1. Foorumteater toimub kokku neljal korral, viiendal on arvestus. Pidime puuduma täna ligi tund aega, kuna kooriga oli vaja aktusel esineda ja peame Tuuliga puuduma 10. detsembril, kuna Põltsamaal avatakse uus keskus ja oleme end sinna juba lubanud.
Foorumteatri õppejõud: noo, tundub, et nii ei saa arvestust kätte. EI SAA KÄTTE?! seenele sõida..
Tuju langes küll sellest, sest a) kooris esinemine peaks olema pigem au sees, mitte et õppejõud mingit oma janti ajavad, kui loengust ära peab minema - omast vabast tahtest käin ja laulan ning need, kes koorilaulust eriti midagi ei jaga, ega nad ei saagi päris mõista, mida tähendab kooris laulmine.. b) noorteka avamine on otseselt mu erialaga seotud..
2. Kooriga lavaproovi tehes oli mingi pinge õhus.. rahvas hüppas üksteise kallal ja dirigent oli peata.. Are sõimas meid kanakarjaks ning suht.. jah, ei olnud meeldiv.
Aga pean mainima, et foorumteater iseenesest on väga lahe ja õppejõud ka väga head ning ma olen päris motiveeritud. :)
3. Ja siis meie seikluse projekt. Isiklikult tunnen vabaduse piiramise tunnet. Variandid on: teete või ja? ning see ongi kõik. Tiim pole koostööks veel valmiski, sest vanad asjad on õhus ja meie õppejõud on ka ju ometi tihti meie tiimiliikmed, seega.. nad veavad hetkel kogu tiimi alt sellega, et ei kavatse meie palvete peale mitte midagi ette võtta. Ja seda tahan ma Soomaal serveerida.. ilusasti ja selgelt. Igal ühel on omad eesmärgid ja tingimused, mis talle ja EELKÕIGE kogu projektitiimile sobida võivad, täpselt nagu igaüks saab valida mis tööd ta projektitiimis tegema hakkab.
4. Esinduse koosolekul oli ka pisike pinge õhus. Jällegi kohati samasse auku - motiveerimatus.. vms. Aga seal on see palju leebem. See selleks. Üllatav oli see, et Minna teatas meile, et tuleb meie juurde pesu pesema pärast koosolekut. Kõik täitsa hea, ei ole selle vastu justkui midagi, aga küsimus on infoliikumises. Ehk peaks tõesti tegema nii nagu tolles Riigimeeste saates, et uksed info levikuks lahti tegema. Ausalt, see pole mitte esimene kord, kus info kuhugi uksepiida taha takerdub. Okei, Tuuli midagi nagu teadis sellest.. aga olgem ausad, pole tore infosulus seista. Selles ongi point.. nojah.. mis seal siis ikka.. Minna tõi hõõgveini ja vahelduseks on täitsa tore. Asi on lihtsalt.. asjas.
Lahe päev oli :D:D
ning mina ei lase asjadest kergesti lahti.
Kui Piret on lühikese vihaga, siis mina olen käsn - ei hoia ainult viha endas, vaid sõnu ja lauseid ja olukordi hinges. Mõned tulevad olenemata mu suhtumisest, mõndasid asju saan endast eemale hoida.
Seega, mul on plaanid.. Soomaa, koori, foorumteatri ja kõige kohta. Tuleb lihtsalt rääkida ja see ongi VÕTI :)
esmaspäev, 29. november 2010
Leelotan siis oma päevast. Pole ammu teinud seda.
Hommikul algas foorumteater, esimest korda mu elu ajaloos. Natukene üllatavalt hea oli.. selles mõttes, et ma ei eeldanud, et väga jama peab olema või meie õppejõud ebaõnnestuvad. Seega oli natukene üllatav. Kurb on see, et 10. on uue keskuse avamine ja seal tahan raudpolt kohal olla ning seega jääb viimane loeng-praktikum enne arvestust üldse saamata..
..aga see-eest saame uues keskuses Skad, koolipoiste bändi ja teisi esinejaid kuulata. ETV pidi ka kohale tulema.
Siiski.. Mul kerkib veri pähe ja lähen ärritust täis, kui mõtlen, et keskuse töötajad jäävad need samad, kes seal ennegi on olnud. NAD EI VÄÄRI MEIE LINNA UUT NOORTEMAJA!!! Ainult lojaalsuse pärast.. kõige rohkem. No mõne laagri pärast ka ehk. AGA NAD EI VÄÄRI!!! Veri on peas. Ma ei imesta ka, miks suure maja huvijuht ei taha noortekeskusega koostööd teha.. ma ka ei tahaks tema asemel. Asjad võiksid ju muutuda. Loodan, et Heidi leiab kena lahenduse.. muidu võime kohe maja tagasi kinni panna mu meelest..
..nagu.. misasja.. Viljandis teevad noorsootöötajad miljoneid projekte.. korraldavad matkasid, erinevaid ringe, koolitusi, käivad ise koolitamas end, siis.. korraldavad erinevaid sündmusi, nõustavad noori.. nad on noorsootöötajad, mitte nagu meil. Ei oska kooli noori otsima minna, sest noorsootööd on raske teha, kui keskus kinni on. My ass, et on raske teha! Silmad lähevad punni pähe.. sama idiootne nagu seljaga telekat vaadata või kooris meelega mööda laulda.. no on ju!
Tagasi päeva juurde.
17 oli siis kooriproov, nagu ikka.. homme on mingi rahvaülikooli aktus, kus esitame 5 lugu - hõissa! Pärast Tšehhit meie esimene kontsert..
siis see rahvatants, nagu ikka. Kuid seekord kutsus Ele meid hoopis musta saali tantsijate arvestusi vaatama. Oeh.. natukene tüütu oli, aga pika peale hakkas meeldima. Muusika on neil alati väga mõnus ning tahaks ise tantsida lausa, kui nemad seal kargavad.. tol hetkel.. korraks.. tekib selline nö Viljandi Kultuuriakadeemia hõngus ja atmosfäär, millest ikka vahel räägitakse ja millesarnast mujal ei pidavat olema. Selline imeline hõngus on tegelikult siin koolis olemas küll ja esimesed 2 aastat rahuldab see täiesti inimeste vajadusi, kuid kolmandal.. saab vaikselt siiber.. ehk pole asi akadeemias, asi on 3. kriisis = teine puberteet. Mul on 2. puberteet, ei tee nalja. Keegi oleks võinud öelda, et puberteete tuleb veel ja et nad lähevad aina tõsisemaks ja hullemaks.. poleks siis suureks saanudki. Ehk..
