii nagu süda tahab.
FAKK!
Mis minust sedasi saab.. leiutaja! Õigusega on mul see tiitel.


Igatahes.
Olen oma eelarve tabeli üle kuradima uhke!
Ma ju ei taha siin sedasi üksi istuda. Nagu masendav padakonn.

neljapäev, 30. juuli 2009

KAO ÄRA!


Ei tea, mida kõike ära ei teeks, et kergem hakkaks. Igasugu lollusi ja hullusi teeks ainult.
Nii, kohe lähen lolliks.
Kui kohale jõuan, siis pööran vasakule ja lähen hulluks.
Lõpp-punktis hakkan hullusi tegema.
Peaasi, et ära saaks siit, kus kõik kummitab!

kolmapäev, 29. juuli 2009

Kaks nädalat.
Palun, mine siis ära vähemalt.
Vaatasin küll. Proovisin igatepidi vaadata ja olla ja rääkida ka, aga no, ei läinud kuidagi.
Pean veel ootama.
Kes viitsib minu eest voodi ära teha? (kätemeri)
Homme magan nii kaua kui jaksan. Siis projekt ja siis noortekas.. appi, kas ma tõesti jõuan normaalsel ajal?!

Hah.. kaks nädalat. Tõesti on juba nii palju?
Kähku magama enne, kui..

teisipäev, 28. juuli 2009

Paabel - Kus Käisid Sa?

Folk oli viimase peal. Ei oleks osanud arvata, et nädal aega Viljandis võib nii hea olla. Tuleb ikka õigel ajal minna, siis on hea.



Päevad olid pikad, vahel jagus aega, et kontserte ja sõpru ning tuttavaid külastada. Enamasti oli ikka töö ja festivali melu. Piletimüügi tipphetked jäävad kauaks meelde. Eriti Lenna ja Zetode kontsertipiletite müük... no nii kiiresti ei ole ma veel kunagi vist arvutanud ja pileteid rebinud. Tegime festivlirekordi sel päeval. Nii palju pileteid pole varem koha peal ühele kontserdile välja müüdud. Saime natukene jotsi ka ja turvad olid lõpuks nagu oma tuttavad. Inimesed olid huvitavad.. küll jändasid oma rahadega, osad kurtsid ja no kui juba viiekümnendat korda pidi inimestele ütlema, et ei, meie ei anna teile päevapileteid, siis lõpuks pakkus see ainult nalja. Väga lõbus ja meeldejääv. Olla selle melu sees ja näha, mismoodi üht suurt festivali korraldatakse ja mismoodi inimesed selles siblivad.



Paabel oli hea. Nii hea, et ma ostsin lõpuks ikkagi plaadi ära, kuigi ma mõtlesin, et ei osta. Siis, kui Robert seda kuulata andis meile. Ikka ostsin. Nii head.. millise fiilinguga nad laval mängivad.. oeh.. üks parimad kontserte folgil, millest osa sain.



Pidu oli ka väga fun. Palju süüa ja juua ja juttu. Uued tutvused ja toredad inimesed. No, oli ikka lahe küll. Eriti jääb meelde nukuteater.. pole enne nii head esinemist näinud.. lihtsalt väga andekas! Pimedas ja laualampidega.. lihtsate vahenditega väga hea etendus.. värske õhu käes. Kui ma saaks, siis ma näitaks siin seda, aga ma ei saa. Istusime kella viieni lõkke ääres.. see oli ikka meeletu.. nagu teine jaaituli. Jaak Johanson mängis kitarri ja laulis meile nii ilusaid laule. Andol oli sünnipäev.. tähendab.. täna ongi ju! Võtsin mitu head lisarasva kõhu peale juurde.. süüa sai nii palju kogu aeg. Mis nii viga vabatahtlik olla! Hea tunne.. olla vajalik ja olla mingi suure masinavärgi väike osake, ilma milleta oleks raskem hakkama saada.



Väga vinks!



Kadri ja Martniga tsillisime ka ringi. Martinil oli ka sünnipäev! Mängisid Tegelaste toas ja siis hiljem läksime VIP-telki, kus iga õhtu käis pidu hommikutundideni. Tants ja trall. Superluks! Ma muidugi magasin täiega.. selle sooja tugitooli peal.. suures välitelgis.. ah, lahe ikka, et ma läksin. Vahepeal mõtlesin, et äkki poleks pidanud.. üksi ja kedag tuttavat ka pole, kellega saaks koos hängida. Aga õige valik oli ikka. Järgimine aasta peab raudselt uuesti minema. Nüüd ma sain siis teada, mis asi see Viljandi Pärimusmuusika Festival on. Midagi väga head.. iga aasta. Lisapoonusena on järgmine aasta meil ka korter sel ajal. No, super ju!

Ahjaa! Nägin nii palju inimesi. Marta ju.. tal on viiekuune poeg. Nimeks on Paul. Tuleb tõdeda, et nii õnnelikku isa ei ole ma enne näinud kui seda on Pauli issi. Silmale pakkus rõõmu. Martal läheb väga hästi.
Helena abiellus Kertu sünnipäeval. Pole olnud aega õnne soovidagi.



PS. Käisime täna Viljandi järves ujumas ja eile öösel magasin ma vanaaegses aidas ning voodis, mis oli täpselt minu pikkune. Kõrval olid kangasteljed ja kogu sisustus oli vanaaegne luksus.

Hea on kodus olla, saan välja magada ennast ja homme noortekasse koristama minna. Samas tean juba ette, et varsti tahan siit uuesti minema.

Ja äkki olengi midagi enamat väärt! :)

Ma igatsen Sind nii väga!
Kõigest hoolimata on mu süda Sinu.
Ära käi mind orkutis vaatamas!
Aitäh, et Sa pole mind unenägudes enam külastanud (mitte, et ma oleks palju maganud viimasel ajal, aga..)
Ükskord ikka. Ma ju tean.

(tean, et postitus on väa vigane ja segane, aga noh.. pole hullu)

kolmapäev, 22. juuli 2009

If the heart is so full of hopeful love, then it is so. Even when common sense says, "no-no-no", the heart still says: "and and and!"

Otsisin oma blogi lehte googlest ja leidsin. Panin huvi pärast tõlkimise peale ja kogu mu blogi leht ilmus kummaliselt sõnastatud inglise keeles. Naljakas.

Piljard oli lahe!

Ehk olen ma hoopis kedagi paremat väärt.
Muidugi tunnen, et Sina oledki parim!
Aga kui nõiaring ei taha ega taha lõppeda, siis pean ma midagi enda heaks tegema, et elu tunduks taas elamist väärt.
Muidugi on mul valus ja sa oled ka praegu mu südames kinni, aga kuidagi peab ju edasi liikuma.




Ahh, täna oli ikka põrgulikult hea päev! Saan 2 tundi magada ja siis folgile, folgile, folgile!!! Olen ootusärevuses!




Pealegi.. kes oleks võinud arvata! Kes oleks võinud arvata?!
Ning veel.. mul on hea meel, et ma pole üksi. Sõbrad on ikka tähtsad, eriti, kui on väga valus. Juba see, et nad olemas on ja nendega saab koos aega veeta, on tähtis.


Muide, mu läppar saabus täna garantiiremondist. Ei mäletagi, millal ta sinna läks.. nüüd tuleb programmid ja failid üle transportida ja osad programmid peale laadida.. kui keegi itimees mind aitaks (100 kätt tõusis), siis olen peagi oma arvuti rüppes. Vinks! Peaks ta siis vastu ka..


Ja seda ka, et aasta tagasi oli meil skatepargis suur spordisündmus ja pärast seda Joosepi juures peoke ja siis kirsiraksus käimine.. jah, kes oleks siis osanud arvata, mis aasta pärast on. Tegelikult pean tõdema, et need 2 päeva on olnud ikka sarnaselt positiivsed. Ometi on aastaga nii palju juhtunud ja noh, see ongi ju normaalne, et progress käib kogu aeg.


Ikkagi.. mäletan, kuidas Kätrin ütles: "üks tüüp rääkis küll sinust suure õhinaga" ning mina ei uskunud, arvasin, et niisama räägib. Oeh. Ei muutu kurvaks.. ei tohi! Täna mitte


Kavatsen end rummist vinti juua, vohh!

esmaspäev, 20. juuli 2009

See ongi ju see!

Ahhh.. igatsen Liverpooli õhtuid koos ülimõnusa muusikaga.
Igatsen vihmaseid rokk-kontserte, pärast mida kõik lihased valutasid ja kaela ei saanud pöörata-
Igatsen lõkkeõhtuid ja grill-liha maitset.
Igatsen telkimist ranna ääres.
Igatsen end mõnusalt vinti juua ja siis hästi palju naerda ja nalja teha.
Igatsen mõnusaid saunaõhtuid.
Igatsen tagasi oma mälestustesse.
Igatsen oma südant.
Igatsen iseennast.
Igatsen seda, kuidas ma ikka igatsesin. Siis oli justkui põhjust ka.
Palun tooge kähku folk minuni, ma enam ei jõua. Enam ei taha ka, kuigi peaks.
Ma lihtsalt enam ei suuda siin olla..

Mis kõige haigem.. ma saan ju Sinust aru. Kui ma nii mõtlen, siis saan aru.

Palun aeg, liigu kiiremini. Või ma ka ei tea, mis see aitab.
Oeh, miks kõik organid ei suuda üheaegselt reageerida. Kui põis on täis, siis ta on ikka täis, eksole. Ja kui magu on tühi, siis ta on tühi ja nõuab süüa. Kui mõistus (peaks asuma ajus) ütleb nii, siis nii on ka. Kui süda on nii lootusrikkalt armastust täis, siis ta on seda. Isegi, kui mõistus ütleb: "ei-ei-ei", siis süda ütleb ikka: "ja-ja-ja!"

No, miks ei võiks süda kiiremini reageerida?

Ma ju tean ise ka vastust.


Aga võib-olla polegi nii nagu ma arvasin. Ehk tõesti tuleb veel selliseid hetki. Ehk tõesti oli see lihtsalt üks õige vastik-hea kogemus, et siis kunagi targem ja parem olla. Oeh.. oleks siis läinud nii nagu muidu.. hakkad midagi tundma ja siis teine ei tunne sama. Nii veel saaks kuidagimoodi. Aga kui hakkad midagi tundma ja siis teine tunneb ka sama ja siis olete veel koos. Ja siis enam pole. Vot siis ei saa kohe üldse enam. Mida peavad tegema need, kes tunnevad midagi ja siis teine tunneb ka ja siis nad on veel kaua kaua kaua kaua koos. Ühtäkki enam pole.. Mida nemad veel tunnevad?

Olen enne ka öelnud, et tundeid ei saa võrrelda. Mõne jaoks on lillede närtsimine sama valus kui kellegi jaoks ema kaotus. Mine sa tea, võib ju olla nii.. skaalale ei saa panna. Me kunagi ei tea. Nii, et kui üks nutab rohkem, samas teine on vaiksem, siis ei saa öelda, et see kes palju nutab, tunneb rohkem valu. Või.. see, kes elab väljapoole arvaks, et tema valu on suurem kui selle oma, kes elab sissepoole, lihtsalt seepärast, et väljapoole elaja PEAB saama seda valu JAGADA.

Ahh, imelik teooria, aga ma usun seda.

Nii, et ma tean, et mul on väga valus ja mul pole kunagi enne nii valus olnud. Tean vaid seda ja muud ei olegi öelda.

pühapäev, 19. juuli 2009

Tänane õhtupoolik on lihtsalt mõnus olnud ja see vihm oli puuduolev kirss tordi pealt. Nämm!
Nii mõnus oli vaadata, kuidas pilved liiguvad ja natukene sinist veel paistab. Jäin totaalselt paduka kätte. MÕNUS ON OLLA ÜLENI VIHMANE!

Mul on vaja tegevust. Lõõgastavat tegevust. Folk, tule rutem!

neljapäev, 16. juuli 2009

Tahan siit linnast minema

Kallis huvijuht, mul puudub teie jutu vastu huvi.
Kunagi hiljem
'mõneks ajaks'

Vähemalt ma tean, kuidas käituma pean.
Sitt variant siiski. Just see pidi siis käiku minema.



Täna tegime pilte. Augustis saan üles riputada. Juhei, seegi vähemalt hea.

teisipäev, 14. juuli 2009

Ei tea kunagi ette

29. märts siis

Täna mõtlesin.. millal ma viimati üldse nutsin? Ma ei mäletagi seda päeva. Tavaliselt nutsin tihti.. igasuguste juhtumite pärast.. aga kui Sina minu ellu tulid, vajusid kõik pahad asjad settena põhja.. sina kerkisid pinnale.

Aitäh. Mu elu on värve täis, rohkem kui oleksin osanud loota.

Iga päev pean endale tunnistama, et see imeline tunne on siiski olemas. Ning kui see on juba olemas, siis oled maailma kõige rikkam ning mitte ükski muu asi, ese, olukord ei suuda seda üle trumbata. Tänu sellele tundele on kõik muu ka parem ja ilusam. PS. Ma ei kõnni pea pilvedes, mis sest, et olen metsikult armunud.


Kes oleks osanud arvata.. eksole
Kes oleks osanud arvata


Homme on minu kohtupäev
Jah, ma kardan, kuid ma ei tohi.
Kardan ikkagi

Oleks see siis nii lihtne, võiks ju olla vahepeal. Lihtne. Sõrmenips. Lüliti klõps. Silmade pilgutamine. Lihtne.


Ei soovi enam neid unenägusid näha.
Aitäh

pühapäev, 12. juuli 2009

Suvi on alles ees

Ma arvan, et me oleme ühed imelikud inimesed. Nii ju ikka ei teeks nagu me teeme :D
Kui aus olla, olen juba folgi meeleolus. Ringitan kavas kontserte, kust ei taha mingi hinna eest puududa. Hea tunne tegelikult.. raha on vähe, aga kui hästi majandada, saan ikka kõike, mida tahan.