Nüüd istun toas, asjad pilla-palla. Soeng on lühike (viimaks ometi!). Teate, nii hea on juusteta olla.. palju parem kui oli pikkade juustega (mitte, et nad oleksid mul väga pikad olnud varem), aga mul on tõsiselt hea olla, ma naudin oma soengut! :)
Päeva kingitus tuli Lembit Õunapuult, kes kirjutas mu enesetunnetuslike ülesannete kohta niisuguse tagasiside:
Tänan sisukate ülesannete eest! Väga hästi ja eakohaselt läbimõeldud ülesanded. Üle pika aja sain jälle lugeda nii heal tasemel tööd.
Kui te tunnete Lembit Õunapuud, siis teate, et kui ta nii ütleb, on asi väga hea :)
Sest Lembit ei pillu sõnu mitte kunagi.
Seepärast ta mu päeva ilusaks tegigi täna.
Ning muidugi ka lumi.. osaliselt. Mulle meeldib, et külm talv on viimaks kohal. Ei suuda veel õigeid riideid selga valida, kuid küll harjub.. talv on kohal ja ma naudin talve.
Näljane
Trotsis
Ja ma tean, et mu postitus pole suurem asi, mis seal ikka :D
Panen seega midagi paremat siia:
kahjuks pole meie tantsusamme eriti.. aga kaunis on ikkagi
päris raske tants on.. mul võtab ikka aega see õppimine
ja siis see kaa
nojah.. see on hea tants :D unustame sammud keset tantsu ära või ja?!
ja siin on meie pähkel..
Ülevaatlus on veebruari alguses. Viljandimaal pidi olema 4 neliduderühma ainult.
laupäev, 27. november 2010
mõtlesin, et ütlen natukene midagi.. pole seda ammu teinud, samas ei ole isu ega tahtmist siin nuriseda nii mõnegi asja üle või jutelda viimase nädala sündmustest.
Mul on hoopis paar mõttetera, mida olen õppinud või mille poole püüdlen.
1. mul on uue keskusega paar plaani. ärge küsige, mis - ma ei tea ja ma pole samuti veel mõelnud, mida ma täpselt taotlen, aga ma tean, et ei taha olla üks neist noorsootöö eriala lõpetanust, kes Põltsamaal toimuva enda huviorbiidist välja viskavad, kuna arvavad, et ei saa seda parandada või lihtsalt ei taha või ei oska või ei pea oluliseks. Mis iganes põhjustel - polegi oluline, igal ühel omad huvid.
Aga ma tahan midagi teha, mingi udune plaan on.
See, mida head keskus mulle on pakkunud ja mida head mitmetele teistele noortele.. ei saa lihtsalt niisama peldikupotist alla lasta. Ma ei saa seda niisama pealt vaadata.
Konkreetseks tuleb minna.
Siin lõpetan selle plaani kirjeldamise.
2. seikluskasvatuse tudengid peavad olema ühed karmid noorsootöötajad. Praktika on oi-oi-oi-oi missugune ja vahel võiks lausa pisarais koridori joosta või enda kaitseks vastu lärtsuda, kuid.. tark inimene teeb teisiti ja olla seal tark, kus vaja oleks, on hirmus raske ja vahel ei tule üldse välja. Hetkel võimleme ühe projekti kallal ning see paistab olevat üks raskemaid projekte üldse.. millega kokku olen puutunud. Kui inimene tahab, õpib ta VÄGA PALJU elamuspedagoogikast.. kui ta tahab nutta ja piriseda ja aina vaielda, siis ei õpi ta eriti midagi, kulutab ainult närve. Seepärast leian, et elamuspedagoogika teeb tugevaks ja on üks pidev piiride tunnetamine ning enesest ja teistest õppimine. Karmide tädide kasvatamine. Mitte selles mõttes, et me oleme nagu Charlie inglid, mkm.. selles mõttes, et kui tulevikus tuleb mingi probleemne olukord või ootamatus - ja uskuge, neid tuleb roppu moodi ja pidevalt igas eluvaldkonnas - siis ei anna kohe alla või ei hakka koheselt plärtsuma, vaid toimub kiire analüüs ning mõtestatud tegevus. Sedasi üldmuljelt on asi niisugune.
3. ...
esmaspäev, 15. november 2010
Natukene minu venna stiili muusika on taustaks. Avastasin Pinki jälle oma playlistist ja ta on jätkuvalt hea mu jaoks.
Ning tal on märkimisväärselt vinge soeng!
Sain tunnimudeli valmis ja olen selle üle väga uhke!
Keskkonnavahetus mõjub pika peale hästi. Täna on mul kodus juba palju parem olla kui eile. Rääkisin eile Kertuga kolm öist tundi maha.. hakkas küll parem. Oma õega rääkides ei teki kunagi kõrvalisi efekte -
-kuidas see meie edaspidist suhtlust hakkab mõjutama;
-kas on võimalus, et ta kellelegi midagi mainib;
-kas ta arvab nüüd minust nii või teisiti.. mismoodi ma talle tundun;
-mismoodi ma temaga koostööd saan teha, kui ta minust nii palju teada saab nüüd;
-ta on ju tegelikult võõras ja kuidagi räbal tunne tekib, kui ma talle ära räägiksin (Lembit rääkis sellest tunnis);
-ta ei saa mind ju mõista sedasi.. tema reageering võib osutuda väga pinnapealseks, mis sest, et ta on selline rõõmus ja kõikide psühholoog;
-...
Neid efekte pole ja seda on nii hea kogeda :)
Sest ta on mu oma õde.