Loodan, et järgmisest nädalast saab asja. Võiks ju. Ei tea kohe, keda paluda. Uskuma peab ja iseendasse.

kolmapäev, 8. juuli 2009

Oli alles reis.. igatsesin väga koju, mingit kontakti Eestiga, inimestega, kes siin olemas. See oligi ainus, mida igatsesin.
Praegu istun arvutis ja olen reisisegaduses ja oma elusegaduses. Tunnen, et ei taha tegelt siia jääda, sest kogu karusell käib ju nüüd edasi. Jätkub sealt, kust pooleli jäi. Ma ei taha seda. Ei taha üldse.

Kurb on. Muud ei oskagi öelda.

esmaspäev, 8. juuni 2009

Ma vaatan peeglisse ja ma ei tunne seda tüdrukut ära. Miks ta silmad vett täis on ja punased kui deemonil? Miks ta silmad üleni kurbusest täituvad?

Kuidas saab üks imeilus tunne midagi nii jubedat minuga teha? Ma tunnen, et ma ei taha süüa.. ma ei mäleta, millal viimati korralikult sõin. Ma tunnen, et ei taha hommikul riideid valida, ei taha kulme värvima minna, juuksurisse on jah aeg kirja pandud (jumal tänatud, ma pole päris kadunud!)

Kuidas saab üks imeilus tunne sedasi pöörduda? Ma ju ei tunneks nii kui see oleks olnud üks tühine seiklus.. ma ju ei tunneks nii kui ma poleks uskunud, et ka Sina tunned, mida mina tunnen.. tundsin.. tunnen. Seda head. Ma ju ei tunneks siis nii.

Aga ma tunnen.
Miks?

Palun anna mulle vastus. Mis on mul viga, et korjan enda teele need, kes selgitusi ei taha jagada.. need, kellele meeldib ära minna. Katki teha.

Ole teistsugune. Palun ole! Palun..
Ma tahan terveks saada. Ja ei taha öösel üksi olla. See mõjub mulle halvasti.

Ma tean, et saan sellest kõigest üle.
Võtmeks on aeg.
Ja seda kulub palju.

Kaotada enda süda.. kui oled selle kord kinkinud, kohe päris kinkinud.. nii, et on vastu ka võetud, kohe päris vastu võetud. Et on olnud vastastikune kinkimine, kohe päris kinkimine!
..on üks valusamaid kogemusi.
Jah, valu ei saa mõõta, ei saa hinnata ega võrrelda..

..südant kaotada on valus. Ja praegu ei tea ma tõesti, mis saaks veel valusam olla. Ei tahagi teada.

pühapäev, 7. juuni 2009

Vaata, kallistusega on hea - anda ja saada, üks ja sama suurus. Kallistus on üldse üks imeline kätekombinatsioon.. ei unusta kunagi seda kallistust seal maantee ääres.

Aga süda. Kui see on kord kingitud, ei seda enam tagasi saa kinkida.. isegi mitte võtta ei saa, kuigi sooviks. Süda on süda ja jääb sinna, kus on tema õige koht. Süda ei eksi, aga kui inimesed teevad otsuseid, siis süda peab nendele alluma. Ometi ei tee ta seda kohe siis, kui inimene tahab. Kui inimene mõtleb, et nii, nüüd on kõik! Süda ei kuuletu.. ta elab ikka oma elu, ainult millegipärast ma tunnen seda, kuigi mu süda on ära kingitud, ometi ma tunnen, et tal on valus.

Paku.. sa võid ju pakkuda, aga ta ei tule veel minu juurde tagasi, sest ta on Sinu - tahad või ei. Vaata, võid teda soojendada, kenasti kohelda ja hoida. Võid ta kapile seisma unustada, tolmnema jätta.. lihtsalt vältida. Ühel või teisel viisil on ta ikka sinuga. Sest sinna ta kingiti. Sulle.

Ära unusta, et süda teab alati ja minu süda valis Sinu, ma ei tea, miks.. aga ta valis, sest nii ta tunneb.. see, kuidas tal nüüd läheb.. on nii paganama valus. Ma tõesti tahtsin, tundsin, et Sina oledki päris minu oma südamele kõige parim omanik. Ma tõesti tundsin, lootsin ja tahtsin olla sinu südamele väga hea.

reede, 5. juuni 2009

1: Soovin, et sul kõik hästi läheks :)
2: Kõik ongi korras :)
1: soovida võib ikka
2: seda muidugi
1: minul ei ole korras. jään su kirja ootama.

Kõik saab korda

pühapäev, 31. mai 2009

Mille peale ma praegu tulin..

eelnevas postituses kirjutasin, et on selline ütlus: igaühele antakse täpselt nii palju kui ta kanda jõuab. Ehk siis see, mida elu annab (murekoorem, raskused, takistused jne).

Ning ma leian, et lähtudes sellest teooriast leiavad need, kes palju kanda ei jõua, kiiresti oma eluõnne, leiavad kiiresti selle, keda armastavad ja kellega koos tahavad olla. Nad ei kannata ehk nii palju mahajätmiste ja armuvalu käes. Võib ju nii olla? Täiesti vabalt võib.
Ja äkki need, kes lasevad kõik valusad kogemused endast kui hakklihamasinast läbi, on ka tugevamad ja elu viskab neile üha enam kogemusi ette.. sest nad suudavad nende tunnetega toime tulla? Kuigi vahel tundub mulle, et osad meist kannavadki rohkem seda "maailma valu", teised vähem. Mõned lasevad end rohkem mõjutada ja  mõned tahavadki vahel kurvad olla.. mitte emod, aga vahel lihtsalt on vaja olla kurb ja masendunud.

Nii, et ma peaksin vist rahul olema, et tiba tugevamana olen siia ellu lahti lastud. :)


Selline jobu teooria siis. Minu meelest päris tabav.



Olgu.. väsimus tuleb peale tegelikult.. peaks paar rida veel lugema, siis ära tuttu.

laupäev, 30. mai 2009

30. mai juba

Olen igasugustele asjadele mõelnud.. näiteks see lause, et igale ühele antakse nii palju, kui ta kanda jaksab, aga mitte rohkem. Ja siis sellele, et iga asi on millekski hea.. ma proovin ka näha, mis minu ja Tema juures head oli ja kuidas see mind paremaks teeb, kuidas see Teda paremaks tegi. Ma tahan mõelda, et olen endast mingi märgi maha jätnud, midagi endast Tema sisse jätnud. Tahan tunda, et ma polnud Sinu jaoks mäng... et olin juba algusest peale see, kelleks mind pidasid ja kellena mind tundma panid. Tahan tunda, et mina olin see, kes Sind õnnelikuks tegi, kasvõi lühikeseks ajaks. Tahan tunda, et olin oluline. 