Igatahes nendest vähestest asjadest, mida ta ütles jäi helisema selline lause:
"Sul on vaja seltskonda vahetada.. muutust"
See kool ja seltskond on end minu jaoks lihtsalt ammendanud. Tuttav, Minna istus pea käte vahel ja ütles midagi sarnast ühe rahvatantsu proovi alguses.. Keegi polegi halb või nõmeda lobaga, lihtsalt ma ei saa peaaegu mitte midagi enam nendest seltskondadest, kus ma viibin. Paaniline vestluskaaslaste otsing.. toimub. Mitte peale vaadates, aga sisemiselt.. ja vahel ma leian neid inimesi, kellega mingitest asjadest rääkida. Vajadused on suurenenud, terve mu keha vajab hoopis mingit muud moodi toitu.
Vaata, kui sa oled pidevalt näiteks riisi söönud (nagu Priit Nepaalis) ja sa oled sellest isegi vaimustuses ning rahul, et sööd, kuna see on tervislik, siis millalgi tahad või ei, hakkad sa ikkagi soovima midagi muud, näiteks tatart, kartulit või makarone. Sest see riis ei anna enam sellist vaimustust või rahulolu kehale ja ei täida justkui vajadusi.
Kõigiga on nii, ma siiralt usun, et on.
Aga, kui see juhtub inimeste keskel olles, on tegu päris keerulise olukorraga. Ausalt, keeruline on.
Kertul on õigus
Kodus on hea
Kadri võiks Viljandisse tulla juba. Samamoodi Mairi ja Merili (hahaa, kui nemad tulevad Viljandisse.. :D see oleks veider
..nüüd on selge, kust see Kadi enda tibilikkuse saanud on - kogu suguvõsa on ju selline
hahahaaaaaa!
Ma ei oska sellest lahti lasta ja see häirib täiega ning pidevalt.
Aga vähemalt ma tegelen iseendaga, et paremaks inimeseks saada
asjadest rääkimine on minu suur ravim, aga raske on leida inimesi, kes julgevad või tahavad asjadest rääkida nii nagu need on. Tihti peidetakse valu naeru taha ära. Mingites olukordades on see mõistetav, aga pidevalt?!
Nagu oleks võõras kohas..
Igal ühel oma meetod
Kodus on hea
neljapäev, 11. november 2010
Trauma always leaves a scar.
It follows us home, it changes our lives.
Trauma messes everybody up.
But, maybe that's the point.
All the pain and the fear and the crap.
maybe going through all that is what keeps us moving forward.
It's what pushes us.
Maybe we have to get a little messed up.
Before we can step up.
Just nii ongi
Tantsin välja!
kolmapäev, 10. november 2010
Vahel ei saa ma sellest aru, kuid ma olen ilus inimene
Muide, Viljandis on ühes poes Meeletu film koos stsenaariumiga 35 krooni!!! Uskumatu, eks?! Evelyn värvib Viljandi parimaid kulmusid ja ripsmeid. Ja siis mõned teised tarkuseterad õppisin ka täna.
Puudust tunnen.. ..ma ei kuulu siia
pühapäev, 7. november 2010
mnjaa.. Tallinnas on alati väga kummaline olla. Sealt tulles on kuidagi imelik.
Euroopa Noorte päev ei köitnud nii väga seekord. Kohtasin juhuslikult Reinu, kui me Agnesega ülikooli kõndisime. Hea oli näha.. inimesi.
Remo juures käisime ka Tuuliga. Talle on raha ikka pähe löönud, ma ei kannataks kaua sellise jutu sees viibida. Hea oli lahkuda, eemale saada. Hea oli näha ka, kuid parem oli lahkuda.
Kõndisime siis Remo ja tema Mariga Kaubamaja juurde, Darja helistas ning me saime seal samas kokku. Ta on hea inimene ja kui ta käiks minuga samas koolis, siis eelistaksin vene tudengitest just teda mingi ülesande tegemisel. Sõitsime tema koju ja jõime teed ning sõime tema ema tehtud kotlette ja šokolaadi. Millalgi varsti tuli tema kauaaegne sõber, kes tõi samuti šokolaadi. Suhtlesime kolmekesi eesti keeles ;)
Darja ema on eesti keele õpetaja, muidu vene naine mu meelest, aga ei saanudki aru täpselt, sest tema eesti keel on väga hea. Darja ise töötab kahes kohas ja ta võtab neid noorsootöö kvalifikatsiooni kursuseid. Ütles, et Denis käib ka seal. Meeldiv on omada toredaid kaaslasi ka vene keelt kõnelevate eestlaste seas.
Hommikul helistas Kertu, kutsus enda ja Martiniga koos kinno. Läksime siis ja panin oma kompsud riidehoidu. Tasuta sai panna, kui pilet on olemas, muidu maksab 5 krooni. Oleks varem teadnud, poleks oma kompsudega mööda Tallinnat ringi tuuritanud. Järgmine kord olen targem. Istusime hiigelsuures saalis, jõime liitirist koolat, mis oli suure tõenäosusega veega lahjendatud. Suhteliselt kehva maitsega. Pärast filmi külastasime Rotermani tänavatel kahte riietepoodi, mida olen pidanud hirmkalliteks, kuid mis osutusid hoopis täiesti normaalsete hindadega poodideks. Valik oli ka väga hea enamjaolt. Kunagi, kui raha peaks rohkem olema või mõni oluline riideese purunema, aeguma, siis külastan neid poode uuesti.
Helistasin Sandrale, aga telefon oli väljas. Ometi me leppisime kokku, et ma helistan ja siis uurime, mis teha annab. Pole ju ammu kohtunud, aga noh, mis seal ikka. Kadriga sain kokku teema uues kodus. Päris lähedal on see kesklinnale. Martin ja Kertu juhatasid mu ära. Kadri juurde läheks teinekordki. Ta ütles, et tuleb Viljandisse ka ehk millalgi, keegi sõber pidi tal seal elama. Hea, mulle meeldiks see, kui ta tuleks. Kadrit oli väga hea näha, tema juurest ei oleks tahtnud lahkuda. Lõpuks pidid meie teed ikkagi lahku minema, ta läks tööle ja mina pidin ootama kella kaheksani.
Kõndisin jalgsi 20 minutit Kristiine keskusesse, lappasin poodides ringi ja tundsin, et see tegevus on nii masendav.. üldse, Tallinn, kui ma seal üksi peaksin elama, oleks masendav. Üksi selles mõttes, et sõpru ja tuttavaid pole. Tallinn on masendav linn mu jaoks. Ja nii on.
Kohtusime siis millalgi Timoga, kes töölt tuli. Käib kaheks kohas korraga tööl. Sõitsime siis bussiga tema uude elamisse, mis asub täpselt vanalinnas ja katusekorteris, kus elab veel 4 inimest peale tema. Vähemalt neli veel. Korter oli naljakas, aga päris vahva. Tema tuba oli hirmus külm ning värvilise tapeediga. Päris armas oleks ise sea elada. Timo oli kurb. Jah, ta on kurb ja päris tõsine ning kuidagi õnnetu ja pettunud. Iga kord kui ma püüdsin alustada vestlust mingil sellisel teemal, millest oleks toredasti saanud vestluse kujundada, otsustas tema kõik mu öeldu pea peale keerata.
Eesti riik on tellinud meie õppekohad, nad peaksid meid ka toetama...
Kõik peaksid õppetoetust saama...
Mulle meeldib see töö, mis ma teen...
Ei ole nüristav töö, õpin uusi asju...
Lülitan end välja, et mitte lolliks minna...
Siin on vist päris külm... kas sul on külm... hommikuks on vist soe juba... ei tea, kas see tuba lähebki üldse soojaks...
Rääkisin, et Priit on Nepaalis 7 kuud, Timo ütles selle peale: mis kogemusi sealt välismaalt ikka saab, mitte midagi ei saa ja see ei aita tulevasele elule sugugi kaasa. Alustad ikkagi nullist. Sest siinses süsteemis see ei aita, keegi ei hinda seda, et oled kusagil vastu pidanud. Nad näevad, et sa pole kusagil püsinud, vaid ainult ühest kohast teise reisinud.
Nii mittetemalik
nii vastuoluline ja masendav.. selline üksik.
Töö, kool, töö, kool ja elab omaette kusagil uues kohas. Varem oli ühikas, kolis sealt ära.
Ning Kairit.. on ka 5 minutit Kristiinest ja eelmine elukoht oli 5 minutit Kristiinest.
Mõtlen, et Timo on nii teine.. ta pole mu jaoks enam see, kes ta oli siis, kui ma olin kaheksandas klassis ning põhikoolis, osati ka gümnaasiumis.
Ma ei teagi, kas ta on nüüd üdini aus või on ta lihtsalt osav manipuleerija ning suhtleja. Miski temas on vastuoluline ja.. igatahes oli mul hea sealt lõpuks minema saada ning ma helistasin Robertile ja ütlesin talle, et ta on parim, kes mul on.
Timo surus minus igasuguse lootusrikkuse maha.. hing jäi kinni ja hea oli lõpuks bussijaama poole kõndida.. nii vabastav. Pääseda sellest Tallinnast ja inimestest, kes sinna sisse end uputuavad.
Mul on kahju ja olen nukker ning enesesse tõmbunud täna.
Võõras on igal pool olla. Jah, olen segaduses ning arusaamatustes kinni.
Vahel on justkui väga hea juba, kuid siiski saadab mind mingi haiglane must vari.
Vastik!
Ma tahan midagi, mis paneks elama!!!
Grey Anatoomia uus osa võiks juba tulla.
Ma ei tea, mida ma tahan ja mida ma siin teen
ma pole nii õnnelik kui ma tahaksin olla
ma pole rahul praeguse seisuga
ma ei taha viljandisse tagasi minna
ma tahan ära
Lugu on see-eest hea
teisipäev, 2. november 2010
See oli nii raske.. vaimselt ja füüsiliselt nii raske.
Are ema
Roman, kes oleks pidanud olema juhendaja nagu meie Margega.
Teli, kes ei märka lihtsalt teatud asju veel.
10 tundi ja 20 kilomeetrit. Metsas ja metsast väljas.
Ööpimedus.
Puud, puud, puud.
Väga raske..
Aga kuramus, nii hea kogemus, mis sellest tuli.
See on väärtuslik.
Hindan inimesi, kes on valmis end proovile panema ja laskma end tavalisest olekust välja viia.. valmis proovima, katsetama, piire.. enese sees eriti ja enda ümber ka.
Hindan kõrgelt, väga kõrgelt seda.
Üha enam leian, et see, mis mu sees on olnud juba mitu aastat ja see, mis viimaste kuude jooksul on aina kasvanud, muutub peagi reaalsuseks ja ma viin oma mõtted ellu! Mul on ideed.. head ideed piiride ületamiseks ja enese arendamiseks.
Muide, kandideerisin Aida kohviku teenindaja kohale ja töövestlus läks väga kenasti. Täna peaksid tulemused selguma. Eks näis.
Kandideerisin ka VKA välissuhete assistendi kohale. Tükk aega kahtlesin, et kas tasub.. mismõttes, kas tasub?! Mitte midagi pole kaotada ja miks peaksin ma alati arvama, et ma ei sobi või ma pole valmis.. mismõttes. Proovida tuleb ja proovima peab. Mulle meeldib see seikluse idee.. ja mõte. Nii hästi mõjub ellusuhtumisele ja üldse.. elule.
Igatahes sinna viimasesse ma ei saanud, täna tuli kiri. Aga pole hullu, ma aimasin. Oluline on, et ma proovisin.
Täna saime Arega kokku. Raske on. Sügav analüüs käib siiani.
Homme lähen Tartusse ja siis Tallinnasse. Tähistame Robertiga aasta möödumist. Ma olen selle inimesega kokku kasvamas ja ma olen tema kõrval saanud targemaks.. see protsess on nii tihe.. pole mitme aastaga õppinud nii palju kui Robertiga selle ühe aasta jooksul.
4. maigutame suid oma osakonna õppeainete koha pealt. Midagi peab muutuma ja kuidas need asjad siis muutuda saavad, kui inimesed ise midagi ette ei võta.
5. on Euroopa Noorte tänupäev projekti tegijatele. Saan Tallinnasse ja plaanin sinna pikemaks jääda, et kõik inimesed ära näha, keda näha soovin.
Täna teeme soolaleiva peo ja täna koristan toa ära ning teeme süüa.
Hahaa, sain haridusfilosoofias A!
Selle laagripraktika B kõrvale oli too A lihtsalt parim, mis tulla sai. Ma olin enam kui kindel, et sealt A-d ei tule. Igati ärateenitud hinne..