Muidu tundub kõik ühe tühja.. ajaraiskamise.. ja enesenüristamisena.. ning ma ei taha tunda, et nüristasin ennast või sind.. või, et Sina tegid seda.. või et Sa teadsid juba alguses, et ei saa asja, et pole õige aeg.. aga ütlesid ikkagi ja panid end sellegipoolest uskuma, panid mind uskuma, et ma võin tunda midagi püsivat, kellegagi, kes ei kao..

vahel tahaks vihata, eriti siis, kui kuulen selliseid laule, kus onud ja tädid laulavad selliseid ridu: 
"Dry your eyes mate
I know it's hard to take but her mind has been made up
There's plenty more fish in the sea
Dry your eyes mate
I know you want to make her see how much this pain hurts
But you've got to walk away now
It's over" 


või selliseid: "the hardest part was letting go not taking part
you really broke my heart.."


kui aus olla, siis on kogu muusika suure protsentuaalse ulatusega täis kõiki neid vastikuid laule, mis justkui kõik minu pihta käiksid ja käia tahavad. 
Tahan Sind vihata, kui ärkan hommikul jälle selle paha tundega.. külastad mu unenägu, aga ärgates Sind pole.

aga ma ei suuda Sind vihata, ei suuda sellele mõelda ka..
Kõige haigem ongi, et ei saa mitte midagi teha. Kohe mitte midagi ei saa teha, et kiiremini üle läheks, seest läbi või kuidas iganes. Et see valu ära kaoks. Ei ole rohtu. Ootama peab ja kannatlik olema. Ja tegelikult.. kuidas saabki midagi olulist nii kiiresti haihtuda? See olekski tobe, kui kõik nii kiiresti mu seest läbi käiks.. 

"aga....ok ta jättis mu maha et üksi olla ja sõpradega olla
aga leidis uue...see teeb juba haiget ja mitte kadeduse mõttes"

Kuidas mõni saab ja miks nii teeb.. ma tunneks end väga reedetuna. Kas on see üks viis edasi minna, üle saada.. lootes, et nii kiirendab ta protsessi? No sellest teadmisest olenemata on valus.

Tead, mida ma teen.. uputan end töösse ja proovin mitte mõelda, proovin mitte meenutada, mitte vaadata ja lugeda. Ma ei ole veel valmis oma telefonist kõiki neid sõnumeid ära kustutama. Proovin vaadata iga meenutavat asja kui asja.
Tahan olla lamp, mis valges ära kustutatakse ja pimedas põlema pannakse. Ma soovin sellist varianti.. olla pimedas kustunud ja valges põleda.



Kõige valusam on olla teadmatuses. Sa pole minuga juba kuu aega rääkinud. Mitte ühtegi sõna või pilku vahetanud. Mitte ainsamatki. Ma võin kõigest aru saada, võin seda ängi omaette läbi elada, kuid Sa ei saa olla nii ebaõiglane, et mind ilma ühegi selgituseta jätad.

Ootan edasi.




..ja nii me läheme oma koormatega, millalgi ikka jõuame ju kohale. Ma ei ole ju loodud siia ilma, et sedasi elada. Olen loodud ka õnnele ja õnnelik olemisele.
Pidi olema nii, et see teeb veel kaua haiget, kuid ma muutun tugevamaks ja kasvatan nahka ning lasen vähem inimesi endale ligi.Olen rohkem valivam ja enda suhtes parem.. ei taha oma südamele asjatuid kannatusi pakkuda. Nüüd peaks justkui see meel arenema, mis suudab paremini vältida
. 


Sisimas loodan ma siiani, et kõik võib veel pöörduda.
Miks? Sest vaikus annab variante ja ma pole veel suutnud õiget valida, kuna Sa pole veel suutnud mulle öelda, kas lootusestus või lootus.

Aquarius: You are much, much stronger than you think. This will not take you down, no way!

neljapäev, 28. mai 2009

Dry your eyes mate 
I know it's hard to take but her mind has been made up 
There's plenty more fish in the sea 
Dry your eyes mate 
I know you want to make her see how much this pain hurts 
But you've got to walk away now 
It's over 


"Ühel hommikul sa lihtsalt ei ärka hommikusöögiks üles vaid kõnnid mööda tunnelit ereda valguse poole...vaevalt, et sulle siis meenub teenitud raha…aktsiaportfelli suurus ja sinu uus auto...siis tulevad sulle silme ette sinu kõige kallimad inimesed ja eredamad hetked. Nii, et mõtle hoolega järele mis on siin elus kõige tähtsam…"

esmaspäev, 25. mai 2009

Ultima Thule - Aed

Coldplay - Lost

U2

...


ahh, go to sleep, Kadi!
Rip your head off, and lose it!
Don't ever find it again!
Stop thinking, stop loving, stop!
Go to sleep, and stay like this forever.
Stay.

It is so wrong.

Süda on raske, oot.. kus on mu süda?

Jah, tuleb jälle üks nutulaul..

Ütle mulle, mismoodi saan su enda jaoks selliseks muuta nagu olid eelmise aasta augustis? Lihtsalt, ütle, kus on see nupp ja ma vajutan ning kõik on nii nagu augustis. Kõik on lihtsalt endine ja ma olen rahul ja ma ei oskagi siis muud tahta ega soovida.

Näpistan ennast ja see ei ole unenägu. Ei ole. Ma ei taha kinniseks ja kalgiks muutuda. Minu süda teeb valiku ja ta tõesti ju uskus, et teeb õige valiku ja.. usun ju siiani, et Sina oled.. parim. Kõige sellega, mis sinu juurde kuulub.. kogu oma olemusega. Oled. 

Kõik need sõnad ja vestlused ja.. miks.. kas see oli mingi tobe õrritus.. elu poolt mulle. Ma ei taha selliseid trikke, ei taha selliseid mänge. Kui on, siis on ja kui pole, siis oleks juba alguses võinud kõik nii jääda nagu oli. Miks me siis edasi liikusime.. mis vägi see meid kokku viis.. ja miks me nüüd sedasi kildudeks puruneme.. ahh.. küsin neid küsimusi, aga sisimas ma ju tean.

Elu tahab mulle öelda, et pole käes minu aeg ja et mu süda on võimeline tundma midagi väga erilist? Või tahab ta öelda, et kannata ja sa saad, mida väärid?
Mida SA TAHAD MULLE ÖELDA?

Ole ükskõik kui hea ja tore ja 'mina ise', ära ole võlts ja valelik.. ikkagi.. ikkagi jääb midagi puudu ja ma ei sobi. Ma tean.. tean, et see polegi ehk mina, kes ei sobi.. või kes vale oleks.. Sina.. sina hoopis oled kadunud ja ei ole valmis ja.. jah. Ma ju mõistan.
Tunne on siiski räbal.. nagu mingi.. ei ütle parem. Väga risu olek. Lapin veel mitu head kuud ennast kokku. Ja kes on süüdi? Mitte keegi pole süüdi.. minu süda.. minu loll süda, et sa pidid siis just nüüd ja temasse.. oleksin võinud ju seda ette näha, et nii läheb. Kuidas ma oleksin saanud?! Sa ütlesid, et meil on tulevikku ja.. igasuguseid asju ütlesid.. miks need sõnad.. need tühjad sõnad.. praegu ju enam ei loe. 

Siis oli kõik ehtne. Kas juba siis vale?


Mis on kõige haigem selle juures.. kõige tapvamalt piinavam.. ma usun siiani. Usun ikka veel. Täiesti jobu, mis? :D


Nii ei minda minema, ei minda ära, ilma midagi ütlemata, selgitamata. Lihtsalt.. nagu oleks kõik olnud üks tühjus. Ei olnud ju.



Lihtsalt nii ei minda minema.
Ma ei nõua ju palju.
Ma ei..


aitab.. noormees, ütlege siis vähemalt, et ma olin mingi suvaline juhuslik juhtum ning ma leian vähemalt põhjuse, et kurb ja pahane olla. Ütlege seda, kui nii on. Ma usun ja elan selle läbi ja lähen edasi.
Aga praegu.. ripun ma õhus.. tean, kus on mu süda, aga ei saa midagi teha. Olen vangis. Töötan nagu masin ja arvan, et nii peabki. 



Läheb veel kaua aega, enne kui ma korda saan.
Aga ma olen tubli ja ma olen tugev ja ma saan hakkama. Ma muutun veel kinnisemaks ja ma lasen.. kui ma üldse lasen.. kedagi enda sisse.. ma ei suuda praegu ja läheb veel kaua, kui suudan, kui üldse suudan.



Olen siiani valmis ootama. Sina oledki ju see. Miks teed nii..
Ma tahaks sind vihata, aga ma ei oska ja ei saa.



Homme inka eksam ja projekt. Ma ei tea, mis minust saab. Ei suuda praegu endaga tegeleda. Kõnnin katkisena ringi. Las olla.. las siis olla nii.. praegu.

laupäev, 23. mai 2009

Ma saan hakkama

Today's fortune: A good time to finish up old tasks.

Kui ma jõuan. Väga palju on teha. Homne päevakava ei ole mitte hõredam kui tänane.
Täiesti lõpp.. mu riiulil ootavad piletid. Uskumatu!


Ma lükkan Sind edasi nii kaua, kuni veel kannatab ja kui tunnen, et nüüd, siis ongi NÜÜD.
Parim, mida tahta.. nad laulavad laule, et "sul pole minuga vedanud.." ja selliseid laule, et 'kuidas ma küll sulle ütlen, et sind armastan' ja siis laulavad nad veel selliseid laule, et 'saavad nüüd tugevamaks ja tal polegi seda teist vaja'.

Oleks siis nii, et ma saan öelda või sina saad öelda "naine, sul pole minuga vedanud.. kallis naine, saage minust aru, pole käes meie armude aeg" ja siis lisaksid, et.. Oleks siis nii. Aga pole ju. Ära kõnni minema.. ära mine nagu poleks see midagi olnud.. Ja siis nad laulavad, et nad ei oska öelda.. mina tahan öelda, aga ma ei saa! Appikene.. inimesed.. kui teil on igal õhtul kellegi peale mõelda.. see üks inimene, siis, kuidas saab üldse maailm enam pime olla?! Siis ongi ju hea.

Mina olen maast lahti ja ma kuulun siia ja mitte kuhugi. Kusagil mujal on parem kui siin. Ma leia üles selle, mis mulle parim. Leian ka põhjuse, et öösel naeratus suul uinuda.


I can tell that it's gonna be a good day...


"Rohkeid tõotusi sõnuda teile, tõesti tahaksin, aga ei saa.. päike soojendas maailma eile ja maru on rüüstanud maa.."
"südant kinkida, pole mul südant.. naine, teil pole minuga vedanud, aeg on üles harida muld.."
"kui te suudate, oodake palun, kui ei suuda, eks minge.. head teed. HEAD TEED!"

Oleks siis, et ta ütleks nii.. et ta ütleks sedasi.. ütleks need sõnad.
Miks?
Ei jää vastuseta see küsimus.

neljapäev, 21. mai 2009

Saab korda, peab saama!

Olen nii lootusetult lootusrikas, kas tasub?
Tunnen, et laguneb koost. Ei tea, kas kurvastuseks on tarvis aega võtta või rühin edasi oma kiire
tempoga.


Kui pea selge ja projekt taas rööpas siis mõtlen, mis saab edasi.
Kuidagi peab saama ja midagi tuleb teha.



Tahan ära.. minema.. ära.
5 nädalat ja 4 päeva veel.

Tahan noortevahetust.
Tööle.
Projekte ja inimesi, et unustada korrakski..

kolmapäev, 20. mai 2009

Rütmitu

Ei ole aega nutta, ei ole aega kurvastada, ei ole aega Eurovisiooni vaadata, süüa, magada, ei ole aega isegi reisimuljeid siia ritta seada.. aega jagub praegu ainult õppimiseks.
Sätin end tagasi rööpasse.. ja mõnes mõttes sellest lahti. Kodus olles oled veel lähemal.. ja see võiks nii mitte olla, kuna..

..peagi saab kuu täis ja sa pole siit kuhugi kadunud. Ning mina pole ikka veel lootust kaotanud.


Jagan paar märksõna: Eiffeli torn on minu poolt vallutatud, pikim rongisõit tehtud, Püreneed nähtud.

pühapäev, 10. mai 2009

Ma ei anna alla. Ei anna alla. Nii kergelt see ära ei kao.
Miks ma mõtlen alati negatiivse peale, miks ma ei võiks mõelda positiivselt.. et kõik lähebki ju hästi?! Sada erinevat mõtet ühel päeval peas.

Ma saan hakkama ja ma ootan veel.

Koomas

Seisund pole muutunud. Olukord on sama, mis varem. Ma tahan sellest koomast üles tõusta, mingid tüsistused on kindlasti, aga vähemalt oleksin ma ärkvel, elus.. ma ei tohi karta. Ma usun.

Natukene veel ja ma lähen.
Olen nõus selle mineku koomast ülestõusmise vastu vahetama.


See ei tohi nii lõppeda.
Olen pausi peal 

neljapäev, 7. mai 2009

"Tell me taht you have open your eyes.."

Kõigest nädal on möödas ja mul on tunne, et pole terve igaviku suhelnud. Raske on. Vahel on ikka nii raske, aga järgmine mõte mu peas on siis kohe: kõik saab korda, läheb paika tagasi. Ma lihtsalt ei näe muud teed ja ma tunnen, et kõik saab korda. Ma pean kannatlik olema ja kõik.

Panime täna siis plaani paika, mis päeval, millega tegeleme ja kogu suvi on paksult asju täis. Mina lootsin veel tööle saada.. lihtsalt tööle ja vahel puhakma. Praegu on seis selline, et projekt projekti küljes kinni, iseenesest hea.. selline tunne, et lõhkeme. Ma vajan und. Vajan Kultuuriantropoloogia õpikut ja und ja Sind vajan. Süüa tahaks ka.

Ma saan üksi hakkama küll, olen ju ennegi saanud, aga kui elus ja minus muutub miski, siis enam ei saa ilma. Ei saa ja ei taha.
Ei taha enam öelda.. ühtegi sõna ei taha öelda.

Lihtsalt istuda, kuigi peaks magama ja peaks õppima.

kolmapäev, 6. mai 2009

Segasumma!

Plaan oli kell 00:00 magama heita, aga eks see lükkub vähemalt tunni võrra edasi. Plaan on homme 7:30 tõusta ning see plaan ei TOHI edasi lükkuda. Pean end ikka enne ärasõitu sotsioloogia õpikuga harima. Panen padja alla, kannan peas, kui vaja, lähen duši alla sellega, peaasi, et sotsioloogia õpik mul hiljemalt pühapäevaks läbi oleks! Siis võin kogu materjali lennukisse kaasa võtta ja igal vabal momendil lugeda.. kuigi ma tean ju, et alguses ehk loen, tagasitulles olen ju laip! Ma kardan seda eksamit! Sest mul kaob terve nädal.. 
..samas on see ainukordne võimalus. Eks ma vaatan, mida ma 19. päeval teen.. olen kultuurišokis ja eksamihirmus läbisegi. Mustmiljoni emotsiooniga. Oh sa vana.. ma parem ei mõtle nii ette :D

Päevik on taas kohustusi täis. Õnneks on enamus neist meeldivad. Ainus, mis ei meeldi, on Külli loll muusika B-osa küsimuste vastused. Juhei, ma pole seda talle veel saatnud, venitan.. homme PEAN ära tegema.