Saaks nüüd tööle ka.. sest raha on vaja ja raha ei tule, kui ise ei teeni. Suht loogiline ning lihtne.
Hei, Kadi, sa hakkad vist suureks saama..
mhh?
Jah, hakkad küll
reede, 29. oktoober 2010
Viljandis. Matkakoti sisu on mööda põrandat ja muid mööbliesemeid laiali. Jah, veel praegugi, mis sest, et ma juba vähemalt 4 tundi (? - pole täpselt kindel. Ajataju on metsa poole..) toas olen istunud.
Enne matka olid väikesed plaanid, millega täna ühele poole soovisin saada. Ei, Lempsu ma ei plaaninud tegema hakata, nii hull ma pole.. vahel. Aga mõned asjad plaanisin küll korda sättida. Näiteks vastata kõigile neile, kes Tallinna suhtes mulle on vastanud. Aga seegi tundub hetkel liiga raske ja ajule koormav.
Lisaks oli tuba jääkamber kui sisse astusin. Kapis oli null söögiasja - vähemalt sellist, mida sooviksin hetkel süüa. Putrudest ja suppides on kõriauguni. Homme alustame niikuinii uuesti suurepäraste matkasöökidega. Masinatäis pessu ja täiskäik sisse ning poe poole ajama. Ma ei suutnud end tagasi hoida. Pitsa, üks kallis jäätis, mahlapakk ja muud head asjad potsatasid korvi ning pangakaart sai taas masinas ära käia.
Ja ma räägin sellest siin..
Uskumatu, kui palju asju see matk jälle andis. Mis neil väljasõitudel viga on, alati saab midagi juurde.. seekord jällegi hoopis midagi teistsugust. Üle pika aja oli tunne, et midagi selle aasta ainetest on siiski veel hea (lemps on mu päris suur lemmik). Tõsiselt hea. Asi polegi metsas või matkas. Minu jaoks pole. Rohkem need grupiprotsessid ja vaatleja roll ning sealjuures korraldaja ja läbiviija pilguga matkal osalemine.. väga väga väga arukaid asju sai selgeks õpitud. Vaimselt oli suur koorem. Nii palju õppida, suhetest eriti. Eriti suhetest. Mõru ja magus üheskoos.
Ja ma ütlesin täna tagasiside ringis, mis kestis vähemalt 3 tundi, et seikluses ongi olulised just raskused ja ebaõnnestumised. Matk pole õnnestunud siis, kui kõik täiesti kenasti ja pideva turvatunde saatel sihtpunkti jõudsid. PS. mitmed Ernaretke neidised arvasid esialgu, et see ongi õige matk, kus nad on tegijad ning suudavad väga hästi orienteeruda. Ei, see on Erna või kodutütarde teema. Matk seikluskasvatuses on õnnestunud siis, kui võimalikult paljudel tekib kartus, kõhedus, teadmatus, võõras ja tundmatu olukord, mis tuleb lahendada. See on seikluse point.. seikluse saamine, mille teeme võimalikuks meie. Kogemused ebaõnnestumiste, konfliktide kaudu. Pekki ja see analüüs seal lõpus on kirss! Kui meie erialal on midagi sügavat ja filosoofilist ning eriti loovat ja kirjanduslikku, siis on see mistahes analüüs või tagasiside ring, kus juht/-id peavad suutma grupile selgeks teha iseenda mõtted ja peegeldama grupiliikmetele ka neid endeid. Piret oskab seda väga hästi.
Mhh.. või et miniuurimuse kirjutamine oli paras võimlemine ning isegi mõttetu?
Võimlemine jah, aga avastasin täna, et mõttetu kaugeltki mitte.
Analüüsivõime paraneb jõudsasti. Just selline korrastatud analüüsivõime. Lõpule viimise oskus analüüsis. Tihti ei oska inimesed kohe midagi öelda, sest seedimiseks on aega vaja. Aga meie, huvijuhid, ei saa seda noortele kunagi öelda, kui tagasiside koht on ja mingi suur asi koos läbi elatud. Selle eest saadavad nad meid mõtetes kuu peale või siis ka sõnades.. mine sa tea.
Meie peame suutma kohe öelda. Analüüsida koha peal lõpuni ja kiiresti seoseid looma, mis tekitaksid noortes oma maailmapildiga ühisosasid.
Hah, hästi kukkus välja see. Üks õpitud asi on kirjas.
Mustmiljon veel peas ja ma ei tea, millal ma need saan kirja panna.
Kohe peaks, sest juba homsest algab uus seiklus ja uued lood.
Nii palju, mis oleks pidanud teisiti olema ja nii palju, mis tegi minu jaoks elamuspedagoogika taas säravaks.
Paremaks inimeseks teeb see kohe kindlasti.
Minna kirjutas facebooiks, et ta on õnnelik inimene, sest talle meeldib ta töö.
Ma tundsin matka ajal, et olen õnnelik inimene, kuna sain korraks aimu, mis mulle mu eriala juures väga meeldib :)
Hea on tunda, kuidas sisemiselt aina kasvan ja kasvan. See on üks parimaid.. see on kõige parem.. see on elu mõte üleüldse. Saada sisemiselt suureks ja mitte uppuda iseendasse. Nagu budistid.
Siiski, üks asi veel - I kursuse huvijuhid rokivad ikka täiega! Sellist kokkuhoidvat kursust ei ole ma enne kohanud meie koolis. Kümnenda klassi seltskond tuli meelde. Analoogne entusiasm ja ühtekuuluvus ning koos tegemise rõõm on neis ka.
Mis on selle juures kõige lahedam - konfliktid ei jää tulemata ja seikluses kasutatakse konflikte kenasti ära. Tavaelus ei taha keegi nendega kokku puutuda, mõned väldivad paaniliselt, lausa kardavad, teised näitavad, et ei karda, aga kardavad ka.
Jei, elamuses on konflikt vahendiks. Mõnes mõttes.
Oskuslik kasutaja suudab häid asju sellest välja võluda.
Muidugi mul ei ole motivatsiooni. Esiteks on selline periood, kus peaaegu miski ei paku enam rahuldust. Vajadused on suuremad, enam ei piisa ainult täis kõhust ja ema paist. Midagi enamat on vaja, et süda sees lööma hakkaks ja veri kiiremini liiguks. Midagi palju suuremat ja põhjapanevamat.
Ja kuidas.. kuidas me saamegi olla rahul, muidugi on kriis. Igaüks vaatab enda sisse, sest kuhu mujale siis vaadata. Budistid olid vist need, kes tahtsid, et inimene kõrgeima tasemeni oma mõistuses jõuaks. Kuidas saab meie ühiskonnas üldse midagi seesugust korralikult rakendada? Pidev põhivajaduste rahuldamine - söök laual, elamine olemas, soojad toad, riided seljas. Eesti inimene on justkui nurka surutud ja labidas kätte antud, et ta ometi töötaks, sest teisiti ju ei saa.
Ma mõtlen, et ei taha veel lapsi saada või peret looma hakata. Ma tahan veel iseendas ringi liikuda ja vaadata, kompida, leida võimalusi, et mingigi muu vajadus peale põhilise saaks toitu.
Mõtlen, et elu on nagu menstruatsioonivalud või sünnitus. On pikem periood, mil kõik on tavaline ja udune ning siis tuleb suur valu, mis kestab mõnda aega, aga pärast mida on alati natuke aega rahulolu hetk - see on nüüd möödas. Ja see käib nii edasi.. iga aja tagant valu ja üha pikema aja tagant udune periood.. selline normaalne.
Aga ma ei taha, et oleks udune ja tavaline, valmis! Ei ole valmis. See ei ole see, mida ma soovin. See, mis hetkel on ei ole see, mida ma tegelikult sisimas ihkan ja tahan.
Praegu on lihtsalt selline periood.
Ja vahel on suured valud, pärast mida lühikesed sähvatavad valgustushetked, mil tajud, et SEE ONGI SEE, MIDA MA TAHAN! Vahel harva tuleb neid ette.. mingi seletamatu segadus saab ühtäkki selgeks ja lahendus tuli sealt, kust ei osanud otsidagi. Mingi sisemine valmisoleks peab justkui olema. Selline, mida ise ei tajugi, kuid keegi või miski.. midagi.. paneb inimesed seda hetke nägema ja salvestama.
Jah, praegu on selline periood.
Ning muidugi on eestlased kurvad, kibestunud ja nii endassetõmbunud. Kuidas saabki teistmoodi olla. Ei saa olla nagu ühes heas filmis, kus räägitakse asjad KOHE selgeks ja pannakse paar kõvemat nooti oma kõris kõlama ning tehakse seisukohad selgeks.. ei saa olla, sest see pole aktsepteeritud, see on ebatavaline ja vastuvõetamatu ning ebastabiilse inimese tunnus. Ei saa olla kriitiline, märatsev, liiga aus, liiga siiras.
Aga üks noor inimene ongi pigem ebastabiilne kui stabiilne. Kuidas ta saabki teisiti olla, kui nii paljud asjad tema elus muutuvad ühel ja samal ajal ning väga teistsuguseks võrreldes sellega, milles oled harjunud elama.
Ühelt poolt nõuab kool, teiselt poolt riik ja kolmandad neljandad.. viiendad. Kurat! Ma tahan ise olla!
Ning noored omavahel ei mõista, ei saa üksteisest aru. Heidavad üksteisele ette.. teadmata, saamata aru, et me oleme kõik osakesed suurest pildist. Me oleme ise enda pusade sees ja teiste pusade sees, kuidas me saamegi siis üldse.. mõista üksteist. Ei saagi ju.
Ja ei saagi.
See on lihtsalt selline periood ja ta läheb mööda.
Midagi muutub inimese sees, midagi seletamatut ja katsu siis sellisest elust üldse aru saada, veel enam.. seda elada.
Mõni läheb ja joob sellise jutu peale paar pudelit.. ja mõtleb: midaiganes..
Mina mõtlen. Tahan suuremat pilti. Enam-vähem usutavat selgitust, mille talana maasse suruda, et sealt siis edasi minna juba selgemana.
esmaspäev, 18. oktoober 2010
Motivatsiooni pole absoluutselt. Haridusfilosoofia essee ees võimlesin ja väänlesin eile kogu päeva ning alles õhtu viimastel tundidel suutsin mõtted kokku korjata. Peas reisivad aina jaburamad mõtted: milleks seda meile vaja on? milleks seda ainet vaja on? mis on meie essee eesmärk? miks ma pean seda kirjutama?
Nagu oleks tagasi põhikooli läinud, kus taolisi küsimusi sadas ühe päeva jooksul maha vähemalt 50.
Laagripraktika kaitsmise eel ei olnud mul isegi mitte ärevust sees. Tahtsin ainult kaelast saada seda nõmedat malevat.. ja mis naljakaid kilde komisjon viskas.
Üks uus tädi, keda ma varem kohanud pole küsis: Vaatasin su hinnangulehte ja märkasin, et tegevuste ettevalmistamise juures oled saanud järgmise kommentaari.. ta luges ette ja ütles siis.. mul tekkis küsimus, mispärast seesugune hinnang.. kuidas sa ise seda kommenteerid?
Mul tekkis täpselt samasugune küsimus ja mul on omad oletused.. Ja noh.. siis katkestas Piret meid ja ütles, et pole vaja täpsustada.
Vastik, et sellised olukorrad tekivad, aga samas mul on hea meel, et kõik on praegu normaliseerunud ning mingeid ebamugavusi ei ole.. samas.. pekki ma ei saa aru, mida kõik temas näevad?! Ta on kõigi sõber ja nii tobe vahepeal.. tihti. Tiina ütles minu üllatuseks ükspäev, et talle ka ei meeldi selline inimene.. lükkab pigem eemale, kui tõmbab ligi.
Oled sa kala või metsloom - otsusta.
Libe.
Nojah, nüüd on see läbi, õnneks!
Siiski, mitte mingisugust motivatsiooni uuesti laagrisse või malevasse minna ei ole.. malevasse ehk natukene on, aga noooh.. olgem ausad, ei ole ma suurem malevahunt, kes nädalast nädalasse lastega tralli lööks.
No, ei istu selline töö.