Pean loobuma Gray Anatoomiast.. seepärast.. sajast muust heast saatest. No, pean.

Oh, ma saan hakkama. Mul on aeg planeeritud ja tekitan endale koolipäevad. Ärkan igal hommikul enne kaheksat ja kell 8 hakkavad tunnid. Sotsioloogia konsultatsioonid :D

Lisaks veel 100 projekti, mis tuleb korda seada.
Suvel tahaks tööle ka saada ja.. üldse see suvi.. kaob vist käest täiesti ära!
Appi, juba on mu peas mustmiljon asja.. kõik tuleb korraga nagu laviin!

Ma pean nüüd pea tühjaks tegema, magama minema ja siis homme ükshaaval, järjest tegelema kõikide tegemistega, mis mul on. Ei tohi mitu kuud ette mõelda, neiu! Kas sa saad!

Mu pea on juba sadu asju täis (Juventuse kodukas, kanaarid, suvine projekt, tähed särama, noortevahetus, meie grupp noortevahetusel, eksam, Viljandi uus kodu, folk, Prantsusmaa, Tema, noortevahetusega seonduv.. kogu see suur vastutus, rõõm ja kohustused, kohvrid, pakkimine, käsipagas, söömine, mul on nälg!, Viljandi uus kodu, 7000.-, suvine töö, pooleldi õmmeldud püksisääred..) ma pööran ära kui kohe voodisse ei lähe! Kui ma kohe süüa ei saa ja voodisse ei lähe, siis ma pööran ära. Lähen hulluks ja olen homme esimene, kes tahab hullumajja saada. :D


MARSS KLAPP KINNI JA MINEMA!


Noormees, ma ei saa Teid oma seest välja. Ma ei taha ka. Kas te kuulete, ma tunnen, et teie oletegi mu teele sattunud, et jääda? Olgu see tee ükskõik, kui keeruline, ükskõik, kui piinav, aga ma olen õnnelik. Olen praegugi õnnelik, sest Sa oled olemas.
Üks sisetunne ei saa nii vale olla. Olen ju ennegi õigesti tundnud.


Süda.
Ma hoian seda.




esmaspäev, 4. mai 2009

Tulin ainult korraks. Jah, ma tean, et pean juba ammuilma sotsioloogia õpikut lugema. Kohe lähen. Ma olen tegelikult mitu korda mõelnud ühe asja peale. Nüüd tuli jälle meelde ja ma kirjutan selle seekord üles. Kui kaks inimest saavad kokku, siis alguses on mõlemad hästi ettevaatlikud. Kontrollivad, mida ja kuidas ütlevad ja ei taha teist inimest käest lasta. Ma ei tea, kas teistel on nii, minul küll on. Alguse asi.. tuleb ikka rahulik ja kannatlik olla ning nõme oleks ka plärtsuda inimesega, kes endale meeldib.. suurem oht kaotada, kui pole veel päris käes. Aga kui need kaks inimest hiljem juba suhtes on ja pikemat aega, siis julgevad juba mõlemad rohkem iseloomu näidata, viriseda, kurjema hääletooniga rääkida jne
Eks asi olenebki sellest, kas suhe on alguses või juba edasi arenenud, aga ma mõtlen praegu, et ma ei kujutaks küll ette, et ma piriseks ja poriseks oma kaaslasele nii palju, kui ma temaga juba suhtes oleksin. Ma arvan, et oleksin siis veelgi õnnelikum ja õrnem.. nojah, kalkun ka arvab. Inimesed on ka ju erinevad ja.. ahh, mida ma üldse selle jutuga öelda tahtsin. :D

Seda vist tahtsingi, et kui midagi väga tahad ja seda veel päris pole, siis hindad kuidagi rohkem, aga kui see juba on, siis enam nii väga ei hinda.. siis on see loomulik, et teine inimene on kõrval olemas.
Ma praegu hindan rohkem ja tahan, et ma hindaksin lõpuni välja ja et ma ei viriseks nii palju tulevikus oma kaaslasega. Ma ei taha armukadeduse tülisid tekitada ja kontrollifriigiks muutuda. Nojah.. kas mitte iga suhtesse astuja ei taha sama, aga pärast tuleb ikka muu välja? :D

Ahh.. hull jutt :D
Kuid ma tahtsin seda öelda.


Üks asi tuli veel meelde. Aga ma ei oska seda veel sõnadesse panna.

Today's fortune: Hope is necessary in every condition.

Noortevahetus on juba silme ees. Koorem hakkab vaikselt õlgadele tulema ja jaksu jagub ning tahtmine on oi-oi-oi, kui suur.
Muidugi on veel sotsioloogia, KOP, Tähed Särama ja ülejäänud 3 eksamit.

Saame hakkama. Peame saama.


Minuga saab korda. Pooleldi hea ja pooleldi halb. Teadmatus, aga see on ju normaalne, et ei tea, mis saab. Lootus peab jääma. 
Kõik saab korda. 

Aitäh. :)

Heidil on nii suur kõht juba. Üliarmas. Saime noortekast nänni ka.. nüüd tuleb mõelda, kust raha saada.. keegi on nõus mulle 5000.- laenama? :D
Kätemeri
Peaks juba magama. Tahan rääkida, aga kedagi pole enam siin, kellega võiks rääkida. Olen viimasel ajal nii hoogu läinud selle blogide teemaga. Kannan sisse ja loen. Kogu aeg on hullult vaja kirjutada ja lugeda. Nii hea hakkab. Vahepeal arvasin, et ega see blogimine enam ei tõmba, aga tõmbab ja veel kuidas.

Teen siin nüüd selle töö ära, mida tavaliselt enne magamajäämist teen, ehk siis panen asjad paika.
Esmaspäevast kuni reedeni.. vähemalt - õpin üleni sotsioloogiat.
Homme noortekasse, 2 projekti ja luban endale veel natukene puhkust.. või jah.
Teisipäeval tuletan emale 10 asja meelde, mida ta tegema pidi minu heaks (aitäh!).

Ja siis vist lähebki.
Ahjaa.. seepe ei tohi vaadata ja Gray Anatoomiat ka mitte, sest siis ei tule mu õppimisest ikka mitte midagi välja. Eks ma püüan, tuleb ehk ikka.

Ja mis põhiline, hing tuleb korda saada. Selline tunne, et olen juba vähemalt 2 nädalat sellises olekus olnud.

Nii, nüüd plaanid paigas, magama. Loodan, et homne hommik on kergem, milles ma muidugi sügavalt kahtlen. Usun ikka, et võiks olla.
"Milleks mulle inimene, kes paistab elavat ainult minu jaoks. Muidugi on üks tähtis näitaja inimese juures see, mida ta minust arvab. Aga see pole kõik. Kui mulle keegi meeldib, siis ikka selle pärast, kes ta ise on, mitte selle pärast, mida ta minu pärast on valmis ohverdama. "Sa tead, et võid talle alati helistada - isegi öösel. Ta on alati nõus Sind kuulama, kui kiire tal ka parasjagu poleks. Sina oled tema jaoks palju tähtsam." Mismõttes? Kas tal endal siis ühtegi huvi ei ole? Kas teda miski muu ei kotigi? Ma küll ei taha kellegi elu ainus mõte olla. See on täiega kurnav, kastead. Ja siis ma veel arvan, et selle 'unelmate mehe' ülesanne ei ole mind armastada ükskõikmis ja tingimusteta. See on mu vanemate töö. Ma lähen ju üleni hukka, kui mul pole põhjust kellegi tähtsa pärast pingutada. Sellel tähelepanuväärse taguotsaga lauljal oli kunagi mingi siuke koht laulus, et 'I find a reason to shave my legs'. Kui ennast aegajalt kokku ei võta, siis mandud ju ära."

Kas mulle tundub või keegi oskaski minu ammused mõtted praegu sõnadesse panna ja päris tabavalt veel ;)

pühapäev, 3. mai 2009

Loen oma öökapiraamatut (ohoo, Kadi loeb raamatut!) ja kuulan neid.. no ma ei taha, et mu ankrutrossid katkeksid.

Nii palju, mille üle mõelda. Homsest algab asjalik töönädal. Olen juba liiga pikalt laiselnud.. tegelikult mitte, aga no töökas pole ka eriti olnud.
Olen siin.. NOT! Tätte ja Matvere laulavad omaette. Vaatasin siis Eesti Laulu saadet ka ja nii palju isamaalisi laule. Nüüd tuli küll kurvastus peale.. kui juulis läheb nagu läheb, siis pean ju valima, kas Eesti muld ja eesti süda või Atlandi ookean.

:)

Ma ei ole täna eriti midagi jõudnud, aga vähemalt tundsin end natukene inimesena.

Ahsoo.. peaaegu oleks meelest läinud. Andsime täna siis Viljandi elamise üle ja Maarja kinkis meile ühe paksu raamatu kolme peale. Täitsa põnev kohe. Isegi pilti tahtis teha: Tuuli, Laur ja mina. Päris huvitav viis head aega öelda. Ta ongi selline omamoodi tädi.

Iga vesi

Vahur Kersna tegi järjekordse hea saate, seekord Jaan Tättest. Alati on meeldinud ja meeldib siiani. Lihtsalt nii hea ja mõnus. Viimati nägin ja kuulsin teda 13. augustil Tallinnas. Olime siis Tuuliga. Otsisin ema plaadiriiulilt Tätte ja Matvere plaadi üles, isegi plakat on mul toas seina peal.. aga mitte see..
mitte see..

Viimari kirjutasin Tättest siin kui ma rääkisin suhetest ja sellest, kuidas mina tahaks, et mul oleks. Oli ju selle moodi.. aga nüüd. Ma ei tea, ei räägi ka.

Võtan kõik laulud arvutisse ja loen seda blogi ja kuulan Tättet. Tegelt peaks oma melanhoolsest meeleolust mingiks ajaks üle saama. Sotsioloogia ootab tegemist ja no.. tegelt on mul mingi 100 asja vaja teha, muidu läheb samamoodi nagu psühholoogiaga. Halvasti ju ei läinud, aga noh, läks kuis läks. 

Lähen ja olen nüüd natukene asjalik ja siis tulen ning kuulan ja kui mingit head filmi ei tule, siis jäängi siia. No iga asi ajab nutma, mis sa teed. Piripill on minu sees ja veevalaja on mu õige nimi.

laupäev, 2. mai 2009

No, nüüd on asjalikum?

Agnes kirjutab...

kirjutab ja mina loen seda, mida ma olen juba mitu head tundi lugenud. Kas mul tõesti puudub oma elu.. aga ma tunnen, et tal on nii mõnus. Jah, raske, keeruline, aga kellel poleks. Tal on lahe elu ja ma oleksin väga uhke kui mul oleks ka sedasi. Veel jõuan.

Vahel mõtlen, et kirjutaks talle anonüümselt, et.. ma imetlen teda. Loen ja imetlen ja mõtlen, et selliseid inimesi võiks maailmas, meie väikeses Eestis rohkem olla. Mitte samasuguseid, aga need omadused.. lihtsalt, ta meeldib mulle. Ja kui ma saaks, istuks temaga ja ajaks juttu, kui see sobiks.


Mul oleks ka vaja sellist päeva, kus ma korjaks 1000 natsissi või siis 300 või rohkem, peseks autot, mis õhtuks ikka nii puhtaks ei saanud, teeks akrobaatikat ja sebiks mööda kasvuhooneid ja inimesi ringi.
Ma v a j a n palju vaheldust ja palju liikumist. Ma nutan liiga palju. Nutmisest ju pole kasu, homme on sama raske ja samad asjad ajavad nutma. 

Loen seda blogi edasi, mõtlen esmaspäevale, et saaks juba Maritaga kokku.. saaks juba rääkida.. ma nii vajan seda. Loodan, et meile piisab sellest ajanatukesest, mis meil on.. ma proovisin ju selle noorteka asja edasi lükata, aga ei.. ainult mina ka siin ei otsusta ja ei loe.


Tuleks siis sellest igavesest jurast pusast midagi head välja. Kogu see katkiolek pidi ju hea olema ja sada asja inimesega tegema. Eks ma siis olen siin ja mõtlen iga päev, et mida head kogu see lõhkine oleks mulle lõpuks tuua võib. Palju head ma siis endaga kaasa saan võtta siit.



Oleks juba juunikuu.. saaks lõpuks rabama hakata nii et veri ninast väljas.
Loen edasi.
Lihtsalt.. ta on nii mõnus, et ma pean lugema.


Ma mõtlen, et nad võiksid olla koos.
Siis oleks paigas.
Minul ka.
Saaks paika.
Praegu on nii katki kui olla saab ja ma olen tegelikult enda üle uhke, sest ma olen nii tubli selle sees olnud. Kuigi tegelikult on vale, et inimesed ei tegele oma hingega ja arvavad, et see läheb mööda, aga kui neil on hammas katki või jalas haav, siis kutsuvad arsti, siis parandavad. Miks keegi enda hinge kunagi ravida ei taha?

Ööülikoolist saan vahel päris head mõtlemisainet.

Mina tahan oma hingearsti.. mulle on seda praegu nii vaja. Inimesi. Rääkimist.

No jälle ma ulun.
Agnes kirjutab...
Peaks rohkem raamatuid lugema hakkama. No peaks ju. Tahaks ka, aga alati tahan midagi muud enne seda ja..



Tegelikult mu juuksed meenutavad ka Sind. Tegin sinised salgud täpselt 2 päeva enne seda kui sa esimest korda tulid.. vastikult head mälestused. Nii vähe on neid, aga sellest piisab.. piisab, et.. ma ei või. Miks ma pidin selle siia vahele nüüd lükkima. Just hakkas hea postistusena välja nägema kogu see jutumöla, mis mul siin on.