Ja see Lempsu tunnimudel ka. Motivatsioon on 0! Oleks siis mul mingigi loov idee nagu see õnne idee, millest ta viimane tund rääkis. Ma justkui tahaks oma teema ümber vahetada, samas vean selle lõpuni ja kunagi saan teha mingeid toredaid asju.
Vahel ei saa kohe üldse aru, mida ma siin teen
Limiit on täis või pigem tüdimus on peale tulnud
Pole justkui sädet selles erialas
Hale vari..
Ja mina, kriitiline, mis kriitiline. Aga üks tark naine ütles: millal siis veel olla kriitiline kui mitte noore inimesena. Mida vanemaks saad, seda enam harjud ja lepid olukordadega, aga noorena peabki kriitiline olema - sedasi sünnivadki head ideed.
Mu keha ei võta seda enam vastu
Tahan vaheldust, veel rohkem vaheldust
Esimsest korda tajun, et Priit teeb tõesti kõige õigemat asja üldse
Kui palju on neid huvijuhte, kes tõesti oma erialaga väga rahul on? Täpsustan: erialaste ainetega
Just, ained..
kräpp
kräpp
kräpp
Nagu oleksin ahelates
Kusagil sügaval minu sees on paar vastust
Ma veel ei näe neid selgelt, aga ma tean, et midagi muutub..
Kui päris aus olla, siis ma tahan kiiremas korras Tallinnasse saada! Mitmeks päevaks, et kohtuda LÕPUKS OMETI kõikide nende inimestega, kelle järele ma ammu igatsen või vähemalt.. neid näha soovin
Muust pole rääkida. Kuhugi pole rääkida :D
Ausalt, siin Viljandis pole mitte kuhugi oma juttudega minna!
Minul vähemalt mitte.
Juba 3 aastat pole õieti kuhugi minna.
Miski minus ei lase mul rääkida kõike nendele, keda ma lihtsalt natukene tean.. kuna see keegi on mu koolikaaslane või õpib sama eriala, mis mina.
Ümberringi jällegi.. näen ma seda nii palju. Nii palju, et ma kohe seda enam ei taha rääkida.
Nädalalõpus on 3 suursündmust. Sõbrad. Plaanid.
Nüüd hakkab kolmetunnine koor ja siis pea kahetunnine rahvatants.
Otsin köögist süüa.
reede, 15. oktoober 2010
Ma ei läinud täna koju, kuigi pidin. Ärkasin liiga hilja ja teine buss lahkus liiga vara ning liiga kalli hinna eest. Ptui, valetan. Ma ei soovi täna koju minna, mul on siin täitsa hea. Tahan nautida Grey Anatoomia uue hooaja uusi osasid ja mõtiskleda. Priit on ka veel siin, tõmbas mulle 1. ja 3. osa. Ülejäänu jääb vist detsembrisse siiski.
Kui ma sünnipäevaks midagi tahan, mis oleks asi, siis nendeks asjadeks võiksid olla Grey Anatoomia kõik hooajad. Jaan Kaplinski paks luulekogu ootab ka veel mu soovide listis. Poed on sellest raamatust tühjad.
Grey Anatoomia on kusagil netisügavustes olemas..
Agnes kutsus mind eile Tallinnasse. Mitte eilseks, aga üleüldse. Novembri alguses lähme vist.
Nüüd pean ahju kütma, külm on.
Täna plaanis veel hoolega õppida, aga enne teen neid asju, mis meeldivad on.
PS! Eile oli suursugune huvijuhtide pidu.. väga-väga muhe oli!
Kui enamus asju muutub aastatega siin Viljandis, siis akadeemia peod on ikkagi alati väga lahedad. Seda ei muuda miski.
teisipäev, 12. oktoober 2010
PS! Grey Anatoomia 7. hooaeg algab Fox Lifel 22. detsembril kell 20:50.
Ning neil kordadel olen ma teleka ees nagu viis kopikat, sest see on ka ainus eriline asi, mida ma üldse telekast vaadata soovin.
õnneks on sel ajal juba jõulupühad.. ja saab kodus telekat vaadata
september või oktoober, 2009
Tahan pidu, tahan rahvast, tahan uusi inimesi, tahan tegevust, tahan nalja ja naeru.. aga kui mul avaneks võimalus kõik see vahetada oma südamerahu vastu, ma ei mõtleks hetkegi. Mitte grammigi.
Kohati annavad need read minevikust mulle vastuseid mu enda kohta. Hea, et see oli minus siis ka olemas ja tundus väga eheda ning õigena.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Möödas on pikk ja väsitav nädal.
Nädala alguses oli päris keeruline, aga Tartus käik parandas nii mõndagi. Ükskord saab ikkagi kõik korda.
Kui aus olla, on väga hea olla. Väga hea on iseennast iseendas tund
a. Inimene ei tea pikka aega, kes ta täpselt on ja kelle jaoks vajalik ning keda tema täpselt vajab. Suurepärane, kui mingi aeg tuleb selgust üha enam juurde ja see vundament, mida igaüks meist endas ehitab.. aina kerkib ja kerkib.
Ma olen õnnelik, õnnelik ja rahul. Mida rohkem aeg edasi liigub, seda enam tean, et Tema ongi minu ja mina. Nii hea
Nädalavahetusel tantsisime rahvatantsu. Ma e
i oleks osanud arvata, et see on nii võimas, aga on. Eriti, kui kõik rühmad koos tantsisid ühistantsu.. vapustav! Hetkel ei suuda ette kujutleda suvist tantsupidu ja proove staadionil. Aga need on tulemas.. ma tõesti loodan ja arvan nii. Ning minu soov tantsu- ja laulupidu koos saada lähebki täide. See oli mu eesmärk ja ma teen selle teoks!
Täna, kooriproovis vaatasi sopranite ridu ja kõigil ol
id käes uued laulupeo laulikud segakooridele. Uskumatu.. läheb jälle lahti! See on midagi ülevat.. väga võimas..
Segadust on palju, väga palju, kuid ma tean, mida tegema pean ja see ongi tähtis.
Ma usun sellesse.
neljapäev, 16. september 2010
Uus peatükk, mida õppida.
Jääb küsimus õhku rippuma.
Which is more important - I or Us?
laupäev, 11. september 2010
2:30 minutist alates. Just nii peabki!