Homme Viljandi maja üle andma.
Agnes kirjutab ja mina loen..


Hakkan magama sättima. Vaatan end peeglist ja arvan, et olen ilus. Jah, olen päris kena. Hea on sedasi peegli ees end tunda.
Võtsin teise peegli ees meiki maha ja mõtlesin, et ma võiksin ta isegi jätta. Oli selline tunne.

Nüüd.. kui saan kinnitust, et meie korter on ikka superpisike ja kui ma tahangi omaette poole ööni üleval olla, siis peaksin suurele rõdule neljanda toa ehitama.. tunnen, et ma ikka ei suuda Sind jätta.
No oled siin südames, mis ma teha saan. Ei saagi midagi teha.
Ei saa?
Kõik peab hästi minema.
Süda ei tohi lõhki minna.
Tahan hommikul inimese kombel ärgata.
Kõik saab korda.
Ära mine ära.

reede, 1. mai 2009

Ma ei saa Su pilte vaadata, sest siis kipun kohe joonistama. Ma ei taha veel, tahan ja ei taha ka. Ema pesi eile (või oli see juba üleeile), eile vist.. ta pesi voodipesu ära ja kõik need asjad, mis mul Viljandis olid ja ütles: "Nii hea, nüüd on need asjad kodulõhnaga ja võõrast lõhna pole." Mina ei taha seda voodipesu ja seda padjapüüri näha.. Sinu lõhna enam pole, aga Sina oled ikka. Ja siis need riided, mis mul seljas on olnud, kui me kohtunud oleme.. mul on palju riideid tegelikult.. isegi hea, et me nii tihti näinud pole, ma pole jõudnud kõiki asju kanda.. teksaseid olen, aga õnneks on pluuse palju. Ma ei taha neid riideid selga panna, kui Sina meelde tuled. Või tahan.. ei taha ja tahan ka. Ma ei saa oma telefoni vaadata, ei saa postkasti vaadata, ei saa msnni vaadata.. Sa oled seal. Sa oled tegelikult igas minu mõttes natukene. Saad aru kui raske see on tegelikult.. Isegi kui mu ema ja isa on koos, tuled Sina meelde, täna, sünnipäeval oli armas sugulane koos.. seal.. ja ma mõtlesin esimest korda, et Sinu julgeks ja tahaks ma küll nende juurde viia.. ükskõik siis, millal. Ma tean ju tean, et mulle endalegi ei meeldi liiga kiiresti liikuda ja kohe kõigiga tutvuda, kuid Sind ma viiks.. sest ma näen meid koos.

Mu vastik süda armus.. ja nüüd pean ma teda sedasi reetma. Kas see on kättemaks, et olen ise tavaliselt teisi jätnud?! No Sa ei jätnud.. aga väga raske on ka lootusrikas olla.

Kõik kohad on Sind täis.. vastik unistaja ja emotsionaalne silt on igal asjal küljes. Vahel tahaks, et see kõik käiks lihtsalt minust läbi nagu liha hakkliha masinast.. sisse ja valmis. Korras. Tehtud. Olemas. Aga ei.. ei käi..
arvestades seda, kuidas ma tookord üle elasin.. seda reetmist.. appi.. mis minust saab. Olen ju nüüd targem ja parem ja saan endaga hakkama.. jah, pean saama. Ma tõesti ei tea praegu, kuidas. Tahaks lihtsalt magada.. ja mitte kunagi ärgata, sest hommikud on kõige vastikumad. Kõhtu tuleb selline torkav tunne ja ma vähkren ja unistan, et võiksin olla koomas. Ma tahan ja ei taha neid projekte teha. Tahan ja ei taha Prantsusmaale minna. Tahan ja ei taha suvel tööd leida/teha. Tahan ja ei taha mitte midagi.

Palun, ära mine.. ära mine ära. Jää veel. Palun, tule tagasi ja painuta see õhkurippunud küsimärk südameks ning kingi mulle tagasi.

Sina andsid mulle oma südame ja mina sulle enda.. lubasime neid vastastikku hoida. Mina hoian, sest ma ootan Sind, ma annan sulle aega.. aga sina..


Milline emonurk..
Homme teeme Tuuliga projekti ja ülehomme oleme Viljandis maja üle andmas.. ja siis hakkan õppima ja siis lähen välja ja õpin veel ja pakin ja õpin ja pakin ja käin väljas ja.. ma ei TOHI SULLE MÕELDA!

Ei näe praegu ühtegi väljapääsu.
Ma loodan ja kurvastan üksteisevõidu. Vahel on lootus suur ja seest enam ei värise.. täna rääkisime Maigiga koolist ja suvest ja kunstist ja igasugustest asjadest ning mu mõtted läksid mujale. Ma tahan neid peita ja ei taha sellesse süveneda. Samas tahaks tõesti kellegagi seda arutada ja hingelist ravi saada.

Tahan terveks saada.

Ma ise ka ei usu, et ma seda nüüd ütlen: ma olen Sinusse armunud ja Sina oled minu südames. Mitte keegi pole sedasi mulle mõjunud.
Ütle mulle, et see on vale ja ma usun Sind.. senikaua kuni mul on veel lootust, ma ei jäta seda. EI JÄTA, KUULSID? Ma lihtsalt ei anna alla. Minupärast võta see aeg kasvõi pooleks aastaks kui vaja. Kui vahepeal keegi mu südant ei võta, siis ma virelen edasi. Jah.

Ma arvasin, et olen Sulle suurepärane kaaslane. Arvan siiani, sest sa ei ole seda öelnud ka, et ma pole. Ma ootan Sind.

Kui hästi läheb, saan juuli alguses Gran Canariale. VOHH! Oleks esimene linnuke kirjas.. Juventuse alt noortevahetusele minna.. priske linnuke :)



Aitab.. hullem jutt.. kunagi hiljem ma seda lugeda ei julge.

neljapäev, 30. aprill 2009

Ära mine, jää veel..

teisipäev, 28. aprill 2009

Hakkab minema..

On olnud imetoredad kaks päeva. Eile tegime eksami ära. Sain Külliga ühele poole. Nüüd on kõigest 4 eksamit veel.

Kolisime täna oma Papli Põrgulikust Paleest välja. Praegu on hea kodus olla. Varsti hakkan igatsema seiklusi, pidusid, mujal elamist.. jätkuks mul ometi palju tegevust ja kannatust.

Eile, kui me öösel randa otsustasime minna, siis Pille sõnad tegid mind rõõmsaks. Ma tunnen, et räägiks temaga rohkem kui me ometi nii kaugel teineteisest ei asuks.

Ma tahan samas meeleolus nüüd nädalalõpuni spurtida. Oma asjad koju ära mahutada, kirjad ära saata, nooretavehtusega järe peale saada.. õppimisega algust teha. Pisitasa.


Olgu, ei jõua enam.
Ma tahan vaid, et mul oleks kiire. Sest, kui mul on kiire, tunnen, et elan ja tunnen, et mu asjad on korras, sest nad ju ongi.
Ma ei talu üksindust.. liigset üksindust. See muudab mind emoks ja depressiivseks. Vuih!


Ta oli pildi üle väga õnnelik.
No kui ma Teda joonistan, siis peab Ta ju midagi olulist olema!


Kallis!