Ei lepi vähemaga, tead, mis sa väärt oled.
Ilusasti öeldud, Meredith.
neljapäev, 9. september 2010
neela alla
ära ütle
reserveeritud ole
kogu aeg, mitte vahepeal
hoia madalat profiili
vasta ainult mhmh
ja jah
pigem ole sõber
ära palju kritiseeri
kellelegi ei meeldi kritiseerijad
aga "sõbrad" küll
ära ütle ausalt välja
hoia kõik endale
kogu kõik sellesse karbikesse, mis sees on
jah, sinna
kõik läheb sinna ja arva ära,
see polegi põhjatu karp
mis nüüd saab
peab hakkama rääkima
aga seda ei tohi sündida
seega vaikime
nii oled sa maailmale vastuvõetav
vaikus on alahinnatud
teisipäev, 7. september 2010
põhimõtteliselt olen ma sodiks.
on justkui üleminekuperiood ühest maailmast teise.
puudu on vaid.. ma ei oska minna. tean, et vaja on minna, aga ma ei oska.
miski siin ei klapi.
kuhu ma sattunud olen?!
ma ei tunne iseennast selles keskkonnas ära. Robert ütles, et olen introvertsete inimestega kokku sattunud ühe katuse alla ja see võib olla üks põhjustest. Ma ei tea, ausalt. Ei võta tõe pähe ka, aga jutus on iva.
ehk minu piisk karikasse ei tähendagi meeletut ausust ühekorraga ja julgust välja öelda. Seda oskan niigi. minu piisk karikasse mõjutab mind kuidagi teisiti, ainuke jama ongi, et ma ei tea, kuidas.
Ma pole nii halb, kui ma arvan. Olen lihtsalt paralleelmaailmas või kuidagi nihkes. Vastused ripuvad õhus ja ma ei saa neid veel kätte, sest ma ei tea, kuidas.
Marita, tule, räägime. Sa oled see inimene, kellest härra Lembit meile koolis rääkis.
Ta küsis, kas oleme tundnud sedasi, et mõne inimese juurest tulles oleme justkui innustust ja tahtejõudu täis ning kõik tundub võimalik ning teise inimesega vesteldes võime paari lausega juba täiesti tühjaksimetuna end tunda.
Sina oled minu esimene.
Teise variandi all ei oska absoluutselt mitte midagi öelda, aga Sina oled esimene.
Kirjutuslaud on ülimõnus ja suur.
esmaspäev, 6. september 2010
Meredith: "Are you in the dark place?"
Christina: "Yes"
Meredith: "Me too"
Üks suur pettumustejada ja kuidas saab siis maailma üldse värvilisena näha. Hall on, tumehall. Vihm on ilus ja isegi see külm ilm on oma kõledusega värvilisem ja ausam kui inimrotid.
Rottidest rääkides, vaatasin kanal kahest teist korda oma elus seda multikat, kus rotipoiss kokaks hakkas. Nii mahe ja hea. Multikatele annan ma andeks, kui nad ebareaalsed on, kuid filmidele mitte. Labane on, kui inimesed filmides üksteisele torte näkku viskavad või vale inimesega abielluvad, kuna too onu ähvardas kedagi olulist tappa. Hale.. isegi mitte naljakas, huvitav ammugi mitte. Sisutühi.
Täpselt nagu tänane noortekohvik kiriklas. Kus on meie noorsootöötajate silmad? Millega nad mõtlevad, mis on nende eesmärgid? Lihtsalt mage.. matused. Mitte mingisuguseid värinaid, mitte mingisugust kirge. Igav.. täielik jama, mis seal täna kokku aeti. Maavanem oli isegi kohale kutsustud, lihtsalt seepärast, et ta on maavanem, mitte et ta midagi vabatahtlikku tööst teaks noortele rääkida. Ja meie uus noortemaja, mis nii kaunis ja hiilgav.. hakkab detsembrist tööle vana ja puhastamata sisuga. Räpane ja olematu noorsootöö. Nojah, head võiks ka ju öelda, aga täna pole see päev. Pidin hädavaevu sõnad kurku tagasi litsuma, kui Heidi ütles, et praeguse seisuga uusi töötajaid pole plaanis palgata. Kui siis projektipõhiseid. Meil on uut verd vaja, uusi ideid, uut stiili.. vana ju ei tööta, miks peaks nüüd töötama. Hakkavad lihtsalt oma saunapidusid korraldama seal. Kui seda enne polnud, miks peaks nüüd. Muidugi olen pettunud. Ja ka seda pettumust ei hoia hammaste taga. Aus peab olema ja tegutsema, kui vaja, mitte nagu nemad.
Nimelt minu elamuspedagoogika seltskonna osaline koosseis.. saastsin õppejõule kirja, et olen temas pettunud ja ei lootnud, et ta nii võib käituda nagu käitus. Ütlesin ka teistele, mis õigeks pidasin. Ilusad kirjad tulid. Kusagilt pole kinni haarata, pahaseks saada ega midagi. Õppida on ainult. Ma oskan küll olla, olen õppinud. Õigel ajal tuleb tegutseda.. mitte passida.. südametunnistust kaotada.
Mis see siis olgu?!
Kas ma tahan vastuvoolu ujuda, kas mul on midagi viga, et ma rahul pole sellega, mis sünnib?!
Miks ma näen ainult rahulolevaid nägusid seal, kus neid ei peaks olema?!
Nagu oleks mingi halb unenägu, mingi vale paralleelmaailm, kuhu ma sattunud olen. Need inimesed pole enam samad.
Hakkab vastu, ei suuda enam sisse ahmida sellist laadi.. ma ei teeagi, kuidas seda nimetada.
Kus on elu?
Elu ongi hall, kui lasen tall halliks muutuda.
Ma tean, et mina selline inimene olla ei taha.. ma ei taha nüri noorsootööd teha, ei taha kergekäeliselt asjadele-inimestele lüüa seal, kus ei peaks.
Ma ei ole pohhuist, seepärast mind nii väga huvitabki ja kõigutabki.
Tahan sellest rämpsust välja ja lähengi.
Kusagil on see, mida ma otsin ja mis peab olemas olema.
Nagu tõeline armastus ja printsid ja õnnelikud lõpud.